Rakvere teatris esietendub 30. septembril selle hooaja esimene uuslavastus. See on Grigori koorini till unes pidel. Tuntud Hollandi lugu. Avastaja on Üllar Saaremäe. See on Viljandi kultuuriakadeemia 11. lennu diplomilavastus ja seltskond on huvitav veel ka sellepärast, et ma arvan, et esimest korda Viljandi kultuuriakadeemia loos mängivad laval koos nii vene kui ka eestikeelsed tudengid. Üllar, sel puhul on vist kõige paslikum rääkida kõigepealt sellest trupist, kes need noored näitlejanna. Need noored näitlejad on praegusel hetkel neljandal kursusel seal nende esimene diplomilavastus, täismahuline mis tähendab seda, et osalevad tõesti, nagu sa mainisid tudengid, seitse vene keelt kõnelevat tudengit kes räägivad ka päris head eesti keelt siin laval ja eesti tudengid. Lugu on selles mõttes väga-väga tänuväärne, et lisaks põnevatele rollidele, väljakutsetele nii muusika kui tantsu vallas, väljakutsetele draama dialoogi vallas on siin võimalik tõesti kokku lasta kas erinevast rahvusest seltskonda. Kuna tegemist on flaami müüdiga ja puudutab aega, kui Flandria oli Hispaania ülemvõimu all. Nii et jaganud olen ma niimoodi, et flamlasi kehastavad eesti keelt kõnelevad tudengid ja võõrvõimu esindavad siis vene keelt kõnelevad tudengid. Kas ei ole liiga õel? Ei, ma ei arva, et see õel on. Sest et ma ei tõmba ju mingisugust konkreetset paralleeli meie möödanikuga kes selle paralleeli leiab. Ma ei ütle, et seda seal ei ole, aga pigem vastupidi, pigem pigem selle näidendi struktuur ongi niimoodi üles ehitatud, et minu meelest annab selline jagamine asjale veel veel omaette vürtsi ja münti juurde. Seda enam, et ma usun, et see kogemus just nimelt vene keelt kõnelevatele tudengitele tuleb selle võrra kasuks. Et ma usun, et neil saab olema Eesti teatris tulevikus põnevaid pakkumisi sest nad kõik suudavad mängida eesti keeles, on, see on väga tore. Muidugi on see tore, kust need venekeelsed tudengid pärit on nad kõik Eestist või on mõni väljastpoolt Eestit. Vaat see küsimus on küll nüüd põnev, ma arvan, et nad on ikkagi Eestist pärit, siiski mulle tundub, sest kolme aastaga ikka päris nii selgeks vist seda eesti keelt ei õpi, kui nemad valdavad. Aga siinkohal tuleks nende endi käest küsida ja ma arvan, et mõne intervjuusa mõnega nende hulgast ka teed õige pea vene keeles, et saad selle küsimuse neile esitada. Räägime sissetükist, räägime siis lavastaja vaatenurgast Grigori koorimi vaatenurgast luuletuses Pihlile. Jah, Grigori koorile oma näidendis liikunud küll natukene sellises nõukogude aega parodeerivasse süsteemi, mina olen püüdnud seda süsteemi natukene sealt nõukogude ajast ära tuua, et oleks nii-öelda üldmõistetav ja olen võtnud ka romaanist mõningaid lõike juurde, mille Grigori koorinud näidendit kirjutades on täiesti välja näiteks legendaarne seitsme otsimine. Kui me mõtleme uulesheegele peale, siis enamusele, kes on romaani lugenud, meenub see tuuleks kõigele otsib seitset, seda näidendis üldse ei ole, rääkimata sellest, et me lõpuks teada ja aru saaksime, kes on või mis on need salapärased seitse, mida ta otsib. Et selle olen ma toonud nii-öelda omavoliliselt näitemängu sisse ja ma usun, et kadunud Grigori koorin, pahanda selle peale, sest et kunagi paarkümmend aastat tagasi tegin Aivar trall manniga sellise tembu, et me võtsime tema ühe filmi, stsenaarium, dotsami, Münchausen seisma Münchausen, mille põhjal me kirjutasime näidendi kolm päeva parun Münchauseni elust ja nimetasime endid täie õigusega selle näitajaga autoriteks küll, panime alla kirjad Grigori koorini ainetel. Lavastajad on aeg-ajalt võrdlemisi jõhkralt käitunud autori tekstidega, enamasti annab see tükile juurde. Jah, ma olen ka seda meelt, et kui on konkreetne visioon, mida sa tegelikult selle lavastusega öelda tahad ja kui sulle tundub, et üks või teine asi on üleliigne siis kärpimine ei ole kurjast ja kui sulle tundub, et üks või teine asi on puudu, siis millegi sissetoomine või lisamine ei ole ka kurja. Te olete üks venekeelsetest üliõpilastest Viljandi kultuuriakadeemias seal esimene selline kursus. Kuidas te ennast tunnete võõras keskkonnas või ei ole see keskkond televõõrasena? No õnneks ma olen piisavalt vana inimene juba kogenud, kui nii võib öelda, praegu sellist probleemi nagu kaks ühiskonna või kaks rahvuse gruppi enam minu jaoks ei eksisteeri, et ma üritan ikkagi keskenduda sellele, et on olemas inimene ja see, mida ta tunneb, ja see, mida ta teeb ja siiamaani erinevate nüanssidega, see toimib minu elus. Aga loomulikult alguses oli see tee ka minu jaoks raske, et siis kui ma sattusin 18 aastasena Eesti kaitseväkke, siis ma esimest korda hakkasin elama nii-öelda täiesti eesti keskkonnas vaatamata sellele, et ma olen kasvanud Tallinnas, aga no nagu me teame, me võime kasvada kus iganes. See ei tähenda, et me suhtleme palju üksteisega. Ja siis see šokolaadi nii-öelda läbitud minu jaoks kultuuriline šokk ja praegu ma pigem naudin seda, et mul on kaks keeld, et mul on kaks sõpruskonna või keskkonda, kus ma toimetan, kus ma elan, puhkan, sõbrad, teater-kool ja, ja nii edasi. Kas kultuurišokk võib mõnikord olla ka, kes mutan tappev? Kindlasti, ja ma leian, et ei ole kõik inimesed selleks valmis, mul vedas, mul on väga hea vanemate kasvatus olnud, ma seitsmeteistkümne aastasena sain sõnast juut aru. Ma ei teadnudki, et see on sõimusõna, et ma teadsin, et see on rahvus. Aga noh, tuli välja, et ka Dostojevski raamatutes on päris tihti kohtadki seda sõna šid šotki ja nii edasi. Ja seda probleem minu jaoks ei olnud, ehk siis vanemad kasutasidki mind nii et on olemas inimene, on olemas, humanism on olemas, loodus, on olemas positiivne külg inimese positiivne külg ja siis, kui ma sain suureks poisiks, siis ma saingi aru, et tegelikult viha kahjuks on ka see asi, mis ühendab. Kahjuks aga noh, mul oli nii-öelda juba immuniteedi olemas ja minu jaoks šokk oli šokk oli küll ootamatu, aga õnneks ma läbisin seda seiklusena ja kaitseväest ainult head mälestused oli lõbus, tore ja kusjuures mul on juba 10 aastat möödunud, sellest hetkest aga siiamaani poistega suhtlemine. See on väga tore kogemus olnud. Räägime nüüd siis sellest tükist ka see tükk on ka seotud nendesamade teemadega, millest me praegu rääkisime. Ja mida rohkem ma loen kirjandusmaailmakirjandust klassikat, seda rohkem avastangi, seda, et mitte midagi ei ole muutunud kahjuks ja Platon geniaalne Kreeka filosoof rääkis nendest asjadest väga selgelt ja ma arvan, et kui läbida platonit, siis paljude küsimustele Leedki vastast aga enam ei viitsi väga palju süveneda. Materjal on geniaalne, materjal on tõesti maailmale presenteeritud belgia kirjandust läbi vene autorid, noh, võib öelda nii jah, sest et tegelikult meie Ida-Euroopa kultuuris on levinud alati suuremad projektid ja üks neist oli kindlasti see film mida tehti 70.-te lõpus, kus Ulfsak legendaarne Lembit Ulfsak mängis suure pääsu tilli. Ja loomulikult Colini koostöö marksahharaviga ja teatrisläng kummuli. Fantastiline til ules kõigile ja peal oli see oli Nikolai Jenson samuti geniaalne näitleja ja materjal on väga mitmekülgne raamat, tegelikult see on, mõnes mõttes on piibel, see on nii religiooni, ajalugu, see on nii Euroopa keskaja ajalugu ja paljud teemad ma kujutan ette köidavad või, või aktuaalsed ka tänapäeval ja just sellepärast noortele inimestele see võib eriti huvi pakkuda, sest vanavanemad, inimesed teavad sellest ja loomulikult ka meie kursuse jaoks, see on suur üllatus, sest me laulame siin. Me tantsime siin ja väga tore, et meie pedagoogid, kõik, kes koolis meiega tegelesid, Peeter Konovalov, allektroof, Hellar Bergmann ja Üllar Saaremäe sõbralikult võttis meid vastu ja Rakvere teater, aitäh sellele majale, et meie jaoks jätkub nii-öelda kooliprotsess, aga samas me juba nagu Alec ütles, me juba suureks saanud ja me peame ise toime tulema ja varsti on juba see aeg käes, kus me seda lavastust mängime. Põhimõtteliselt kevadel juba lõpetades kooli ja igalühel on juba omade ees nii-öelda.