Ulata käsi, väikemees tähendab tunda selle tugevust, et sinuga tõsiselt rääkida. Tahan sulle öelda, elu on võitlus. Mõtle järele. Üleeile võitlesid sa maa külgetõmbejõuga, tõusid ja kukkusid, tõugusid ja kukkusid palju kordi. Oli arme ja siniseid muhke. Ometi said käimise oma kahel jalal selgeks. Eile võitlesid seal lusika ja Kruusiga ukse käepideme ja traksinööpidega saapapaeltega. Kuidas need paelad sassi läksid? Ometi Zaitse neist jagu. Täna jõllitab senistest hiiglaslikum hiiglane, sind, raamat, tuia, vihikulehekülgedelt tuleb kirjutada raske täht S ja keeruline number kaheksa. Sõrmed kisuvad sulepeahoidmisest krampi. Sule peabki, serdab tindiprits meid sinu esimese vihikulehekülgedele. Pea püsti, vennas, sa võidad sellegi, hiiglase, oled inimene. Ainult oh, hädahiiglaste selts on lõputu. Juba homme ootab mõni sind võitlusvalmilt. Suur elukas teeb auh, auh, auh. Sina peatast mööda pääsema. Kooli-koju-tööle tuleb ületada mägesid, läbida metsi, lund, pori ja pimedust. Mõni tahab tallata sinul lilli nokkida, sinul liblikaid murda, sinu istutatud puud sinu emale haiget teha. Lõpuks tulevad salakavalad, hiiglased, need kõige ohtlikumad. Ronib sulle krae vahele ja sosistab kõrva. ANNA ALLA Laaksuke Saule ta väike Sulbuleb uuni, sa tahad nutta ja ja usu või ära usu, kord nägin, kuidas suur poiss sellise sosistamise peale neljakäpukile kukkus, pöialt imes ja karjus. Ma ei taha õppida, ma ei oska kirjutada. Hiiglane või tahtis kedagi pikali saada. Seda nad tahavad. Aga sina tead, ole mees ka siis, kui sul patsides lehvikud on. Ole valvas selle maailma tuntud ja tundmatute hiiglaste ees lillede, lindude ja inimlaste nimel valmis võitlema ja võitma. See on kaunis. Kes on Kundžuuk? Naeruväärne pruun kera. Eemalt ei saa arugi, kas lumes pöördab karvane koeranäss või inimhakatis. Kuid tema pole süüdi, et on vaid nelja aastane ja seljas venna vana suusaülikond. Nisu, nina ja pudikeel, mille tõttu häälikud kostuvad pehmetel lume tortidena. Kui maailmas miskit Kunzuki soovi järgi toimuks, oleks ta selle teeäärse kasepikkune ja käiks koolis uus ülikond seljas. Kuul on all orus ja ootab ammu Guntšuki. Vend läheb igal hommikul sinna emaga ja vaaris Maaris nikaatis. Kõik. Ainult pruun kera jääb keset õue, huuled pruntis. Vihane pildilina toksib auku lumme. Vihane käsi veeretab lumepalli ja viskab kõigest jõust. Aga meel rõõmsamaks ei muutu. Täna hommikul on Guntšuk eriti pahane viia on kelgu ära peitnud veel eile vedelasse puukuuris. Nüüd 100. öösel värsket lund ja see kade plika peitis kelgu ära oodakuda. Kui Guntšokk nii suureks saad, nagu see kask, teeb ta maja suuruse kelgu ja laseb mäest alla otsekoolini välja. Aga täna veeretab ta tohutu lumepalli otse keset teed, et viia läbi ei pääseks. Tulgu siis paluma. Seni on Kunsuk kõiki palunud isa ja ema, vendajakaatist, Maarist ja kõiki teisi. Täna paluvad nad teda, muidu ei pääse keegi koju. Kunsuk pilgutab silmi ja koostab tööplaani. Vaat nii, siit hakkan pihta. Siis otse üle õue, teeäärse Kaseni. Just niikuiniisugune vormib käte vahel lumepalli, viskab maha. Veeretab korra, ongi inimpea suurune, veeretab veel korra, saab hobusepea suuruseks. Siis Kunsuk puhkab ja arutleb, kas pall ikka Kaseni saab piisavalt suureks. Näed, näed, lumepall kasvab. Guntšuk ähib ja sosistab. Veere. Liigu, liigu veel natuke. Saju saad veel natukene. Guntšuke ei paista enam valge hiiglase tagant väljagi. Eel natuke, kohe jõuame Kaseni. Lumepall toetub vastu kaske jääb kindlalt püsima, teisele poole jääb puurid, ka sealt ei pääse mööda. Veel üksainus samm, ainult korra veeretada. Kunsuk tõmbab käisega üle nina, hingab sügavalt ja veeretab. Sõnakuulmatu lumepall pöördub vildakalt küüni poole. Oh häda, kas tõesti veereb kasest mööda? Ei, kui Chuck tahab teha nii, nagu algul otsustas. Kui Chuck püüab lumepalli teises suunas lükata, ei jaksa. Kui jonnakas lumepall, kuid mõtles ta välja, veeretas kokku ja nüüd hakka või paluma, kas mitte keegi maailmas ei kuula Kunzuke sõna. No oota sa kui asub uuesti ligi. Lei korras. Tohutu lumehiiglane veereb teele ja toetub vastu kaske. Teke on valmis. Kunstnik lükkab mütsi laubalt, pühib käisega higi ja astub paar sammu tagasi oma tööd imetlema. Kunstnik vaatleb tööd igast kandist. Kahju, et ligiduses pole ühtegi täiskasvanut. Aga küll nad varsti tulevad ja siis läheb lahti. Kuntsükla rõõmustab. Jääb siis äkki pärani silmi vaatama. Suust kostub arusaamatu häälitsus. Kask kole hiidlane pressib puutüve maadligi. Kuuleb isegi tüve praksumist. Nii pole kevadel haljaid oksi kuldnokka vilistamas ega kelleltki kasvu mõõtu võtta. Sammastik, koletis ja Guntšuk tormab rusikatega hiiglase kallale. Aga see seisab nagu kinni müüritult. Kunstnik teeb ringi, otsib jalgadele tuge ja proovib teiselt poolt, lükkab käte õlgade ja peaga, saab peletis, vihku liigub ras, siis on nagu lumepall. Hiiglasel pole kõrvu, ta ei kuule. Kunstnik juba palub pallikene veere, kas sa ei näe, et kask võib kohe murduda? Lumepallil pole silmi, Ta ei näe. Selle eest. Kunzukil on silmad, kõrvad ja käed. Stay laseb tappa sellist toredat, elavat kaske. Ta võtab kindad käest ja hakkab vihaga lumepalli lõhkuma. Tuleks ometi tootorsti? Härra küüntele oleks see lumepall naljaasi. Kunzuki sõrmed on punased ja kanged, kuid hiiglase üks külg on lõhutud. Nüüd jookseb ta vaatama, kas Kask veel vastu peab ja asub teise külje kallale. Kask tõuseb sirgu. Kutsub, laskub põlvili, kompab kase krobelist koort ja loeb oksi. Kõik on terved, kolm suurt ja 100 väikest oksa. Hetke puhanud, silmitseb quicsuk jälle vaenulikult lumepalli. Äkki tuleb hiiglaselt pähe pool sammu tagasi veereda ja uuesti kasele langeda, kui teda siin läheduses pole. See vaenlane tuleb lõplikult hävitada. Läksin sealt mööda nägin auku lumes. Suurest heitlusest ei rääkinud mulle keegi. Ei Kunsuk ega kask, ole lobamokad. Uurisin hoolega ainsate tunnistajate leevikese jälgi lumel. Ja teate, kogu sündmuste käik oli kirja pandud kõik algusest lõpuni. Oh imet, seal seisis mitte Guntšuk, vaid Guntis. Siis ma endamisi mõtlesingi, et nii arukat ja tublit poissi, kes päästis suure kase elu tulebki süüda täisnimega. Guntis. Valge merevaik Jurgisele kuulub meri, päikesetõusust, loojanguni ja tunnike peale loojangut. Uldisel on jalgratas, ansisel roheline püstol. Jurgisel merimaailma rikkaim printsess. Milliseid muinasjutulise röövisid ta 100 korda päevas, vahetab. Tema kingadelt, pudeneb valge merevaiguterakesi ja musti teemantneete. Jurgis tuleb hommikul vara, lausub merele hommikutervituse ja kummardub ta jalge ette valget merevaiku korjama. Üks, kaks, kolm, kolm, kolm hulka, aega, ainult kolm. Jurgis põlvitab, urgitseb sõrmedega ja oi on või ei, valge merevaik. Päike tõuseb üle männilatvade. Meri vahetab roosaka hommikumantli helesinise õrnbitsilise rüüga. Jurgi Sainas sammub ja otsib, kuni peod on täis aardeid. Ta tahab, et kõik neid näeksid, imestaksid, rõõmustaksid. Vaata, valge merevaik. Jurgis sirutab peopesa esimesele vastutulijale. Ta sinisilmad säravad nagu meri. Võõras naine seisatub, kummardub ja lausub. Ehi lapsukese pole merevaik, Need on kivikesed. Jurgis läheb edasi kergelt ja ettevaatlikult, et ainuski terake maha ei pudeneks. Palunud valge merevaik. Jurgis sirutab peo järgmisele vastutulijale. Noormees kehitab õlgu ja läheb mööda. Kaks vanemat naist peatuvad, üks paitab poisipead, teine pakub kompvekke. Torre poiss. Eide ulakusi korjab kive. Tädi, võta mustad prillid eest, siis näed valget merevaiku. Vastutulija peatub, võtab prillide eest, kompab sõrmedega valget merevaiku, tõstab silmade juurde. Võta, annan selle sulle, ütleb Yorgis. Aitäh, lapsuke, kui kenad kivikesed. Jurgis katab valge merevaigu teise peoga. Igaühele ei või seda näidata, suured poisid käivitavad õlgu, tüdrukud naeravad valjusti. Mustad prillid näevad kõike mustana. Kuidas nad saavad elada ilma valge mere paiguta, kuidas nad suudavad elada pimedatele. Jurgis otsib nägijaid. Vaat see vanane skepiga. Ta kõnnib ja seisatub ning vaatab merele aina merele. Vanaisa, vanaisa, vaata, kas sa näed minu valget merevaiku? Vanati lõpetab kuuldes häält siinsamas jalge ees. Kummardub, vaatab kustunud pilgul. Jurgis tõuseb kikivarvul, tõstab peopesa nii kõrgele, kui saab. Vanake vaatab, hõõrub silmi ja ohkab pikalt. Meie päevil on merevaiku harva leida. Kui mina noor kapten olin, siis küll. Jurgis ei lausu sõnagi. Seisab tummalt välja sirutatud pihuga. Kõik mööduvad. Ainult üks tütarlaps seisatab ja naeratab. Tema silmades peegeldub meri. Oi mis kalliskivid, sul on? Valge merevaik. Sosistab Yorgis, et keegi ei kuuleks ega kahtleks. Muidugi, valge merevaik, üks, kaks, kolm, 10 15, kui rikas sa oled? Võib ma korjan veel, kui tahad, saad ka mustad teemantnööbid, ainult augud tuleb uuristada. Saad mantli. 299 teemantnööriga. Tütarlaps naerab ja sellest määrus tekivad merele tillukesed laineharjad. Õmblen tumesinise öömusta, õhtukleidi teemantnööpide ja kuuekordse valgest merevaigust kaelaehetega. Kas sinu nimi on Youna ja siis suudad sa jalutada päikesel hoiaku sillal? Muidugi. Kinnitab tüdruk. Käsikäes lähevad nad mööda mereranda ja meri uhub nende jalge ette valget merevaiku, aina valget. Kuhu me paneme nii palju merevaiku? Pärib Youna. Jurgis viskab peotäie merre tagasi. Mis merre visatud, see kolmekordistub ühe tera asemele uhub meri sulle kolm veel kaunimat. Õhtul, kui päike merre vajub, võtab Jurgis suure teo karbi, peidab sinna mere ja viib koju. Vaadake, kuidas astub inimene, kellele kuulub meri. Äratallad, päikest. Uldison, jonnakas Uldistanud, kiuslik ja nõrgeldaja ja kisakõriga. Lana Baya vagane, sööb ja magab, sööb ja jälle magab. Millal peakski ta jonnima? MINA OLEN Uldis ei püsipudelis. Aga Laana minu õde on pailaps, kui palju olen tema pärast nutnud, tasakesi virisenud ja kole kõvasti karjunud. Ainult täna olid teisiti. Laana lõpetas söömise ja õue üle õue paljaste säärte välkudes otseniidule. Ema on tööl, isa järvel, vanaisa voodis haige. Kes last püüab ja päästab, mind ei lubata, käest tirida ei tohi. Tõmbad veel käe otsast sülle võtta, hoopiski mitte, äkki kukub maha, puruneb see kallis raas. Vitsa või nõgestega hirmutada on mul kõvasti keelatud. No mis teha selle mõistmatu lapsega, kellel pole kahte täit aastat. Lähen talle järele, et näha, kuhu ta minna ja mida suhu pista kavatseb. Oh häda, otse minu võililleaeda. Üleeile värvis päike mulle kolm esimest võilille. Eile lugesin neid kokku 49. Täna on küngas juba üleni kollane. Eile viisin Laana sinna ja näitasin temalegi. Vaata, pisike, Sa pole oma elus veel midagi näinud. Vaata, kuidas suvi kuldsete sammudega astub. Eile õpetasin Laanale, kuidas kured kõnnivad, tõstavad jalgu nii kõrgele, et ühtegi õit ära ei talla. Siit läheb mööda, sealt astub üle ja kõik jääb ellu ning õitseb edasi. Alles eile õpetasin aga tema, mida ta ometi teeb, paterdad minu võilillemaailmas oma paksudele jalgadele, veab jalgu järele just seal, kus võililli kõige tihedamalt ja nüüd muidugi kummarduse kipub, kahe käega. Ära puutu, ära puutu. Äratan päikest, karjun meeleheitlikult, kalana, seisab ja naerab karistaja ja naerab ka veel, võililled tuust kummaski peos, valmistudes neid suhu pistma. Vanaisa appi. Karjun täiest kõrist, et naabrinainegi kuuleks ja midagi lapsed ette võtaks. Keegi ei tule minuga harjumustega ollakse harjunud. Tule kohe ära, muidu muundud võililleks, jäädki siia. Võililled mõjuvad su ära, küll näed, keegi ei anna sulle enam süüa, kuuleks. Laskusin neljaga kukile, pööritas silmi ja urisesin vurr-vurr võililleks võililleks ja Laanuid jättis tallamise jätkumise. Seisis võililled välja sirutatud, kätes tuul sosista juukseid, märkasin, kuidas need kord-korralt kollakamaks muutusid, nagu võilillel ta tõesti nõiutud. Laana, põgene, jookse minu juurde. Klana ei liiguta, oleks nagu maasse kasvanud Laan väeladki. Ehmul torman tema juurde jalase ääred kollastes pritsmetes haaran Laanast ja tirin ta võililledest välja. Raske nagu kott ja vead jalgu järele. Kuid elus ja karjub nagu ratta peal ning püüab lahti rabelda. Sa ei tohi kanda, lase lahti, ema ei luba, ära puutu. Asetan ta ettevaatlikult teerajale, miks ta karjub? Päästsin ta ei lasknud võililleks moonduda, aga tema võilillemaailmale ei julge vaadata. Kui vaataks, hakkaksin nutma. Aga ühest kisakõrist aitab.