Paberist Kurek põlesid täiesti ära. Maapinnale jäi neist ainult peotäis tuhka. Kats uue, seisis ja hoidis käes bambusest, luude. Luiged lendavad, mõtles ta. Need. Kured ei lenda enam kunagi. Ta lehvitas ja kurgede tuhk lendas musta tolmune vette. Aitab, aeg on lõpetada selle kurgede ühinguga. Seda pole millekski vaja. Palju ka ei püüaks, ikkagi on kasu, vähe, tuleb ka enda peale mõelda. Tuleks astuda näiteks heasse kolledžisse sõidu, aga ainult teiste jaoks. Viimast korda ja lähen minema. Kõikatsu ei kiirustanud veel ja veel tõmbas ta luuaga üle selle koha, kus maapinnal paistsid tuhajäljed. Pargis oli vaikne, nii vaikne, nagu on ainult pühapäeva hommikuti. Täpselt aasta tagasi kurjescats uue üles täpselt niisamasuguse lehe. Ja ongi aasta läinud, mõtles ta. Esimest korda tulikad suve siia parki möödunud suve lõpul kurgede ühingust, et pühkida ja koristada pronksist tako ümbruses. Ja terve aasta tegin ma kõik, mis suutsin. Ma püüdsin väga. Katsume testis Silmetsadakale ikkagi tunnistanud süüdi olevat. Ka säde. Aku san teab. Iga pühapäeva hommikul, kui teised veel magasid, tulin ma siia. Sulle toodi tuhandeid Kurekesisadaku. Nädalas jooksul olid need muutunud räpaseks paberihunnikuks. Korjasin need kokku ja põletasin ära. Veel käisin ma haiglas kiiritushaigete pesu pesemas. Tädi Tomi, kellega me sõbraks sain, suri ära, suri valgeveresus kätte. Neetud pomm. Detsembris käisime mööda tänavaid ja korjasin raha. Palud oli häbi, väga häbi. Kuid ikkagi korja sinna kolme päevaga 1250 jeeni. Selle eest ostsin haigetele jõulukinke. See valmistas meile suurt rõõmu. Sue tuli siia parki samal päeval, kui kuulis koolis õpetaja jutustus sõdakust. Varem ei teadnud sellest midagi. Kõhnakesed aku seisab sirgelt ja hoiab pea kohal paberist Kurekest. Kõik nimetavad seda skulptuuri mälestussambaks lastele, aatomipommiohvritele. Varem ei teadnud sellest midagi. Katsue sündis ikookusi, Hiroshimas tuli alles hiljuti. Sue vaatas uuesti 100 aku poole. Skulptuur oli sama hall kui igat suue mõtetki. Ta oli siis niisama vana kui mina praegu ja õppis selles samas klassis. Esimeses klassis nakkamato tänava keskkoolis. Räägitakse, et ta tahtis väga elada. Tegi 643 Kurekest ja suri viimase voltis kokku juba päris pimedana. See juhtus 10 aastat tagasi. Seda aku hakkas koolis käima. Talle meeldis joosta, sportida. Kuid kord vahetunnis tüdruk kukkus. Ta viidi haiglasse. Sealt ei pääsenudki enam ei koju ega kooli. Arstid nimetasid seda aku haiguse valge veresuseks. Tüdrukuke oli sel päeval Hiroshimas, kui visati pomm. See otsustas ta saatuse. Haiglas lamades unistust ainult terveks saamisest. Ta talus kannatlikult kõik süstid ja võttis kõige kibedamad rohte. Ma saan terveks, doktor, küsis tüdruk. Eksi seal. Muidugi kindlasti saad sa terveks, ütles arst, püüdes mitte seda akule otsa vaadata. Seda kögapilijaid, pulbrite paberit, nendest hakkasite tegema Kurekesi. 10 päeva enne oma surma. Oli palav suvepäev, kuid tütarlapse käed külmetasid. Seda kiirustas, ta peab jõudma teha J 1000 Kurekest. Üks on valmis ja väike puhkus veel Kureke. Jälle puhkus. Raske töö, kuid jõudu on, seda küll nii vähe. Ma saan terveks, hakkan jooksma, hakkan haka, mõtles ta. Jalutussoojenduste külmetavaid käsi. Jaapanis on niisugune vana legend. Kui valmistad 1000 Kurekest, siis täitub sinu soov tingimata. Ilmtingimata juhtub midagi head. 1000 Kurekest kuulevate soovi. Nad ei või ometi mitte kuulda. Saanud valmis, 643. Kurekese sad aku suri. 1000-ni jäi 357. Need tegid valmis lapsed sellest klassist, kus 100 kotis. Kurekesid põlesid ära. Nad muutusid tuhaks nagu sa taakogi. Kuid inimesed ei unustanud neid. Keegi ei unustanud tüdrukukest, kelle siiski tappis aatompomm. Mitme aasta pärast. Miks 100 aku suri, küsisid lapsed mööda surra nagu 100, ütlesid nad. Nii sündiski Kurekeste ühing. Laste hääled kajasid üle kogu Hiroshima. Nad kandusid üle kogu Jaapani. Ja juba seisabki jõe kaldal pargis mälestussammas lastele. Aatomipommiohvritele seisab pronksi valatud sadako, tõstes kõrgele pea kohale Kurekest. Käed Sue vaatas uuesti sädacole. Päike säras nii, et silmadel oli valus. Paiskised, pronksist kuju, naeratus päikesekiirtes. Ja tüdrukuke selle tundus, et see hakkas rääkima. Kurekeni tõuseb ikkagi, lindu, lendab minu käest Hiroshima taevasse. Ma ootan selle päeva ära. Ei pruugi ainult meelt heita, käed, suue. Lähened paberist Kurekesed ei saa lennata. Lähevad ja muutuvad tuhaks. Te ei saa muuta tuhaks inimeste südameid. Inimesed maailmas voldivad Kurekesi tuhandeid Kurekesi ja nende südameid ei muuda tuhaks. Ja kui kõigi maailma inimeste soovid täituvad, siis minu Kuretini tõuseb kilendu. See päev saabub Roheline auto. Autosignaal kõlas vahetpidamatult. See on arvatavasti haigla auto. Minu sirutas kaela ja vaatas kardinate vahelt välja. Muidugi tänaval seisis roheline auto. Siia tulevad arvatavasti meie juurde. Nähes meest, kes suundus maja poole tõmbus Mio kiiresti aknast eemale. Ema ei ole, aga ta ikkagi tuleb. Peites end akna eesriiete varju, kuuletas minu tähelepanelikult lähenevaid samme. Sammud kajasid aknal ning vaibusid ukse juures. Ja matoson, kostis autojuhi tuttav hääl. Raamatusse on, kas te olete kodus? Palju sa ka ei püüaks ikkagi ava viia sulus värisedes keele suust välja. Autojuht hüüdis veelgi kõvemini. Jama. Matus on vaat kus lugu. Arvatavasti pole kodus, kuid me ju teatasime teda ette. Kahnullu kuu, mine mine siit minema. Tulnud kardinate tagant välja, näitas minu taas autojuhi poole keelt. Autojuht möödus aknast ja kadus silmist. Kui veidi pingutada, võiks näha pimestavalt kirgavat autot. Küll on vastik nakkes myya. Ta tuju oli rikutud. Tänan veerandi lõpp ja lastevanemate komitee koosolek. Ei või kannatada, seda päev. Siis aga veel see vastik auto. Nii on vihane. Kuid oli aeg, kus ta rumaluke rõõmustas rohelisi auto saabumise üle. Välismaine auto, suurepärane auto tuleb tema ema järele. Peatub värava juures ja sealt väljub juht miili täis uhkust. Esimest korda juhtus see siis, kui minu veel kooliski käinud. Kord kükitas minu maas ja joonistas märjale liivale. Roheline auto oli just ära sõitnud ja ema kaasa viinud. Minu juurde tuli tädi vastasmajast ja istus tema kõrval. Küll sa joonistad hästi, mis on? Liivale oli joonistatud suur autokõverate ratastega. Kas emal hakkas halb? Sugugi mitte, ta sõitis haiglasse. Minu parandas hoolikalt kõveraid rattaid. Kahju. Niisugune tore laps ja kiiritushaigus. Naabritädi silitas minu pead. Välimuse järgi selline terve naine. Mitte midagi pole märgata. Ja ole lahke see hirmus haigustädi. Meie tõusis püsti. Mis asi see kiiritushaigus on? See on, kuidas sulle seda seletada? Ahofoon, mitte midagi erilist, ma rääkisin seda omaette. Su ema pole sugugi haige, tõsi, ta on täiesti terve. Tädi võttis hajameelselt korvist apelsini ja panisele Miiule pihku. See, see on maitsev. Hoides apelsini käis, saatis minu tädi silmadega. Eman haigemarkest. Ta on hirmsas kiiritushaiguses. Nii tungis esmakordselt Miia teadvusse aatomipomm, mille kiired teevad inimesed kiiritushaigeteks. Aatomipomm oli tunginud juba ammu hirmuäratava varjule Miia majja. See oli siis, kui me ei olnud veel sündinud ja tema ema õppis tütarlaste koolis. See juhtus kuuendal augustil 1945. aastal. Sel päeval visati Hiroshima pomm. Sõbratarid hukkusid, jutustas ema. Ellu jäi ainult kuus. Ma olin kooli raamatukogus, see päästis mind põletushaavadest. Kuid ülejäänud 423 koolitüdrukut hukkusid. Nii palju, ema. Ja kõik surid ära. Põlesid ära. Muutusid süheks nagu tukid. Ja. Ema jutustas huvitavalt ja alati midagi ebatavalist. Miia kuulab põnevusega tema jutustusi. Ema, kuid see punane arm sinu seljal, kas see on ka aatomipommijälg? Ei, see tekkis siis, kui kokku varisenud koolimajas jäin kahe samba vahele. Peaaegu oleks ära muljunud. Sammaste vahele, imestas Miia. Ema või palju jutustada? Pimestav valgus läbistas taeva. Tundus, nagu oleks tuhanded päikesed koondunud üheks suureks ja langenud meie peale. Terav valu lõi silmadesse. Mõtlesin, et silmad on põlenud. Saabus täielik pimedus, ainult kohta müürini ümberringi. Peast käis läbi mõte, et arvatavasti olengi juba surnud. Tõsi, nii ma just mõtlesingi, siis. Kuulates ema jutustusi, hakkasin nii mõtlema sellele, mis juhtus Hiroshimas sel päeval, kui visati alla aatomipomm. Ta hakkas mõtlema ka rohelisele autole kohta külviibema. Kurt suvevaheajal kutsuti Miyot koos emaga rohelisi autoga sõitma. Oli nii meeldiv istuda pehmel autoistmel. Miia põles uudishimust erutusest. Ta sõitis haiglasse. Selline imeline koht haigla. Auto jõudis linnast välja ja t5 mäkke. Seal kõrgel seiside valged hooned. Suur haigla, eks. Kutsutakse ABC. Mis asi see ABC on? See on koht, kus õpitakse tundma aatomipommiplahvatuse tagajärgi. Õpitakse tundma. Kas see polegi siis haigla? Seesama, mis haigla, ütles ema ükskõikselt. Ka siin on arstid. Ema läks kiiresti üle hoovi kadus majja. Nii Oleskis pilgu üle valgete hoonete käia. Ümberringi polnud hingelistki. Hoov oli liiga puhas, kuhu ka ei vaataks, igal pool pimestavalt valged seinad. Allaius, linn, Hiroshima, veidi kaugemale, ka meri oli ere, päikesepaisteline päev. Nii oleks tahtnud magada. Tal oli ka. Oli väga vaikne. Miks ema küll ei tule? Minu tõusis püsti, järsku kostsid nagu seinast mingid hääled. Minu vaatas tagasi. Selja taga seisis võõras prillidega mees. Ta naeratas. Kuid viiul oli ikkagi hirmus tunne. Ta jooksis eemale. Mis sinuga on, küsis mees. Kuigi Miia ei kuulnud küsimust. Tõrutas, niiet astus trepiastmest mööda. Lõi ennast valusasti vastu kivi ära. Samal momendil möödus tema pisarais silmade eest kellelegi vari. Ema, hüüdis tüdruk. Varipeatus ja vaatas tagasi. See oli naine mustades riietes. A karjatas hirmunult. Ta nägi naist, kes oli täis aatomipommikiirtest saadud põletushaavu. Tume nägu sügavate põletushaavadega oli hirmus. Nüüd nägi ta esimest korda inimest, keda oli puudutanud aatomipommi. Kiiret. Möödusid aastad ja minu hakkas koolist koju jõudma juba hiljem. Nüüd nägi ta ikka harvemini rohelist autot oma maja väravas. Kuid iga kord, kui ta nägi sellist autot tänaval sõitmas tardus süda hirmust. Ta peatus ja uuris pingutatult autos istuvaid inimesi. Talle tundus, et näeb seal naist musta, põlenud näoga ja silmadega, milles on tardunud kurbus ja rae. Ja iga kord hakkas nii, oli jube. Ta ei öelnud enam kunagi kuuldavalt sõna aatomipomm. Selleks oli ka teine tähtis põhjus. Nii ei armastanud koolitõbi halvasti. Poisi kombed, rääkis ema meele pahaga. Kui sa hästi laulad, siis ei tähenda see veel sugugi, et sinust võib laulja saada. Mulle ei meeldi sinu laulmine üldsegi. Sa ei tohi laulda niisuguse häälega. See pani nii võimestama. Just see, mis ei meeldi, tema emale meeldib minu sõpradele. Kuid sõpru oli tüdrukul palju. Koos sõpradega ununevad ema Torisemised, kodune õppimine, ununeb aeg. Hakka õppima. Tuletab ema meelde. Kui igav on seda kuulda. Kuid ema kordab väsimatult ühte ja sama. Meil pole perekonnas kunagi olnud sellist puupead nagu sina. Sa oled nagu mõnest teisest perekonnast. Minule ei meeldi, kui ema nii räägib. Ta istub vaikides, huuled tõmblevad veidi. Siis tuleb isa talle appi. Jäta, palub isa. Ema, miks sa kõike seda lapsele räägid? Naeruväärne on, kõik pommi kaela ajada on juba möödunud kaks aastakümmet. Sa lihtsalt liialdad. Miu, püüa. Eksiumi. Isa räägib lahkelt rahulikult, ta naeratab. Iga inimene võib paljugi saavutada, kui püüa. Sina ka ei püüa ja sellepärast õpid halvasti. Ja kõige halvem on see, et kurvastada ema ja mind. Püüa Mio proovid. Emal ei ole õigus, kui ta kõik ajab aatomipommi süüks. Sinu õppimisega ei ole pommil mingit pistmist. Miia kuulab vaikides ise mõtleb samal ajal. Arvatavasti ma olen tõesti puupea, nagu ema ütleb. Ja kõik selle aatomipommi pärast pole tõesti millekski võimeline. Aga hinges räägib teine hääl. Ei, see pole sugugi pommi pärast. Ma olen lihtsalt laisk, ma ei õpi sugugi. Need hääled piinavad Miot. Ema tuli tagasi õhtul. Haigla auto käis. Millal? Päeval pole midagi hirmsat, kui ma mõnikord ei lähe haiglasse. Me oleme nende jaoks ainult katsejänesed. Ema istub liikumatult laua taga. Ta hoiab pead kätega kinni, vaikib. Ega ema ameti nutta. Ema. Ema tõstab pea ja vaata tütrele otsa. Siis küsib tasa. Mjaa. Kas sa mäletad, tädi Morit? Mäletan, vastab Mio. Tõsuli eile õhtul. Nüüd on meid järelviis. Tädi nuri oli ema kõige parim sõbratar. Pommitamise päeval oli temagi raamatukogus ja jäi seetõttu elama. Tädi Moril oli kõik hästi, ainult lapsed surid. Ei elanud kümmet päevagi. Neljandat tüdrukut, tõdes suri tädi Mori kuust emaga. Ema pühkis pisaraid. Minu vaatas kurvalt ema, kes istus seljaga tema poole. Alles nüüd nägi ta, kui palju halli oli tekkinud ema juustesse. Miia surus oma näo ema selja vastu. Sinu ema on tädi morist õnneliku. Vaata, milliseks mulle oled kasvanud, oled terve. Aga et hinged koolis on kehvad, see on tühiasi. Rohkemat soovida oleks lihtsalt patt. Ja üldse olen ma kõige õnnelikum ema. Need sõnad läksid minule otse südamesse. Ema ütles minu ausõna, ma hakkan õppima kõikideks tundideks. Hakkan hästi õppima. Ainult ära sure, ema. Ema pööras kiirelt ringi, võttis tütre näo oma käte vahele ja hakkas naerma. Ära karda, tütrekene, mais sure. Ma elanud kaua-kaua. Ema rääkis otsustavalt ja valjusti. Emajõe Mio vaatasid üksteisele otsa ja hakkasid naerama.