Purskkaevude muusika. Kas võiksid otsida meie põhjamaalt, kus talvekuude pakane pikaks ajaks tõkestab igasuguse vetevoolu. Kas nad sobivadki meie talvise taeva ja sügistormidega? Ometi on iidsetest aegadest ikka ja jälle ehitatud purskkaevusid mille äärde tullakse jalgu puhkama ja vete vulinat kuulatama. Vaene on linn ilma purskkaev nutta sest inimene vajab ilu enda ümber, niisamuti nagu leiba ja kehakatet. Muidugi, mida enam lõuna poole, seda rohkem võib kohata neid omapäraseid arhitektuurirajatisi. Vesi on soojade maade elu allikas. Ainuüksi Toomas on 305 purskkaevu lähemegi, siis täna kuulame nende muusikat. Itaalia helilooja Ottoliinoris pigi sünnist möödus hiljuti 100 aastat. Muusika omad tihti kirjeldavat iseloomu on tulvil robustsed, meelelisust ja drastilisi väljendusvahendeid. Rajal põimub orkestri virtuooslik koloriit tihti arhailist kirikuviisidega andis muusikale omapärase võlu. Kõige eredamalt avaldub ris piigi talent, 1916. aastal komponeeritud sümfoonilise Spildis. Roomad purskkaevud. Helilooja ise on oma partituuri kohta ütelnud. Olen siin tahtnud väljendada tundeid ja muljeid, mis mind valdasid nelja erineva Rooma purskkaevu juures. Nimelt päeva sellistel tundidel, mis kõige rohkem sobisid kokku ümbrusega ja mis oma iluga avaldasid mulle kõige sügavamat muljet. Heliteose esimene osa Sindis villand Giulio purskkaevu juures tekkinud muljete põhjal näeme oma kujutlustes karjuse idülli. Mööda teed liiguvad lambakarjad ja kaovad hommikuhämaruses piim valgesse kutu. Rooma purskkaevud on omaette vaatamisväärsused ja mitte üksnes seda. Neis paikades puhkavad roomlased, jalgu määravad üksteisega kohtumisi. Särad oma võileibu, õhtuti aga kuulates vaikset vee sulinetledestavat närve. Rooma purskkaevud on nagu Oasid palavas ja kuivas linnas. Purskkaevusid keskse sillerdava joaga on kas kaade ja otse maja seintest kohisevaid koski. Kõik rikkalikult skulptuuriga kaunistatud. Jumalannad seisavad vihmas. Jumalused toetavad muskleid, pingutades kaljusid, mille lõhedest kaariette ojadena vesi voolab. Volvod rebivad valjastest tagajalgadele tõusnud ratsusid vette väsimatu tõttamine ikka ja jälle uues variatsioonis marmorist raiutud mitoloogilisist selline elustamas. Sellist jutustati sümfoonilise pildi, teine osa. Triittonite purskkaev. Vaikselt drillerdava orkestri taustal kajab ootamatu ja välisarve hüüd. Küllane signaal, mille kõlades kohale ruttavad 11 taga ajavad nümfidjad Riittonid. Et veejugade muusika saatel ühineda ohjeldamatuks, tantsuks. Triivi purskkaevu kohta öeldakse, et kunstilise teostuse poolest pole rattal võrdset. See 1732.-st kuni 1751. aastal arhitekt Nikolai salvi projekti järgi ehitatud fanten kujutab endast suurt sammast nišide ja skulptuuride ka seina mis on taustaks roosakate kaljude vahelt alla valguvale rohekalt helkivale veele ja selles vees suplevatele nüanssidele. Kõik, kes tulevad esmakordselt rooma, viskavad mündi triivi purskkaevu, mis pidavat tooma õnne. Turistid mõtlesid sellele vanale kombele juurde terve kolme mindi legendi viskate rivisse, ühe mündi. Tuled kord kindlasti Rooma tagasi. Oled heldeni heidad vette kaks raha. Ja täitub salajane soov. Nende kahe unistuse kordaminekule lisandub kolmas kuid kolm münti Trevile loovutad. See on õnnelikult lahutada. Veel üks legend räägib, et omal ajal pidi purskkaevu ehitamine rahapuuduse tõttu seisma jääma. Tolleaegne paavst leidis väljapääsu, tõstis maksu veini pealt. Pahane rahvas reageeris pilke looga. Mooses teinud veest veini, Parsdaga veinist vett. Tänapäeval Rooma poisikesed on veelgi kavalamad Nadengitsevad veest sinna heidetud münte. Turiste jätkub Roomas igal aastaajal ja kes neist ei tahaks tagasi pöörduda Rooma. Leningradi lähedal Peterhofis võib näha purskkaevu rooma Funten mis pidavat meenutama üht samasugust Roomas Püha Peetri katedraali juures. Aga Itaalia reisi unistusest, mis peitub vist igaühe südames on minul säilinud vaid üks ammune nelikvärss. Vaid mõtteis puutub vetepinda pihk. Kui traavi kaevu heidan oma münti. Sest kuigi hinges püsib rännukihk igast unistajast veel Sapeerinti Kuulame nüüd Rooma purskkaevude kolmandat osa. Triivi kaev lõunatunnil. Muusika algab piduliku teemaga, mis läheb puu pillidelt üle vaskpillidele ja omandab trümfaalse iseloomu. Kõlavad fanfaari helid. Sädelevalveebinnal liigub Neptuuni vanker, mida veavad merihobused. Vankrile järgneks sireenidest ja triittonitest koosnev saatjaskond. Lärmakas rongkäik eemaldub aeglaselt. Kajane kustub veel eemalt summutatud trompetiheli. Sümfoonilise pildi neljas osa kujutab päikeseloojangut Villa Medici juures. See algab kurvameelse teemaga, mille taustaks on tasane viiblady. On igatsev raskemeelne loojangutund. Õhk heliseb kellade kõlast, lindude sädinest ja puulehtede sahinast. Öö vaikuse saabumisel vaibuvad needki helid. Purskkaevude muusika. Iidsest ajast on inimest paelunud vetemäng Pole vist ainukest linna, kus poleks vähemalt ühte purskkaevu. Ja paljud neist on saavutanud ülemaailmse kuulsuse, nagu näiteks brüsseli männik Empis. Ühtemoodi paelub nii peeterhofi suur kaskaad kui ka Bachist saray purskkaevu. Üksainus niriseb veejuga. Millal iialgi puudukaan kirey armastatu mälestuseks asetatud Roosi riis. Igal õhtul koguneb rahvahulk Jerevani Lenini väljakule et kuulde sealse purskkaevu juurest kostvat muusikat. Berliini Hoffmanni muinasjutukaevu juures võib alati näha mängivaid lapsi. Niisamuti ei saa unustada Taškenti keskväljakul asuvat purskkaevude alleed, millelt hoovab uduvihm kuumal päeval mõjub meeldivalt kosutavad. Ja kui palju on juba purskkaevude legende. Vanaaegne sorbi pealinn. 1000 aastane Baudsen olevat selle järgi isegi oma nime saanud. Nimelt olevat vanal ajal turu purskkaevu kohal seisnud imeallikas kui lastetu abielupaar allika juures ööbis. Virgalt vett jõi ja ka muus suhtes ei laiselnud. Kusjuures mehel tuli korrata võlusena. Puutsessin, saagu poeg siis pidise soov täide minema. Sealt tekkis linnale nimi, budistsin, millest hiljem kujunes Baudsen. Tõsi küll, Päeval Baudseni purskkaev vett enam ei anna kuid lastepuudust ei paista seal sellegipoolest olevat. Purskkaevude muusika. Südameid hakkab natuke kurb, et oma sünnimaal pole vastu seada midagi võrdväärset. Tahaksin koos Debora Vaarandi panna kohisema kaskaadid mööda Toompeanõlvu ja hundikuristiku tippida linn täis sillerdavaid purskkaevusid. Eks nad ikka ühed iluasjakese tule, arva bratsionalist. Niisamuti nagu välikaminad, mille juures võib vaid käsi soojendada jõuetsaga ilma soojaks kütta või lasta kasutult 400 veejuga mis ei suuda rohkemat pakkuda kui silmailu. Aga kas just sellest ei jäägi vahel vajak?