Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor, nagu ilmselt kõikjal üle maailma, nii juhtub ka Tartu kunstimaja kantseleis aeg-ajalt, et teemaks tuleb, milline telefon endale soetada. Tõdesin hiljuti ühetaolise vestluse käigus, et tahtsin endale osta fotoaparaati, mis ka helistaks, aga ei tulnud välja. See on küll väga hea telefoni, aga kaameraid on paremaid. Kolleeg Markus Toompere lohutas siis mind selle peale tõdemusega, et Grigor, sa oled ainus inimene, keda ma tean oma telefoniga reaalselt telefonina kasutavat. Isegi kui see kommentaar oli kollegiaalse irooniana mõeldud mõjusse siiski lohutavalt. Mis seal salata, mulle tõepoolest meeldib telefonis lobiseda. Selle tõestamiseks koosneb tänane kunstiministeerium ainult telefoniintervjuudest. Kumu kunstimuuseumi viiendal korrusel on Krista Möldrit, Taavi Talve ja Neeme külma ühisnäitus arhiivi ja arhitektuuri vahel mille kureeris Kati Ilves. Näitus avati 19. septembril ning see jääb avatuks veel kuni 19. veebruarini. Seega näituseperiood viis kuud. Arvestades viiekuise näituseperioodi juurde veel ka näitusemontaaži aja tähendab see laias laastus seda, et kumu viiendal korrusel saab olema kaks näitust aastas. Kuid jätame küsimuse kumu näitusetsüklist siia paika, sest tänasesse saatesse ei mahu. Ent see asjaolu, et üks näitus jääb avatuks viieks kuuks, mitte ainult ei anna alust, vaid minu hinnangul suisa sunnib ringi mõtlema neid viise, kuidas näitust kajastada. Ning vähemalt esmapilgul tundub mulle väljakutse uudise horisondist kaugemale vaadata. Väga rikastav kunstiministeerium toob järgnevalt teieni neli intervjuud. Esmalt kunstnik Mihkel ilusaga, kes sarnaselt kumu näitusel osaleva Neeme külmaga kasutab oma loomingus ehitusmaterjale. Seejärel on telefoni teises otsas Eesti kaasaegse kunstimuuseumi juht ja kuraator Marten Esko keda kolleeg Siim Reimann nimetas viimases kunstinumbris aku Trail kuraatoriks ning kellel oli juulis koos Mihkel Ilusa ühisnäitus tupik Tallinna kunstihoone galeriis. Eskoga näituste kureerimisest ja installeerimist vesteldes teeme ka juba väikese sissejuhatuse Neeme külma loominguliste praktikasse. Külma on üks kolmest kumu näitusel arhiivi ja arhitektuuri vahel esinevast kunstnikust, kelle kumu seinu ja põrandat läbivad installatsioonid on näituse kahtlemata meeldejäävaim osa. Neljas ja viimane intervjuu tänases saates on kuraator Kati Ilvesega, kellele esitan lõpuks ka mõned otseselt näitusesse puutuvad küsimused. Intervjueerisin hiljuti Tartu valgusfestivali raames toimunud näitusel tõotatud valgus Jevgeni Zolotko installatsiooni alus kontekstis näituse kuraatorit Tanel Randerit kes suutis mind üllatada sellega, et politiseerida täielikult Zolotko materjalikasutuse. Nimelt on Zolotko tuntud selle poolest, et kasutab oma loomingus makulatuurist toetud isolatsioonimaterjali ja kui mina ning usun, et enamus teisi kriitikuid on seda siiani tõlgendanud intellektuaalse allegooria võtmes siis Rander tõlgendas seda hoopis laiemas, sotsiaalses tähenduses, leides, et tegemist on otsese, viitega lagunevale kapitalistlikule ehitisele. Vestlus Randeriga toimus inglise keeles, mistõttu ma seda siinkohal eetris sõidu. Kuid see on leitav Youtube'ist, kui kirjutada otsingusse tõotatud valgus. Rangeri tõlgendus, mis sundisime nägema Zolotko materjalivalikut mitte kui midagi käepärast, vaid kui midagi, millel on materjali päritolu ja tegelikku kasutusvaldkonna poolt ette määratud tähendus sundis mind aga hakkama üle vaatama ja üle mõtestama ka teiste ehitusmaterjale kasutavate kunstnike praktikaid. Ning esimene, kes mulle sellega seoses pähe tulid, on Mihkel Ilus. Tere, Mihkel Ilus, terrorirünnak kui nüüd niimoodi ajada taga selliseid klassikaliseid määratlusi, siis siis tuleks öelda, et sa oled maalikunstnik, et sa oled maalikunsti õppinud siin Tartu Ülikoolis ja, ja ka EKAs. Aga teiselt poolt oled sa tuntud kui üks meie kõige selliseid noh, silmapaistvamaid noh, mingis mõttes selle maalikeele, bemaali võttestiku uuendajaid ja sealjuures on, on üks selline võte, mis hakkab silma see, et sa kasutad võrdlemisi palju noh, sõna otseses mõttes ehitusmaterjale ja tädi, kas sa, kas sa natukene avaksid seda, miks sa seda teed või kuidas sa nendega jõudsid, selles mõttes, et isegi sinuga bakalaureusetöö Tartu Ülikoolis oli tööstuslike värvidega, et seal oli emailvärvi nagu selliseid erinevaid nagu ühesõnaga kaugel klassikalisest õliste temperast. Jah, kui nüüd tõesti sinnamaani tagasi minna, kui ma hakkan meenutama, siis juba teisel kursusel ma hakkasin küll ehitusmaterjalide peale mõtlema ja neid kasutama, et ilmselt tähendus, nende tähendus minu enda jaoks on suuresti muutunud, aga sel hetkel siis teisel kursusel minu jaoks oli huvitav just see, kuidas võib-olla materjal enda sellist nagu tähendust ja otstarvet muudab. Mul oli kuidagi huvitav, et Ta väga raskepärased materjalid ja neid töödelda siis mingis punktis, nagu neile tekib mingi sümboolne väärtus juurde kuidas see nagu võimalik on, et kui päris aus olla, siis jalgu ei peaaegu naljaga mõeldud, sest et võib-olla mingi teatav selline protesti valim sellise klassikalise meediumi vastu ja mitte siis meediumi vastu, vaid pigem poolt, et ma juba see hetk tundsin, et ma tahaksin tõestada midagi sellist, et kas ma teen klassikalise õlivärviga võima, kasutan siis makroflakse penoplasti ja igasuguseid muid plastikaatajaid tegelikult. Teose visuaalsus või mingid kvaliteedid on täpselt samasugused. Et võib-olla seda võiks nagu selliseks alguspunktiks tõesti lugeda. Minu jaoks on, sinu toidu puhul on ka just kõige silmatorkavam just see, kuidas sa selle ehitusmaterjali suudad maaliliseks viijale, mis mind sinu tööde puhul veel huvitav on ka see, et sa seda tasapindsus on üks neid asju, mida seal on nii-öelda ründajad või et kui sa ütled, seal lõid käärid lõuendisse ained. Kui olulist rolli see selles protsessis mängib, et kas see on lihtsalt selline? No opositsioon, et muidu on lõuend, tasapinnaline, viimedasine truumiliseks või kas sa seda ruumilisuse osa mulle ka oskaksid natukene kunstniku positsioonilt avada? Ma arvan, et siin oluline on lihtsalt see, et paljud mu tööd, mis võib-olla koosnevadki peaaegu siis ainult alusraamist ja mõnest mõnest haprast tükist veel alles jäänud lõuendit, mida nad endasse suudavad kätkeda, on ka ruum selle taga, et kui muidu maal seinal oleks lihtsalt mingisugune teatav vaade, kas siis kuhugi kuhugi, ma ei tea, olgu see siis mingi eneseväljendus või mingi dokumentaalne kirjeldus, et mind nagu huvitab pigem see reaalne olukord ruumist kohalolu selles ruumis. Teos suudaks seda endasse kuidagi siduda. Et selles mõttes absoluutselt on oluline sealse ruumiline aspekt sel viisil, et iga nurga alt ruumilist olukorda vaadata, et me saame mingi erineva tulemuse või erineva pildi. Et iga nurga alt sellised kasvõi natukene ruumilised ööd avavad ja peidavad midagi igal hetkel. Et selles mõttes see on lihtsalt lihtne ettepanek vaatajale selles protsessis osaleda. Et otsida ise mingisuguseid vaatenurki mille kaudu teos avanema peaks. Aga kui oluline sealjuures on see asjaolu, et see ruum, milles teos paikneb, kui oluline on see asjaolu, et see ruum ise koosneb ehitusmaterjalidest, et mind, mind natuke noh, ütleme selle tänase kunstiministeeriumiga tekstis ka huvitab ja köidab just see nii-öelda ehitusmaterjali kasvatamine ja ütleme noh, ütleme, ehitamine kui kunstitegemine või kunstitegemine kui ehitamine. Et kui oluline või kas üldse sinu seisukohalt täiesti küsida sinu kui kunstniku käest ja sinu enese noh, nagu arusaama järgi püüdes vältida siinse kriitiku tõlgendustele mingitele asjadele. Et kui oluline sinu jaoks on see, et see ruum ise koosneb ka ehitusmaterjalidest ja, ja sa nüüd ise kasutad neid ehitusmaterjale väga palju oma maalides. Ja see trumm koosneb samuti ehitusmaterjalidest, absoluutselt on mulle oluline tegelikult mõnel näitusel ma olengi näidanud töid, mis koosnevadki täpselt sellest, et see sein on pööratud pahupidi, et see, mis muidu jääb selle värvikihi alla teisele poole, on lihtsalt toodud ettepoole nähtavaks. Et tegelikult siin on taas vist on see materjaliväärtuse küsimus, et mulle meeldib lammutada selliseid arusaamu nagu kõrge ja madal või kuidagi selline mingid sellised nagu ilmselged vastandused. Et mulle kuidagi on sageli vastumeelne traditsioonilistele meediumitele antakse liiga suur. Ei oskagi öelda, mingi kultuuriline väärtus, kui teiste vahenditega saab jõuda täpselt samasuguse kogemuse või elamuse. Üks külg või Tähelepanu Tahtav asjaolu sinu tööde ja nende teostuse juures on sõna otseses mõttes töö. Et kui sa paar aastat aasia kaitsesid oma magistritööd Eesti kunstiakadeemias, siis sa valmistasid sellise suure installatsiooni sellesse sukavabrikus, kus sekanud eeldatavasti kunagi omale kodu uuesti leiab. Kasutasid sealsamas ruumis koha peal olevaid valgusteid, niisugust päevavalguslambid olid sealsamas ruumis olnud ja ega sa tegelikult suurt teinud, kui sa lihtsalt paigutasid nad seal ruumis ümber. Aga selle töö juures oli üks asjaolu, millest sina rääkisid, millesse austus mitte kuidagi suhestunud ja ma üritasin isegi aru saada, mida sa sellega täpselt öelda tahad. Galeristina, kes, kes peab, kes muuseas, on ka omaenda galeriitehnik. Ma nagu saan aru sellest, mida tähendab näituse ülesseadmise töö. Aga sa oma magistritöös esitasid tööd, mida peab näituse ülesseadmiseks tegema kui, kui sellist omaette väärtust selle töö suhtes või et kuidas see, et et hulk mehi seda mitu päeva üles peavad ehitama, et see on, see on nagu osa selle töö sellisest sisulisest, et noh, nagu omapärast või iseärasusest või ja no ma ei tea selle peale täna mõeldes ja nüüd läbi nende ehitusmaterjalidesse mulle. Mulle tundub, et ma hakkab vaikselt aimama, mida sa sellega öelda tahtsid. Et see tundub mulle natuke sellised tamm saareliku TÖÖ rihmamise poetiseerimisele või et, et ei, et okei, et olgu siis töö pärast, et kaevame neid kraave, aga aga et selles kraavi kaevamiseks on tegelikult ka mingisugune hästi kummaline poeetika või, või sellest pingutusest mingi ilu ja jõud, mis omab täiesti kunstilist väärtust. Kas ma, kas ma olen selle tõlgendusega enam-vähem nagu õiges suunas lahkuma, kui nad üldse nagu mõistlikult väljendasin? Et kui päris aus olla, siis see hetk, kui ma seda tegin, arvasin ma sellest täiesti ühtmoodi ja praeguseks on mu tegelikult enda arvamust sellest muutunud, aga see on põnev teema. Proovin seda paari sõnaga ikkagi selgitada, et mida see nagu töö selle kõige juures tähendas. Et võib-olla esiteks see ruumi kirjeldus, et see olukord, millesse ma sattusin ja mitte siis mina, vaid terves lend, kes me koos lõpetasime. Sattusime sukavabrikus viisil, et see maja ei olnud veel näinud ikka mingisugust remonti, seal oli kaos. Kõik ruumid on mitukümmend aastat seisnud, kõik masinad on ära viidud ja enam-vähem kõik nurgad kobrutavad, see oli väga agressiivne keskkond ses mõttes, et aknad puruks. Kõik on roostet ja tolmu täis. Ja sellises olukorras pidin siis hakkama enda lõputööd vormistama. Et esiteks, miks ma ei teinud sellisel klassikalisel kujul maali, on lihtsalt see, et kuna see ruum oli niivõrd aktiivne ja tugeva enda iseloomuga sest mulle tundus, et mõtet on võtta ette selline võitlus, mida ma lihtsalt ei saa võita, et kui ma riputaks sellesse ruumi maalide üles, siis nad kaoksid sellesse ruumi lihtsalt ära. Et ja selle olukorra kuidagi ratsionaalsust hindamisest hakkaski sündima see, et aga kuhu ma sattunud olen. Et sa kasutasid sõna, et see on kohaspetsiifiline või selline noh, et ruumiinstallatsioon, et võib-olla ma ise, Ma ei tea, ütleme, selline levib termin mu peas, aga ma ise võibolla kasutaks selle kohta sõna, et leib, situatsioon, et kuna tegu oli terve terviklik kui ruumiga, siis seal mingi üks teatav situatsioon, mille keskele ma sattusin. Ja selle teose nimeks panin väljalasketööruum mis on ka selle ruumi ajalooline siis nagu nimetus ilmselt käis viimaste õmblusdetailide kokkulõikamine, nii et mis seal, mis iganes seal toodeti siis pükse või jopesid, et seal need lõigati. Kui aga masinaid tõelise muidugi seal ruumis olles ei olnud ja mida mina seal enda eest leidsin, oli rivilampe, et kahel pool seda ruumi oli umbes 30 meetri pikkuselt lampe. Ja ma see hetk nagu siiralt täiesti uskusin, et need lambid suudavad mäletada seda, mida nad on näinud seda, seda tööliste tööd nende sadade või tuhandete tööliste tööd seal aastakümnete jooksul, et need lambid on olnud seal kogu aeg kohal ja nad mäletavad seda. Nii et minu huvi oli pöörata see kuidagi teistpidiseks, et kui inimene siseneb ruumi, siis ta võib-olla esialgu kohe ei märkagi seda muudatust, mis seal on tehtud. Aga tegelikult on see muudatus seal toimunud, et kuidas me selle muudatuse siis tegin, on see, et üks terve rida võta lambda maha ja pöörata need vaatar ka vastakuti, nii et inimene pidi otsa vaatama saksa, neile lampidele. Aga siin nüüd ongi see töö küsimuse täpsustus, nagu on see, et kui ma ütlen, et mina seda tegin, siis tegelikult nii ei olnud, et seda ehitas terve tiim filmikunstnik. Ja miks filmikunstnikud on mulle lihtsalt, juba aastaid on olnud väga häid koostöö kogemusi filmi kunstnikega, sest nad toimivad nagu kiirreageerimisüksus, et töö saab väga efektiivselt ja kiiresti tehtud. Ja kuna tiim oli suur ja installeerimise aeg ei olnud väga pikk, et sesse tuli kuidagi see on väga täpselt planeerida ja teostada. Aga mida see mu enda jaoks tähendab, on võib-olla tegelikult austus tööle ja tööajaloole. Et just see ajalootundlikkus, et nagu meenutada, enne kui sa suur ruum läheb kapitaalremonti, et meenutada veel seda, et mis seal ruumis varem toimunud, see on nagu selline üks oluline aspekt. Kui see ruum ise on sellise kollektiivse töö kehastus, siis mulle tundus, et oluline on see, et ka minu magistritöösaks esitletud kollektiivse töö tulemusena. Et selles mõttes mul on endal vastakad tunded, et mina sain selle asja eest nagu justkui kraadi, aga teiselt poolt ei pannud peaaegu sinna kätt kordagi külgegi. Mu enda lemmikteos sellest aastakäigust tegelikult oli Hanna Pik sarveteos. Ja mulle tundub, et me tegelesime väga sarnase küsimusega töö aspektist, aga täiesti vastandlikult. Et Hanna töö nägi välja selline, et tal oli üks ruum tassitud täis hauakogusid. Ja tema lõputöö tekst algas lausega. Kao korjamine on mulle kontimööda, ehk siis mida ta tegi, ta korjas, käis poole aasta jooksul pidevalt metsal hagu korjamas ja igas H raag, mis ta korjas, oli tema jaoks mingi mõte või tunne, mida ta justkui salvestas sinna oma Kubusse, mida ta siis korjas ja neid kobusid, tuli mitmekümneid kokku. Et aga kuidas need nagu tööd on minu jaoks nagu seotud on see, et kui tema, tema protsess oli äärmiselt isiklik, siis minu jaoks oli see umbisikuline selles mõttes, et mina nagu kätt väga enda töö külge ei pannud. Et kui tema jaoks oli see selline totaalne kehaline pühendumine, et ta isa käis pidevalt metall, et siis minu jaoks lihtsalt pigem planeerimine, organiseerimine. Ja noh, kui tema teost vaadata, siis me saame teada, et need on, tema jäädvustab oma isiklikud mõtterännakud metsa alla. Et siis minu puhul see võib-olla oli mingise ajalooline kontekst, mis hakkas tööle ja ka paigutuse küsimused, kuid tema jaoks sellise isiklik pingutust, et ta jaksaks neid kobusid tõsta ja siis üsna keha sõbralikult paigutas teid ruumi sellisesse mugavasse asendisse, kuidas ta saaks neid ümber paigutada, siis minu puhul oli see selline tüütu ja keeruline, suurte torude tõstmine. Ja võib-olla ka töö kõrgepingega, et selles mõttes, et pidi vaatama, et seal vool sees oleks. Et miks ma nagu mainin seda, Hanno Hanno tööd on seal see, et ma ise õppisin enda töö kohta väga palju, vaadates tema tööd. Ja siis saadakse aru, et meie, meie tööd selles olukorras on nagu täiesti vastandlikud, et tänu tema hauakorjamis tööle ma sain väga palju enda töö kohta teada. Hanna pikk sarv on sul väga huvitav paralleel, et ma ei tulnudki ise kohe selle peale. Annal on ka siin Tartus, Kunstimaja monumentaalgaleriis oli tal isikunäitus kus üks osa sellest inspiratsioonist oli silitatud halud, siis kujuneski suurest hunnikust kütte algudest, mida Hanno oli siis sõna otseses mõttes liivapaberiga hoolsasti silitanud, nii et need olid kõik sellised ilusad ja peenelt lihvitud. Aga suur aitäh sulle, Mihkel Ilus, selle kommentaari eest. Jah, aitäh küsimast, kui lubad, siis ma lõpetuseks võib-olla saaks ühte sellist asja mainida, et sind on vahepeal kunstnik kannas pannud imestama selline tõdemus, et kunstnikud ja kultuuriinimesed küll väga palju räägivad kunstniku tööst, aga millest väga harva kuuleb, on töökultuur laiemalt. Et, et võib olla, see on selline mõttekoht, et võib-olla peaks nagu lihtsalt kunstiväljal tõesti neid eraldi töökultuuri küsimusi palju põhjalikumalt lahkama. Ja ma, ma võtan selle küsimuse kunstiministeeriumi tööplaani, et poiss ministeeriumi ometi on see koht, kus peaks tegelema sellega, et ma selle töökultuuri küsimusega kunstiväljal see lugu kõlab justkui justkui ministeeriumi teema. Aitäh helistamast ja soovin edu sulle. Ja suur suur aitäh sulle, Mihkel. Mihkel ilusal ja Marten Esko oli käesoleva aasta juulis Tallinna kunstihoone galeriis ühisnäitus tupik ekspositsiooniperioodi käigus vaikselt arenevast näitusest poolt oin näituseruum, teine pool sümboolne töökoda. Näitusest kunsti ees kirjutades kasutas Siim Reiman Esko kirjeldamiseks mõistet akutrell kuraator. Kuivõrd ilusa Esko ühise kokkuleppe alusel kunstihoone galerii näitusest ise ei räägi. Esitasin Eskole küsimusi, lähtuvalt hiljuti Eesti kaasaegse kunstimuuseumis lõppenud näitusest pseudomidamuuseumi direktor Esko ise kureeris sarnaselt näiteks Rael artalile, kes Tartu kunstimuuseumi direktoriks saades kureeris näituse. Kas me sellist muuseumi tahtsimegi, mõtestab Esko näitust pseudokui museaalselt eksperimenti, kus muuseum taasesitab teoseid, mis ei eksisteeri objektidena või mis tuleb muuseumis eksponeerimise tarbeks kohapeal taasluua. Küsisin sellega seoses, mida Eskole tähendab kuraatoritöö. Tere, Marten Esko Doronin rakk. Viimases kunsti ees oli retsensioon sinu ja Mihkel Ilusa ühisnäitusele, mis oli Tallinna kunstihoone galeriis. Ja sealt retsensioonis leidus selline suurepärane sõnaühend nagu akutrell kuraator. Ja tähendab, see oli seal ka väga sõbralikus vormis, aga teiselt poolt võib ju seda muidugi ka kriitikana lugeda. Aga ma kuidagi ei taha, sellepärast et ma ise töötades Tartu Kunstimaja galeristina, et ma küll ka ürita taandada ennast, et isegi selgeks tead, Mõigureerini enamusi siin majas toimuvad näitusi nagu galeriist, aga aga ka nii vähe või palju, kui ma kuraatorina töötan talle, siis ma pean ütlema, et naljalt ikka näituse tegemist ei ole, nii et ma läheksin nagu objektile ja mul ei oleks kohvris või seljakotis akutrelli. Et kuidas sulle endale tundub see kontekst, milles sellest akutrell kuraatorist räägitakse, kuma? Ma peaksin seda iseendale mõtestama, siis ma ennekõike viitaksin sellele, kuidas see on selline kuratoorne praktika, kus ütleme tinglikult, kunstnikule on antud nagu maksimaalne vabadus. Et ka see viimane sinu kureeritud näitus EKKM-is pseudoet Läti kolleeg Vals Michelson viitas ka sellele näitusele, kui selline kunstniku ruumide näitusele vatiga kunstnikul oli oma ruum ja nad tegid seal siis noh, tinglikult nagu oma asja ja, ja siin sinus võiks siis öelda, et kuraatori või, ja siis näitusepinna noh, asi oli ennekõike siis võimaldada seda, et see asi teostuse ja see vist sinu selline natuke korretaarne praktika väljendus sellest ka natuke sellest, kuidas sa nii-öelda seina teksti mure olid lahendanud, et seina tekstidelt suuresti varasemate näitustega seotud tekstide nagu tsitaadid või sa kasutasid seda varasemat materjali Noh, selle formaadi eksperiment ütleme nii just selles mõttes, et ühelt poolt, et mis on ju muuseumi ülesanne, kui, nagu selles mõttes nagu ta noh, mis ta siis taaslavastada, sellepärast et enam enamus kunst ei pea taasavastama, aga just et installatsioonikunstnik kontekstis on just see taaslavastamise olukord uuesti läks planeerimisel, eriti kui, nagu teos ei ole, siis nagu noh, ei ole üksikteose kunstnik teosega. Et kui kunstnikust nimeta üksikuid objekte oma näitisel eraldi teostena, vaid näiteks kui teos Sa oled olnud seotud ka valge kuubiga, kuradi ühesõnaga nende valge kuubi meeskonnas olen, olen mina sinuga koos näiteks töötajate. Peame siin hiljem saan rääkima, aga Neeme külmaga ja tema käest kavatsen tema käest kohe küsida, et et mulle ikkagi tundub, et valge kuup on kaudselt ikkagi Neeme külma selline. Kunstniku projekt. Ma arvan küll, aga noh, see on, paratamatult on see nagu mingi teatav taust, eriti oskadegelt Ekakenegi on seotud kui nagu muuseumiga, mis justkui ka näitluse käivitab ennast nagu, mitte siis uuesti üles, pigem nagu täiendab ennast. See on nagu see Anders Härmi kasutatud definitsioon EKKM-i kohta, kui muutumist on muuseum. Et, et just see pidev nagu vajadus mitte ainult nagu näitusi üles ehitada, vaid ka kogu aeg nagu muuseumit kui nagu maja, et siis ainult institutsiooni stabiilsena hoida. Just tänu sellele, et ta ei ole nagu kordagi justkui valmis olnud. Lähed, tinglikult koos koos näituste ehitamisega on toimunud ka maja ehitamine, et kes, kes EKKM-i näituse niimoodi järjepidevalt algusest saati külastanud või vähemalt vahelduva järjepidevusega, siis on kogu aeg tunda küll jah, et tuli uus näitus oli vaja, noh, ma ei tea, kas nüüd kõigepealt oli vaja ruumiprogrammi ümber ehitada, muuta aga, aga, aga iga näituse installiga ruumi enda iseloom arenenud. No ma usun, et samuti neeme külmal põhjal asutajaliikmed olid nagu selles mõttes, et mitte lihtsalt ainult tema panus siia, vaid kades omas EKKM enda panus neemes. Just harjutusvälja annab ka näha valge kuubi nagu algusena, noh, see on samamoodi see akudel kuraator, noh jah, seda võib võtta kui kriitiliselt nagu visiitkaardiga seda nagu ei paigutaks, aga see on paratamatus, taust, see taustsüsteem, kus ma olen nagu mingis mõttes üles kasvanud, kus ma olen oma nagu nõndanimetatud praktika saanud, aga samas nagu sellega seoses on üks nagu ma ei tea, noh see ei ole mingi konkreetse tähelepanek, aga lihtsalt mulle tundub, et noh, mõned aastad tagasi ütleme 10 aastat tagasi, siis kui nagu kunstnikupalk ei olnud ka veel nii aktuaalne näitustele nagu tasud kaasas käinud siis noh, on justkui ka kasvanud üles nagu mingi põlvkond just nagu pigem installatsiooni, kunstiga tegelevaid kunstnikke. Kes siis just, ma panin ka seda tähele, et kunstnik nagu oma näitusega nagu tasu ei saa, sest üldjuhul eskalaatoril saad tasu kellegi teise näituse ülespanekul raha ja ikka nagu kunstivaldkonda sisse ja see oli nagu võimalus valdkonna sees kuidagi ka raha teenida. Ka mina ütleme kunstikriitikuna, et ma olen, olen sihuke kunstikriitikakombinaat, mille alt ma justkui kunstikriitikuna tegutsen, aga noh, ka pool ERMi praegusest kunstisaali ekspositsioonist, millest ka siin kunstiministeeriumis juttu on olnud, et noh, et pool sellest riputas kunstikriitiku kombilaadsest See on see, kuidas nagu väli mingis mõttes endiselt toimib, kuigi nokupan samamoodi tulnud nagu mitte ainult nagu abikäena nagu lihtsalt Estalleerimisele, vaid nagu mingis mõttes ka teatud nagu palgastandardeid looma või nagu on samas ka just nagu kvaliteedistandardid ka, et kuidas neid asju võiks teha ja miks mitte ajada ja ja mis, mis nagu tingimustel. Aga kas me saame siin puhul rääkida ka mingisugusest sellisest kunstnik vahelisest koostööst kaudselt kuidagi sellisel natuke ootamatu omal viisil, sest et kui valge kuup kureerib midagigi valge Kupinstalleerib kuskil midagi, siis seal on üsna sagedasti tunda, aga kui on vähegi selline suurem suurem installatsioon, paratamatult on tunda Se tehnikute käekiri ka. Jah, ma arvan küll, noh, meil siin EKKM-is nagu kohad on tegelikult ma praegu ka just parasjagu on näituse vahetusse ja noh, selles mõttes, et kes nagu tööd teevad, ongi nagu Tegelikult Kristjan justkui ei ole seda ülespanekul on huvitav vaadata, et kui kaastanud viis nominenti, aga kui palju tegelikult neid kunagisi nominente on sama samamoodi seotud iga aastaga läheb naisega. Rekord on korraldanud 11 nominenti majast. Et see on nagu huvitav koostöö vorm küll selles mõttes. Aga nüüd ma pean pidulikult ütlema, et aitäh Martin Esko. Üks võrdlemisi oluline teema, millest kunsti erialaringkondades palju räägitakse on professionaliseerumine näituste installeerimisel, mis sisuliselt tähendab mitte nii väga teosta kui näitusesaali kohati väga töömahukad ruumilist ümberkorraldamist. Neeme külma ja Yana Jürise firma osaühistu valge kuup on selle protsessi tinglik kehastus või lipulaev. Ma ei ole 100 protsenti kindel, kas firma sünni tingis huvi ehitusmaterjalide vastu või on firma tinginud külma kui kunstniku huvi ehitusmaterjali ja gaasi arhitektuuriliste lahenduste vastu. Kuid see ei ole ka tegelikult oluline. Millele ma tähelepanu juhiksin, on tõlgenduste kokkulangemised ja lahknevused Neeme külma ja Mihkel Ilusa materjali tajus. Kui Mihkel ilusale on ehitusmaterjal, miski, mis kunsti konteksti tooduna muutub väärtuslikuks siis neeme otse vastupidi, käsitleb ehitusmaterjali kui midagi, mis võtab kunstilt selle iga vikulisuse ning muudab ta ajutiseks sündmuseks. Samas lähtuvad mõlemad ideest, et kunstilise sekkumise kaudu muutub näituseruum ise anonüümsest arhitektuurikeskkonnast teose osaks. Lisades siia Mihkel Ilusa mõiste leid. Situatsioon tundub mulle, et kunstiteoorias neomaterialismi-ga tähistatud liikumine, mille sõnavara aga ilusa ja külmateoste kirjeldamiseks suurepäraselt sobib on oma olemuselt äraspidine, institutsionaalne kriitika. Bituresksest koorist vabastatuna, anonüümseks valgeks kuubiks pööratud galeriiruum, millest vahepeal põgeneda üritati, on ise muutunud kunstniku tööriistaks. Niisamuti nagu redimeidist ehk valmis objektist, mis algselt kunstniku kui looja geeniust ründas ja kahtluse alla seadis, on saanud installatsiooni lahutamatu osa mille kunstilises väärtuses kahtlemine ei tule kellegile Pähe. Tere, Neeme, külm on kumus praegu ühisnäitusele koos Taavi Talve ja Krista Mölderiga üsna mitu sellest. Tugevat, nagu ruumiinstallatsiooni või, või, ja väga otseselt ka sellesse kumu eneseruumi, quote installatsiooni. Et kui ma neid vaatasin ja nende üle mõtlesin, siis ausalt öeldes kõige esimene paralleel, mis mul, mis mul tekkis, on selline klassikaline länud Aart või nii-öelda maakunst viska ühelt poolt nagu sündis sellise institutsionaalse kriitikana, et et ei, et siin valges kuubis ei saa midagi teha, et lähme siit, lähme siit galeriist nagu ära lähme sinna Nevada kõrbesse, teeme seal siukseid suuri maastikke, muutvaid asju mulle mulle sinu tööd ja praktikat vaadates tundub natuke teistmoodi, et nii et nüüd on galeriisse tagasi tuldud. Ja institutsioonikriitika noh, olgu siis nüüd jutumärkides või ilma, toimub pigem nagu nagu sellel tasandil, et on vaja seda. Ühesõnaga institutsiooni rünnatakse seestpoolt, et tean ise galeristina, et galerii, kõige püham asi on galerii põrand. Kui siis tuleb kunstnik ja puurib sinna kaks suurt auku, siis see on ikka nagu noh, selline institutsioonikriitika persee ja, ja teine asi oli seal kõrvalsaalis, kus hoid kaks suurt kivisammast toetanud sinna kumu teiste sammaste kõrvale, siis mul hakkas nagu selg kohe valutama, et et ühesõnaga ma sinu töödes näen nii sellist institutsiooni standarditele külgehakkamist, et tuleb ikka nagu lükata seda piiri, mida saab üldse galeriis teha ja teiselt poolt on, on su töödaks ka ikkagi selline noh. Näitus on alati ajutine olukord võõral territooriumil, et kunstniku jaoks ja kumu jaoks on kõige tähtsam, on see, et materjaliks on arhitektuur, noh mis puudutab seda banaanisaali ja selles teoses on võib-olla kõige rohkem intriigi. Kui sa küsid seda, aga väga enam ei vaimusta, et teosed on rasked. See on paratamatu, kui sa tahad võtta osa ja võistelda arhitektuuriväljal. Et kipub asi minema füüsiliseks Mida ma selle raskuse kõrval silmas pidasingi, pigem selline nagu töö just see, et on vaja teostusele, rõhumine või Eesti selle teostuse teosest osaks muutumine või et selles kontekstis, et sa oled koos koos Jaana Jüris ega ka osaühistu valge kuup selline pedaja ja ütleme nägu, mulle on kogu aeg tundnud, et valge kuup on võib-olla isegi märksa vähem kaudses mõttes, kui, kui ma esialgu arvatega oskaksin, aga mulle tundub, et ka valge kuup on sinu selline mingis mõttes nagu kunstniku väljendus vä. Ja see, see on tore mõte. Ta võiks, ta võiks olla küll jah. Et ta kindlasti on ka minu väljendus Yana jana Jüri sellega et ongi meie looming, noh, kui ta nii välja paistaks, siis on hästi. Kui me selle nii-öelda institutsioonikriitika juurde siin tulema, et et kui ma siin sissejuhatuses ka viitasin sellele, kuidas kuidas algselt oli vaja nagu valgest kuubist välja murda ja nüüd sina oled loonud firma nimega valge Kuutmis suuresti tegeleb sellega, et, et kuidas sinna kunsti sinna valgesse kuupi nagu hästi sisse viia, et kui suurel määral see muuseumi pühasse põrandasse selle augu puurimine, kui suurel määral on seal sellist institutsionaalset kriitikat või kas sa millise määrani sa teadlikult nagu lükkad seda piiri, mida, mida justkui traditsiooniliselt galeriis saab teha, või et noh, et ütleme kümmekond aastat tagasi ka muuseumis naljalt auku seina ei tohtinud teha, et see oli, see oli ikka suur trauma. Noh, see teos ei ole mõeldud institutsiooni kriitikana. Et pigem on see üks võimalus nõeluda kaks ruumi tinglikult kokku. Kui Sirje Helme mainis, et kumu on kümneaastane jaa, jaa, puber, teedi ikka sisenemas, siis siis ma mõtlesin, et on aeg siis kumu avada või tekitada teos, mis tekitab huvi, neljandat vaadates ja viiendalt vaadates neljandale. Ja selle peale muidugi Sirje ütles, et kuhu on piisavalt avatud. Aga see seos oli tegelikult lihtsalt lihtne mõte ja õnneks on ainult kiida kollektiivi, kes lubasid mul selle ära teostada. Ütleme selle mõtte enese lihtsuse juures mulle tundub, et selle nagu materjali poeetika muutub seda olulisemaks või et mulle tundub, et väga suur osa sinu kunstist on, põhineb nagu ehitusmaterjalile ütleme, kust see ehitusmaterjalikasutust tuleb, vaid kas see on nagu ajab pikku kujunenud või et siin näiteks Martin Eskoga, rääkides EKKM-ist rääkides, mille juhatada, kus sa kuuluda, mille asutajaliige sa oled olnud ja mille selline ühesõnaga, mida sa sõna otseses mõttes oled aidanud üles ehitada, et kui ma ei eksi, siis EKKM-i hoovi peal see lava on sinu teosed, see on ametlikult nagu ka EKKM-i kogus, kui, kui Neeme külmateosel mingis mõttes, kuidas EKKM ehitamine on kaudselt olnud sinu teos, tähendab, mis selles ehitusmaterjalis sellist nagu kõik patt on või kuidas sa seda nagu kunstnikuna enda jaoks, nagu vaatad, seda materjali. Köitvad köitvad on kindlasti ajutises. Mulle meeldib mõelda ja ma olen seda ka enne kuskil öelnud, et installatsioon, eks olla nagu kontsert või rokk-kontserdilava, mis ehitatakse ühes sündmuseks ja järgmisel päeval tõmmatakse maha, et kui see oleks nii kerge siis ma oleks väga rahul ja ehitusmaterjalid on üks vanim võimalust, mis annabki selle võimaluse, et sa saad seda kergelt vormida ja, ja tal on olemas ka mingi teine, teine elu, et ta ei ole midagi igikestev, vaat mis on paratamatud. Skulptuuri juurde käib, et see nagu elab ajast aega, et seal päris õudne, õudne mõelda, kui sa, kui sa midagi teed ja see asi elab lõputult selles suhtes ehitusmaterjali peal, keegi ei looda, et oleks igavene ja see annab teatud vabaduse. Aitäh, Neeme. Külm aitäh sulle. Kumu kunstimuuseumi viiendal korrusel on kolme kunstniku, Krista Möldri, Taavi Talve ja Neeme külma ühisnäitus arhiivi ja arhitektuuri vahel. Näituse kureeris Kati Ilves, kes õpib hetkel Amsterdamist Appleiskureerimist olenematta kaugekõnetariifid, oli Kati Ilves nõus kunstiministeeriumile oma valikute ja näituse raskuspunkte avama. Tere, Kati Ilves. Sina oled KUMUs viiendal korrusel, hetkel avatud oleva näituse kuraator ja kolme kunstniku ühisnäitus seal on Krista Mölder. Seal on Taavi Talve ja Neeme külm. Et mu esimene küsimus puutukski kohe seda nagu autorite valikut, et see näituse teema on arhitektuur ja arhiiv. See on norimine, ma ei tunne, et sealt ükski autor oleks puudu, aga mind ikkagi huvitab, et mille alusel sa need autorid valisid, et kui me, kui me Eesti kaasaegse kunstiväljal vaatame ringi ja siis siis näiteks mulle kohe hakkab silma teine Sparkas, kes on koostaabi talvega koos näituseid teinud ja hakkab silma seoses arhitektuuriga näiteks Kristi kongi, kellega saga kuraatorina oled, oled ka KUMUs enam koostööd teinud, et mis tingis just nende kolme kunstniku valiku. Tere, Indrek mulle väga meeldib see, et ta lugesid juba, sest sinu meelest võiks näitusel olla, et ma olen täiesti nõus, et peenart sobiks väga hästi. Kristi kongi sobiks, sobiks ka ma ise veel lisaksin onu Vahter, kes minu meelest oleks kohe selline nagu, nagu täiesti täiesti otsene valik, kelle peale ma tegelikult kolmas tagasi, kui me seda näitust hakkasin kokku panema, mõtlesin see valik või kuratoorna. Et sõltumata siis nendest nimedest on võib-olla isegi mingis laiemas kontekstis oluline. Ma olen väga palju mõelnud, mis, ütleme siis, et noh, mis on just nagu näituseformaadi omapära eristab seda näiteks esseest või sellisest kas siis kunstiteaduslikust, kunstiajaloolisest tekstist üks oluline asi ongi, mis, mis mulle näiteks isiklikult väga käib närvidele, kui on, kui on just nagu näitus koostatud sellise kataloogiliku üles loetlemise vormis, et alustame, ma ei tea, kas siis alfabeetilises kusagilt algusest või või kronoloogiliselt ja loetleme kõiki üles, paneme nad kõik kokku ja et noh, ütleme nii, et see täidab võib-olla mingit kunstiajaloolase ülesannet või võib-olla isegi veel enam Arci paari ülesannet. Aga noh, ma ei näe, mis sellel nagu näituseformaadiga on tegemist sellest lähtudes, et ma ise leian, et kui, kui sellest nagu lahti lasta, et kuraator ei ole ilmtingimata kroonikakirjutaja, vaid vaid see on kuidagi tema nagu enda selline subjektiivne looming või mingi näpu peale panek millelegi. Et olgu see miski siis justkui see, mis nagu sel hetkel kuidagi Talle tundub, et toimub, et siis ma arvan, et seda, seda nagu subjektiivsemaid hüppeid võib teha. Aa, ma siin ennist tegin intervjuud ka Neeme külmaga, kes näitusel osaleb ja, ja rääkisin ka näiteks Martin Eskoga. Ja me rääkisime mõlemaga võrdlemisi pikalt ka näituse sellisest kureerimise ja sellisest produtseerimise suhtest, et kui näituse tegemine sealjuures näituse installeerimisest kui koostööst, see selline modaal muutub kustuks lihtsalt paratamatult läbi selle, et näitus tänapäeval enam ei koosne sellistest lihtsatest objektidest, vaid see sõna otseses mõttes ehitatakse ülesse. Ja Martin eskord nimetati viimases kunsti hellitavalt akutrell kuraatoriks. Et mind selle Neeme näituse kontekstis, kus on väga selliseid institutsionaalselt kindlasti raskeid hetki kui, kui, kui Neeme külm ütleb, et nii, et ma tahaks nüüd siit siit piiridest nagu läbi murda ja ma tahaks No ja ma kujutan ette, et veel valusam oli siin hea meelega, ütlesin ma koleristina, tean, et noh, et kui on üks püha asi oli siis nagu tammeparkettgaleriis on ju et siis ma kujutan ette, kui, kui nagu selline ikkagi just institutsionaalselt raske otsus, võib-olla see, aga puuriks nüüd siit põrandast kaks auku läbi. Kuidas sa ütleme, kuraatori TÖÖD adud nagu näitusega töötada, sest sul on ka varasemast ajast mul näiteks tuli kohe rahul kurvitsa näitus meelde, mida sina kureerisid, kus sul ka kindlasti oli vaja väga palju selliseid puht nagu produktsiooni tehnilisi küsimusi, lahenduse, mis, mis samas on paratamatult ka täiesti loomingulised küsimused kunstniku ja, ja ka sinuga, kuraatori jaoks. Kas sa kommenteeriksid seda kogemust natuke? Jah, need on selles mõttes mingis mõttes natuke sarnaselt mingis mõttes väga erinevad näitused, mis on nagu kõrvuti panid, et ütleme, et kui kurvitsa puhul ma tegin ikkagi sellise muuseumile nagu kohase retrospektiivi, mis ma arvan, on, on väga vajalik ja seda tulebki teha ja seal oli see ehitamine oli natukene nagu teistmoodi, et et seal oli võib-olla nagu rohkem rõhk sellele, et saaks püsti selle, mis kunagi oli ja tegelikult ka tiimile või, või, või ütleme, sellele laiendatud nagu seltskonnale, kes sellega tegeles, oli väga selgesse nagu ühtne või ütleme, see lõppeesmärk et paljud, kui mäletad siis nestorit sellest originaalhetkest, et kuidagi, et siis nagu luua midagi sellist, mis selle, mis selle korraks nagu tagasi tooks. Seevastu nüüd selle, selle näitusega ei olnud ju ühtegi ühtegi Neeme kontekstis mitte ühtegi ööd tegelikult näituse kontekstis tervikuna ainsad noh, varem eksisteerinud tööd olid ühedki riista fotod, mis me ka uuesti organiseerisime noh, põhiliselt 95 protsenti näitusest täiesti uus koduktsioon kus siis produtseerimise akt nagu noh, ta võtab juba väga sellise loomingulise või loomisloomisakti omadused. Ja noh, see on kuidagi kordades alati keerulisem ja juba juba isegi nagu mitte nagu võib-olla selles mõttes ainult et kuidas see välja tuleb, aga lihtsalt noh, selline mõte on esmakordne lahti lahtikirjutamine lahti artikuleerimine. Siis noh, ma eeldan, et kunstnikule endale on alati alati midagi erinevalt, kui siis noh, vanad uuesti näitamine, et kui sa ikkagi ei ole seda kunagi varem materialiseerunud, mis on ainult sinu peas ja siis sul on veel korraga kõik see tiim mingi 20 inimest kes siis ka nagu justkui nagu selle mingi loomishetke juures viibivad, et võib-olla noh, ütleme, et neeme puhud paradoksaalselt, et ma arvasin, et see, et see on nagu tohutult tohutult keeruline. Aga, aga et võib-olla see siis just oligi see, et kõigele tuli mõelda nagu algusest peale siis see oli üks meeldivamaid või selliseid operatiivsemalt ja kuidagi sujuvamalt tööprotsesse, mis mul üldse on olnud ta mõtleski algusest peale teoseid tehe läbi, kuidas neid saab selles konkreetses ruumis teha. Et seal jäi ära see, mis väga tihti on, et vot siis ma tegin niimoodi, siis mul oli nagu kuus meetrit seina kõrgusega see ja see, ja nüüd ma päris seda ei saa teha, mida me teeme ja äkki ikka saaks seda teha, äkki me ikkagi saaks võtta maha mingi püssi seina, et seda, et ühesõnaga mingi mingi selline asi jäi ära. Võib-olla seal? Jah, tõesti kuidagi tekkis see moment, et see omakorda juba silus nagu mingid asjad eraldi oligi väga selgelt selleks, et ta saaks seda teha. Ta peab ise teadma, kuidas seda täpselt teha saab. Ja, ja noh, kõik läks väga hästi. Selle näituse teemaks on ruumia, arhiiv ning nii üks kui teine on kaasaegses kunstis, kui noh, näitusepildis nende ringi vaadata võrdlemisi populaarsed teemad ja mul on endale hiljuti tekkis kuidagi selline noh ikka vaatad ja püüad mõtestada, et kuidas üks või teine tendents nagu alguse saab ja kuhu ta nagu suundub, siis mulle tundub, et see arhiiviteema ja, ja sellega paralleelselt kainestusarheoloogiateemalisest mõlemad sellised mäluteemadega seotud nagu mäluasutus. Mulle mulle tundus, et see võib tulla sellest, et kaasaegne kunst on väga selline objektikeskne ja no objekti eksponeerimiseks on muuseumi vitriin nagu väga selline hea ruum või keskkond, et noh, et kui jällegi näitasite ringi vaadates sellist nagu ütleme, arhiive ja objekte nendes muuseumi vitriinides liigub päris palju, et noh, et see on väga selline levinud võtta. Aga samas Ma ennistuma küsimus sõnastasin siis ma hakkasin, ma ütlesin, et kunst on justkui objekti hüljanud ja muutunud selliseks muutunud selle näituseruumi enda omaks või sekkubki sinna ruumi nendest neeme töödest räägime siis seal ei ole objekti, seal on ainult ruum ise põrandale, midagi juurde, noh okei, on 405. korrus küll lennuiluttidenilisel külge, seal on jupike nööri, mis justkui on objekt, aga, aga samas noh, tegelikult noh, tegelikult on seal ikkagi ainult see ruum ise või no et see nöör pigem lihtsalt aitab seda ruumi kuidagi esile tõsta. Kas saan natuke avaksid seda arhiiviruumi teemat, et kust, miks sa selle võtsid teemaks, mida sa saavutada lootsid nende kunstnike kaudu selles selles küsimuses? See on hästi hea küsimus selles mõttes, et, et see on nagu kuidagi mängis, siin tekkis mingi topeltmäng, et ma ütleme tulles tagasi selle juurde, et 2013 Ma mõtlesin, arutlesime Ehaga mõtlesime koos, et, et võtaks nagu ja osaliselt ka selle pinnalt, et see viies korrus kõik räägivad sellest, eriti nagu inimesed majas töötavad, kui seal töötada, kui raske see ruum on, kui suur see on, kui nõudlik ta on. Ja, ja siis nagu kuna üldse see noh, nagu sa ütlesid seda ruumi teemat nagu noh, siis seda nagu hakkas nagu sättima, vaid tundus, et ruum korraga saanud nagu kunstis väga keskseks just ka see objekti nii-öelda lahustamine, ruumi või selline nagu ruumi enda osade teosesse toomine. Et siis nagu tekkis, tekkis see tunne, et okei, et võtaks nagu selle tohutult keeruliste viienda korruse ja annaks selle või noh, ütleme, et annaks talle kunstnikele, kes siis tahaksid just sellega töötada, aga, aga ühtlasi mulle tundus, et ütleme, et ruumi, võib-olla lahutamine institutsioonist ja sellest sellest, mis see maja nagu muidu on või mis seal veel on, ei ole ka kuidagi. Et see oleks äkki selline liialt kliiniline. Ja noh, üks mõte, mis ma kunstnikele välja käisin, oli see, et nad töötaks ikka kogudega, et nad töötaksid siis selle sellega, mis nagu noh, nii-öelda, kust tuleb siis see muuseumi sõna ja mis annab sellele sellele institutsioonile nagu oma tähenduse päris palju käisime kogudes, et ikkagi Ma arvan, lõpuks Krista ja Taavi käisid päris põhjalikult, mitu korda läbi ma tea graafika ja skulptuuri ja maali. Ja see kõik nagu töötas mingiks hetkeks, aga siis noh, mis juhtubki sellist nagu koostööde puhul, et see väga palju räägiti inimestega, rääkisid kunstnikega, sellest, mis on, või sellest, mis võiks olla mõttekas, et meil on kõik vähem või rohkem abstraktsed Läheb kuhugi mujale, et noh, Taavi ja, ja noh, sellega kuidagi kasse, ruumi, ruumimärksõna muutusi, arhiivne märksõna ka, et noh, selle lõpliku pealkirja. Me panime ikkagi siis, kui oli noh, oli nagu enam-vähem selge, mis siin näitas, seda tuleb. Aga ega ta nagu väga palju selles ajas n tunud. Aga aitäh Kati Ilves. Aitäh. Täna see on kolmandal novembril avati hobusepea galeriis Kristi kongi personaalnäitus. Gongi looming kätkeb ühel või teisel viisil kõiki neid teemasid, millest tänases saates juttu tegime. Olge head ja astuge läbi ning mõelge edasi. Kristi kongi näitus hobusepea galeriis veel kuni 21. novembrini. Te kuulsite saadet Kunstiministeerium. Tänases saates kõlasid intervjuud Mihkel Ilusa, Marten Esko, Neeme külma ning Kati Ilvesega. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.