Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere. Te kuulete kunstiministeeriumi, mina olen saatejuht Indrek Grigor tänases saates surnud väliseesti fotograafid versus täiesti elu- ja loomejõus, kodueesti, fotograafid, muuseumides üle maailma ning ka meie oma kumus on näha, et foto on saavutanud iseseisva kunstiteose staatuse muuseumide püsiekspositsioonis foto, isegi kui see on intensioonilt antropoloogiline või pressifoto on osa kunstiajaloolisest ekspositsioonist. Samas kui me räägime fotokunstist, siis on ka siinsamas kunstiministeeriumi eetris korduvalt jutuks olnud asjaolu, et tänapäevane fotokunst on need kohati väga kaamerast distantseerinud. Siinkohal on kiusatus öelda, et enamus kunstist on end meediumis distantseerinud nii nagu ka sõnastatud stiilidest ning kõik on suubunud kestvasse kaasaega, kus tuleb igal hetkel ise end taas defineerida vastavalt täpselt sellele, kus asutakse. Kuid pilt ei ole siiski nii mustvalge. Näiteks on uus meedia mõistega tähistatav kunst endiselt erakordselt meediumikeskne, kuni selleni, et tehnoloogia ise on selle olulisemaks teemaks. Ning kohati tundub, et ka subjektiks mida tõestab efektselt hetkel Tallinnas Hop galeriis näha olev Kärt Ojavee ja Johanna Ulfsaki ühisnäitus Live Stream vs. Kuid sellest lähemalt saate lõpus. Peeter linnad kirjutas peatüki fotokaga graafiast Eesti kunstiajaloo kuuenda osa teise köitesse, mis ilmus tänavu ning tema sulest ilmus samuti käesoleval aastal. Monograafia Eesti fotograafia ajalugu 1839 kuni 2015 kusjuures kallid kuulajad, see ei tähenda, et linnapil oleks olnud erakordselt produktiivne aasta. Peamiselt Tartu kõrgema kunstikooli toimetiste sarjas on linnapilt viimase 10 aasta jooksul terve rida fotograafia ajalugu ja teooriat käsitlevaid raamatuid ilmunud. Ühes neist nimelt 2013. aastal ilmunud maailma fotograafia ajaloos alustab linnap fotograafia ajaloole pühendatud peatükki retoorilise küsimusega. Tsiteerin. Kas fotograafia ajalugu on leiutiste ja tehnikaajalugu, kaamerate, protsesside, fotomaterjalide ja nii edasi ajalugu on küll. Tsitaadi lõpp. Eesti fotokunstnike ühenduse egiidi all on Anneli porri lähiaastail Tartus kureerinud kaks Eesti fotokunstiajaloonäitust kus on olnud samuti tunda tingliku meediumikesksust. Samas sellesama fotokunstnike ühenduse korraldatud kaasaegse fotokunstinäitused Tallinna kunstihoones mis on ajaloolisnäitusega paralleelselt kulgenud rõhutasid mõlemad vajalikust mõelda fotost mingis muus vormis kui meediumina. Kuid siinkohal, kallid kuulajad, tunnen, et pean tõttama teid rahustama. Tänane saade ei keskendu selle lahendamatu vastuolu lahendamisele. Lihtsalt mulle tundub, et see vastuolu fotograafia ajaloo kui meediumi ajaloo ja tänapäevase fotokunsti enese positsioneeringu vahel on vähemalt osaliselt põhjuseks, miks Peeter linnapi massiivne töö on mitte ainult üldsuse, vaid ka eriala valdkonna tähelepanu alt täiesti kõrvale jäänud. Viimaste kuude jooksul on eesti näituse maastik fotonäituste poolt üle ujutatud. Adamson-Ericu majamuuseumis on näha Lõuna-Aafrikas elanud ja töötanud maailmanimega Välis-Eesti pressifotograafi Juhan kuusi. Näitus inimlikkuse mõõt. 45 aastat Fotograafiat Lõuna-Aafrikas. Trükist ilmus hiljuti sõja ajal Kanadasse emigreerunud eesti päritolu reklaamphotography Vello muikuma elu ja loomingut tutvustav album. Pilgupüüdja. EKKM-is avati Paul Kuimet, näitus perpendikulaarne ning muuseumi teisel korrusel EKA fotoosakonna tudengitest koosneva umbrella grupinäitus. Konfiusin. Välis-Eesti teema ronib tänasesse saatesse sisse kõige ootamatumaid teid pidi. Fahle galeriis avati Arno maasiku värske New Yorgi vaadata. Sari, mis sündis, kui Maasik käis Ameerikas Kuressaares sündinud arhitekti Louis Khani hooneid pildistamas ja läest ning liist kumus, lõppes äsja Belgia sürrealistliku fotograafi Marshall Frangi retrospektiiv. Minu teada ei olnud too kunstnik õnneks kuidagi Eestiga seotud. Muidu peaks veel piinlikust tundma. Taolise fotonäitustel laviini juures on väga keeruline langetada adekvaatset otsust millest peaks rääkima ning kellega peaks rääkima. Kui aus olla, siis tänase saate jaoks langetas otsused ennekõike juhus. Loetud päevad enne näituse avamist ei taha ükski kunstnikega kuraator kriitikuga vestelda. Asjaga seotud tekstide autoreid ja kolleegidel kriitikutel kippus teiste projektidega kole kiire olema ja nii edasi. Mainin seda kõike siin lihtsalt selleks, et head raadiokuulajad ei arvaks, et ma kuidagi teadlikku üle kohtususega ei ole ühele või teisele andnud võimalust end minu kriitiliste kommentaaride eest kaitsta. Klimbi teisel korrusel avatud fototudengite näitus konfiusin on paratamatult ennekõike institutsionaalne sündmus. EKKM, mille asutajate ning juhatuse liikmete hulgas on fotoosakonna professor Marco Laimre alustas omal ajal sisuliselt fotoosakonnaga lärina. Nii kuis pseudomuuseum arenes päris muuseumi staatuse suunas, tõrjuti programmile esitatud institutsionaalse survega tudengid järk-järgult muuseumist välja kusjuures välja tõrjuti uued tudengid. EKKM-is oma karjääri alustanud autoriist on väga paljud sinna erinevate grupinäituste ning kõige silmatorkavamalt vast Köler, Prize'i nominentide, no ikka ja jälle naasnud vajadusest tudengitele siiski kiire reageerimisvõimega projekti pinda pakkuda, tekkis EKKM-i kõrvale uus pind nimega hispaag mis pidi töötama kui skulptuuri ja installatsiooni ning fotoosakonna galerii. Kuid see ei saanud siiski millegipärast nii-öelda tuult tiibadesse. Isegi kui Andrella grupinäitus konfiusin, mida saab EKKM-is näha veel kuni 27. novembrini on hooajaväline erakordne sündmus, on mul siiski hea meel, et muuseum on leidnud end piisavalt institutsionaliseerinud olevat. Et eelajalooga taaskohtumine seda ruineerida ei suuda. Paul Kuimet on üks neid autoreid, kellest on suhteliselt lühikese karjääri jooksul erakordselt palju kirjutatud ning tähelepanuväärsel kombel ennekõike analüütilises võtmes. Kui jumal ehk toimetaja annab, ilmub tulevases kunstinumbris minu artikkel, mis annab põgusa ülevaate sellest, kuidas Kuimeti retseptsioon ajas muutunud on. Poliitiliselt tõlgendused liikus fookus formalismile ning seoses käesoleva aasta suvel Tallinna linnagaleriis eksponeeritud kuivati näitusega hiline pärastlõuna. Väitsin retseptsioonist uue nihke tekkinud olevat seekord poeetika suunas. Kulmeti uue, äsja EKKM-is avatud näituse perpendikulaarne kataloogis Krisharpi Jaak Tombergi artikleid lugedes on hea meel tõdeda, et mu prognoos pidas paika. Mõlemad autorid otsivad enesele väljapääsu just poeetikas. Lootes, et lotoõnn saadab mind veel mõnda aega, julgen teha PL1 prognoosi. Algselt kavatsesin oma kunstiartikli kirjutada poeetika kui teguri mängutoomise vajadusest Kuimeke loomingu tõlgendamisel sest olin ta suvisest näitusest hiline pärastlõuna tõepoolest puhtemotsionaalselt jalust rabatud. Kuid selgus, et Reet Varblane oli minust ette jõudnud ning poeetikapõhise tõlgenduse lehekülje sirbis juba avanud. Sellest lööduna tundsin, et mul ei jää muud üle, kui kirjutada historiograafia liine. Ülevaade Kuimeti kohta seni kirjutatust. Seda ma ka tegin, kuid millest ma enesele sealjuures aru ei andnud, on asjaolu, et ennustasin sellega Kuimeti retseptsiooni järgmist olulist teemat, milleks saab minu prognoosi kohaselt olema küsimus, millises keeles on pädev Kuimetist kirjutada. Minu ennustusele annab alust tõsiasi, et Grišart alustas oma artiklit kuivati uue näituse kataloogis lausega. Tsiteerin. Paul kujuneti töödest kirjutades on esimene ülesanne leida selleks sobiv keel. Tsitaadi lõpp. Ning Tomberg kurdab oma artikli teises lõigus, et kuivati loomingust tsiteerin. Kirjutamise raskusi võiks üldistavalt ja etteruttavalt iseloomustada küsimusega, kuidas pääseda analüütiliselt ligi millelegi, mille mõju on tähenduse eelne samas kui ligipääsu vahend. Keel ise on pelgalt tähenduseloomeaparaat. Tsitaadi lõpp. Üleüldse, mulle meeldivad autoreid, kes minuga ühel nõul on. Krisharp kaldub küll natuke liiga poliitikasse ära vajuma. Nii kirjutab ta kuivati uuest videost ekspeusher EKKM-is järgmist. Tsiteerin. Kui sa ei tea, millega tegu, siis väldib see võõras, määratlematu ja täielikult salapärane ese igasugust liigitust peale skulptuuri tsitaadi lõpp ning kuivati fotoinstallatsioonide kohta, kirjutab Sharp. Tsiteerin. Hoone peegel. Fassaadi muutuvates keeldudes peitub hilise pärastlõuna jäine kulg. Tõesti võib-olla pole see juhus, et see liminaalne ja künnise laadne omadus kordub asjaolust, et mitmed teosed kujutavad hoone klaasfassaadi, rõhutades seeläbi sise- ja välisruumi vahelist eristust, mis on korraga silmale ületatav ja samas läbitungimatu tsitaadi lõpp. Jaak Tomberg võtab sama teema kokku tõdemusega, tsiteerin. Võrdlemisi kitsas ja tuvastatav on ka kujutatavate objektide ampluaad, skulptuurid või Skulpturaalse objektid, hooned või arhitektuursed objektid. Tsitaadi lõpp. See ei tähenda, et Tomberg oleks kuidagi lakoonilise. Vastupidi, kasutades ära koduväljaku eeliseid, laiutab ta märksa resoluutsemalt. Tsiteerin kuivati viimaste aastate teostes teisenevad ja võimenduvad mõned üsna selgepiirilised suundumused. Esiteks pimedasse ruumi üles seatud kaks valguskasti kus kujutatud objekti on vaadeldud kahest erinevast vaatenurgast mille vaheline kontrast tekitab meelelise. Ent ma sihilikult ei taha öelda tähendusliku perspektiivi nihke, ruumi, manipulatsioonid, või teiseks näitusesaalis filmi projektorilt ekraanile provotseeritud 16 millimeetrine film millel kujutatakse leidlikke tehniliste lahenduste abil elama pandud staatilisi objekte. Aiamanipulatsioonid. Tsitaadi lõpp. Kuid pean paraku möönvaid Tombergi artikli palju lubavale sissejuhatusele järgneb mitu lehekülge märksa umbmäärasemad teksti. Esmalt viitab Tomberg Kuimeti retseptsiooni kummitavale sotsiaalkriitilisele joonele. Alustades lõiku sõnadega, kui tahta Kuimeti töödes leida on kohe algusest selge, et Tomberg ei taha leida mingit ühiskonnakriitilist sisendit. Kuid mida ta täpselt leida tahab, jääb natuke häguseks. Mulle väga meeldib Tombergi mõiste produktiivne frustratsioon, mille ta kuivati loomingu ajal tekkiva emotsiooni kirjeldamiseks on kasutusele võtnud. Ja ma usun end suutvat Tombergi mõttekäiku jälgida ning selle postrukt realistlikku poliitikat hinnata. Kuid mind häirib selle nii vaataja kui kunstniku suhtes patroneeriv toon. Tomberg üritab meeleäraheitlikult teksti abstraktselt adressaadile, kelleks tundub olevat teksti autor ise selgeks teha, et Kuimeti looming teostab täiesti geniaalse enne ületamatu ja sõnulseletamatu uperpalli. Tsiteerin, kui netiloomingut on keeruline sõnadega käsitleda ühel konkreetsel põhjusel. Nimelt seepärast, et sõna tähendus ning viimasel piirjoonel ka keel kui niisugune on sedasorti kunsti mõjujõu suhtes läbinisti teisejärgulised ja otstarbetu seni hiljaks jäänud. Nende teoste muundab mõju teostub esmajoones afektiivsel tasandil vastuvõtja puht meelelises ja puht kehalises taju kogemuses. See on kogemus, mis jõuab täielikult aset leida ammu enne keele mõtestavat sekkumist. Kogemus, mis on tähenduse eelne ning sestap teatud nurga all ka eelsubjektiivne tsitaadi lõpp. Kui kriitik peab end kunstnikust kirjutades taolisse logoreani küündivasse ekstaasi piitsutama tekib mul omaenesekriitiku töökogemuse põhjal paratamatult kahtlus kunstniku või teose tegelikus väärtuses. Kellele, miks see, mida siin ikkagi tõestada üritatakse. Kui Tomberg oleks kutseline kunstikriitik, oleks ta eeltsiteeritud lõigu kindlasti ilusti kaasaegse kunsti prestiižsõnavaraga karneerinud ning ma ei ole kindel, kas oleksin sellelt kohalt üldse edasi mõelnud. Kuid olenemata sellest, et Tombergi tekst minu hinnangul vahepeal oma üldiselt puhtanalüütiliselt rajalt lappama läheb moodustavad selle alguse lõpp. Meelekindlust sisendavad terviku. Tomberg alustab šakrankeeri kunsti filosoofilise teesiga, et tsiteerin. Kunst teisendab, muundab ja uuendab neid olemasolevaid viise, kuidas on üldse võimalik tajuda, mõelda, öelda, väljendada või teha. Ning selle käigus teisendab kunst ühtlasi subjektiivsust. See loob uusi subjektiivsusi. Tsitaadi lõpp. Äsja kõlanud on sisuliselt kirjeldus selle kohta, kuidas ilu päästab maailma ning on ühtlasi 100 protsenti kooskõlas sellega, kuidas mina arvan. Kunsti ühiskonnas toimivad. Nagu juba öeldud, mulle meeldivad autorid, kes on minuga nõus. Artikli päris lõpus tuleb Tomberg tagasi Rangeri juurde ning sedastab, tsiteerin. Nende teoste mõju ei tulene mitte niivõrd nende mis tahes tähendusest vaid esmajoones nende lihtsast ruumilist materiaalsest kohalolust. Tsitaadi lõpp. Kuivõrd ruumiline ei kõla siinjuures kui prestiižsõnavara mõiste mõjuka Tombergi artikkel kokkuvõttes arusaadavat sisus edastavana kuivet teeb ilusaid seal meeleliselt kütkestavat teoseid, mille kogemise efekt mõjutab seda, kuidas vaataja edaspidi oma ümbrust koge. Inglise keeles öeldakse laast Batnot liist, mida võiks eesti keelde tõlkida kui viimasena, aga mitte vähem olulisena. Kuid öelda midagi taolist. Äsja KUMUs lõppenud Belgia sürrealistliku fotograafi Marshall Frangi retrospektiivi kohta oleks ekslik. See oli täiesti mõttetu näitus. Enn Lillemets korraldab Tartus vähetuntud Pallas lastele näituseid, mis on meie kunstiajaloo kontekstis pädevad ning tänuväärsed. Aga ma arvan, et kellelgi ei tuleks pähe pikto Jõgevery või isegi Bruno Sõmeri näitust Belgiasse eksportida. Miks KuMul vaja mošell frangi retrospektiivi, jääb institutsionaalseid telgitaguseid teadmata arusaamatuks. Aususe mõttes olgu öeldud, et selle näituse puhul on siiski tegemist saate toimetaja teadliku otsusega mitte anda võimalust KuMul end kaitsta. Et ma sellele näitusele saates üldse ruumi andsin, on aga kinnituseks asjaolule, et ma pean seda hetke fotonäituste laviini kontekstis piisavalt oluliseks sündmuseks ning kummut piisavalt autoriteetseks jaga pädevaks institutsiooniks. Et panna mind oma hinnangutes kõhklema. Kui kellelgi tekkis juba sellesisuline hirm, siis ruttan teid rahustama. Ei, tänane saade ei koosne ainult minu monoloogidest. Alustuseks toon teieni intervjuu kunstiteadlase ellumaariga kelle koostatuna ilmus äsja trükist väliseesti fotograafi Vello muikuma loomingut tutvustav album. Pilgupüüdja. Tere, illumar sena koostasid Vello muikma raamatu pilgupüüdja, annaks ülevaate väliseesti fotograafi velo muitma elust ja loomingust, oli peamiselt reklaamifotograafias seal raamatu sissejuhatuses ka ütle, et selle raamatu teostuse initseeris Eesti õppetöökeskus VEMU kas, kuivõrd määras selle raamatu tellija iseloom või et noh, et ta on selline heas tähenduses kodulooline kasvatame ise nagu materjaliga töötades ja seda teksti koostades, kas aga mõtlesid selle peale, et seal noh, auditoorium, aga tõenäoliselt seesama väliseesti kogukond, kes seda protsessi initseerib? Jah, ma arvan küll, et kui sa pead silmas seda, et see on koostatud nagu eluloovõtmes, Ta algab Vello sünniga lõpeb Vello mõigu summaga ja kõik siis muu jääb sinna vahepeale. See oli küll mõnes mõttes. Ma arvan, see, mida Eesti õppetöökeskus Torontos nagu ootas see žanr, ma arvan, kaldus sinnapoole, sellepärast. Arhiiv, kus nutma fotod asuvad nendepoolne nägemus, oli selline. Mul ise nii-öelda kirjutajana yhes teksti lugedes ja selle peale mõeldes mul kohe tekkis küsimus, et huvitav, et kuidas raamatu kirjutamise kogemus on, et näed, mul, mul ei olnud vaja siiani kirjutada eluloo raamatut nagu selles mõttes oleks terve rida küsimusi, et kas sa nii-öelda piltlikult öeldes võtsid malli või kui palju sa ise nende žanri iseärasuste üle mõtlesid. Saaks kohe silmad, jääte pärast fotograafist kirjutades, et ka erakordselt oluline, millal ta saab esimese kaamera, et naljalt ei leia ühegi photography siukest biograafilist ülevaadet, kus seda sees ei oleks selle lihtsalt kaamera ära läks, kohe silmad, noh, et millal ikka kuus korda kuus plaadavale kätte saada. Aga see ei ole juhus, et mulle lihtsalt siinsamas koos näidati hiljuti Robert nappelt Troppi dokumentaalfilmi siis temast. Ja seal on ka nagu see hetk, kui kuhjaks armuke talle selle laserplaadi ostavad, kuidas hüppe polaroid laserplaadi peale. Kuidas elulooraamatu kirjutamine on? Mina ka enne ei ole elus ühtegi eluloo raamatut kirjutanud. Ma arvan kusjuures niimoodi välja, et ma olin seal arhiivis kõigi nende materjalidega. Ja Vello Mikk, ma endaga, ma ei ole ju elus kohtunud mingi pildi looma temas selle arhiivi põhjal, kus materjali suhteliselt segi pillutatud. Nii et see tuli järjestada, need seosed tuli nagu alles luua ja muitmast ei ole ju enne tegelikult midagi kirjutatud. Ja ma pidin kirjutama nagu valgele lehele. Ja siis tundus kuidagi loomulikuna, et elulugu on selline nagu baastekst ja see, nagu võimaldab need arhiivimaterjalid nagu mingiks tervikuks kokku tuua. Aga et see kaamera asi, et Moikma on ise kirjutanud jama fotokataloogides, jäädvustanud seda, kui ta sai oma esimese rolli Flexi ja see oli täiesti oluline sündmus, sest et on näha, et pärast seda need pildid, mis ta tegi pärast seda, on hoopis teistsugused ja tal tuleb täiesti teine pildi käekiri. Et selles mõttes ma arvan, et sellele Ajal kui tehnika ei olnud nii hästi kättesaadav. Tegelikult see, kui sul õnnestus hankida mingi nagu hea tehnika, siis võis määrata väga palju. Ma kirjutan seda niimoodi, et Vello mõõtma enda hääl, et ta on ise kirjutanud vähe, aga ta on mingisuguseid põgusaid oma elulugusid kirjutanud vanaduses, kui tal oli aega oma elule tagasi vaadata. Teeb seda sellises võtmes, et tema kui fotograafi kujunemine ja ta toob välja mingeid seiku, kuidas ta püüdis omale fototehnikat hankida ja nii edasi. Ajal kui selle raamatu lõppsõnas kirjutab Jüri Daniel, kes oli muikma lapsepõlvesõber, sel ajal, kui ta ei olnud veel emigreerunud, elas Eestis, kirjutab Eestis olles ning ma ei olnud tegelikult veel fotohuvi, et ta läks õppima õigusteadust, tal olid teised huvialad. Võib-olla temast ei oleks saanud fotograafi, kui ta ei oleks olnud sunnitud põgenema. Aga muitma ise oma elu lõpus elule tagasi vaadates nagu mõtestab oma elu kui fotograafi elu, et ma toetun nendele asjadele, mida muikma on kirjutanud oma mälestustes. Et selle raamatu pildiline osa on märksa mahukam, siis ka ma kipun isegi liiga palju, kirjutame teksti kuidagi liiga ületähtsustame, sest mul on hea meel, kui aeg-ajalt mõni raamat tuletab mulle meelde, et selles mõttes raamatusse hästi tunda, et tegemist ei ole fotograafiga, et laseme piltidel temast kõnelda. Mind hakkas huvitama, et millisel määral sa seda pildivalikut tehes rakendasid pärast sellist nagu jutustuse võtet pildid jutustavad minu arvates võrdlemisi sarnasel viisil nagu seda, mida sa kirjutasid, või et noh, et see, see rütm on nagu sama isegi noh, piltide järjestuse temaatiline kulg on kuidagi sarnane kronoloogiline, mis tundub, et ilmselt on ka loogiline, et seda matile hulga sarnane ühesõnaga fotosid vaadata siis meil ongi, meil on inimene on ju alguses on, teeb tööde ja vahepeal puhkab ka Rootsi periood, Kanada periood. Aga samas kõiges selles põõsakuses essidentsialistlik paatos, et mul tekkis küsimus, et kas see on nagu muikmaale kas see ongi talle omane või ma loen selle sinna sisse, näiteks Emmigreerumine emigratsioonis olek, et see, see möödub kuidagi ilma draamat, teine seal turbarabas tööd ja metsatööd ja vineer ja siis läksime edasi Kanadasse, aga kõigest sellest, kuidas ta seda esitab, et seal ei ole sellist draamat, ei ole sellega harjunud, et need pagulusse mineku lood on siuksed nagu suured draamad, aga muikuma elu kuidagi kulgeb nagu muuseas, et ja kusjuures isegi kuuekümnendates Sa viitad sellele 60. Ameerika erakordselt nagu agressiivsele ja ägedale nagu sellise reklaamitööstusele. Aga samas mu jaoks see kuidagi kuidagi lähibeta seal lihtsalt egas möödub temast või ta lihtsalt elab seal sees kuidagi ka jälle ilma igasuguse tõmblemisete. Ja mulle on jäänud tegelikult sarnane mulje, et võib-olla ta isiksusena oli selline ja see siis nagu ta pildikeelest on ka näha, vise, mida ta pildid jutustavad, räägib ka seda keelt. Et mis puutub sellesse, et need tekst ja pildid lähevad paralleelselt, siis see raamat ongi tegelikult nagu muitma arhiivi nagu jäädvustus ja see arhiiv nagu korrastatud kujul. Ja seal oligi ülekaares pildiline materjal, et selles mõttes see nagu paistab siit raamatust ka välja selle raamatukujundaja Hiinasi, kellega koos me oleme selle pildivaliku läbi rääkinud ja seal on palju tema otsuseid. Kasutasime palju eluloolisi albumeid, mis ei ole siis nagu tema professionaalne töö, mis ei olnud võib-olla isegi mõeldud nagu kodust väljaviimiseks näitamiseks ja me ei näinud põhjust neid välja jätta. Ja tegelikult muikuma, nagu jutustab oma elu ja sündmused, mis seal ette tulevad sellisel pildilise autobiograafia näol. Et paljude albumid tal on näiteks album Vello muitma Photography kuhu ta on siis valinud pildid justkui nagu enda kui fotograafi identiteeti nagu, luues niimoodi pildivisel kujul. Ja Roman muidugi sellest murrangulisest põgenemisest, mis räägib siis loo sellest, kuidas ta kõigepealt läks Eestist Rootsi ja seejärel Kanadasse ja seal ta on piltide, ajaleheväljalõigete ja juurde kirjutatud tekstide abil loonud ise nagu jutustanud ümber, tundnud vajadust nagu panna nagu ühtseks looks oma põgenemisteekond. Aga jah, et mis puudutab ta pildikeelt. Ma arvan, et see 60.-te uuenduslikkus reklaamis tegelikult on olemas tema töödes ka võib-olla nagu näiteks selles osas, et 60.-te reklaami kelmustes puhtamaks minimalistliku maks, ma arvan, et see nagu stilistika on tegelikult olemas tema fotodes. Teine asi on see, kui suur oli reklaamiphotography vabadus kompositsiooni loomisel. Me ei tea täpselt, kui palju muikva järgis ettekirjutusi ja kui palju ta sai ise luua oma pildid, aga ka palju juba nagu eeltööd olemas, mida siis fotograaf pidi aluseks võtma. Tulles korra tagasi selle nagu viisi juurde, kuidas sa selle raamatukokku panid ja selle juurde, et see on see Eesti õppetöökeskus Kanadas on, on sellega initsiaator, eks sa oled enne ka väliseesti fotoga töötanud, et KUMUs oli, oli mõned aastad tagasi oli väliseesti fotonäitus, kus olid ka meeskonnas ja sealtkaudu ilmselt oli ka see kontakt, mis selle muikma raamatu loomiseni viis. Mul on selline tunne, et selle materjali juures on hästi palju mingeid küsimusi, mida ma ei, ei oska küsida ja selles mõttes, et kui ma näiteks viitasin sellele draama puudumisele võtma töödest, siis, siis ma tahaks ka Eric Sooverekäru ja kaameraga ained, kus see, kus see lugu on. Väga dramaatiline lugu, kuidas põgenemine või seal on kogu aeg selline ellujäämise lugu mingis mõttes. Et miks mulle muitma tunde, silmad raamatule mulle tundus, et tal oli. Tegin tööd, siis vahepeal käisin rannas, et see elu tundus kuidagi erts, Ameerika periood on sihuke American Dream, nende piltide järgi sihuke ostsin suure auto ja maja ja noh, et kõik kõik läheb nagu kuidagi väga hästi. Kui sa selle väliseesti kogukonnaga ja ja teiste autoritega teiste autorite materjalidega kaudselt ka töötanud oled, kas on mingid iseärasused sellest, kuidas need väliseestlased tahavad ennast kujutada ühelt poolt, kuivõrd nutma kohta ei ole midagi kirjutatud, siis justkui oleks vaja nagu anda, nagu need mingid baastekstid. Korrastame arhiivi ära ja kirjutama eluloo. Aga ikkagi, kui palju sind rõhus, selline väliseestlaste poolt tuleb nagu mingi kaanon, kuidas peab kirjutama või kas, kas sa oled täheldanud mingeid iseärasusi seal? Fotograafid on väga erinevad ja väliseesti fotograafid ka need töötavad nagu erinevas võtmes ja ma arvan, et muikma lihtsalt ei olnud dokumentalist ja see ei paku talle huvi. Ta on algusest peale pigem nagu lavastaja ja ma arvan, et see, et ta töötas reklaamis mõjutas ka ikkagi väga palju ka seda sisulist poolt. Daam annabki American riimi edasi, seal ei tehtagi reaalselt nagu kriitikat. Ja ma arvan, et see mõjutas tema tema pildistamist ka tegelikult see on isegi tema varasematel töödel tunda, et kui ta isegi kui ta pildistas loodust või niinimetatud nagu tänavavaateid või Street fotograafid pole nagu sellist kriitilist nagu nooti seal ei ole tunda, pigem ta tahtis lavastada. Mullen tuna. Pidachellumar, aitäh sulle, Indrek. Tänase saate teise intervjuu jaoks palusin Kunstiministeeriumi stuudiosse Toomas järveti ja Kristjan Lauri kelle koostatud väliseesti päritolumaailma renomee ka pressifotograafi Juhan kuusi. Näitus inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograaf Lõuna-Aafrikas on avatud Adamson Eriku muuseumis Tallinnas. Tere, Toomas Järvet ja Christian Laur de kahekesi kureerisite ja toimetasid suurepärase näituse ja kataloogi, milleks on siis nii-öelda väliseesti päritolu fotograafi Juhan kuusi, näituse raamat, inimlikkuse mõõt, 40 aastat dokumentaalfotograaf Lõuna-Aafrikas. Ja ma tahaks välja nagu suur aitäh väga suurepärase näituse eest ja, ja ka väga suurepärase raamatu eest. Aga kunstiministeeriumil on head aega nagu autoritega norida ja ma niga teie küsitlemist, alustaksin kohe tüli norimine, sest et et kui ta seda Juhan kuusi näitust ette valmistasite, kui paljude selliste, noh, me teame, ütleks žanrilist iseärasuste üle juurde esitajaid, kuidas väliseesti turist tuleb üldse rääkida nii raamatust kui näitusest, saame me tegelikult väga vähe teada, Juhan kuuse, selle nagu elukäigu kohta seda öelda, et ma ei taha väita, et oleksite pidanud kirjutama sellise elulooraamatu nagu näiteks siin sisuliselt paralleelselt selle kuusi raamatuga ilmus Vello muikma Kanada väliseesti reklaamifotograafi raamat mis räägibki sellest, kuidas ta saab oma esimese kaamera, auto ja maja. See kaamera, auto ja maja lugu räägib sellest, kuidas tassimileerub seal Kanadas. Kuid teie projekti retoorikast olenemata sellest, et ei, ei räägi üldse sellest, kuidas kuus siis ikkagi Lõuna-Aafrikasse eestlasena elab. Et samas te teda, selle kuusi nagu Eestisse uuesti ikkagi rõhutajate kogu aeg, kuidas tegemist on, on väliseestlasega ja mul jääb selline mulje, et kuivõrd see näituse ettevalmistus algas sellises olukorras, kus kuus ise oli veel elus siis ka talle endale oli ilmselt nagu oluline see nii-öelda tinglik kodu maale naasmine ja, ja kõik muu selline teema ja rahatas näiteks ilusti läbi suurepärane lugu, kuidas ta nagu näituse ettevalmistuste käigus saab omale Eesti passi ja noh, et ühelt poolt on nagu sellised väliseestlase nagu lood ka seal raamatus ikkagi olemas, aga aga sellegipoolest, kui ma kuusilega autorile otsa vaatan, siis tegemist on siis nagu vapustava fotograafiga. Kellel on selline rahvusvaheline renomee sõna otseses mõttes, et kuidas ikkagi kirjutatakse Timesis portreelugu, siis siis, siis me räägime siin ikkagi nagu mingist skaalast, kus, kus naljalt ükski Eesti päritolu autor ei ole ennem olnud. Ja kõik see on ilus ja tore, aga ma ikkagi tahaksin kangesti nagu küsida, et te olete saanud oma käpa peale sellise ilmselgelt geniaalse fotograafi suurepärasele pärandile ja käpa peale selles mõttes, et nagu kuratoorses plaanis käpa peale. Et see, see on nagu iga kuraatori unistuste leid, et miks te üritate sellest rahvusvahelise mõõtmega mehest, kelle näitus peaks tegelikult Moomas olema ainult hea nagu sellist väliseestlast. Kohe sissejuhatuseks väike remark, et näitusel on ka kolmas kuraator, et ei ole ainult meie selle, selle suured töötegijad ainukesena, et muuseumi poolt on ka kuraator Kersti Koll et kolmekesi oleme selle suure töö ära teinud, meie küll jah, oleme ta avastajad ja suuremas osas näituse sisulise poole pole kokkupanijad tõesti. Et nüüd vastata sellele pikale ja põhjalikule küsimusele, siis võib-olla jah, taustast üldse, kuidas asi alguse sai, et just see eesti näituseprojekt, et kui me alustasime selle mõttega, et tema näitust Eestis teha, siis ega ise avastasime seda, et Eestis temast tõepoolest nagu praktiliselt keegi mitte midagi ei tea just nimelt hoolimata kõigest selle, sellest, millele te viitate tema rahvusvahelisele siiski renomee-le. Et oli vaja mõelda lihtsalt selle peale ka, et kuidas Eestis teatavad instantsidega suhtlemisel leida see punkt, mis, mis kohalikku publikut kõnetaks ja üheks selleks oli kindlasti just nimelt see tema Eesti nagu päritolu, et kui me mõtleme lihtsalt puhtpraktilistele küsimustele, et kuidas taotleda rahastust siis see aspekt, et me oleme leidnud just nimelt nagu Eestis tippfotograafi, kellest täna Eestis midagi ei teata, siis tema, see Eesti päritolu kindlasti on nagu oluline. Et mida võib-olla lisades juurde, et jah, et ühelt poolt testi see, mida Toomas mainis, et leida rahastust, et hästi suheldes erinevad Sursconseritega ei piisanud sellest, et ise piisavalt hea ja tema looming ei vajaks nagu lisatõestust juurde oli see eesti mainimine kindlasti oluline, kuid samuti ka tegelikult koos Ühes Adamson, Eriku muuseum, iga soovitusse väga hästi nende sellise fookuse teemale, kus siis just väliseesti kunst ja selle kultuuri kaardistamine on oluline osa, nii et nii me sellise ühise kokkupuutepunktiga leidsime, aga kahtlemata meie jaoks algusest peale on olnud oluline just Juhan kuus isiklikult, et Ta on ise nii põnev karakter, millest sai alguse ka tegelikult see dokumentaalfilmi suund kui ka tema looming, et mida rohkem me sinna loomingusse saime sisse vaadata, seda rohkem tekitas meile just kuraatoritena huvi jagada. Ja kui esialgu oli see hirm, et fotod on ju kõik Lõuna-Aafrikast ja nende teemade kesksest, siis jällegi, mida rohkem sinna loomingusse sisse sai vaadetud seda rohkem, ja et need on tegelikult palju universaalsem teemad ning praegu jälgides seda kajastuste tagasisidet, siis siis see on täitnud selle eesmärgi, mis me oleme tahtnud, et et see on puudutanud inimesi kõnetanud just nendel universaalsete teemadel. Nii et see eesti konks on lihtsalt selline lisaväärtused. Võib-olla nii nagu sinu sõnadega rääkides, et see maa villasus kindlasti Juhan kuusi midagi maha ei võta. Et pigem ta toob ehk siiasamasse eesti fotokultuuriruumi mingit lisaväärtust juurde. Nii et ma teie vastustest võin järeldada, noh niimoodi jälle üritades ridade vahel lugeda ja natuke üle lugeda, et, et see siin nagu Eestis on vaja näidata eestlasena, et see, see on selline noh, uti, litaarne otsus, et kuivõrd seal raamatus ka lubata, et see näitus ja raamat on tema nagu tutvustamise ja usi arhiiviga töötamise seisukohalt alles algus, siis selline suur rahvusvaheline invasioon alles tuleb. Ja et see on kindlasti meil üks eesmärke, et see näitus sai nii pikalt ja põhjalikult ette valmistatud, et me kindlasti tegeleme sellel suunal edasi, et ka ka seda näitust ja seda kollektsiooni, kas siis osaliselt või tervikuna ka eksportida. Aga, ja selles küsimuses, mis sa, mis sa küsisid, et nagu Juhan kuusistmine endast palju nagu sügavuti teada ei saa, siis jah, et võibolla võibolla tõesti natuke on hetkel ka tagasihoitud, et just võib-olla selles mõttes ka, et Christian siin mainis, et käimas on ka dokumentaalfilm, mille režissööriks ma olen. Et no ei tahagi kõike ära rääkida, eks ju, raamatus kui kui film on tulemas, et natuke võib-olla tõesti oleme ka ise teadlikult tagasi hoidnud selle info jagamisega. Noh, pluss siis veel see, et ega me ju ise ka kõik kogu lugu ei tea, et miks see algus on, on ka see, et just et see annab võimaluse rohkem uurida ja teada saada tema kohta, et täna on jah see seitsmes Ma enam temalt endalt seda informatsiooni kätte ei saa. Aga võib-olla seda põnevamaks, seda meile selle ülesande nii-öelda tegi. Aga võib-olla, mida ma veel mainiks ikkagi, et Juhani jaoks oli mingis osesse Eesti seos oluline ja ehk ise ei pidanud ennast niimoodi otseselt, et eestlaseks, et noh, see ütleme, see väliseestlase joon tuleb tegelikult läbi tema isa, kes tänasel hetkel on veel elus ja kes on nii-öelda see väliseestlane, et Juhan oligi eestlane läbi oma isa ja ei saa väga palju Eestist ei rääkinud. Et aga tema jaoks oli võib-olla väga tähenduslik Te eestlased, leidsite ülesse ja, ja tema näitus tema nii-öelda loomingut sooviti kajastada Eestis ja Eesti kunstimuuseumis. Et sel hetkel, kui me ikkagi Johaniga ühendust võtsime, näituse osas oli tema elus selline kehvem hetk, kus ta tundis, et ongi, et ta ei ole enam keegi, et tema hiilgeajad, kuidas tema nii-öelda uued tööd ei olnud veel oma kohta leidnud. Et siis selline tähelepanu ja selline soov tegelikult oli selle inimese jaoks väga tähtis ja pole midagi teha, et seal tuleb ka selline isiklik dimensioon, et see oli ka võimalus isale näidata, et näed, et mu töö on kõik ikkagi oluline, et ka sinu riik, kes on valmis nagu seda siis finantseerima, toetama ja selle eest hoolt kandma, et seal selline väikest noh, nii-öelda selline patriootlik, isamaaline aspekt võib-olla on ka juures, et selline hästi inimlik osa Te mõlemad mainisite kuusi isiksust, see nagu paratamatult kumab kogu aeg projektist läbi ja mulle näib, et ta oli väga selline eksistents realistlik fatalist, et ühelt poolt ja ma siin uurisin ka, kuidas me ei saanud oma elukohta midagi teada, aga teiselt poolt kummalisel kombel me saame väga palju teada tema iseloomu kohta. Mulle näib nii ja ta mulle sellise väga nagu raju nagu fatalistlikult elu vaatama mehena et raamatus on talle omistatud tsitaat, et ja see vist oli ka näitusel ilusti väljas. Ka mina väärin kohta päikese all, minu päike võib teie silmis paista küll veidi närune, kuid minu päike ja minu tegude vili. Ja siin kuskilt artiklist jooksis läbi, et ma arvan, et see oli teie teie sissejuhatuses, et masendushetkedel näinud ta iseennast kui sellist troopitist tookesed väga nagu kuidagi väga Rank maailmatunnetus kumab siit kogu aeg läbi. Aga ma ei tea, nii et mulle tundub see pressifotograafi kohta selline erakordselt kummaline võimas segu, et ma loodan, et ma ei tee pressifotograafidele väga palju liiga, kui ma, kui ma väidan, et neid kütaks juhuks on üldjuhul teha selline hea, see tähendab niisugune nagu kuulsustovia nagu raba foto. Samas, mulle tundub nüüd seda kuusi isiksus tema fotode foonil vaadates tema püüdis kusjuures ilmselt ennekõike iseendale tõestada, et teised inimesed on samasugused, veel hullemad elajad kui tema, kes ta oma nagu ta ise ütleb, ohvreid kaameraga püüdis. Ja mulle tundub, et ka tema nagu Christian asjaga ütles, et, et selline nagu tähetunni möödumine või tunnustuse kadumine, et mulle tundub, et tal seda tunnustust vaja lihtsalt selleks, et läbi selle tunnustuse nagu leida kinnitust sellele. Oh ei, et noh, et me kõik oleme nagu ühesugused õudsed subjektid on. Ma ei tea, kas see on väga julm, tõlgendas kuusi olemusele vä? Noh, vot see igalühel tekib, selline oma tunne on ja, ja noh, see kindlasti on selline subjektiivne, eks see tekib ka mingi oma sellise tausta põhjal, et et me ise ka ei julgeks täna mingit sellist lõplikku hinnangut tema olemuse kohta anda, et, et meil küll õnnestus temaga väga intensiivseid päevad seal Pariisis koos veeta ja väga pikk ja huvitavaid kirjavahetusi pidada. Et selles mõttes natuke lähemale oleme saanud, aga noh, seesama selle filmi mõte ja kõige selle töö mõte, mis me edasi plaanime teha, on neid killukesi rohkem juurde saada. Et noh, oma isiklikust kogemusest ma ütleks seda, Ta oli päris erinevates skaala otstes. Ta pidas ennast ka selliseks murelikuks humanitaariks. Et miks ta võib-olla neid töid tegi, et noh, kindlasti sealjuures oli sellist adrenaliin ja kõike seda, mis selle pressifotograafia olemas on. Kuid ma arvan, et et ma julgeks nagu öelda, et ta noh, väga seda kuulsuse pärast selles mõttes tegi, et ta pigem võib-olla tahtiski näidata ja esile tuua seda, et millised me kõik siis inimestena oleme, sealhulgas tema ise, et uurida inimesi, sealhulgas iseennast, mis on ka tema teistest tsitaatidest läbi tuleb. Jah, ma ei tea, kas Toomestanud midagi veel siin lisada. Rääkides tema nägu töödest ja sellest, et millised tema tööd on ja kuidas ta oma töödele ja siis ohvritele lähenes, et ta nägu rääkinud sellest, et tema on nagu peegel või et tema on nagu mees, kes läheb pimedasse metsagu, teised ei julge minna ja tuleb sealt tagasi selle infoga, mida teised ei ole siis näinud ja tema neile seda näitab, et sellised te olete või sellised me oleme, et et ta on üritanud pigem jutustada siis Paalseid lugusid inimeste olemusest, et selles mõttes vihje, mida Ta ise on kasutanud, et ta nagu antropoloog dokumentalist, et teda nagu inimese olemus ja inimese uurimine on, on olnud tema tegutsemisväli Se photography pressifotograafia, et see sissejuhatuses selle küsimuse esimeses pooles sa mainisid seda pressifotograafid nagu püüavad seda ühte fotot, mis teeks nendest maailmakuulsa, eksju, et olgu siis näitena Robert kapo aegsuse lahingus langev sõdur. Et jah, sellest, et Juhanil justkui täna ei ole, vähemalt ei ole tema arhiividest leitud sellist tööd, mis, mis oleks temast täna teinud Tobaasil sellise ikooni, eks ju. Et aga võib-olla see natuke räägib ka tema just nimelt sellest lähenemisest oma tööle, et ega ta ei olegi otsinud seda ühte fotot mulle nagu tundub, nii ja temaga vesteldes ja tema kirjavahetusest, mis me oleme nii-öelda läbinud, et sealt ka seda kõlama jäänud, et ta kuidagi nagu iseenesest kas ei mainiks seda või kahetseks seda, et tal ei ole sellist ikoonilist fotot. Tänase kunstiministeeriumi raames olen saanud juba öelda, et mul ilusti miljonid inimesed, kellega ma olen ühel nõul või kes on minuga ühel nõul, ütleme nii nagu asjad tegelikult. Et kui seal seal näitusele, kui ma sinna läksin, siis mulle esimese asjana hakkasidki silma need pilti teha väga pikad ja põhjalikud allkirjad või kirjeldused ja ma isegi pidin natuke aega ikkagi nagu juurdlema, enne kui ma ära tabasin, et ei noh, need on tõenäoliselt tõepoolest autori enda kirjutatud, et noh, et ühelt poolt on tegemist sellise foto surnalisti töövõttega, aga teiselt poolt see hakkabki nagu pildi retseptsiooni piirama. Pressifotograafias vähemalt Sipapressi sõnul on fotodel ainult väärtus siis, kui neil on alltekstid, et seetõttu Need olulised. Kindlasti olid Juhan kusi tekstid väga mahukad võrreldes ka paljude teiste oma kolleegidega ja need on ka väga huvitavad, et selles osas ma arvan, et ta oleks võinud väga hästi töötada, aga lihtsalt ajakirjanikuna, aga ka foto oli see, mis teda paelas. Tänu tema tekstidele, mis sisaldavad siis sellist võib-olla objektiivsed sündmus kui ka sellist isiklikku nüanssi ongi neil hoopis teistsugune väärtus, kui ainult võib-olla pelgalt fotol ja tänases hetkes, kus me räägime ikkagi arhiivimaterjalist siis see on kindlasti dokumentaal ses mõttes palju väärtuslikum, sest me saame väga palju vihjeid nende püütud lugude kohta sele olude kohta ja me saame üsna palju vihjeid Juhani enda kohta, et nüüd, kui vaadata jällegi seda väga palju suuremas mõistes, siis on väga hea, et te kõike seda tegin. Ja ei, ma selles mõttes kohe kindlasti ei tahakski kuusile ette heita seda, et ta neid tekste sinna piltidele lisas, mulle jäi selline mulje, et nende tekstide üks funktsioon oli tema poolt nagu selles mõttes nagu pättide väärinterpretatsiooni just nagu anda, et, et mis asi see oli, mida ma pildistasin, et noh, et selles mõttes oli selline nagu jõhker dokumentalism hunt, nagu ta annabki sulle ette selle tõlgendused seda, mida, mis mulle tundus, et telgid, Püvel hästi ei meeldinud, et Juhanud tõlge tundus mulle just peamine nagu voorus või nagu selline eetiline ja nagu otsus, et ma pean inimestele ütlema, mis siin pildi peal on ja kuidas see pilt sündis. Üks aspekt, mis meile tundus temale nagu omane olevat, on see see aususe poole, et vähemalt see, mis mulje Meile on jäänud, on küll see, et oli aus enda ja teiste vastu. Ta ei üritanud midagi varjata, et kui siin ka pressifotograafias ja dokumentaalfotograafias on küllalt juhtumeid, kus Töid on võltsitud ja, ja üritatud ühe või teise pildiga mingit muljet luua, mida siis ei olnud või mingit infot edastada sündmuse kohta, mida siis ei toimunud või toimus teistmoodi, siis Juhanile tundub vähemalt seni seni uuritu põhjal seda sellist käitumist omastada ei saa. Just, ja mis, mille osas on ka aus olnud, et ta on ikkagi öelnud, et ta on tegelikult nendesse piltidesse pannud ka oma tundeid ja emotsioone, mis need sündmused on temas tekitanud. Ja võib-olla see on ka see, miks need paljud pildid tunduvaid kästi kuidagi jõuad kesti lähedale. Aga lõpetuseks küsiks veel, et siin on juba paar korda mainitud seda, et te teete dokumentaalfilmi Juhangu uudist. Et millal siis on oodata seda esilinastust Veneetsias sandans festivalil või kuskile? Ambitsioonikad plaanid ikka meeldivalt jah, et need panen kõrvada, et ootused on suured, et võiks tõepoolest mõnel sellisel festivalil linastada, aga praegune plaan on jah, et aastal siis 2018 peaks linastuma täpselt kuud? Ei oska öelda, praegu, aga meil detsembris on veel üks võte reis planeeritud Lõuna-Aafrikasse ja siis seal võtteid Euroopas. Kuna tema haare oli päris suur läbi oma tööde, et siis läheb jah, natukene nagu aega. Tus ise, Adamson Eriku muuseumis on avatud veel kuni 15. jaanuarini, nii et kellel on vähegi tahtmist, see kindlasti veel jõuab minna. Aga suur-suur, aitäh teile, Toomas Järvet ja Kristel Laur. Aitäh. Kunstiministeeriumi näituse soovituseks on Kärt Ojavee ja Johanna Ulfsaki näitus Livs Dreams Hop galeriis. Nagu saate alguses vihjatud, on uus meedia üks neid kunstivaldkondi, kus tehnika ise on teost keskmes. Kuid miks saate esimeses pooles viitasin seoses Jaak Tombergi artikliga tõsiasjale, et kunstiline kogemus on võimeline muutma neid viise, kuidas me oma tegelikust tajume. Meediakunstihuvi omaenesemeediumi vastu näib olevat kantud võimaluste otsimisest tuua tehnika inimesele lähemale esitades tehnikat kui teda, kui kedagi, kellel on oma meile võib-olla arusaamatu, ent siiski erakordselt ilus oma ilm. Kunstiteadlane Eero Epner iseloomustab ojaveri, Ulfsaki, installatsiooni kui kangakujulist robotit kui tekstiilikootud kedagit. Se tekstiil ei ole mitte kujund, vaid ta on tema ise. Sõnaga Ojavee Ulfsaki näituse kujul on tegemist katsega humaniseerida tehnoloogia. Katsuge nüüd veel keegi öelda, et inimkond ei õpi ajaloovigadest. Vähemalt kunstnikud küll õpivad. Kui turistid üritasid inimesi masinaid armastama panna siis muutsid nad masinad võimalikult mehaanilisteks ebatäielikust inimesest kiiremaks, tugevamaks, vastupidavamaks. Tänapäevane uus meediakunst näitab aga tehnoloogiat hapra poeetilisena. Võiks isegi öelda, et kujeda subjektina. Kärt Ojavee ja Johanna Ulfsaki Live Dreams Hop galeriis kuni 22. novembrini. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium saates kõlasid intervjuud ellumaari ning Toomas järveti ja Kristjan Lauriga. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.