Endrekson teatriluup, mina olen Keiu Virro ja sedapuhku räägime Panso laevadest, mis algavad 24. novembril. Sel puhul on stuudios Eesti teatri- ja muusikamuuseumi teatriosakonna kuraator Annely Voitka ja Peeter Sauter Inger Windows, kes astuvad üles sarja vajaduse puit raames. Ma esimese hooga mõtlesingi hingede Peeter tee peal, et minu teadvuses te olete kuidagi rohkem just kirjanduse vallas, kuigi õigupoolest olete lõpetanud vastavalt 11. 25. lennu lavakunstikoolis. Kuidas teil teatriga Praegu on kuidagi nii, on juhtunud, et ega seda vett ei rehkenda. Aga ega me ei ole ainsad, kes loo, kust on tulnud, on, on tekste hakanud tegema. Ja noh, praegu on üldse dramaturgi seal õppes, ma käin seal mingit nii ta väikest seminari tegevus. Aga hinge lõppeski dramaturgiks ja tegi seal juba kooli ajal kõvasti tekste, ma sain näitlejadiplomi, aga, aga ma olen läbikukkunud näitleja. Ma arvan, et juba enne teate kooli ma tundsin rohkem, ma olen kirjutamisega seotud ja praegu ma tunnen sama teatrikooli, ma läksin selleks teatega tutvuda. Ja ma mõtlesin, et võib-olla teater saab mulle nagu lähedasemaks, aga kirjutamine on ikkagi jäänud esimeseks asjaks mu jaoks. Tead sa väga sarnane tegevus, vaata Rollimäng kirjutades ka viskad mingit rolli või isegi kui sa kirjutad mingit noh, nagu esimeses isikus või mina-vormis teksti, siis see on ka roll, et seal see on üsna sarnane, mänguline nagu laps mängib ka mingit võtab mõõga pihku, teeb kõva kisa, jookseb ringi, näitleja, kirjanik teevad sama asja tegelikult. Siis ikkagi seal pajatusi Apoidjal tegema hakata. Mõtlesin selle peale, et esimese hooga mulle tundub hästi kontrastne kooslused, inglitekstid mulle seostuvad rohkem ikka sellise kuidagi romantilise ja leebe olemisega. Ma võin muidugi täiesti puusse panna sellega Peetril pisut. Puntrast ongi hea, olulisem see ei ole esimene kord, kui me koos teeme, võib-olla siin ja seal koos teinud ja Harju tänaval Kirjanike Majas, kapsastes, meie maja keldris, kasvaste raamatukogus, kus me seal Ida-Virumaal olime küll mingi selle kirjandusauhine singel laulis seal ja see oli väga ilus, et meil on alati klappinud, et see on hea, et me oleme erinevad. Kui ma kunagi Peetrist natuke teadsin, siis ma poleks arvanud, et meie sõpradeks saada võib-olla selle erinevuse tõttu, et mu hirmutum lopsirvutlust, aga me saime kuidagi niimoodi mingis kirjanduslikus õhtusöögil mingi laua taga tuttavaks ja siis ma mäletan, see oli ühe kirjandusfestivali mingi lõppu. Sööming, kus majandus on ligi, ei aja, harju ühes Vegases. Ja siis ma sain aru, et Peeter on hoopis teistsugune turismi uuriga. Õigus nüüd mul tuleb. Nad on kõik okei, et Peeter on selline leebe tegelikult inimesena. Aga kui tekste lugeda, siis ma karm küll. Aga see on täiesti, et ma tunnen ennast ka pigem sellise leebena oma tekstide poolest ja Peeter pigem selline hästi otsekohene. Aga võib-olla meil ise loomudes, miski klapib sama hästi läbi, oleme sõbrad. Aga ikkagi, mis nüüd siis täpselt seekord teete? Videovalvekorda võib inglid, teadlased, natukene kuuleb ka muusikat ja kitarr ja laulja luuletused minu poolt. Nüüd tegime väikse lugemisproovi ja avastasime, et me ei mäleta oma luuletusi ja ei oska neid lugeda. Ja võtame veel natukene proovima, aga teate koolist tulnud ja ei oska luuletusi lugeda. Raske uskuda teistele ulatusi veel, sa hakkad kuidagi kopsu õhku täis ja põrutad mingi asja maha. Aga oma luuletusi ei ole alati lihtne lugeda, sellepärast et need on sulle liiga lähedal. Ja sa ei saa hästi rollimata, son, intiimne kraam. Sa peaksid mängima iseennast, mis on üks keeruline mäng sest sa ei tunne iseennast. Selline mitmekordne asi. Igaüks näeb mind erinevalt, ükski neist ei eksi. No nii, ma nüüd saan kohe küsida, et mida te veel kavatsete ise vaadata kogu nende Bonzo päevade ajal kuulata sellepärast et ma loodan, et Annely räägib natukene sellest kavast ka laiemalt sellepärast laiali räägib, siis ma saan teada, mis seal on, siiamaani ei tea veel väga hea ja siin olemise pärast küsin, eks räägib ära, et 24. novembril kell kuus on see teie ette osta, saab alguse. Aga mis seal veel tuleb, et sellel aastal on Panso päevad tegelikult kümnendat korda, nii et selle juubeliaasta võib öelda ja Panso päevadest on kujunenud nii-öelda minifestival juba sest ligi nädala jooksul toimub väga eripalgelisi ja põnevaid üritusi, et 24. siis luuleõhtu sarjast pääseb veid kus näitlejad esitavad oma loomingut. 25. kell neli on selline kõige kesksem sündmus, võib olla Panso päevadel kohtumisõhtulehe lavakoolilennuga ja sellel aastal on siis 10. aastaga 10. lend. 10. lend lõpetas aastal 1982, nii et see on nüüd see lend, kellel Panso endaga enam kokkupuudet ei ole. Et nemad on juba Panso õpilase õpilased ja nende kursuse juhendajaks on Aarne Üksküla. Et sellest lennust noh, keda nimetada Andrus Vaarik näiteks Viire Valdma, Anu lamp, Portvormine täpselt, et nemad siis on, siis suurem osa kursusest on kohal ja nendega räägimegi lavakooli ajast tudengiajast õppejõududest. Ja see toimub siis Särevi teatritoas, et üldse peaks ütlema, et kõik Panso päevade üritused toimuvad sellel aastal. Särevi teatritoas peamajas on meil remont, järgmisel aastal avatakse täiesti uus ekspositsioon. Nii et Särevi teatrituba, selline on selline pisike kortermuuseum, hubane, ei mahuta nii palju inimesi kui peamaja, aga püüame kõik huvilised ikkagi ära ära mahutada. Siis kohtumisõhtust ma juba rääkisin. Järgmise üritusena toimub pühapäeval, 27. novembril Anno käsitööklubi kohtumine, kus siis Kersti Heinloo, kes on ka Panso preemia laureaat, õpetab siis tegema jõuluehteid. Nii et Kersti Hein on väga võluv näitlejaga, ta suudab ka väga imelisi asju. Toredad peo ehted ja täpselt algul, et tal on ka selline kaubamärk nagu öö. Muidugi väga reklaami ei tahaks sellele üritusele tehasest kohad on juba täitunud. Aga mainimiseks lihtsalt, et, et sobitub väga hästi Panso päevade kavasse ja siis tantsud praegu oleme korraldanud koostöös lavakooliga ja viimastel aastatel on üles astunud ka praegused tudengid ja sellel aastal astuvad üles 28. lennu tudengid 28. ja 29. novembril kell 14 Särevi teatritoas. Ja nad kannavad ette teatrilaines valminud ettekandeid mida on juhendanud Piret Kruuspere ja publiku ette astuvad neli tudengid. Doviidas Babardsus, Priit Põldma, Teele Pärn ja Sander Roosimägi. Huvitav, millest nad räägivad, siis nad räägivad tabelist nende ettekanded Karin Raidist, Jaan Toominga ste, Juhan Viidingust. Et igale lavakooli tudengile anti siis selline ülesannet teha ühest teatriloos olulisest isikust ettekanne, et sellel ei olnud selliseid piiret, et mida nad täpselt peavad tegema, et see ei ole selline loeng, ettekanne ainult puhtalt. Et nende enda siis selline vaba valik, kuidas nad seda esitasid. Ja, ja see tuleb siis publiku ette ütleme selline õppetöö siis tulemus. Ma jäin mõtlema sellele kohtumisõhtule, see on nüüd siis selle lennuga, kes oli Peetrist üksoosta õis, täpsed kooli. Ta tõi ikka mäletan, valem, lend on mul ikka meeles neid vahid ja nende eksameid, nende etendusi ja tulnud nagu poisike ja ma tulen siiamaani, ütleme Sulev Tepparti kõrval ennast nagu poisikesed, et ega see ära ei kaod. Mõlematesse tello, aeg nooremaks, ükskõik kui vanaks sa ise saanud mõni ergas mälestus, mõni sigadus, millega kooli ajal hakkama sai. Me pidime õnnitlema nüüd neil oli Pärnus diplomietendus. Kas see oli nüüd Schwartzi draakon või ma ei ole päris kindel, milline see oli, ja me pidime minema lavale siis kas Reeda ja mina? Noh, me olime mõelnud, et mida siis anda, et okei, kommid ja need kommid kukkusid maha ja oli selline räbal hetk. Ja siis tuli sealt maast korjata. Et lähed kedagi õnnitlema ja tähelepanu peaks olema selle peal, keda sõnnitled. Ja siis sa teed mingi Fouli ei ole seal nagu tola, aga sellest tuli üle saada kuidagi seda õpetad lavakas, seal juhtuvad saa sellest siis kuidagi üle, kuidas saad. Õpetas sulle, seda õpetab eluiga päev lavakunstikoolis igal pool mujal, ema aastatega üha rohkem tahan seda õppida. Ma ei oska vahet teha, aga kindlasti seal seda nagu õhutatakse, et ära karda eksida, avada ennast nii et niimoodi ei saa teatrit teha, kui kardad. Kas sinul on ka mingisugused seoses 10. lennuga, see nüüd päris kõvasti enne seda, kui sa üldse olemas muidugi lõpetasin. Anu lamp oli seal, tema oli meil üks põhilisi õppejõude, et väga palju ei olnud siis lavakõne ja, ja tromo tulvil onkoloog, kuna. Ja me kõik saime seda, tema tegeles meiega hästi palju kõigi nende nelja aasta jooksul ja ta oli ka dramaturgidele nagu kustunud long õppejõud rongimull üldiselt. Ta teab ise kindlalt, mida ta soovib saavutada õpilastega töötades. Et mingis mõttes võib öelda küll, et et seal ei saa nagu lõdvalt võtta. Kuidas nüüd siis on, lähete, kuulute kohtumisõhtul või, või pigem puhkate oma esinemisest välja? Väga hea on käia lavakas vaatamas eksami, seal on tohutu energia alati sees, nendele tongistime vete aastat, kui, kui teatris etendus ja kui lavakoolilapsed on teinud näitlejatest mingi uurimustöö, siis ma usun väga sellesse, et neid ma hakkasin kuulata, tõesti küsinud. Et vahepeal selle kohta ka ära, et kui te juba mu siin stuudios olete Ingram Peeter, kas teilt võib peagi oodata midagi uut huvitavat ka, millest võib rääkida, mida saladus ei varjuta veel? Me ei julge lubada, aga ma väga tahaksin rohkem kirjutamisele keskenduda ja ma teengi seda viimasel ajal, et ma väga loodan, mu suur soov igal juhul, et on midagi oodata, aga ma ei julge lubada. Vahel juhtub, et see siiski ei lähe niimoodi. Aga vähemalt ma, ma soovin seda, et tullakse, et tuleks midagi uut välja. Ingel on usin kirjutaja, ta väga tundlik ja ma ei taha ka nöökida hakata asjadest rääkima. Mul tuleb üks Bukowski tõlge välja, Moran Taago lahkus, tuleb juba see peaks vist on kolmas ja hämmon raisingileib siis mingi poisipõlve asjadest ja ja neljas tuleb ilmselt järgmisel aastal, see on kolumni nõutsume, töötja olnud mäng või toimetaja pani Karin kosta, siin pani pealkirjaks vana peeruveerud, mis on üsna õige pealkiri. Ja ma väsin kirjutaja Loomingu raamatukogule ühte asja, mis võib olla pealkiri, tuleb surm Bulgaarias või tuleb kõik hinnas, mis on natukene liiga pretensioonikas. Ja millal ma olen võlgu juba umbes 100 aastat minema, peaks nüüd siis lõpuks äkki ära tegema. No väga tore, siis on vähemalt mingisugune ülevaade olemas, ma ei tea, kas ma peaks igaks juhuks küsima Anneligaskadki pärast Panso päevi saab. Millal ma teid ikka uuesti siin ühes stuudios näen, küsin kohe kõik asjad ära, siis on selge. Mis saab pärast Panso päevi, mida sa mõtled seal muuseumis veel, mis muuseumi ees ootab? No hetkel on meil muidugi jõuluperiood, et haridusprogrammid usinalt, aga järgmisel aastal avame uue ekspositsiooni, nii et tõenäoliselt veebruarikuus on siis muuseum täiesti uues kuues, et meie aadressil Müürivahe 12 ja ootame kõiki hea meelega. Meie uut näitust külastama. No väga hea, päris mitu ristikest pühakirja, Oodotoni teoste koha pealt, mida minna vaatama-kuulama. No mis siis ikka siis veel korra ütlen, Panso päevad 24. novembril alguse saavad 29. novembrini, nad kestavad ja 30.-le anname siis teatepulga edasi lavakoolile, kui antakse üle Panso preemia. Et tasub ka jälgida, et kes on siis selle aasta Panso preemia laureaat? No tore, aga suur aitäh, Annely, kuid ka ingel Undusk, Peeter Sauter, mina olen kiiver.