Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Füüsikud on äkki auses, üürikud ei ole ilmselt asi pole tühjas lauses vaid see kehtib üleilmselt. Ergo leidmata on jäänud mingid tähtsad tõed. Me teostel liiga vagusad on käänud meie magusalil Trocheustel ning määr ratsud näivas kaoses tiivust väetid on mis kole. Sestap füüsikud on auses, sestap lüürikud ei ole. Miski ei saa selgem olla, vaidleb paid, kes kaotanud kruvi seini klaar on Etti Solba vaided pigem pakub huvi näha, kuis, kui mullid laaval lõhkevad, medtühjad, rütmid, aga suurust. Vähehaaval vormistavad Logarlitmid. Tere. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Äsja kõlanud luuletuse füüsikud ja lüürikud autoriks on võrdlemisi kuulus Nõukogude poeet Boris Slutski. Luuletuse tõlge ilmus 1964. aastal ajalehes sirp ja vasar osana Jaan Krossi mahukast esseest, mis kannab pealkirja veidi luulest pisut intellektist veidike muust. Kuuekümnendatel kui usk teadusrevolutsiooni oli sama uljas kui tänapäeval usk digirevolutsiooni hargnes Nõukogude Liidu viljakas ühiskonnas. Vaidlus, mida tähistas sõnapaar füüsikud, jälle üürikud. Selle vaidluse kiiluvees kulges Nõukogude süsteemile omaselt päike, avangardistlik, front, kes kunsti tagurlikuks kuulutada üritava nomenklatuuri loosungeid kavalasti ära kasutas, selleks et omal hing sees hoida. Nii näiteks oli Eesti sõjajärgses avangard kunstis erakordselt olulist rolli mänginud rühmitus ank 64 ametlikult registreeritud kui üliõpilaste teaduslik ühing. Ehk piltlikult öeldes legitimiseeriti vormilised eksperimendid kunstis väitega, et tegemist on teaduslike eksperimentidega võrdlemisi sarnase viisi end vähemalt mingilgi määral kutseliselt tegevhoidmiseks, leidsid Moskva põrandaalused, kunstnikud väljundina teadusajakirjade illustreerimise. Nii on teiste hulgas teaduslike illustratsioonide roll erakordselt oluline ka Ülo Soosteri loomingus. 1963. aastal ilmus Moskvas kirjastuse Snanya vahendusel populaarteaduslike artiklite kogumik füüsikalähedane ja kauge, milleni illustreerinud Ülo Sooster. 199 originaalillustratsioonid olid pikka aega Tartu kunstimuuseumi deposiit kogus, kust need 2014. aastal Tartu kunstimuuseumi põhikogusse ostati. Käesoleva, 2016. aasta septembris eksponeerib muuseum põhjendatud uhkusega oma värsket vara väikesel näitusel, millega paralleelselt ilmus muuseumi graafikakogu hoidja ja näituse kuraatori Kadri Mägi koostatud raamat lähedane ja kauge füüsika Ülo Soosteri illustratsioonidega. Muuseumi näituse kataloogile kohaselt kaardistab see ühelt poolt Tulmemusiaalset olemust teisalt aga üritab mõnevõrra ootamatul viisil muuta Soosteri illustratsioonid vaatajaile kogetavaks nende originaalkontekstis. Nimelt moodustavad värske raamatu põhiosa circa 100 professor Jaak Kikase poolt kirjutatud populaarteadusliku lühikommentaari Soosteri joonistustele. Nende artiklite ilmumisest, mille juurde Sooster illustratsioonid lõi, on vahepeal möödunud tsirka 50 aastat ning füüsikas on selle ajaga nii mõndagi juhtunud. Nende arengute kaardistamisele ongi professor Kikase kommentaarid keskendunud. Ehk nii kummaline, kui see esmapilgul ka tunduda võib. Tartu Kunstimuuseum kirjastas Soosteri näituse kataloogi sildi all populaarteadusliku raamatu füüsikast. Kunstiministeerium palus professor Jaak Kikas eetrisse, et teha juttu nii Soosteri illustratsioonidega kujutatu lahti seletamisest kui ka teadusliku ja kunstilise teksti eripäradest ehk teadlaste ja lüürikute konfliktist. Tere jakigas. Tere kõigepealt kas on vastuvõetav kommenteerist, sinatame sujuvuse huvides. Võib-olla oleks naljakas, jah, kui ma nüüd saate puhuks spetsiaalselt teineteist teietama hakkaksime, niiet nagu tuntud anekdoodis, et seimi ju. Aga tulles asja juurde, siis võrdlemisi hiljuti ilmus Tartu kunstimuuseumi poolt publitseeritud raamat lähedane ja kauge füüsika Ülo Soosteri illustratsioonidega ja see sisaldab Soosteri illustratsioonide kõrvaga teie kommentaare ja see raamat sõnastab ennast sissejuhatuseks. Selle raamatu eesmärgiks on aidata mõista füüsikat ja Soosteri unistusteaegset maailmapilt. Nimelt siis see raamat, mille Jaak Sooster tegi omal ajal, need illustratsioonid on 1963. aastal Moskvas ilmunud füüsikalähedane ja kauge ja see raamat populaarteaduslik, kes olid omal ajal selle raamatu selliseks nagu sihtauditoorium, eks ole. Selle raamatu omaaegne trükiarv oli 50000, kui me võrdleme seda praeguse trükke, aga ka 500 ja vaatama, et, et see eelmine oli siis nagu mõeldud kogu laiale Nõukogude Liidu lugejaskonnale ja praegune siis Eestile noh siis on suhe, on, on umbes sama, aga ma usun, et tol ajal Tal võis olla füüsika oli ju suht populaarne nendel aegadel. Õige mitmetel põhjustel, nii et ma usun, et seal lugejaskond võis olla küllaltki mitmesugune, mitte ainult füüsikud, eks ole. Sirbi artiklis, mis selle raamatu ilmumisega paralleelselt tuli muuseumis ka näitus nendest Soosteri joonistustest ja siis sa kirjutasid sirpi väikese näituse ülevaate ja seal sa viitad sellele, et ühesõnaga, et sul on nagu ilus mälupilt sellest, kuidas nägid Soosteri joonistusi ka juba juba omal ajal ehk siis lõpuks selleks kuuekümnendatel raamatu ilmumise konteksti ajal erinevates ajakirjades. Et Peeter Olesk on tõsi küll, täiesti teises kontekstis kasutanud sõnapaari füüsikuid lüürikud selleks, et tähistada ühe ajastu või sellise kultuuriloolise fenomeni tähistada umbes sarnases tähenduses, nagu me räägime muide kadunud põlvkonnast biit generatsioonist ja ja minule teadaolevalt viimane selline põlvkondlik määratus. Norm koor sai muideks ka 2014. aastal mioloogismi aasta tiitli endale. Ja Tiit Kändler on end päris mitmes essees positsioneerinud füüsikute ja lüürikute põlvkonna hääle toruna. Kas sina kuulud ka sellesse põlvkonda ning mida see omal ajal, sest ajakirjandust täitnud füüsikute lüürikute omavaheline vaidlus endast kujutas, et kas see oli konflikt või ma ei tea teineteise otsimine-leidmine? Mõtlesin natukene noh, nii-öelda tausta uurida, et kust see, ühesõnaga kui Kändler ütleb, et et see vaidlus täitis kõiki ajalehti, siis ma üritasin natukene. Nonii, möönan, et mitte väga põhjaliku arhiivitööna vaadata, et mida see täitis kõiki ajalehte, tähendab ja siis tähendas üsna seda, et ma leidsin päris mitu artiklit, kus viidatakse sellele, kuidas see vaidlus hetkel täidab kõiki ajalehti. Kas sa oled füüsikutel üürikute põlvkonnast ja mida see vaidlus endast ikkagi kujutas? Selles mõttes ma võib-olla ei ole päriselt füüsik lüürikute põlvkonnast, sest kui see oli 60.-te vaidlusse, mina olin siis kooli laps, mis nii väga füüsikuid üürik, ma ikka olen, tähendab embaks kombeks füüsikuks, siis jah, ma sain nagu seitsmekümnendatel 70.-te alguses, aga minu parimat arusaamist mööda see oli selline suuresti ajakirjanduslik vaidlus, sest no on ju tore vaielda ja vaielda nüüd füüsikute lüürikute vahel on igatahes suhteliselt selline riigitruum, vaidlus kui vaielda näiteks mõnede poliitiliste asjade ümber, aga talud tegelikult sisuliselt hoopis teistmoodi olid. Tähendab see on küll minu hiljem pärastine teadmine, ise ma selles osalenud Tartus tegutses ju kuuekümnendad del intellektuaalide ühendus nimetusega ellips, kuhu kuulusid nii füüsikud, Harry Õiglane ka tuntud teaduse popularisaator Artur Alliksaar, kunstnikest Ilmar maalin, navi siin, teil siis on need füüsikud ja lüürikud, aga vaidlus on muidugi jah, alati tore asi või, või intriig selline. Ma mäletan, kui tulid meile Moskva ajakirjanik kusagil seitsmekümnendatel instituuti ja siis me ka särab silmselt, rääkisime kõikidele oma tulemustest ja saavutustest ja avastustest, nende nägu läks järjest mornimaks. Lõpuks nad küsisid, aga kus siis intriig teil siin on? See oli väga hea kokku võtta. Aga tahaks, ise, oled kirglik fotograaf ning oled ka paar isikunäitust teinud Tartus nooruse galeriis ja nüüd viimane oli Tartus Jakobi galeriis ja selle näituse avakõnes juhtisid tähelepanu asjaolule kaasaegses kunsti Argos räägitakse üsna palju kunstist kui uurimusest kunstnikele uurib mingisugust, tihtipeale isegi probleemi või uurib midagi. Teisalt noppisid sa oma näituse pressitekstis võrdlemisi hästi üles. Logismide teema, mis? Ma annan kriitikuna, ütleme õnneks hetkel enam väga aktuaalne kunsti arv koos ei ole, et et meil on väga palju sellist postru realistlikku sõnavara hetkel kasutada. Aga pressitekstis olid suurepärased katoop, rooma. Ja ja taptomaania aitäh. Peeglihullus mingi teine sõna on Parei toolia. Paju nihestus. Ütleme mind on kunstilise teadusliku teksti suhtes alati köitnud või ütleme, see suhe on mind alati köitnud, et milline siis on selle kunstilise ja teadusliku teksti nagu vahe, et ühelt poolt me võime nagu tõepoolest taanduda selle kõik intriigile, aga teiselt poolt mind semiootik, kuna tegelikult see just tänu Juri Lotmani pärandile huvitab tegelikult ikka teist territoriaalse probleemina. Ja Lotmani kohaselt teadusliku ja kunstilise teksti erinevus seisneb selles, et ma tsiteerin, teadlane loob mudeli hüpoteesi põhjal, kunstnik aga loob hüpoteesi mudeli põhjal kunstnik modelleerib arusaamatu või lõpuni mõistetamatu objekti ehk siis see kokku võtta, siis on umbes niimoodi, et teaduses eelneb interpretatsioon uurimusele. Kunstis aga järgneb interpretatsioon uurimusele. Et kas kogemus sellise kunstiliste ja teaduslike tekstide autorina kinnitab Lotmani väidet, et kus kõigepealt loob maailma ja siis hakkame seda tõlgendama samas kui teadvusesse maailm on nagu ennem olemas? Jah, kui tagantotsast alustada. Ma olen kahtlemata Lotman ja ka nõus teadlase ja kunstnikud, tegevused selles plaanis on põhimõtteliselt vägagi erinevad ja siit lähtuvalt see minu näituse nimetus on kahtlemata irooniline, et mitte öelda auto, irooniline, sellepärast et teadusliku uurimusega ma olen ju nii oma eriala kui ka ameti tõttu pidanud küll kokku puutuma. Ja Ma arvan, et selle mõiste kasutamine kunsti juures noh, pehmelt öeldes jääb mulle vähemasti sageli arusaamatuks. Selge puhas iroonia, et näiteks kui ma siin hiljuti töötasin koos Margus Punabiga, kellel on suur kunstikogu siis punab võrdlemisi. Ühelt poolt ta ka, viidates omaenda erialale, on viidanud ka kunsti kogumisele, Kohobile viisile, sellisest nii-öelda oma erialasest mullist välja tulla, teiselt poolt jälle nii mõnegi teose puhul, näiteks Toomiku mõnede teoste puhul on viidanud nende sellisele potentsiaalile avada või esitada mingit probleemi märksa tõhusamalt kui, kui selline teaduslik tekst seda suudaks. Kui nüüd selles plaanis seda konkreetset näituse nimetus kommenteerida, tähendab noh, seal ju teatud selline lähenemismeetod või oli, oli taga, tähendab see peegelsümmeetria tekitamine piltides sellest lähtuvalt noh, võib ju seda ka mingisuguses embrüonaalses plaanis uurimuseks nimetada, tähendab noh, ta vaatles teatud tegelikkuses tekkivaid või just nagu tekkivaid nähtusi, kui sellist peegeldamis piltide puhul kasutada. Aga ikkagi ma ei julgeks seda väga tõsiseks uurimiseks nimetada, lihtsalt mu kolleegidfüüsikud hakkaksid ilmselt väga pahandama Ma arvan, et tuleme selle küsimuse juurde veel korra tiiruga tagasi, aga siis mitte, kui mina ei ole kunstnik, vaid kunstikriitik, siis mulle tundub, et kunstilisel tekstil on mõni selline noh, omapära, mis võib osutuda ka uurimuse kontekstis viljakaks. Aga et kumer seal sellest Lotmani liimi peal jätkame Lotmani jaoks üks selliseid kunstilise teksti iseärasusi, mida ta on korduvalt rõhutanud, on kunstiline tekst, on info säilitamiseks erakordselt ökonoomne viis, mis jõuab Lotmani tõlgenduses selleni välja, et kunstiline tekst on võimeline ise informatsiooni juurde tootma, ütled siit, tuleb selline kaasaegses kaasaegsest siis jah, ütleme juba klassikaks läinud filosoofias Ronan parti, kuulsa autori surm, et noh, et ei noh, autor tegi teksti valmis küll, aga Meil on see tõlgendaja, kes siis hakkab seda teksti lugema ja vahet ei ole, milles autor sinna sisse planeeris. Et sealt tuleneb Lotmani seisukoht, et kunstiline tekst on võimeline noh, informatsiooni juurde tootma lihtsalt oma struktuuri eripärana. Lotman siit selle baasilt, et kunstiline tekst suudab nii hästi informatsiooni edasi kanda, et kui ma enne viitasin Margus Punab jälle siis Margus Punab konkreetne teos, millele ta viitas, on Jaan Toomik, Taavet Koljati peaga siis ta on ikkagi öelnud, et vot, et see maal on nagu selline kahetunnine loeng meestevahelisest vägivallast. Et selles mõttes kunstiline tekst on, ongi väga ökonoomne ja Juri Lotman siit juhindudes on ühes 60.-te algul ehk siis sama füüsikute lüürikute sellise vaidluse keskpunktis. Sovetski Estonias kirjutas, semiootika steam sõnastas sealjuures sellise pärase tuleviku väljavaated. Et juba praegu on olemas teadus nimega bioonika, mis uurib bioloogilise maailma ehitusvorme kasutada neid ära inimese poolt loodava mehhanismides. Ehk tekib kunagi ka artistika teadvus, mis uuriks kunstiliste konstruktsioonide seadused siis pookida mõnesid nende omadusi informatsiooni säilitamise ja edastamise süsteemidele. No see on selline suurepärane tuleviku väljavaade, kui ma nüüd, nagu vaatan oma nii-öelda kaasaegsel kunstiväljal ringi, siis teadvusele on minu meelest kunstis küll täiesti arvestatav roll. Kõigepealt sellises sümboolses tähenduses näiteks seesama peegelsümmeetria, mida sa oma fotode juures kasutasid, et selles on tegelikult ka kunstilises tekstides ja läbi teaduslike tekstide oma oluline roll, näiteks Vladimir Nabokov, Aada tule paraku meelde ja mul ei olnud ka mahti üle kontrollida, kes oli see Ameerika füüsika populariseerija, kes kuuekümnendatel kirjutas just sümmeetria uimatusest või seal peegelsümmeetria võimatusest. Aga seal oli üks konkreetne autor, kellega Nabokov oli, oli täiesti selline kunstiline dialoog selles mõttes, et Nabokov sellele füüsik, ka populariseerija, kui see füüsika populariseerija omalt poolt Nobokovile seal oma raamatute sees tegid siukseid vaikseid varjatud vihjeid teineteise aadressil. Kui see on veel selline võrdlemisi abstraktne, siis ütleme kunstiministeeriumi saate seisukohalt märksa pädevam väidab võib-olla näiteks Riioi iki Eda näitus supersümmeetria, mis oli eelmisel aastal kumu kunstimuuseumi suures saalis, kus ta ei masin ikka töötasingi füüsikutega koos ja siis on niisugune suur abstraktne installatsioon kui Boukholmelgi kirjanduse Reoy keeda oli, oli sellise kui kunstimuuseumi kontekstis ja nagu installatsiooni näoga, aga noh, nagu ennekõike sellise visuaalse objektina võime isegi rääkida sellisest kunstlikust kontekstist siis füüsikal on, on kunstis ka ma ütleks, märksa materiaalse füüsilisem väljund. Nimelt arhitektuuris, kus, milline traktaal geomeetria, kompleksteooria ja topoloogia olid 2000-ni Ta algul võrdlemisi mõjuvõimsad tegurid ja sellepärast mitte ainult teoorias, vaid ka vaid ka projektides ja valmis hoone, et nii otsest kunstiliste tekstide mõju füüsikale ma täheldanud ei ole. Kas sa oskad kuidagi leida mõne parema paralleeli? Oi, siin oli nüüd nii palju igasuguseid mõtteid ja mõtteotsi, eks ole, kui ma otsast resoneerin, eks ole, kõigepealt see, see mure selle informatsiooniga füüsikutel on mingis mõttes sellised tagasihoidlikumad soovid või naljatleb, et see informatsioon maailmast ära ei kaoks näiteks selle ümber, et mis juhtub informatsiooniga või mis kukub musta auku, et just nagu kaoks päris ära. No ei tohiks ju kaduda, füüsikutel on selline uskumus, et maailmast informasioon lähemast ära ei tohi kaduda. Et siis mõeldakse välja igasuguseid kavalaid asju, kas ta jääb sinna augu pinnale kuidagi hulpima või mis iganes, tähendab füüsik on kunstnikke, inspireerinud tikke, ta on muidugi selline selline hea näide ehkise Ma ütleks, et just see supersümmeetria on mõneti võib-olla nii nimetuse, kuidagi sellena, mida seal näidatakse suht või minu jaoks pisut liiga otse üle võetud, tähendab seal nagu mängitakse mõneti sellisele füüsikavälisele küljele, noh igasugused mõõteriistad, tablood, arvutiekraanid, kus jooksevad, tatata ta samal rajal, noh, supersümmeetria on üks, üks selline küllaltki sügav ja spetsiifiline tähendus ka, milleni see näitus seal vähemasti ei jõua. Ehkki üritusi on tehtud, ma olen kusagilt näinud, aga ma ei ole tulemust näidata. Oli projekt, kunstiline projekt, et kuidas sellises perfomance vormis visualiseerida sellist mõistet nagu negatiivse dimensionaalsesse. Ruumid kas supersümmeetria, seda sügavamat sisu, kas, kas seda saaks kuidagi kiirelt sõnastada? Muleerimise saab küll supersümmeetria idee seisneb selles, et me teame osakesed jagunevata aineosakesteks välja osakesteks bosonide fermi annid, nagu füüsikud ütlevad. Aga supersümmeetria idee on selles, et igal taolisel osakesel peaks olema oma oma partner. Tähendab meile tuntud fermijatel peaksid olema oma supersümmeetriat partner Pasonid ja vastupidi, neid On loodetud leida nüüd sellel tserni super kiirendil, aga seni ei ole veel midagi nähtavat. Nii et see ilus idee ripub senini õhus. Kunstnikud on, astub käest võimalusele, kui kujutada jah, mitte nii abstraktselt abstraktsuse. Jah, tähendab peks kunstnike kujutamisega on muidugi, et kunstiliste kujundite abil ilmselt saab edasi anda küll selliseid teaduslikke kontseptsioone, ütleme mida sõnalises ja võib-olla isegi kaga matemaatilises vormis on raske või võimatu teha. Sageli sellistes populaarsetes artiklites me ju näeme, mingisugune pilt ja selle alla on kirjutatud, see on kunstniku ettekujutus eriti palju seda pruugitakse selliste kosmiliste või asjade puhul, mis on kaugel ja keegi täpselt ei tea, aga oleks vaja siiski mingit piltliku ettekujutus, tähendab siis jah, siis asuvad kunstnikud mängu. Ma võin siit omalt poolt lisada, et kui me räägime sellest fraktaal geomeetria rullis näiteks arhitektuuris see arhitektuuriteooriasse tuli kummalisel kombel just vastupidist teed pidi. Nimelt tekkis selline teoreetiline vastuolu igasuguse inimese loodud vormi ideoloogilisuse suhtes või et võeti kasutusele mõiste nagu posthumanism ja siis selle üks iva, see oli selles, et oleks vaja kuidagi pääseda ideoloogilisest purgist, et mis mõttes, et nagu vorm peab nagu funktsiooni järgi käima, et see funktsioon on lihtsalt ideoloogiline konstruktsioon, et oleks vaja ikka täiesti selline noh, nagu ideoloogiliselt vaba vorm lu siis fraktalgeomeetrit kasvatati sealjuures just tema nagu ettearvamatust ära kasutades või et kui ma olen matemaatiline valem, mis arvutab mulle selle vormi, siis see vorm on mingis mõttes täiesti inimesest sõltumatu. Füüsikale anti täiesti nagu selline poeetiline väljund hästi füüsikal endal nagu luule Nojah, ütleme niimoodi, et inimene seda, mida see valem meile või algoritmile genereerib muidugi eriti ette või läbi näha ei suuda, aga valem ikkagi täiesti täpselt ja üheselt genereerib meile selle pildi, nii et see on selles mõttes võib öelda käte näiliselt sellise, kas nüüd kaootilise või keerulise või ebakorrapärase pildi taga seisab üks väga lihtne matemaatiline valem. Tulles, et selle peale, kuidas füüsikat illustreeritakse, siis ma ütlen, et on üks paar päeva tagasi mulle üks kunstnik, kes oli, oli vahepeal ettevõtlusnädal aega füüsikat õppinud. Ütles, et füüsikutele üldiselt ei meeldi sellised kunstiteosed, kus on numbrid, et ma ei saa jätta kasutamata võimalust ja küsida, et kas see vastab. Tõele muidugi ei saa öelda, et ma oleksin näinud väga palju selliseid kunstiteoseid, kus on, kus on numbrid, eks ole, võimalik, et põhjus on see kunstnikud teavad, et see füüsikutele ei meeldi ja siis nad ei teegi selliseid teoseid, aga ta veidi tõsisemalt. Ega, ega ma väga täpselt ei, kujutage ette, mida silmas peetakse, ütleme näiteks digikunsti kui sellise taga ju kusagil seal arvutimälu ja tasandil igal pool seisavadki ühed ja nullid bitid tegelikult ja ma seda nüüd küll ei tahaks öelda, et digikunst, kui selline füüsikutele ei meeldi või nad sellesse kuidagi kuidagi eitavalt suhtuvad. Kui me nüüd räägime illustratsiooni rollist üldisemalt füüsik ka teaduses, siis milline see võiks olla näiteks filosoof pooldamann hoiatab filosoofia lugejaid selle eest, et nad nagu innustuksid liialt sellisest skeemist, mis mingit filosoofilist mõttearendust illustreerivad ei oleks, see skeem on ikka lihtsustused, tuleb ikka lugeda nagu seda keerulist lauset ja mina omalt poolt olen kogu aeg, seal on ka nii oma kolleege, üliõpilasi hoiatada selle eest, et filosoofiat loetaks kui sellist metodoloogiat. Tihtipeale aga esineb aeg-ajalt sellist kunsti tõlgendust, kus lihtsalt võetakse mõni ja isegi mitte füüsikaline vaid just filosoofiline metodoloogia üritatakse siis läbi selle interpreteerida ühte võikuist kunstiteost, minu arvates teaduse objektiks on teadus ja mind nagu huvitav, et kuidas illustratsioon või üldse selline noh, näitlikustamine töötab reaalteaduses füüsikas, et ma näiteks noh, täiesti jälle juhuslikult muid asju lugedes sattusin selle väite otsa, et Prantsusmaal 50.-te ühe kõige mõjukama matemaatiku Nicolas Bourbaki raamatuid, mida me üldse kahjustused autorite iseloomustab väga selge nagu oma käekiri. Ja siis teiselt poolt iseloomustavad tema raamatuid asjaolu, et seal on väga vähe valemeid. Oleks nagu juhe kokku, et mina kujutasin ette, et teoreetiline matemaatika, et see on ikka nagu selline kogu valemeid, milline on selline sõna ja graafilise kujutise roll ja vahekord füüsikas, et kas see e võrdub MC on nüüd ikkagi selline kirjalik tekst, krohvid. Kõigepealt sellest peale, et illustratsiooni sellises üldises tähenduses on mingisugune minu jaoks selline halvustav või pisendav kõla või, või lugeja nii-öelda mõistust ja intellekti kahandab või väiksemaid eeldusi püstitada puust ja punasest, eks ole. Et ütled, ahvile banaan ei õhkagi, eks ole, aga näitad mingit pilti, kus banaan on peale joonistatud. Võib-olla rõõmustab selle peale nüüd füüsikas, tähendab kui me räägime üldiselt mitte ainult illustratsioonide veidike laiemalt, tähendab kui graafilisest, keelest, visuaalsetest, kujunditest või siis neil on füüsikasse kindlasti oma oma ja küllaltki oluline roll, Nad lihtsalt võimaldavad teatud informatsiooni märksa kompaktsemalt esitada asjad, mis ma ei tea, kuivõrd nad mitte füüsikutele tuntud on need, mida tuntakse Feynmanni diagrammide nime all. Kui te olete mingis füüsikat tekstis võib-olla näinud, need on sellised loogilised või lainelised kriipsjooned, nooled, eks ole, aga iga selline Fein mani diagramm ta asendab valemit, mis muidu täidaks mitu lehekülge matemaatilist teksti, aga ka see võib ad ja nad on teatud fundamentaalosakeste reaktsioone kirjeldavate valemi taganed. Pildid annab neile ka sellise noh, vahetu või visuaalse tähenduse, aga nad on üksüheselt nendeks valemiteks ümber tõlgitavad. Tähendab, vastavus on, on seal seal täpne olemas. Nüüd, mis jah, valemites puutub, no arvudega on küll, niimoodi, ega füüsikute hulgas on arvud veel võib-olla veidi suurema auses, sest mõõtmistulemus on arvaga aga matemaatikud, Cabovitš kunagi kirjutasin sellise populaarse raamatu kaevurdeta matemaatika sest ta on tõepoolest mitmeid matemaatika valdkondi. Sedasama topoloogia, mis sul siin vahepeal läbi jooksis ja veel mõned teised, kus arvudel nii väga olulist tähtsust ei olegi. Noh muidugi mingid matemaatilised mudelid, üheseid ja täpsed ja ranged ja on seal ka olemas, aga nad ei istu mitte aeravude kukil vait. Mõneti teistsugused konstruktsioonid. Tulles tagasi intervjuu alguse juurde siis selle ajendas asjaolu, et Tartu kunstimuuseum palustasinud kommenteerima Ülo Soosteri illustratsioone ja need illustratsioonid valmisid, et 60.-te alguses raamatu juurde, mille pealkiri on füüsikalähedane ja kauge publitseeriti 63. aastal Moskvas ja siin see alguses ka viidatud nende füüsikute lüürikud vastuolule ja jälle lihtsalt nagu guugeldades seda rusikate löörikate vastu, et mis asi see siis ikkagi on ja vaadates, mis selle peale välja hüppab, siis tinglikult. Mulle tundub, et see, see vastuolu nagu miskitpidi endiselt õhus, et kuskil õppekavade koostamise puhul ikka on Õpetajate lehes on üks ja teine vastulause ja kodulähedasemalt Tartust vaadates ja ma ei tea siis konkreetsemalt Kusti ministeeriumipunktist vaadates siis minu veendumuse kohaselt on ka selle Tartu ülikooli maaliosakonna sulgemiseni viinud lihtsalt see asjaolu, et seal ei tehta akadeemilises mõttes teadust ja siis ta lihtsalt Ülikooli seisukohalt, kuivõrd seal nii-öelda teadusgrante sinna ei laeku, siis on põhimõtteliselt lihtsalt kuluartikkel, et ma saan nagu aru, miks nagu ülikool teadusasutusena hästi suhestu maaliosakonnaga. Ühesõnaga nagu seal täiesti näeksin füüsikutega lüürikute intriigi, kuid sellele vaatamata tundub mulle, et üldiselt elatakse üsna rahulikult ja omaette. Nii et kui aus olla, siis mulle tundus, et noh, et kui muuseum hakkas seda 2014 ostsid omale need Soosteri illustratsioonid kogusse. Kui nad nüüd nendega tööle hakkasid, siis mulle ühelt poolt tundub, et sinu poole pöörduti sellepärast, et sa oled lihtsalt nagu enam-vähem ainus füüsik, keda nagu teatakse, kui tahta kunsti väljast, räägime ja ütleme seal kaudselt siiski ikkagi ulatud tagasi sinna, sellesse illustratsioonide nagu sünnihetke oled ka isiklikus plaanis minu meelest väga pädev kommenteerima. Et kuidas muuseum sulle seda tööülesannet kirjeldas, et mida nad sinult nende kommentaaride näol ootasid? Iseenesest on ju tegemist eesti skisofreeniline olukorraga, et Sooster joonistas illustratsioonid ühe populaarteadusliku raamatu juurte onju, ja nende artiklite põhjal ja siis sul nagu palutakse ühelt poolt justkui kommenteerida neid samu illustratsioone, ent samas on, on nagu need artiklid, mille juures nüüd illustratsioonid ilmuvad ka nagu väga olulised ja see on ka sinu kommentaarides näha, et need artiklid on tegelikult väga olulised. Et räägi, kuidas muuseum sulle seda ülesannet nagu selgitas, mida sa tegema peaksid? Ma ei ole päris veendunud muuseumgi algusest peale seda ülesannet väga selgest ette kujutas. Ja eks meil kirgliku töö tegemise käigus ülesanne täpsustus ka, aga mida mina seal algusest peale nägin, tähendab jah, Soosteri väga oma käelised omanäolise illustratsioonid muidugi, aga anda mingisugune noh, jämedalt öeldes, meil on 50 aastat mööda läinud sellest ajast, kui see raamat kirjutati. Ja see on ka mingis mõttes Nov lähedalt see aeg, mis mina olen nagu füüsikas olnud, eks ole, noh mõned aastat lähen mõned aastad rohkem mis siis vahepeal ikkagi juhtunud organtsesse raamat fikseerib mingis mõttes asjade seisu seal 60.-te alguses raamatut on tegelikult autorite kollektiiv, seal on 24 artiklit, on, on väga kõrgetasemelised, nende hulgas on hilisemaid nobelist, nii et see ülevaade on igati selline Pädev ja kattev, ma ütleks, mis on antud. Aga mis on siis just edasi juhtunud, tähendab no raamatu au, tor või koostaja tegelikult Victer trosnikov ka füüsikaharidusega mees, aga kellest on nüüd tänapäevaks hoopis vana mees juba kellest on hoopiski õigeusu filosoof, saanud, on mõneti vahepealsetes arengutes pettunud ja nimetab seda raamatut selliste monumendiks luhtunud lootustele. No mina päris seda meelt ei ole, tähendab ei ega noh, füüsikas on ka tõsiseid või lahendamist või noh, probleeme nii ja teistsuguses mõttes, aga vahepeal on ikka midagi toimunud ka ja sellele midagi toimunule ma tahtsin nagu vihjata või viidata, tähendab, on loomulik, et, et see, nende kommentaaride maht on väga palju väiksem kui artiklite eneste maht. Nii et kuidas see valik toimus, toimus ikkagi niimoodi, et ühelt poolt võib-olla mingisugused visuaalselt huvitav amet, pildid aga teiselt poolt siiski pildid, mis, mis fikseerisid lollid seotud mingite minu arvates oluliste momentidega tollases füüsikaseisus ja kus siis oli nagu midagi edasi kommenteerida, kus sellest seisust lähtus huvitavaid arenguid. Nüüd see küsimus füüsikakohast või, või õppekavades tähendab noh, jällegi kui veidike ironiseerida, et, et ma usun, et probleem ka varsti laheneb lihtsalt selle arvele füüsikal üldkooli õppekavas ei ole enam kohta ja siis ei ole ka probleemi, tähendab kas seda tühja kohta lüürikaga täidetakse, selle kohta mul nii head ülevaadet ei ole. Füüsikamaht on pidevalt kahanenud, seda, seda nüüd küll, aga see on üks, üks omaette teema juba. Sa tegelikult juba ka vaikselt viitasid sellele, kuidas sa selle materjaliga tööd tegid. Aga mind ikkagi ütleme sealjuures huvitab ka see, keda sa lugejana silmas pidasime, ma üritasin endale ilusti modelleerida kogu aeg, et kes, kes võiks olla see, kelle jaoks sa seda kirjutasid, sest puhtalt nagu isikliku kogemuse pealt, et mulle tundusid need kuiver, need tekstid on kõik loetavad, sõltumatut tena, sisuliselt võiks neid vaadata nagu igaühte eraldi, kui kommentaari ühele või teisele illustratsiooni läheb tegelikult noh, ega neid ei pea lugema lineaarselt. Kommentaaridele veel lisandub, tähendab tõlgitud pildi allkiri, see on küll otseselt tõlgitud iga pildi alla teda siduda seda konkreetset illustratsiooni siiski raamatu kui tervikuna. Ütleme, see oli üks neid tähelepanekuid, mis selles mõttes tekitas mus huvi, et mulle jääb mulje, et sa oma kommentaaris ikkagi ennekõike keskendusid sellele raamatu tekstile, mitte nii väga Sooster joonistas. Või ütleme niimoodi, et selline oli ka muuseumipoolne kaunis, tungiv suunis. Jõudsime selleni, et kuidas sülastestiootuse kuidas sõnastati töö üles? Teerida füüsikuna Soosteri illustratsioone, mida seal on kujundatud ja siis muuseum olnud ka midagi selle vastu, see idee, mis mul kohe alguses oli, et kajastada siis ka neid järgnevaid või edasisi arenguid, mis, mis antud vallas olnud, olla. Ütleme selles valguses on see robot võib olla nagu skisofreenia kõlab nüüd halvasti, aga, aga kergelt paradoksi ka ikkagi, et ta on ühelt poolt ta lähtub võrdlemisi vanast füüsika populariseerimisraamatust siiski võrdlemisi 50 aastat, vanast ütleme populaarteaduslikust füüsika raamatust ja teiselt poolt see, mis ta praegu teha püüab, on võrdlemisi sarnane. Et need pärast sinu kommentaari mulle hakkab see raamatuga suisa nagu väikesel nagu sellise mõmmi aabitsa tunduma, et tähti piltide peale aga, aga võtted pildi peal on mingid, kui on täitsa ja siis saad teada, et mis selle kujundiga seostub. Kui me selles kontekstis nüüd vaatame korra veel sellele lugejale otsa. Et ühelt poolt sa tõepoolest nüüd läbi ka nende tõlgitud tsitaatide ja, ja viidates sellele kontekstile, milles see kirjutatud on, siis noh, kõigepealt ma olen näiteks sellest 50 aasta tagusest originaalist võõrdunud juba ka seeläbi. Ma ei ole võimeline vene keelt piisavalt palju lugema ja ma ei tea, mul, mul omaenda elukaaslane ei ole võimeline kirillitsa kokkugi enam veerima, et on selles mõttes siis sinu kommentaaridega Soosteri illustratsioonidega tõepoolest loob mingit väga otsese silla noh, selle originaalteksti juurde teiselt poolt kommentaarid ka annavad mingi sellise kultuuriloolise konteksti, et ikkagi viited tuumafüüsika Jufooriale ja siis sul on seal ka mõned siuksed fraasid, kus tuleb see sõjatööstuse, selline erakordselt oluline roll Nõukogude aegses teadvuses esile ja et sa lood nagu Sist kontekstid teiselt poolt aeg-ajalt ka ma hakkasin mõtlema, et huvitav, et et kuhu nüüd oma pojale annaksin seda lugeda, et mina ikka teagi, siinsenergaarin on ja, ja hüperpoloidis tal on kah nagu kuulnud ja lugenud, aga aga ma ei ole üldse kindel, et kustkohast läheb see mälu piir. Et kui sa need tekstid kirjutasid, kas enda jaoks nagu sõnastasid noh, mingisugust sellist probleemi ka või et kui palju sa pead avama selle, nende originaaltekstide sellist tausta lisaks sellele, mis nii-öelda vahepeal Kusjuures on toimunud, mis puutub insener Kaarini, see tähendab, ma arvan, et, et see küsimus ei ole sinu pojal mitte esimest korda kinud, seda teksti lugedes ma ilmselt kuulates vennaskonna laulu ma sinuga kahtlustage seda võlgu. Mina veel mäletan vennaskonda. Sinul see küsimuse esimest korda tekivad, eks ole. Aga ma oma loengut laseritest ma harilikult alustan selle küsimusega, et kes on lugenud raamatut insener Kaarini hüpperpoloid. Loomulikult ei tõuse ühtegi kätt, aga kui ma küsin, et kes on kuulnud vennaskonna laulu, eks ole, no siis ikkagi peaaegu terve auditoorium senini on veel tõstnud, eks ole. Ja siis saab juba edasi rääkida, eks ole, kes insener Kaarini metsata leiutas? Kultuuriloolile kontekst, aga teiselt poolt täpselt selles samas selle lugeja kontekstis on ka ma ka aeg-ajalt seda mõistet sadu, mis seal tekstis oli, püüdsin endale niimoodi. Ma püüdsin nagu iseenda vastu aus olles iseendale tunnistada, et kui ma loen kõverate ruumide mitteeukleidiline geomeetria, et kas ma siis sain nagu aru ka, millest räägid või või, ja siis ma mõtlesin, et okei, et eukleidiline geomeetria siis on nagu mitteeukleidiline, et noh, et see on umbes nagu see relatiivsusteooria ja kvantmehaanika, mis ka kuskil ajakirjanduses käib pidevalt läbi ja ma olen üsna veendunud, et enamus ajakirjanikega ka aru, millest nad räägivad, et nokitsen normaalne veel, aga aga siis, kui tuleb näiteks selline taas, kus on kaua aega tuumas teesi musta hobuse rollis olnud Stella raator tüüp Stelada Stelaator tüüp, beer, reaktor on uuesti elule ärkamas olles oma ülesehituselt väga keerukas, on seal siiski rida eeliseid. Tavapärast kava tüüpi tüüpi pakamaki tehti reaktorit tehes näiteks plasma suurem stabiilsus, et see oli nüüd küll see koht, kus ma hakkasin mõtlema, et huvitav, et tegelikult see on ikka selline ilus luule. Meie eelnevast vestlusest Indrek, sa kuulsid hullemaidki sõnu kui mitteeukleidilist ruumid, negatiivse dimensionaalsusega ruumid, eks ole. Mis siin õigustuseks võin öelda, tähendab jah, muidugi siin on mõisteid, mida, mis tekst kindlasti olla ei saa, ta ei saa olla füüsika selgitav sõnaraamat, disolla, füüsika õpik ega kõik kõik taolist ja need oleksid olnud sellised noh, mõnda aega tagasi veel veel vägagi tõsiselt võib öelda, et surmavad etteheited, mis teeb tänapäeval need asjad mõneti lihtsamaks, tähendab, see on interneti otsingumootoreid eesti keelega on, noh, mõned on nagu, eks ole, aga ka inglise keeles ja ühesõnaga, siin on niimoodi, et, et kui on ikke tahtmist mõne sõna kallal urgitseda või vaadata, mis ta on, tähendab siis Vikipeedia annab ikke häid vastuseid. Ja kui ma nüüd aus olen, siis viimane küsimus tulenes natuke sellest eriti nende kontekstis hakkasin natuke järgi mõtlema, et kui mina pean kirjutama neid noore kunsti oksjoni tutvustama tekste siis mul on ka ikkagi ette heidetud see, et ma semiootik kuna olen, olen läbinud selle kohustuslikud neli aastat süvendatud sissejuhatust võõrsõnade leksikoni vasakpoolsesse tulpa ja. Mul ikka aeg-ajalt tundub, et ma vist tegelikult ei anna endale päris nagu aru, kus läheb see koht, kus vist peaks nagu mõtlema, et kas ma ikka kasutada seda terminit hästi, et noh, et see oli sihuke, see küsimus oli puhtalt selline. No natukene eneseirooniline enesekriitiline, oli hea meel tõdeda, et ei, et tegelikult on päris äge. Nojah, eks see ole, alati on kahepidine asi, tähendab uus ja tundmatuna, olgu ta siis sõnatasandil või mõiste tasandil või on alati midagi sellist, mis idee järgi uudishimu tekitab ja uudishimu on ju, miks me inimestena nii kaugele oleme jõudnud, olen pööraselt uudishimulik liik ja see ongi põhiline. Mul oleks lõpetuseks üks selline sõnu, puhtisiklikku suhet sellesse Soosteri joonistustesse puudutav, et kui sa nüüd nende piltidega ja selle 63. aastaraamatuga lähemalt töötasid tegema, et ma ei tea, ma tahaks ilusti küsida, et noh, et kuidas meeldis, kas see tähendab suure koguse selliste lühikeste tekstide kirjutama, et kas see muutus ka väga mehaaniliseks, kumb sealjuures nagu paremini edasi aitas, kas see, et sa ei pidanud kirjutama ainult nagu selliseid lühikokkuvõtteid nendest artiklitest, mille juures need pildid olid, kas need pildid nagu aitasid nende juurde selle kommentaari kirjutamist ka või, või sa lähtusid ikkagi pigem ennekõike nendest seisukohtadest, mida need tekstid füüsika kohta nagu andsid ja millega sa siis said anda nagu sellist ajaloolist kommentaari? Pildik regaa tähendab, pildid olid väga huvitavad kahtlemata Ta ja kindlasti nii Soosteri pildid kui ka see tagasivaade oma nooruses võib öelda ja siis ei tee kajastada vahepealseid arenguid. Kokku andsid sellise küllaltki hea stiimuli, nii et see kirjutamine läks päris hoogsalt, tähendab, seal erilist põdemise ei olnud, need tekstid tulid sedasi esimese hooga pärast oli muidugi täpsustada ja hakata mingeid asju ka seal ümber tegema ja kirjutama, aga nad tulid suhteliselt lihtsalt nüüd jah, võib-olla oleks tahtnud veidikene rohkem rääkida ka Soosteri piltidest kui sellistest, mitte nende füüsikalises kontekstist ja tagamaast. Aga noh, siin olid meil teatud sellised kindlad kokkulepped, sest Soosteri piltides on ka päris palju põnevat. Noh, mina arust taolise raamatuillustratsioonide juures ja ei ole mitte väga saage nähtus, et kunstnik on ennast ka ühe pildi peale joonistanud. Ma olen päris veendunud, et Sooster on tegelikult ühe pildi paljas kuskilt tagasihoidlikult nurgas piibu ja prillidega istuv tooli peal istuv härrasmees on äratuntavalt Sooster ja seal on väga palju veel selliseid isiklikke asju motiive ja, ja mis nii-öelda on nähe, võib võrrelda Soosterit päris kunstliku, ütleme niimoodi tähendab mingid asjad, mida ta on sealt üle võtnud või kasutanud selles oma illustratsioonide kontekstis, nii et need on kaugelt enam kui tegelikult ühed sellised, mis ma võin võrdluseks näiteks kõrvale panna eestiaimekirjanduse klassika, Harri Õiglase raamatut, mikromaailmasügavusse on illustreerinud Eestis ju ka ikkagi kunstnikuna tuntud Aleksander Suumann. Aga need on sellised absoluutselt neutraalsed ja steriilsed tähendab sellele midagi, mis, mis kunstnikust endast kuidagi tuleks või nad on sellised noh, minimalistlikkus. No ilmselt oli selline lähenemine, ei tee ja ei olnudki arvamust, et see kuidagi teisiti võiks olla. Aga Sooster arvas, et võiks teisiti olla ja õnneks oli siis ka koostaja trosnikov selline mees, kes need illustratsioonid võis aru saada rõõmuga aktseptis. Ma saan aru, et muuseas kunstiteadust ikkagi lubanud füüsikul jääda omade liistude juurde. Aitäh Jakas. Kunstiministeeriumi näituse soovituseks on Jevgeni Zolotko installatsioon, alus esimene mida on kuni 29. oktoobrini võimalik külastada galeriis noorus. Kunstnik Peeter Krossman jõudis vestluses Jevgeni Zolotko ka mõnevõrra ironiseerivale seisukohale, et Zolotko loomemeetodiks on Kaism ehk krüpto kristlik ideo sümmeetriline minimalism. See esmapilgul iroonilise sõnamänguna tunduv määratlus on üldistusena omajagu tõene. Eelmisel 2015. aasta lõpus toimus Y galeriis, mis tegutses toona Tartu Ülikooli ajaloolise kiriku võlvide all. Nadežda Tsernobai näitus altarid. Näituse ülesehituse teljeks oli pikk sümmeetriline ruum, mis lõppes tinglikult kappaltari tüüpi maaliga. Möödunud nädalal lõppes Tartu kunstimajas Peeter Krossman ja Nadežda Tsernobai ühisnäitus suhe mis oli küll eelmisega sisulises seoses, kuid see asjaolu üksi ei põhjenda kuidagi, miks ka selle näituse ülesehitus oli piklik sümmeetriline ruum, kus keskne kohtub paradiisiaia motiivil Tartu valgusfestivali grupinäituse tõotatud valgus raames galeriis noorus eksponeeritud Jevgeni Zolotko aluse esimene on samuti piklik sümmeetriline ruum kus joonistuvad välja kaks teineteist sümboolselt peegeldavalt külglöövi ning nende vahel keskne lööve, mis viib ikooni, seina ja trip difanini. Taoline rodu kokkulangevusi annab tõepoolest alust sõnastada uus stiil, milleks on siis Kaism ehk krüpto, kristlik ideo, sümmeetriline minimalism. Tõsi, minimalismi mõiste kasutusel, seaksime kõigi nimetatud näituste puhul kahtluse alla. Ent sellest ei ole tegelikult suurt lugu, sest juba päev pärast Kaismi deklareerimist pöördus Zolotko post Kaismi ja Grossman suubus mõne ristliku joonega. PseudoKaismi. Eesti kaasaegse kunstimuuseumis on kuni 30. oktoobrini avatud Marten Esko kureeritud grupinäitus pseudoka. Seal on näha üks Zolotko installatsioon idest nimelt 2014. aastal samuti osaliselt galeriis noorus. Ent proloogi vormis ka Tartu kunstimuuseumis eksponeeritud leigus. Grupinäituse piiravasse konteksti pressituna jääb leigus vaatajaile tõenäoliselt võrdlemisi krüptiliseks. Seetõttu soovitan kõigil tulla vaatama Tartusse installatsiooni alusgaleriis noorus sest sarnaseid kujundeid näiteks valge ideaali kujutav antiik, vastandatuna Zolotko autorimaterjaliks kujunenud hallile lagunevale paberimassile. Isa ehk õpetaja poja võimusuhe. Lõputu mitte kuhugi viiv teekond, mida saadab labane möla. Nii nende kui kõigi teiste Zolotko võrdlemisi otseselt religioossete kujundite roll väga keerulise ülesehitusega installatsioonid leigus muutub märksa hoomatavamaks, kui otsida neile vastust kaistliku lihtsusega üles ehitatud installatsiooni alusgaleriis. Noorus, mis on külalistele avatud veel kuni 29. oktoobrini. 2014. aastal koostasime koos Läti kolleegidel elda Buddhat ja Valts Mihkelsoniga Jevgeni Zolotko näitusele leigus soundtrack'i mis on leitav kunstikriitika portaalist artišokk. Hetkel galeriis noorus eksponeeritud alus on märksa kompaktsem näitus. Nii koosneb ka selle kriitikute soundtrack vaid ühest loost, milleks on madonna papa tõud bridž. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium. Ministeeriumil oli külas füüsikaprofessor Jaak Kikas. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.