Tere eetris on teatriluup, mina olen Keiu Virro ja sedapuhku on pilk suunatud Süüria suunas. Õigupoolest süüria rahvalugude suunas, sest just sellise nimega lavastus esietendub vabal laval 29. oktoobril. Sel puhul on stuudios lavastaja Helen Rekkor, näitleja Katrin Kalma, tere. Tere. Tere. Esimese hooga muidugi tahaks küsida, Süüria toob kohe ikka mõttesse poliitika ja, ja kõik sellised karmid teemadega, kui palju teie lavastusega seostan, rahvaluud rahval kõlab natukene võib-olla pehmemalt või kuidas te seotorid, asju täiesti kõlab pehmemalt, et kui me mõtleme sellest, et paraku Süüriaga tõepoolest seostub eestlasele ja ilmselt kõigile maailmas seda ja häving siis meie lugudes me oleme ikkagi võtnud teise vaatenurga. Ja ühes muinasjutus võib tõmmata poliitikaga ja tänapäevapoliitikaga paralleele, aga üldiselt, et on need muinasjutud, poliitikakauged, pigem kust üldse need lood või mõte sinna suunda vaadata. Minul tekkis mõte umbes aasta aega tagasi kui Eesti ühiskonnas ma tajusin väga suurt hirmu ja isegi viha seonduvalt sellega, et on variant, et Eesti peab vastu võtma pagulasi. Ja mulle tundus, et et ma tahaksin selle kultuuri kohta siis rohkem teada saada. Ja sõber universum saatis mulle sellise mõtetega, vaata õige sinna rahvalugude kanti, sellepärast et rahvalood ja muinasjutud ongi ju teatavasti disainitud selleks või et edasi anda mingisuguseid elamise õpetusi ja põhiväärtusi. Ja mulle tundus, et, et see on nagu otse uks teise rahva nagu sügavama olemuse juurde. Ja siis ma guugeldasin ja sain teada, et tõepoolest inglise keeles on välja antud raamat folk, teil, spromsyyria, mis on kogutud süüria poeedi Samirda Haani poolt 1900 kaheksakümnendatel üsna hiljuti, üsna hiljuti, jah, et võrreldes meie kultuurilooga, siis jah, kõik toimus sajand või poolteist sajandit hiljem. Ja miks see nii oli, võib-olla siis sellepärast, et lugude jutustamine oli siis ilmselt igapäevaelu nõnda orgaaniline osa. Et võib-olla varem ei tulnudki keegi selle peale, et see võiks ühel hetkel hajuda ja hääbuda ja seda ei pandud kirja. Kui siis kaheksakümnendatel Samir tahan, avastas toodud tooted meile nii rikkalik suuline pärimus ja seda ei ole kuskile talletatud. Et siis ta hakkas väga kiiresti ennast liigutama, et sealt midagigi päästa. Katrin võiksid sa kirjeldada näiteks, mida sina oled enda jaoks teada saanud selle protsessi käigus, selles mõttes mulle tundub absoluutselt väga loomulik see mõte, et tõepoolest igasugused rahvaluud on need, mis avavad natukene teed sinna kuskile sügavama olemuse juurde. Vastuseks sellele, kuidas näiteks Ameerika või Euroopa üritab kõike läbi enda tõlgendada alati kõiki rahvuste olemust ja eeldavad, et justkui kõik võiks olla nagu Meie neid lugusid kohe alguses lugedes, minu jaoks kõige suurem üllatus oligi see, kui kui sarnased need moraalid, mida need lootsis püüavad edasi anda, kui sarnased on need nendele moraalidele, mille järgi meie sisse siin Eestis ka tegelikult iga päev püüame elada, et tee teisele head ja sa saad ise ka head vastu, kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub. Et ka need jutud kõik lõpevad moraaliga, et seal kohe tuuakse välja. Et mis siis oli selle loo mõte, et jah, et minu jaoks oli see väga suur üllatus, kui sarnased siis justkui olemuselt või mõttemaailmalt just mõttemaailmalt moraali poolest oleme kus on ka vastupidi mingisuguseid näiteid väärtushinnangutest, mis on väga tugevalt muutunud või kas ajas muutunud või lihtsalt pöördeks, see oli seal võõraid ka mõnest loost ei saanud ikka üldse aru, et mis nad siin siis nagu millest siis lugu siis nagu on. Aga eks mõned asjad olega tõlkes kaduma läinud, aga eks me valisime ka oma trupiga, kõik said sõna sekka öelda, millised lood kõige rohkem puudutasid ja neid me siis teeme, mis, mis väga ei puudutanud, need ei ole meil tükis maksnud, rahvalugude tegelased ongi seal mingisugust korduvat tüübid. Kuidas näiteks, kui, kui võrrelda lihtsalt meie selle Eesti eesti rahvalugudega siukest Kaval-Antsu tegelast, noh et kui mõtled, et, et on üks tegelane, kes kordub, sellistest ei olnud ja sellist korduvat tegelast ei olnud jah. Aga nagu Kaval-Antsu tüüpi tegelast on ikkagi, et ikkagi selline tegelane, kes üritab teistel jätkuvalt nahka üle kõrvade tõmmata, et selline tüüp mõndagi olemas. Me oleme ise seda dramaturgiat niimodi katsunud üles ehitada, et kuna meil on ikkagi 10 erinevat lugu, et tõmmata neid jooni erinevate lugude vahel, siis võib-olla, et ühe loo kõrvaltegelane astub teises loos hoopis peategelasena lavale see on koguperelavastus ja see tähendab siis, kuidas? Vaat seda mõelnud täiskasvanud saavad mingid oma viituid kätte, mida lapsed ei saa küll. Ma arvan küll, jah. Ma tahaksin loota, et see, et see on selline lavastus, mis pakub rõõmu nii väikestele lastele kui ka vanaemadele, vanaisadele, kõikidele, kes on seal vahepeal. Selle lavastuse tööprotsessis osalemine on olnud juba nii hobused nalju, mis me teeme nagu sihukseid, tõsisemaid väga-väga-väga. Lapsikud naljad. Ma ka arvan, et saavad naerda nii täiskasvanud kui lapsed ja saavad mõelda nii täiskasvanud kui lapsed ilmad lähevad järjest külmemaks, siis natukene saab ennast üles soojendada normisega ka. Jah, kindlasti. Aga elan, sinu lavastused on hullud väga visuaalselt, siiamaani vist ei ole erandit oodata. Ei ole tõesti, et ka see lavastus tuleb väga-väga visuaalne. Me kasutame nii varjuteatri, võtmestiku kui ka videoid, et meil on väga-väga võrratu videokunstnik Kristin Pärn, kes loob maagiat ja ilu. Ja ta suudab nii lahedaid asju tõesti luua, et lähed proovi ja ei tea, mida ta on öö jooksul seal nuputanud ja nokitsenud ja siis, ja siis avaneb sulle täies ilus ja võimsusest, siis sa lihtsalt istud seal ja hoiad kätega peast kinni. Oo kui lahe, kui võrratu jah, et see tuleb väga visuaalne lavastus, mina juba kadestan kõiki vaatajaid, kes tulevad, sest mina ise ei näe seda ilumajad korraks proovida ja näen, et mis siis, kui teised lavadel miskit teevad, et kui kaunis visuaal seal on, aga lõpp-produkti näevad kahjuks ainult publik fina ei näe. Ja ma tahakski öelda, et meil on väga äge muusikaga, on originaalmuusika, mille on siis loonud Martin-Eero, Kõresaar ja Villem Rootalu ja see annab lavastusele tõesti väga palju juurde, et nad on olnud ka prooviprotsessis üsna algusest peale ja katsunud niimoodi elada ja hingata koos selle trupiga koos sellega, mis me seal oleme loonud või loomas. No kas see tähendab kõikide osapoolte jaoks kui sellist taustinfo kogumist, kuidas, kuidas need tulevad ainult proovisaalis lisalugemist, lisa kohtamist, mõtlen, kuidas originaalmuusikat hakatakse looma siis see emotsioon, mille ja Süüria teema üsna konkreetne. No vot ongi see, et noh, mina olen nendele ette andnud nii-öelda emotsiooni, mida on vaja mingisuguseid märksõnad, võib-olla ka mis pille ma tahaksin kuulda. Aga jah, et kuidas heliloojad oma mingisuguseid karbikesi nad avavad, et ligi pääseda oma nagu sellele loome keskmele, seda ma ei tea, kuidas nad seda teevad. See on nüüd hea koht, kus pelgavad teistest inimesed natuke rääkida, laboron lisaks Katrina ju veel, kes, kes teil seal ja meil on laval veel Rauno Kaipi ainen ja Artur linnus ning Shannon kunn. Ja nad kokku moodustavad ühe väga tervikliku ja laheda ansambli, et mulle tundub, et nad sütitavad 11, väga, on mul õigus. Katrin on. Mul on see prooviperiood olnud üks toredamaid tõstada ohtusid. Ma tean, Shannon, kuin kõlab natukene võõrapärasemalt ja seal on tegelikult pärit hoopis Austraaliast. Mina tutvusin temaga Melbourne'is nüüd vist juba neli või viis aastat tagasi. Siis kui ma tegin Melbourne'is teatrit ja tema oli ühes trupis näitlejanna, kus mina olin lavastaja assistent ja dramaturg ja helikujundaja. Ja meil oli väga hea loominguline klapp. Ja siis, kui ma hakkasin Melbourne'is tagasi Eesti poole tulema, siis Shannon ütles, et kuule, et ma tulen Eestisse, sest ma tahan sinu lavastuses mängida, siis vaatasid, tule, tule, aga tegelikult ei uskunud, et ta tuleb ja siis kulus natuke aega. Ja siis ühel talvel ta Skype'is mulle jätsid, nii et ma olen need raha kogunud umbes poolteist aastat, et jõuan juunis. Et mõtle midagi välja. Ja siis ma mõtlesin, et tegelikult seal Shannon mängib mul juba teises lavastuses Eestis. Ilmad on külmaks läinud, vahepeal aga ei ole Rabilatunud jäämist kaks, kaks tiirul usu mind külmaks minna ja just nimelt on juba jõudnud kaks tiir külmaks minna. Aga kui te nüüd ikkagi tooksite Ell minu harimiseks siis välja midagi, mida te olete Süüria kohta teada saanud, täiesti uut. Me rääkisime sellest, mis on universaalsed väärtused, mis on meil kõigil samadega, mis, mis on hullud, midagi siis täiesti üllatunud. Et seda küsida, aga ma ei, ma ei suutnud seda välja mõelda, et mis, noh, tõesti, et, et mis on olnud selline asi, mille peale oleks kuidagi ehmunud, kohkunud või või olnud rõõmsalt üllatunud nende lugude põhjal nii-öelda et nagu katasin, enne ütles ka, et, et neid üllatus võib-olla, pigem just see, et nii lihtne oli samastuda? Nojah, niimoodi mõeldes võib-olla just see ongi see hea asi, eks ju, et meil on just viimasel ajal ühiskonnas päris palju probleeme sellega, et ei kipu enam inimestes alati inimesi nägema mingisuguseid monoliitsed, mass nimega pagulased või, või mis iganes muud pähe tuleb, nii et eks me ka uurisime, et noh, näiteks, et kui lava peale teejoomist, kuidas siis Süürias reaalselt teed juuakse, et mis need kombed, et eks sellistes väikestes asjades muidugi saad teada selliseid uusi asju, aga just see, mis on nagu põhiline, see, et me nagu moraali ja inimestena oleme väga sarnased, et see oligi minu jaoks ikkagi kõige kõige üllatavam. Ma tahaksin võib-olla veel ära mainida, et meie trupis on veel lisaks nimetatutele ka dramaturg Liis Väljaots, kes aitas seda kõike. Kui siduda ja kunstnik Maarja pabunen, kes on välja kaevanud väga, väga lahedad kostüümid ja kelle sulest siis tuli kogu see võrratu lavakujundus, tänu millele saab siis meie videokunstnik seal imesid teha? No vot siit kõlab hästi küll selline päris tõhus kombinatsioon. Nii visuaalist huumorist lihtsalt inimlikkusest, ega siis midagi muud, kui et alates 29.-st oktoobrist vabal laval Süüria rahvaluud. Aitäh, Helen Rekkor. Katrin kolm, aitäh. Mina olen Keiu Virro.