Luukamber saade koorimuusikast. Tervist algab saade luukamber saade koorimuusikast hirmutava pealkirjaga mina olen Marge-Ly Rookäär. Hirmu mahavõtmiseks olgu öeldud luugambriks, nimetatakse koori harjutamisperioodil seda hetke, kui koorilaulja peab ihuüksi koorijuhile oma häälepartii ette laulma, et saabuks selgus, kas ta oskab seda või ei oska teps mitte. Seega luukamber on koorimuusikaelus täiesti tavaline nähtus. Täna küsib luukamber, kes on maaja roos teie teate väga hea. Aga kes ei tea, siis loodetavasti tunnikese pärast on see teadmatus likvideeritud. Aga et alustada nagu Agu sihvka ja kõige algusest ausalt ära rääkida, peame tegema mõned uksed tahapoole, lahti, mõistmaksja valgustamaks, paremini tänast kambrikest. Seetõttu peame alustama eesti heliloojast Rudolf Tobias Est, kelle nimi peaks küll tuttav olema igaühele, kes vähegi koolimaja lävepaku kulutanud on Tobiase pilt igas endast lugu pidavas muusikaklassis kummaliste silmade ja väljapeetud mõtliku ilmega mees kelle kohta muusikaõpetaja on arvatavasti rohkem kui üks kord kasutanud sõna esimene muidugi eesti rahvusliku muusikakultuuri tekkimise üks algpunkte esimene eesti rahvusest helilooja, kes omandas akadeemilise hariduse heliloomingu alal. Tobias, kes tegutses Eestis küll vähem kui viis aastat, on meie muusikat mõjutanud suuresti. Meenutame Tobiase ees seisid Johannes Bel, Miina Härma ja Konstantin Tüür, puu peamiselt kooridele kirjutanud heliloojad aga Tobiase loomingunimekirjas on juba kõige erinevamates žanrites valminud teosed, esimene sümfooniline teos, esimene kant, daat, esimene klaverikontsert, esimene klaverisonaat, esimene keelpillikvartett, esimene oratoorium ja nii edasi. Oktoobris 1918 haigestus Rudolf Tobias kopsupõletikku ja suri sama kuu lõpul. Tobias oli surres 45 aastane. 1914. aastal saksa kodakondsuse saanud tobias maeti Berliini ja pärast Eesti taasiseseisvumist maeti ümber tema kodukohta kullamaale. See oli suvel 1990 Toby ja seal oli neli last, igaüks sündis erinevas linnas. Tobiase viies viimane lastest sündis ilma et oleks kunagi isa näinud. Helend obiasti Uusberg sündis nii-öelda postuumsena. Oli 11. juuni 1919 New York helilooja Toby Ast Juusbergiga, samal aastal sündisid kodumaise tšello koolkonna esileedi laine Leister ja muusikateadlane Ofelia Tuisk. Kõik kolm suurte tegudega naised ja konteksti mõttes olgu öeldud, et kõigest kolm aastat hiljem sündis Ester Mägi, kel jaanuaris 2017 täitub 95. eluaasta. Seitsmeaastasel tasus Elem Tobiast Uusberg koos emaga elama Eestisse, kus lõpetas algkooli Narva-Jõesuus. Seal elas ta mitu-mitu aastat ainult hoidjatädiga. Hiljem Tartu tütarlaste gümnaasium edasi Tallinna konservatoorium Artur Kapi, Heino Elleri juures, konservatooriumi lõpetamine oreli erialal August Lotmani juures, siis veel edasi Berliini kõrgem muusikakool, kus tema isa Rudolf Tobias oli kuus aastat olnud muusikateooria professor. Ja pärast oma südamerabanduse läbi lahkunud abikaasa matmist. 1950 siirdus Helen Tobias Uusberg aasta hiljem koos oma tütre Majaka New Yorki. Muusikateadlane Avo Hirvesoo sõnul kaotasime sõjaaegadel kaks kolmandikku Eesti professionaalsetest muusikutest valikuid kas kas minna läände või itta. Avo Hirvesooraamat laian ilma laanen laiali, mis on ilmunud 1996. aastal soovitab luukamber soojalt sirvida. Aga Avo Hirvesoo saates külaline New Yorgist kinnitas Helen Tobias Juusberg, et olen üdini eestlane. On teile küll Isamaa, aga ei ole sünnima? Sinimäed ei ole, aga ta on ikka kodu maha. Et siin ma olen koolis käinud algusest peale, simman oma koolid lõpetanud mõtlemine käib ikka oma emakeeles. Ja siis mu mees suri 1950 ja siis ma läksin Ameerikasse ja tütar oli siis kuueaastane. Ja siis oli muidugi üks periood, kus oli üsna raske siis seda elulaevukest juhtide levila imede last koolitada ja niisugust siis ma sain muidugi organist surema ikka kogu aeg, kirikute juures on aga ka muud tööd laadimised, transponeerimist ja niisugust tööd teinud ja, ja muud veed. Ja siis nüüd vanemas eas, siis on lahedamad aed ja nüüd ma ennast siis täielikult saanud kombinatsioonile pühendada. Nõnda rääkis Helen Tobias Juusberg Eesti raadios 1989. aastal. Ning nüüd oleme jõudnud tagasi alguspunkti ja saamegi juba natukene vastata küsimusele, kes on siis maaja, roosmaa ja roos on Helen Tobias, Uusbergi tütar, Rudolf Tobiase lapselaps, koorijuht, pedagoog, muusik peamiselt elanud teisel pool ookeani, kuid kalliks pidanud Eestit. Suvel 2016 oli maaja roos taas Eestis käimas, andis siin kontserdi dirigeerides oma ema ja vanaisa muusikat ning kohtus jutuajamiseks kaalukambriga. See oli üks muhe pärastlõunane suvepäev kui kalamaja väikeses hubases puitpõrandaga toas krõbisesid teetassis lusikat meega avatud akna taga kriipis tänavaelu ja maaja. Roosi mälestustes avanesid pildid lapsepõlvest, emast, vanaisast ja muusika tegemisest. See, et vanaisa Rudolf Tobias on tähtis mees kogu Eestile, seda teadis maaja roos juba varasest lapsepõlvest. Sündimisest saadik. See oli minu emale niivõrd tähtis, et ma sellest aru saaksin. Ja kuna tema ise sündis just peale tema surma, siis oli ta võib-olla see kõige tulisem. Tobiase lastest. Oli üks vanem vend, esimene sündinud Paul Tobias, kes oli ääretult andekas ja peaaegu geeniuse tasemel ja kuidas see välja tuli, oli, kui ta improviseeris, aga ta ainult improviseerida. Kui keegi teda tähele ei pannud, siis tema sõbrad ja rahvas meelega hakkasid siis juttu, aga ükskõik missuguses osi teha, et tema tunneks ennast mugav, sest ema kannatas selle selle varju all, selle isa varju all. Nõia ja teised muidugi Silvia Tobias, tema kannatas ka ja rääkis mõnikord lapsepõlve mälestusi, kuidas ta siis istus klaveri juures, mängis ja ühekorraga isa tuleb sisse ja lööb kaane maha tema sõrmede peal isegi ta ei kannatanud kui natukene ebamusikaalselt või mehaaniliselt mängitud. Ja see oli tal niisugune valus mälestus. Aga minu ema mälestused olid kõik fantaasias, kuidas ta kujutas Isaid, need. Ta oli isa, soe, isa, inspireeriv isa ja tema siht oli muidugi ise heliloojaks saada. Side nende ema, fantaasiarikaste mõtete ja tunnete ja mälestuste järgi kujutasite endale pildi vanaisat. Täpsed täpsed ja hakkas ka väga varakult, no tema õpetas mulle klaveril varakult, aga esimene asi oli muidugi lugu, mis see lugu on selle muusika taga? Ja tegi Žuumanitseenidest ja fuss laas, esimene kaotus, võib-olla. Ja ma mäletan, ma nutsin, pisarad voolasid ja kui ta rääkis, vaata niiskudasi harmooniliselt nüüd süveneb ja kuhu ta läheb, kas sa tunned seda valu ja ema tunnen. Ja nii, et see oli kõik, kuidagi voolas kõik kokku, milline oli teema. Uskumata, mida ta ei olnud, huvitab ütelda, mida ta ei olnud, eks ole. No ta kunagi ei küpsetanud teda kunagi midagi, nagu maissides asjadest ei hoolinud. Ja ma mäletan, kui ma nüüd inimesed mulle rääkisid, pidi talle külla tulema ja helistas uksekella, uksekella, keegi ei vasta, lõpuks tuleb jooksuga ja kui ta avaneb ost, siis mustad pilved tulevad ka välja, mis asi see on? Ei no see on see lõunasöök, mida ta pidi pakkuma. Ta oli unustanud. Ja nüüd, kui ma olin Rootsis, ma käisin muusiku sõpradele külla ja nad ütlesid ja et kui ema oli nendele külas, oli võib-olla 80. aasta teel. Et kuidas ta oli oma toas ja komponeeris ja suitsetas, tervik suitsetas, tähendab seda, muidugi ma mäletan, lase mind rahule, see on mu ainus see, mida ma teen. Et kui ma soidsid on, siis ma saan mõtelda, siis mul saab inspiratsiooni ja ta rahustab mind, kui ma olen närviline ja nii edasi. Ühesõnaga vaikus oli vajalik omaette olemine, vajalik väike sigaret ja, ja tavaliselt ta töötas siis ööd ja päevad läbi. Ja siis mõnikord viimased 10 aastat elas meiega ja siis mu tütar Leila hommikul siis oli valmis kooli minemiseks ja siis läks vanaema juurde, kas saad juba üleval nii varakult. Ahsoo, mis Kennan, ema jõle magama läinud ja ta lihtsalt töötas, töötas, töötas, töötas ja ta vahest ütles, et see on niisugune kannatamine, kui sa katsud välja jõuda mõttele ideele. Ja see ei ole mitte inspiratsioon, see on see, sa oled nõus istuma, istuma ja kannatama. Aga äkki see lahendus tuleb, siis on nii nagu taevas läheks lahti ja inglid laulaksid tihtipeale Ta ütles mulle. Ah, mis sa täna kooli lähed, lähme muuseumisse ja siis vaatasime maapilte ja siis ta jälle kirjeldas mullaga muusiga mõtetega. Nii et ütleme, see oli nii fantaasiarikas nii uskumatult huvitav ja siis ma kujutasin muidugi ka oma fantaasias vanaisad. Nii et kõik see ja eestlus ja see, et me ei saanud Eestisse minna, kui valus oli, ma mäletan, ma nutsin selle väikse eestimaa üle nii kaugel eemal. Nii et jah, emotsionaalne ta oli. Kui me veel natuke peatume teie ema, siis ta kirjutas ju kõrge eani, mismoodi ta kirjutas. Ma arvan, see oli peas kõigepealt, aga siis siis pliiats läks kohe paberi juurde. Ma arvan, paljud ei tea, kui viljakas ta oli, kui palju ta kirjutas orkestrile ja instrumentidele ja kammermuusika klaverile ja keelpillidele ja löökpillidele ja pasunakoorile ja üks kuidas on eesti keeles on see tellimus kamism, balletti, seda Colombia ülikooli poolt ja see oli üks õudselt raske ülesanne. See oli nimelt kirjutada Ezra taon, see on meile üks luuletaja, üks suur kuulus luuletaja Ameerikas ja tema oli tõlkinud hiina keelest. Liithi puu ja liidayPo oli 600 aastat enne Kristust kirjutas ta luuletusi ja tema siis Ezra oskas hiina keel ja tõlkis hiina keelest inglise keelde. Aga seal ei olnud riimise säsi, oli volüümikas ja, ja siis paluti ja kas te võiksite seda siis kuidagiviisi enda nägemise järele kujundada ja ta tegi seda ja tegi seda siis koorele ja klaverile ja löökpillidele 12 Hiina instrumentidele ja seda me kandsime, eterlincon tsentris New Yorgis ja oli täitsa vahva. Tegime nüüd, ma olin hiljuti ka Hongkongis, siis kandsime ka seda ette ja rahvas läks täitsa hulluks. Emane Helen Tobias Juusberg, naishelilooja. Teie vanaisa on Rudolf Tobias, tema panust Eesti muusikasse on väga raske üle hinnata. Öelge, kas sellise tiitlitega suguvõsa esivanemad, kas see on teile mingit painet peale pannud või vastupidi, on see teid innustanud? Absoluutselt absoluutselt, mul on nii kahju, et see suurde teose Joonase lähetamine, et ta on nii nõudlik nii nõudlik ja meil oli vahepeal üks suur dirigent New Yorgis, kes oli sellest huvitatud aga tähtis, majanduslikult läheb see lihtsalt niivõrd kalliks seda esitada. Et viimasel minutil ta ei saanud, siis ei olnud Eesti riik on võimeline seda toetama ja leida Ameerikas, kus toetust ei tule. Niikuiniisiis oli see eriti raske ja muidugi ka tema Need vaimulikud laulud on ju ääretult raske, see nõuab nii puhas toon ja ilu. Tegelikult eestlased oskavad teha, aga Ameerikas see on natuke raskem seda, seda nagu välja kujundada. Aga jaa, absoluutselt, kuna mu ema huvitaval kombel sündis New Yorgis ja see oli ainult sellepärast, et Louisi tobias tahtis tublisi töid tutvustada, ameeriklased kuidagi lihtsalt läbi lüüa. Ja sündis seal ja siis tuli otsekohe tagasi Euroopasse kõigepealt Berliini perega ja siis Eestis. Ja nii on ta siis ja nii Eesti kui ka millega nemad peavad teda ka, aga ta oli ääretult tagasihoidlik, isegi teda paluda püsti tõusta, kui oli midagi esitada, temas oli võimatu. Ja siis ma ütlesin, palun ära tee minule häbi, et nina, keeran ringi ja pööran publiku poole ja näitan väga ja kõik vaatavad ja sina ei tõuse püsti, no siis on liiga piinlik, palun. Siis jälle maha. Teie ema käis Eestis mitmeid kordi. Kuidas ta ennast tundis? No tema oli nii sügavalt eestlane, kuigi see alguses oli ju nii võõras, kõigepealt pered ei ole sündinud New Yorgis elanud Berliinis perega läinud Narva-Jõesuu ema siis jäätis jumalaga suve lõpul ja no olen mitte kuu aja pärast tagasi. Ja selle asemel tuli suur depressioon Ameerikas. Ja tema oli väikses suvilas, kus ei olnud kütet. Kaheksa aastad läksid mööda, enne kui ema tagasi tuli. Louise tobias. Nii et tema kasvas ülesse. Nii huvitaval kombel tähendab, ta kasvas üles metsas ja ja nagu eks metsalaps midagi ei pannud teda tähele. Nii et see muusiga ta laulis väga palju ja õpetas ise endale klaverit mängima. Nii et see eestlus, mis tema eneses kasvas, oli midagi täitsa omapärast, seda kallim, et see oli nii suure hinnaga makstud. Ja ma arvan, tema kõige ilusamad ajad olid muidugi kui ta oli Elleri klassis ja ta mäletab, siis Kaljo Raidi ja kõik need teised kuulsad ja no palju noorem oli siis Arvo Pärt ja aga tema, nii nagu tema eestis mulle kirjeldas. Ma nägin seda nagu värvides ja lilledest ja lõhnadest, mida ta seletas ja tagasi tulla. Tõesti ta ta ütles, ma saan aru, mikspärast mõned inimesed, esimene asi, mis nad teevad, kui nad tulevad laevas või lennukis või rongis, tulevad maha selle tagasi Eesti maha ja, ja suudle seda mulda. Esimene asi, mis sa teed, nii ta mulle rääkis, nii et see on absoluutselt väga-väga südames. Te olete muusik, te olete koorijuht. Te olete õpetaja, organist oma muusikahariduse saanud Ameerikas. Kõigepealt olid Juliard ja siis läksite Manhattani õppima. Öelge mulle, mida need koolid teile andsid? Tav, miks mad Juljardis ära tulin? See võistlus kõikidega, mitte ainult õpilastega, aga õpetajadega. Ja tihtipeale oli nii, et neid kõige kuulsamad õpetajad valisid endale välja neid, keda nad arasid, võivad isegi kuulsaks saada. Ega nad palju ei õpetanud, siis oli, see oli kõikidel teada, oli üks kuulus süniin Tauess, kelle juurde mindi siis seda tehnikat õppima ja siis vahetati välja nimesid, eks ole. Mina õppisin ka Windowsi juures, aga, aga see oli nii mõttetu ja siis läksin hobi siis Manhattan Scully politseiks Toorasas laskis, oli ka kuulus ja aga noh, mida ma kõige rohkem sain, oli tegelikult minu ema poolt. Seal olid mõned kuulsad nimed, kellega ma õppisin ja need, kes mulle kõige rohkem millised olid jällegi neid, kes ei olnud oma kindla tehnikaga, mõni mõni, siis tahtised, jääd kõrgemale, sõrmad sirgemad, teised jälle ümber pöördud. Ja ei olnud see huvi, et ototot vaatame nüüd teed pianistina see näiteks sama tünyndoues, kes oli väga kuulus keskutis küll Juliani õpilased endale. Tema huvitav moment oli see, et annan viseeris täielikult. Oota sina, sul on ju nii pikk selg, sa peaksid madalamad istuma. Ja, ja sina seal, vaata kuidas su sõrmed lähvad, see teeme hoopis teise, valime teised sõrmed selle sonaadi jaoks ja ühekorraga oli, oli täitsa selge, ta oskas nagu iga individuaalse inimesele aidata sellega, mis, mis temale just vaja läks, aga tal puudus täielikult see teine külg, see muusika, see müstiline muusika ja kuidas, ja siis mul oli, ma käisin seal hästi muusikafestivalil 10 aastat, kõigepealt õpilasena ja pärast ma tegelesin sätressionaalsedaga. Oli üks kuulus õpetaja, kes absoluutselt tehniga ta ütles, ma ei oska, ma ei oska seletada, miks mängin, et algusest peale ma lihtsalt oskasin, ma ei oska edasi anda midagi, aga mis ma võin teha momendil ütelda, vaadagi see Beethoveni teema deebeedeeti kujundama kuskil ürgses kohas Tšehhoslovakkias öösel pimedas saadetakse keegi hauda mikspärast öösel ei tea kuuvalgusega ja nüüd mingi tagasi selle teemaga. No umbes nii, eks ole. Ja seda oskas minu ema väga rikkalikult teha. Ja näiteks no kasvõi nüüd tagasi minna, kui ma olin ainult kuueaastane. Ja siis ta küsis minu käest. Kõigepealt, kui me nüüd hiilime selle harmoonilise väljatöötamine, kus see läheb selle valusa kohale, ma tahan, et sa räägid mulle, mis on juhtumas selle lapsele siis juba nii nutsin, ma ei saanud rääkida ja siis mõnikord. Ta ütles, et, et vaata, see on niisugune keegi väga koomiline. Kujutame ette nüüd, et me istume aias ja, ja kuus inimest, kes on see koomiline inimene, ta tõmbas seda minult välja, eks ole, aga siis mõnikord ka ise. Nii et see mõtlemine tegelikult jäi muusika juurde täid saatma. Ja, ja muidugi, see oli siis Rudolf Tobias, see, see tekst oli ju nii äärmiselt tähtis. Sama asi, kui ma nüüd olin Eestis, ma läksin ju kõige päält seda esimest Saksamaalt seda lähedamist kuulama. Ja ma ei olnud ette mõtlenud, et ma tulen uuesti tarduse seda kuulama, aga ka kussis varduronism suri, tema oli ju tänu temale, see kõik tuli ju esile. Ja siis ma nagu tundsin, et minu emad ei ole, Vardo Rumessen, neid ei ole eesti Tobiast, ei ole, ma pean jälle minema. Ja siis muidugi hirmus väsimus kui üle mere tulla. Aga seekord ma mõtlesin, mida ma teen. Kõigepealt mu istekoht oli, peaaegu oli orkestris. Ja, aga ma mõtlesin seekord ma panen tähele seda teksti. Ja kuna ta oli nii sügavalt usklik, siis ma imestasin, kuidas mul oli võimalik, et nüüd ameerika tundide järel oli kunagi vadja hommikupoole võib-olla kell viis hommikul või midagi niisugust, aga jällegi ma ma jälgisin ja tundsin ja mõtlesin, mõtlesin, just nagu helilooja, mida sa valid, vastasin ette natuke, mis tekstid, mida sa valitsed. Ja siis mul oli raske seda lugeda, siis pisarad voolasid ja see kõra orkestri siis ja ühekorraga ma nagu kujutasin ette, kuidas see temale oli tol ajal seda kirjutada. See teos tähendab töö jaoks ka väga palju. Mulle tundub, absoluutselt absoluutselt kui ma mõtlen nüüd üks asi, mida kirjutasid, kuidas tobias kirjutas tihti peal ideed, aga ei olnud detailid, kõik pole imestada, ta oli nii mures oma laste pärast, et raha teenida, see oli talle niivõrd tähtis ja kõigi sele konservatooriumi kõrval, siis tal oli oma privaatõpilasi terveid tegeles, tegeles tegelasi ja kuna see oli aega komponeerida, no see on iseenesest imestama panev, aga jaa. Proua maja, te olete suurema osa oma elust elanud New Yorgis ja mismoodi tundub seal suures maailmas? Kas see väikene Eesti? Jah, see on huvitav küsimus, ma mäletan, kui Ma olin noor ja ma ütlesin siis Estonia uni arvasid, kas Astoria Astoria on üks, üks koht, üks linnaosa New Yorgist, nad ei tea. Mõnikord küsisid Estonia tudeyneycztonsweeaa, kas on midagigi ja pidi nagu piinlik oli, kuidagiviisi seletada ei saa, kaks maa edasi. Aga see oli nii fantastiline, kui ma Columbia ülikoolis juhatasin, seal nad kutsusid mind organiseerida üht rahvusvahelist koori, et laulda nii mitmekeeltega kui vähegi võimalik ja seda me tegime, ma ei tea, 12 keeli, keelest me laulsime. Aga siis küsisin, ma ütlesin, et ma tahaksin tutvustada eesti muusikat New Yorgi publikule ja kas te olete nõus, et me võtame siis kõige ilusam saal seal Lincon tsentris. Ja selle pealkiri oli egous of Estonia. Ma ei usu, et Pärt oleks olnud varem suure lava peal esindatud mõjusa üldsegi, sest see oligi käsitsi kirjutatud, see ei olnud mitte publitseeritud. Ja siis tegime, eks, neli, teises heliloojad. Ja siis tegime Tobiast ja siis tegime minu ema ja rahvas läks hulluks. Ja pärast oli suur jutt sellest ja ilmselt nad ütlesid, et Estonia oristiku veid, eksport, adressioonia muusika, muusika on see. Ja nüüd muidugi igal pool kuulen, kuidas seda hinnatakse üle maailma ja, ja muidugi ja siis siis ma ütlesin oma koorile nendele ka ja no kui üks Eesti koor on võistlusel, ärge minge. See eesti koor võidab esimese auhinna, see on lihtsalt nii sisse sündinud elavnemine esineb vääga huvides, minu õpilased ja räägigi veel ja, ja kuidas siis on ja kas ja noored ja millega rahvalauludega see algab ja läheb edasi, areneb ja igaüks laulab. Te õpetasite Columbia Ülikoolis. Ja Colombia ülikoolis ma olin seal palju aastaid ja ja siis siis me arutasime väga palju just eesti keeles ja ma tegin seda siis järgmiste koolidega. Ma õpetasin jõhvild akadeemias eelmine aasta. Ja siis oli küsimus, et kas me kanname midagi ette. Tõlgin, sest näiteks ekstide on tõlgitud inglise keelde, ei laulame eesti keeles, siis oli palju huumori, saime naljad. Et nüüd lõppude lõpuks mina siis räägin. Ja siis nemad pidid, haa, ei ole, eks ei tee ja tee vahel aha, no lõppude lõpuks oli päris hea. Mis vahe on eestikooridel ja Ameerika kooridel? See on üks huvitav küsimus. Ma ütleksin, et eesti koorid tulevad juba harjutusele oskustega sisse sündinud oskustega et intonatsioon on 100 protsenti puhas, kuidas hääd ja no muidugi, iga koor peab viimistlema, aga Ameerika kooriga peab väga palju rohkem tööd tegema. Aga mis on huvitav nüüd? Just nüüd, eelmisel sügisel ma tulin tagasi New Yorki. Ma olin ära üks rohkem kui 15 aastat New Yorgist, tulin tagasi. Ja siis Eesti koor, segakoor tähendab eestlaste, see on nüüd need, kes on seal saanud aastaid ja aastaid. Palusin uued, meil just meie Siguuri juht läks ära, et kas te tuleksite ja minu Ameerika muusiku sõbrad ütlesid. Ah maa ja ära seda endale tee, et sa hakkad neid nii nii viletsa kooriga tegelema. Sa väärid paremat ja ei, ma tundsin, ei, ei muidugi ma võtan selle vastu. See väike pagulaseestlaskond, kes on üleval hoidnud ja pidanud ja oma festivali teinud ja küll nemad tulid, ükskõik kui kaugele isegi nüüd viis tundi edasi-tagasi sõita, tulid kaks, ma kutsusin neid, Koneetikuti vennad, nad tulid ka netikotist. Ja tõepoolest koor on, on välja suremas. See on nagu sa näiteks halvatud linn, siin üks vanalinn seal üks nooriksingis ei oska ja nii ja kuidas kokku panna ja alguses Ma mõtlesin seda, ma võin teha, et kord nädalas, miks ma ei või seda, et eestlased, nemad toetasid mind, nad maksid minu magistrikraadi Eesti Ameerikas ega kooli prii, see on haruldane, kui palju maksab, normaalne, ütleme miinimum ühe päts, tähendab, kolledž on umbes 80000 dollarit ja see on väga vähe. Ja õpilased võtavad seal midagi hullu, nii et ma mõtlesin, okei, et las ma, las ma lähen ja kord nädalas käin ära, Nad aitasid mind ja on meid toetanud ja on Eesti toetanud ja nii edasi. Ei see, see, see on kõige vähem, siis ma võin teha. Aga. Hinge sinna sisse panema ja neiko netti vennad, kes kaugel on, ja need, kes nüüd siis on ja igalt poolt sisse tulevad kord nädalas ma pean sisse laulma kõik osad, mängin klaveri peale, mis oli nii lihtne ja siis mängima ja sõnad ka sealjuures pead vaatama õigi rida, siis võtad ja nemad saavad siis kodus harjutada ja sellest tuli midagi täitsa fantastilist seal midagi nagu piiblis, tead Jeesus oma väikeste leivadega ja kaladega. Et siis tegime väga hea töö ja siis tulid inimesed juurde. Ja nüüd see küsimus, et kuidas võrrelda koorid tuli üks mailis metsak, tubli eesti noori, kes tuli New Yorki. Väga ilusa häälega nii puhas, kõik need omadused, mida meie kiidame, jäme, mida me kalliks peame. Aga siis lõpuks, kui ta ära läks, ma mõtlesin, et no ta niisugune tüüpiline eestlane, et, et noh, ta ei näito oma emotsiooni liiga välja ja tublisti ilusti ja nii edasi. Aga siis kui oli minek ja me tegime talle üks väike pidu, et jumalaga jätta, siis ta võttis sõna ja siis ta ütles, et ei, no Eesti laul on, on oivaline, paremad ei või olla, aga me tuleme kokku ja me laulame. Aga see viimistlemine, emotsionaalne sisseelamine, et lõppude lõpuks ta ütles, ma ei panegi tähele, kas mõni hääl on natuke vanem või nii see siis sisu ja see, mida nad katsuvad, tõlge, see, see mõte, milleks see laul on kirjutatud, sellega on väga haruldane tööd tehtud ja seda ta võtab oma südamega kaasa Eestis. See oli tore kuulda. Kuidas te eesti muusikaga kursis olite ka sellel ajal, kui meie piirid olid veel kinni tol ajal neid vanad? Eesti heliloojad muidugi, nendest me saame, saime jagu, meile, oli kõik neid kooritükid ja heliloojad ja samuti klaverimuusika Tobiase eller ja, ja Mart Saar ja nii edasi, tähendab, need olid kõik olemas. Ja siis hiljem, kui piirid läksid lahti, no ja siis muidugi Märt, see oli kere saada, kuna ta elas Saksamaal. Nii et see oli väga hea ja siis riiulievad on mind aidanud väga palju muusikasaamisega ja igatepidi väga-väga edu saanud ja ta on tulnud ka Ameerikasse ja tegid väga-väga hea tööd minu kooridega mitmel korral. Kas te rääkisite Eestist ka nendes proovides, kui seal olid sihuksed hingetõmbekohad või absoluutselt, ma arvan, võib-olla kodueestlased ei teagi, kui palju me rääkisime ja kui palju me kujutasime ette ja ja mälestusi neid, kes muidugi Eestis olid olnud ja kes siis mulle tahtsid selgeks teha, kui tähtis laulmine eestlastele oli ja kuidas neid, neid suured laulupeod olid, see oli terve aeg silma taga. Oleme ajaroos, missugune on ilus koorilaul? Ma jään mõtlema korraks, tähendab üks ilus etendus on ju peaaegu nii, et nagu mitte ainult lauljad, vaid mängijad nagu tunne peaks olema, et see on kohapealt komponeeritud. Pooled improviseeritud lauligi mängijad peavad põlema sisemiselt. Ja see ei ole mitte nüüd seda me üleeilset harjutust vee kahe nädala taga esinemist teeme jälle ja vaadake siis 1037 on natuke teravam ja vaadagi, et akt 51 on natuke nii või naa vaid meie peame elama seda muusikat, see on, mis on tähtis. Sest mis on meie vaenlane, meie vaenlane on ju aeg ja aeg liigub edasi kiiresti. See on ainult see moment, mis loeb. Ja kui ütleme, mängijatel on see võib-olla natuke raske, me tegime, kui ma olin seal akadeemias eelmine aasta siis käisime aasiaturniiril ja tegime Mozarti reekviemi. Ja siis ma nägin kannatamatus orkestri mängijatele, kui vihjasid millegile, kus nad võiksid tähele panna midagi muud, kui lihtsalt nootmis puldi peal on. Aga lõppude lõpuks üks oli väga hea ja lauljad muidugi sai täielikult aru ja kui raske on juhatada koori ja orkestrit selles mõttes, et kooriliikmed vaatavad sulle silma. Ja minu kooril oli isegi reeglim pähe õpitud. Sellepärast et siis võib see juhtuda, et ma elan seda momendil, mina olen Mozart, sidurit minu suust sel momendil. Mängijatel on muidugi natuke raskem, aga kui seda kuidagiviisi kokku viia inspiratsiooni ka, no siis on fantastiline see lõpptulemus. Öelge mulle, millised omadused peavad olema heal koorile? Juhil kõigepealt tehnikakõrv, et sa mängid klaverit, hästi. Sa mängid vist muud pilli loodetavast siis keelpilli hästi, sest kilbil ja hääl seal on nii palju sarnasusi. Aga siis ja see on nüüd mida, mis natuke puudu jääb, kui ma vahest lähen kontserdile Ameerikasse, siis ma vaatan jälle, et tehniliselt väga hea, tehniliselt väga hea. Ja oi vaata, pane tähele, kuidas see on paisunud ja vaata, kuidas ta võtab aega ja riti nuut selles kohas. Aga kui on tõesti geeniuse juhedamine, no siis on nii, et sa ei saagi aru, sa ei saa aru, kas seal nüüd koorlase korra kesterlase klaver, kasson, trumpi tali siis see, see vahend kaob ära ja sind nagu me ütleme nuklides see, see, mis on täitsa täitsa sisemiselt seerumile põlgama ja põletama. Ja koorijuht näiteksid, Tõnu kaljustel on seda olemas. Ja meil on mõned Ameerika koorijuhid, kellel on see ja siis siis publik läheb ka täitsa hulluks nendel kontsertidel. Millel oli teie viimane muusikaelamus? See, kus, Ma võib-olla mu esimene mõte on tagasi tulla, Tartu Joonase lähetamine mida mina leidsin, oli peaaegu sügavam, kui siin, Saksamaale või Saksamaal oli muidugi fantastiline ja ei saa ju, Neeme Järvi ei saa ju kedagi panna, aga midagi selle etendusega oli täitsa haruldane ja fantastiline. Ja seal ma tundsin, et, et kuidas voolas ja ühtekuuluvust ja need momendid ja kuidas kõik läks üle. Tähendab see oli üks niisugune moment, kus ma ei tea, kus ma olen, kas ma olen maailma peale, kas ma olen taevas või mida ma kuulen? See läks nagu kaduma, see hinge läks, läks kuidagi väga kõrgele. Sel suvel 2016 juhatas maaja roos Rapla kirikumuusika festivalil ühel kontserdil oma ema Helen Tobias Uusbergi reekviemi. Reekviem, mida te nüüd kannate ette Estonia seltsi segakooriga, selle esiettekande tegite ka teie 76. aastal, eks ole. See teos on teie sees nüüd olnud ikka mitu aastakümmet. Küll on küll. See võib-olla võtab kõik kokku seda andi, mis minu emal oli ja juba vägal esimene osa reekviemi terna see esimene kord ja sa ootad seal nagu nagu Reemo rollis ja siis tuleb see ootamatult otsekohe, nii et sa saad aru. Oi, see ei ole mitte täitsa, mida ma ootasin, tal on väga palju renessansi ka enda, siis on iseasi, aga natukene seda ei taha ju kunagi ütelda, see helilooja on nii. No see tuletab see meelde ja, ja Tobiase ka on ju midagi maalerist ja võib-olla vaagneriska ja enam ei ole veel teatud mõttes, aga see prantsuse impressionismi ja, ja, ja samal ajal renessanss ja samal ajal väga struktuurne haruldaselt struktuurne. Ja kui sa võtad tema, Kaavoolim, Aabrahe see on ju niisugust puuga, mis on ja mitte ainult, et ta, ta on väga-väga formaalselt ilusti organiseeritud. Aga samaaegselt need sõnad, kaamoorime, aiaprahi promissisti ja me tulime tagasi Aabrahami juurde, kes, kes oli see algus. Ja tema Temasi Lakri muusa, kus on lihtsalt see kujutab pisaraid, mis voolavad pisaraid, mis voolavad. Ja küll ei leia, siis on, on ka nii, nii, nii müstiline, nii valus. Reekviem, sõnad mind minu meelest on, sest ma olen väga palju liiklejaid juhatanud nii mitme kooriga, aga, aga tema reekviem läheb nii südamesse. Aga kellelegi tekst, tekst, tekst, tema tuup, neid momendid ja viib need ellu ja nii on siis inimesega reageerinud tema riik veenile, Ameerikased ütlenud, et mul oli raske raske istuda ja kuulata ja mitte kuidagiviisi kokku vajuda emotsioonidest. Selle, tõsi, ettekandest on möödas 40 aastat. No ma usun, et mida meie eluülesanne on, see on nagu sibulaga, et võtad neid koorikud ära ja, ja tuled ikka lihtsama sygavama, kõik need tarkused, mida sa kujutasid, jaa, jaa, paitasid ennast õla peale, et oo jaa päris hästi tehtud ja oi, see võiks ju nii või naa või võib-olla ma nagu vaatasin rohkem intellektuaalselt selle peale. Nüüd ma vaatan, kõige väiksem siis puhtus sinna. Me peame pääsema lõpuks tõde, õigus, ausust, ilu, kõik koorib ära kõik see intellektuaalne välimus ja enese kiitmine ja nii edasi. Lõppude lõpuks tuleb lihtsalt selle juurde ja ma arvan, 40 aasta jooksul. See on, mis mina olen püüdnud teha selle juurde pääseda. Päris päris lõpetuseks maja roos. Te olete Eestit näinud kõrvalt natukene ka seest, on teil mingid mõtted? On küll. Ma alles hiljuti lugesin, kuidas luuletus ja muusika läheb ellu, kui rahvas kannatab. Sügavamat elu, mõtted ja tunded kerkivad üles siis, kui me olime kurvad ja, ja kannatame ja mitte, et ma soovitaksin, et me peame kõik kannatame, siis tuleb midagi ilusat välja, absoluutselt mitte. Aga Peab ka vaatama, mis see hind on, kui seda ei ole olnud näiteks fat, Ameerikat, Ameerikas ei ühtki sõda olnud. Ja rahvas nad kannatasid depressiooni ajal, aga see oli niisugune majanduslik kannatamine, mitte vaimne kannatamine, nii nagu Eestil on olnud. Aga siis väga palju hea tuli sellest ajast, tähendab kunstiliselt. Ja mis on juhtunud selle selle seltskonnaga Ameerikas. Aga väga pealiskaudsed rõõmud. No ma arvan, et nende ajalugu, eestlaste ajalugu ja puhas eesti vaim, mis on, on nii haruldane isoni seal ikkagi olemas, aga et eestlased liiga läheks mitte läänemaailmaga kokku ja vaatavad neid pealiskaudseid asjad ja me peame tagasi siirduma, see, mis on meie väärtused. Ja ma arvan, et see on olemas. Aga vaadake, et see, et see ära kuidagiviisi ei libise. Jah. Tänane luukamber oli jutuajamine maaja roosiga ja usun, et te saite teada, kes on maaja roos, maaja roos on Helen Tobias, Uusbergi tütar Helen Tobias Uusberg on aga omakorda Rudolf Tobiase viies laps. Laps, kes kunagi ei näinud oma isa maaja roos oli 2016. aasta suvel Eestis ja dirigeeris kontserti Rapla kirikus. Rapla kirikumuusika festivalil tuli ettekandele Helen Tobias Uusbergi reekviem, millest me kuulasime täna siin ühte osa seal soleeri stuurid Ede ja kuulasime ka fragmenti päris teose alguses ning Estonia seltsi segakoor laulis meile. Piret Aidulo oli orelil ja maaja roos dirigeeris, kuid päris lõpulugu oli ka samuti sellelt kontserdilt, see oli Rudolf Tobiase, eks teie tea. Ning äsja mainitud koosseisude ees oli maaja roos luukamber ja nagu ikka luukambri soovitus õnne asjus. Nimelt on literaat Pamela Elizabeth Braun öelnud. Õnnelik on see, kes oskab õnnelik olla. Jääge terveks, luukamber taas kahe nädala pärast, mina olen Marge-Ly Rookäär, saate mängis kokku Katrin maadik kuulmiseni.