Ta on pikk ja kleenuke, temas on mets, oma paindlikku graatsiat, tema mustad juuksed voogavat kummaliselt ja viivad meid kaasa mingisse müstilist võlupaika. Kõige naiselikum naiste seas kirjutab oma kehaga senitundmatut tragöödiat 1000 pööret 1000 liikumist, mis sobituvad täiuslikult 1000 erirütmiga. Need ajalehe väljalõiked on otsekui purunenud kruusitükid. Nad kõnelevad elust, mille olen juba unustanud. Kui ma siit välja saan, siis lasen need nahka köita. Ma lasen teha igale lehele kuldse äärise ja pärandan need oma tütrele. Kuna kogu mu raha on ju konfiskeeritud. Kui me jälle koos oleme, räägin talle Folyyberžeerist, millest unistavad kõik naised, kes tahavad kord publiku ees tantsida. Jutustan talle sellest, kui ilus on Madriidi vanalinn. Kui kaunid on Berliini tänavad ja Monte Carlo paleed. Me käime koos temaga restoranides. Trokkadeero söökel, Roy all, Mäksims, rumpel, Mayer ja paljud teised rõõmustavad, et nende kõige kuulsam klient on tagasi. Me sõidame koos Itaaliasse. Näeme mõnuga, et neetud Jaagilevam pankrotti. Kaarel. Milanos näitan tallele skaalat, jutustan uhkustundega. Siim tantsisin, Martšeenov balletis, pakkus ja kambriinus. Ma olen kindel, et kõik see, mis praegu toimub ainult kasvatab minu kuulsust. Kes ei tahaks ennast näidata saatusliku naise seltsis, kes pealekauba on tõenäoliselt ka salapärane spioon? Kõik flirdivad ohuga, kuniks oht pole ehtne. Siis küsiks tema ja minu ema, Margareeta, McLeod. Ja mina vastu tahaksin. Ma ei tea, kes see naine on. Olen kogu elu mõelnud ja tegutsenud kui Matahhaari, kes oli ja jääb meeste silmis kõige veel etlevamaks naiste silmis, aga kõige vihatumaks. Niipea kui Hollandist ära tulin, unustasin, mida tähendab kaugus, mida tähendab hädaoht. See kõik ei hirmuta mind enam. Saabusin rahale sobivate riieteta Pariisi. Aga vaata, kui hästi ma olen elus hakkama saanud. Loodan, et sinuga läheb samamoodi. Ja ma räägin talle oma tantsudest. Õnneks on suurem osa liikumisi ja kostüüme fotodele jäädvustatud. Erinevalt sellest, mida ütlesid kriitikud, kes ei suutnud mind mõista unustasin ma lavale astudes naise endas ja andsin kõik, mis mul oli jumalale. Just sellepärast ei olnud alastus mulle raske. Sest nendel hetkedel ei olnud minule mitte mingit tähtsust, samuti mitte minu kehale. Ma olin liikumine ja selle osadus universumiga. Ma olen igavesti tänulik, mis sööki meele, kes pakkus oma eramuuseumis mulle esimese võimaluse ennast näidata ja andis mulle oma kollektsiooni tarvis kasutada Aasiast tellitud kallid rõivad. Ehkki see läks mulle maksma pool tundi seksi, mis pakkus õige vähe naudingut. Minu publikuks oli 300 inimest, kelle seas oli ajakirjanike, seltskonnategelasi ja vähemalt kaks diplomaati. Jaapani ja Saksa suursaadik. Kahe päeva pärast kirjutati kõikides lehtedes ainult ühest eksootilisest naisest, kes on sündinud Hollandi impeeriumi kauges nurgas ning õppinud kaugetelt rahvastelt religioossest, jah, vabanemist. Muuseumi lava kaunistas hindude loomise ja hävituse jumala Shiva kuju. Lampides põles aroomiõli ja muusika viis kõik otsekui transsi. Kõik peale minu. Sest ma olin mulle usaldatud kostüümi põhjalikult üle vaadanud ja teadsin täpselt, mida kavatsen teha. Kas nüüd või mitte kunagi. See oli mulle unikaalne võimalus. Seni olin elanud haletsusväärset elu kerjanud teeneid ja neid mõnikord vastutasuks seksi eest ka saanud. Olin hakanud sellega juba harjuma, kuid üks asi on harjuda, teine rahule jääda. Rahast mulle ei piisanud, tahtsin midagi enamat. Ja tantsima hakates mõtlesin, et peaksin tegema midagi, mida tehakse ainult gabarredes ilma et sellele püütakse anda mingit erilist tähendust. Mina olin väärikas paigas publiku mees, kes januneb midagi uut kuid ei julgenud ennast niisugustes kohtades näidata. N koosnes üksteise peal paiknevatest, õhukestest, riidekihtidest. Võtsin esimese üldja, mitte keegi ei paistnud seda õieti tähelegi panevat. Aga kui ma võtsin maha ka teise ja kolmanda, hakkasid inimesed üksteise poole kiikama. Viienda kihi juures oli publik keskendunud täielikult minu tegevusele. Tants ei tulnud enam kellelegi meelde. Nad tahtsid teada, kui kaugele ma lähen. Isegi naised, kellele tantsides aeg-ajalt otsa vaatasin, ei paistnud olevat šokeeritud ega ärritunud. Tundus, et see erutab neid niisama palju nagu mehigi. Ma teadsin, et kui see oleks toimunud minu kodumaal oleks mind otsekohe vangi pandud. Kuid Prantsusmaa oli võrdsuse ja vabaduse maa. Kui jõudsin kuuenda kihini, läksin Šiva kuju juurde, jäljendasin orgasmi ja langesin maha eemaldades samas seitsmenda ja viimase riidekihi. Mõne hetke jooksul ei kostnud publikust ainsatki häält. Kõik tundusid otsekui hirmust kangestunud, kuid oma asendis ei näinud ma neid. Siis tõi üks naise hääl kuuldavale esimese praami voo ning sellele järgnesid otsekohe meeletud ovatsioonid. Tõusin püsti, varjates ühe käega rindu ja teisega habet. Tänasin publikut pea noogutusega ja väljusin külguksest, mille taha olin ettenägelikult valmis pannud. Siidhommikumantli. Läksin tagasi saali, tänasin publikut lakkamatu aplausi eest ning otsustasin siis, et targem on väljuda enam mitte tagasi tulla. See käis salapära juurde. Märkasin, et vaid üks inimene ei aplodeerinud vaid ainult naeratas. Madam, kime. Järgmisel hommikul saabus kaks kutset. Üks kutsuja oli keegi madam Gireievski, kes küsis, kas ma võiksin sama etendust korrata heategevusõhtul, mille eesmärgiks on koguda raha haavatud vene sõdurite ravi toetuseks. Madam Kymee kutsus mind seeni äärde jalutama. Ajalehekioskid ei olnud veel kaetud minu nägu kujutavate postkaartidega. Veel ei müüdud minu nime kandvaid sigarette, sigareid ega vannipiima. Maalin ikka veel silmapaistev tundmatu, kuid teadsin, et olen astunud kõige tähtsama sammu. Kõik publiku seas olnud inimesed lahkusid etenduselt vaimustunult. Ja see oli parim reklaam, mida võisin endale teha. Hea, et inimesed on rumalad, ütles madam, kime. Teie etenduses polnud ju ainsatki elementi, mis oleks kuidagigi seotud mingisuguste idamaiste traditsioonidega. Te mõtlesite õhtu edenedes kõik sammud kohapeal välja. Kangestusin ja mõtlesin, et järgmine kommentaar tuleb selle kohta, et veetsin ühe öö ühe ainsa lihtsa ja ebameeldiva öö tema abikaasa seltsis. Ainsad, kes seda teavad, on kuivikutest antropoloogid, kes on kõik oma teadmised ammutanud raamatutest. Nemad ei anna teid iial välja agama ja ma usun, et te olete käinud Jaaval ja tunnete sealseid kombeid. Vahest olete olnud isegi mõne sealse ohvitseri armuke või naine. Ja et nagu kõik neiud unistasitega teie, et ühel päeval lööte Pariisis laineid selleks haarasid ta kinni esimesest võimalusest ja jõudsimegi siia. Kõndisime vaikides edasi. Ma oleksin võinud valetada, nagu olen teinud kogu oma elu. Kuid ükskõik mille muu kohta mitte aga selle kohta, mida ma tangi mee suurepäraselt mõistis. Parem siis juba oodata ja vaadata, kuhu jutt välja jõuab. Ma tahaksin teile pisut nõu anda, ütles madam, kime, kui hakkasime üle hiiglasliku raudtorni juurde viiva silla minema. Küsisin, kas me võiksime istuda? Mul oli raske rahvamassi seas liikudes keskenduda. Ta oli nõus ja me istusime Marsi väljakul ühele pingile. Mõned mehed loopisid tõsisel ja keskendunud ilmel raudkuule ja üritasid nendega tabada. Puidust kera. Vaatemäng tundus mulle üsna absurdne. Ma rääkisin mõningate sõpradega, kes teie etendust nägid ja tean, et homsetes ajalehtedes kiidetakse, tõid taevani. Minu pärast pole teil tarvis muretseda. Maa ei räägi teie idamaistest tantsudest mitte kellelegi. Kuulasin edasi. Mul polnud midagi öelda. Minu esimene nõuanne on kõige raskem ja see pole kuidagi seotud teie etendusega. Ärge iial armuge. Armastus on mürk. Kui armute kaotate, kontrolli oma elu üle. Teie süda ja mõistus kuuluvad siis teisele inimesele. Teie elu satub ohtu. Te teete kõik, et armastatut enda juures hoida ja unustate, mida tähendab hädaoht. Too seletamatu ja ohtlik asi nimetatakse armastuseks pühib maamuna pealt kõik, mis te olete, jätab alles vaid selle, millisena armastatu tahab teid näha. Mulle meenusid Andrease naise silmad enne seda, kui ta ennast maha lasi. Armastus tapab meid ootamatult ja asitõendeid jätmata. Üks laps läks müügikäru juurde ja tahtis jäätist osta. Madam Kymee kasutas seda vaatepilti, et jagada minuga oma teist nõuannet. Inimesed ütlevad. Elu ei ole eriti keeruline. Elu on ülimalt keeruline. Lihtne on tahta jääda dist nuku, loota võitu kuulimängus, mille käigus ka täiskasvanud isad, kellel on ometi suur vastutus, näevad vaeva ja higistavad tabada totra raudkuuliga pisikest puidust kera. Lihtne on ihata kuulsust, kuid raske on püsida kuulus kauem kui kuu või aasta. Eriti kui kuulsus on seotud kehaga. Lihtne on kogu südamest ihaldada meest. Kuid kõik osutub keeruliseks ja suisa võimatuks, kui mees on abielus. Kui tal on lapsed ja ta ei ole mitte mingi hinna eest valmis oma peret maha jätma. Ta pidas pikka pausi tema silmi, valgusid pisarad ja ma mõistsin, et ta räägib omaenda kogemusest. Nüüd oli minu kord kõnelda ühe ainsa hingetõmbega, tunnistasin, et jah, ma valetasin, ma ei ole sündinud ega kasvanud Hollandi Indias kuid ma tunnen seda paika Nende naiste kannatusi, kes on läinud sinna otsima iseseisvust ja põnevust kuid leidnud eest vaid üksilduse ja tüdimuse. Ma püüdsin võimalikult täpselt edasi anda Andrease ja tema naise viimase jutuajamise, et madam Kymeed lohutada. Vihjamata samas, et taipasin, et ta räägib mulle suunatud nõuannete kaudu tegelikult iseendast. Kõigel siin ilmas on kaks külge. Hetkel on hüljanud armastuse nimeline kalk jumal on süüdi selles, et vaatavad minevikku ja küsivad eneselt, miks tegid nad nii palju tulevikuplaane. Ent kui nad oma mälestustes põhjalikumalt ringi vaataksid, meenuks neile päev, mil too seeme külvati ja ka see, kuidas nad seda väetasid ja lasid seal kasvada. Kuni sellest sai puu, mida polnud enam võimalik välja juurida. Mu käsi puudutas instinktiivselt seda kohta kotis, kus hoidsin seemneid, mis ema oli mulle enne surma andnud. Kandsin neid alati endaga kaasas. Seepärast keskendub mees või naine, kelle armastatu on maha jätnud paid omaenda valule. Mitte keegi ei küsi, mis on toimunud teisega. Kas ta kannatab sellepärast, et otsustas ühiskonna surve tõttu jääda oma pere juurde ja eirata oma südame häält? Igal ööl lamab ta und leidmata voodis segaduses ja lootuse kaotanud mõeldes vahel, et on teinud vale otsuse. Mõnikord on ta aga kindel, et tema ülesanne on kaitsta oma peret, oma lapsi. Kuid aeg ei ole tema poolt. Mida kaugemale jääb lahkumineku hetk, seda enam hajuvad mälestustest rasked ajad ning jääb vaid igatsus kaotatud paradiisi järele. Ta ei oska enam ennast aidata, ta jääb võõraks. Nädala sees tundub ta alati väga hõivatud ja nädalavahetustel käib koos sõpradega Marsi väljakul kuulimängu mängimas. Sellal kui tema poeg tunneb rõõmu jäätisest ja tema naine vaatab äraolevalt mööduvaidele, kandsid kostüüme. Enam ei tõuse piisavalt tugevat tuult, mis sunniks laeva kurssi muutma. Ta jääb sadamasse ja söandab seilata vaid seisvas vees. Kõik kannatavad nii need, kes ära lähevad, kui ka need, kes jäävad pered ja lapsed. Kuid mitte keegi ei saa enam midagi teha. Madam Ki mee vaatas ainiti muruplatsi pargi keskel. Ta teeskles, et vaid lepib minu sõnadega. Kuid ma teadsin, et olin puudutanud tema haava ja et see hakkab uuesti veritsema. Mõne aja pärast tõusis ta püsti ja tegi ettepaneku minna tagasi. Tema teenijad valmistasid ilmselt juba õhtusööki. Üks kuulus ja mõjukas kunstnik tahtvat koos sõpradega muuseumi külastada ning õhtu lõpuks pidime hindama tema galeriisse, kus ta lubas näidata mõningaid maale. Loomulikult tahab ta mulle mõne maha müüa. Ja mina tahan tutvuda teistsuguste inimestega, pääseda välja maailmast, mida ma juba piisavalt hästi tunnen. Ja mis hakkab mind tasapisi tüütama. Kõndisime kiirustamata, enne kui uuesti sillale jõudsime. Et seda mööda Trokkadee ro palee poole minna, küsis ta. Kas ma sooviksin nendega koos õhtustada. Ütlesin, et sooviksin, kuid et jätsin õhtukleidi hotelli ning ei tea, kas niisuguseks puhuks üldse sobib. Tegelikult ei olnudki mul õhtukleiti, mis oleks elegantsi ja ilu poolest võistelnud kas või nende jalutuskleitidega, mida kandsid meile pargis vastu tulevad daamid. Ja hotell oli metafoor, mida kasutasin pansioni kohta, kus olin viimased kaks kuud elanud. See oli ainus, kus tohtisin oma külalised tuppa kutsuda. Kuid naised mõistavad 11 ka sõnadeta. Kui tahate, võin teile täna õhtuks kleidi laenata. Mul on neid palju rohkem, kui ma jõuan ära kanda. Võtsin ettepaneku naeratades vastu ja me suundusime nende poole. Kui me ei tea, kuhu elu meid viib ei ole me kunagi eksinud. See on Pablo Picasso kunstnikele rääkisin. Sellest hetkest peale, kui meid tuttavaks tehti, unustas ta kõik ülejäänud külalised ja rääkis kogu aeg ainult minuga. Ta ütles, et ma olen ilus, palus mul talle poseerida. Ütles, et pean kindlasti koos temaga maala kasse sõitma, et saada kasvõi nädalaks ära siit hullumeelsest Pariisist. Tal oli üksainus eesmärk. Jama, mõistsin ütlematagi mind endaga voodisse saada. See punnis silmadega inetu ja ebaviisakas mees, kes pidas ennast kõigist paremaks, tekitas minus ebamugavust. Palju huvitavamad tundusid olevat tema sõbrad, nende seas itaallane, ame Theo modelliaani, kes näis peenem ja elegantsem ning üritas viimaks minuga jutu peale saada. Alati, kui Pablo lõpetas järjekordse üüratult pikka ja arusaamatu mõttearenduse revolutsioonist kunstis. Pöördusin Modigliani poole. Tundus hispaanlast väga ärritavat. Millega te tegelete, küsis ame, Theo. Seletasin, et minu alakson Jaava hõimude pühad tantsud. Ta ei saanud kohe aru, kuid hakkas viisaka inimesena rääkima pilgu tähtsusest tantsus. Pilk köitis teda väga. Näiteks teatris ei pööranud ta keha liikumisele suuremat tähelepanu, vaid keskendus sellele, mida väljendab pilk. Ma loodan, et see on ka Jaava pühadest tantsudes oluline. Aga ega ma neist midagi ei tea. Tean ainult, et idamaades on inimesi, kes suudavad oma keha täielikult paigal hoida ja suunata kogu oma väljendusjõu silmadesse. Kuna mul kindlat vastust käepärast ei olnud, siis üksnes noogutasin mõistatuslikult, mis võis, olenevalt sellest, kuidas tema seda tõlgendas tähendada nii jaatust kui ka eitust. Picasso segas meie jutule kogu aeg oma teooriatega vahele kuid elegantne ja viisakas ame Theo oskas oodata õiget hetke, et teema juurde jälle tagasi tulla. Kas ma tohin teile pisut nõu anda, küsis ta, kui õhtusöök hakkas lõpule jõudma ja me valmistusime minema hispaanlase ateljeesse. Noogutasin. Teadke, mida tahate ja püüdke minna kaugemale sellest, mida endalt ise ootate. Arendage oma tantsuoskust, tehke kõvasti tööd ja seadke endale võimalikult kõrge siht, mida on raske saavutada. See ongi kunstniku missioon, ületada iseennast. Kunstnikesse ihaldab, väheste selle lõpuks saavutab, on läbi kukkunud. Hispaanlase ateljee ei olnud kaugel, läksime sinna jalgsi. Seal nägin asju, mis mind lummasid, kuid samuti asju, mida lihtsalt jälestasin. Ent kas niisugune polegi inimese olemus? Liikuda ühest äärmusest teise, ilma, et keskel pidama jääks? Et kunstnikku provotseerida, jäin ühe pildi ette seisma ja küsisin, miks ta tingimata tahab asju keeruliseks ajada. Ma kulutasin neli aastat, et õppida maalima nagu renessansimeistrid ja kogu üle jäänud elu. Et õppida uuesti joonistama nagu laps. Siin peitubki tõeline saladus. Selles, kuidas joonistab laps. Teile võib see pilt tunduda lapsik, aga just see ongi kunstis kõige tähtsam. Vastus tundus hiilgav. Kuid ma olin juba otsustanud, et ei lähe ajas tagasi. Et ta ei hakka mulle meeldima. Selleks ajaks oli Modigliani juba lahkunud. Madam Kymee paistis ilmselgelt kurnatud, ehkki üritas seda mitte välja näidata. Ja Picasso valmistas ebamugavust tema elukaaslase Fernandi armukadedus. Ütlesin, et on juba väga hiline aeg. Ja me läksime laiali. Ame Theo ja Pablo kama enam ei kohtunud. Kuulsin Vaidet. Fernand otsustas ta maha jätta, aga ei saanudki teada, mis põhjusel. Kohtasin teda mõni aasta hiljem veel vaid korra, kui ta töötas ühes antiigipoes müüjana. Ta ei tundnud mind ära. Teesklesin, et ka mina ei tunne. Ja temagi kadus mu elust.