Ma kõndisin mööda maailma kõige ilusama linna bulvareid nägin rahvast täis kohvikuid ning aina paremini riides inimesi, kes alatasa kuhugi tõttasid. Kuulasin peenemate kohtade ustest ja akendest kostvat viiulimängu ning mõtlesin, et lõppude lõpuks on elu minu vastu ikkagi lahke olnud. Mul pole vaja kedagi santažeerida. Piisab, kui oskan saadud kingitustega õigesti ümber käia, et tagada endale rahulik vanaduspõlv. Liiatigi kui peaksin rääkima kas või ühestainsast mehest, kellega olen maganud põgeneksid kõik teised minu juurest ummisjalu, sest nad hakkaksid kartma, et ma võin neidki santažeerida ja nad paljastada. Mõtlesin minna lossi, mille minu pankurist sõber oli lasknud endale vanaduspõlveks ehitada. Vaesekene ta ju oligi juba vana, kuid ei tahtnud seda lihtsalt tunnistada. Kavatsesin, et ta seal paar päeva treenida, ratsutamist, tulla pühapäeval tagasi Pariisi ja minna otselonshami hipodroomile, kus saaksin kõigile, kes mind kadestavad ja kes mind imetlevad, näidata, et olen suurepärane ratsutaja. Aga miks mitte juua enne õhtut tassike maitsvat kummeliteed? Istusin ühe kohviku terrassil ja inimesed vaatasid mind, sest minu nägu oli ikka veel paljudel postkaartidel, mida kõikjal linnas leida võis. Teesklesin, et olen sügavalt mõttes nagu inimene, kellel on tähtsamatki teha. Enne, kui jõudsin midagi küsida, astus üks meesterahvas ligi ja hakkas mu ilu kiitma. Reageerisin harjumuspärase tüdinud ilmega ja tänasin formaalse naeratusega, mis mu näolt kiiresti kadus. Kuid mees ei läinud ära. Tassike head kohvi muudab teie ülejäänud päeva kaunimaks. Maivastanud ta viipas, näri minu laua juurde. Üks kummelitee, palun. Ütlesin kelnerile. Mees rääkis prantsuse keelt kerge hollandi või saksa aktsendiga. Ta naeratas, tõstis kaabu äärde nagu hakkaks lahkuma, kuid tegelikult oli see hoopis tervitus. Ta küsis, kas mind häirib, kui ta mõneks minutiks minu lauda istub. Vastasin, et eelistaksin üksi olla. Mata harjuda, tavaline naine ei ole iialgi üksi, ütles ta. See, et ta oli mu ära tundnud, pani helisema edevuse keele, mis iga inimese juures väga valjusti kõlab. Sellele vaatamata ei palunud ma teda oma lauda. Vahest otsite midagi, mida ei ole veel leidnud, jätkas ta. Sest kui teid on juba tunnistatud Pariisi kõige paremini riietuvaks naiseks, lugesin seda hiljuti mingist ajakirjast, siis pole enam kuigi palju vallutada jäänud, eks ole. Elu muutub paraku ääretult igavaks. Nähtavasti oli tegemist andunud austajaga, kuidas muidu võis ta teada asju, millest kirjutati ainult naisteajakirjades kas anda talle võimalus või mitte. Tegelikult oli veel liiga varane öisse oma pankuriga õhtustama minna. Kas teil on õnnestunud leida midagi uut? Küsis mees. Muidugi, ma olen igal hetkel isemoodi uus ja see ongi elus kõige huvitavam. Ta ei küsinud rohkem midagi, ta võttis lihtsalt tooli, istus minu lauda ning kui kelner tuli mulle teed, Rooma tellis endale suure tassi kohvi, tehes liigutuse, mis tähendas, mina maksan. Prantsusmaad ootab ees kriis, jätkas ta ja sellest on väga raske välja tulla. Samal pärastlõunal olin kuulnud täpselt vastupidist. Aga eks igal mehel ole vist majanduse kohta oma arvamus, mis mind absoluutselt ei huvita. Otsustasin, et lähen tema mänguga pisut kaasa. Oletasin papagoi kombel seda, mida me Siimi oli mulle oma niinimetatud Bell ploki kohta rääkinud. See ei näinud teda karvavõrdki üllatavat. Ma ei räägi ainult majanduskriisist. Ma räägin isiklikest väärtus kriisidest. Kas teile tundub, et inimesed on juba harjunud kaugete vahemaade tagant kõnelemise võimalusega, mida pakub too leiutis, mille ameeriklased Pariisi maailmanäitusele kaasa tõid ja mis on nüüdseks jõudnud igasse Euroopa nurka? Tuhandete aastate jooksul on inimene ikka rääkinud ainult sellega, keda ta oma silmaga näeb. Kõigest mõne aastaga on nägemine ja rääkimine kahjuks teineteisest lahutatud. Meile tundub, et me oleme sellega harjunud aga me ei mõista selle tohutut mõju meie refleksidele. Meie keha ei ole sellega veel lihtsalt harjunud. Selle tulemusel siseneme telefoniga rääkides seisundisse, mis on väga sarnane transiga. Me avastame iseenda kohta palju uut. Kelner tõi arve. Minu kaaslane jäi vait, kuni kelner eemaldus. Ma tean, et te olete väsinud sellest, et peate igal pool nägema vulgaar, seid, striptiisibaare, kes nimetavad ennast Mathaari mantlipärijateks. Aga selline see elu kord on. Mitte keegi ei võta õppust. Kreeka filosoofid. Aga Mavist tüütan teid, preili. Raputasin pead ja ta jätkas. Jätame need kreeka filosoofid praegu sinnapaika. See, mida nemad mitu 1000 aastat tagasi ütlesid, kehtib tänapäevani. Aga selles kõiges pole midagi uut. Tegelikult tahaksin teile ühe ettepaneku teha. Jälle üks mõtles Matahhari. Kuna teid ei kohelda siin väärilise austusega. Vahest oleksite siis huvitatud esinemisest paigas, kus teie nime kuuldes teavad kõik, et tegemist on sajandi suurima tantsijanna, aga ma pean silmas oma kodulinna. Berliini. Ettepanek oli ahvatlev. Ma võin teid oma Impressaarioga kokku viia. Ta segas mu jutule vahele. Ma meelega ajaksin asju otse teie endaga. See teie Impressaario on niisugust sugu, millest ei pea suuremat lugu, ei prantslased ega sakslased. Imelik, et inimesi võidi vihata ainult nende usu pärast. Nägin seda juutide puhul, aga ka varem, kui ma veel Jaaval elasin, kuulsin sõjaväes toime pandud tapatalgutest, mille ainus põhjus oli see, et inimesed kummardasid ilma näota jumalat ning et neil oli pühakiri, mille üks ingel olevat nende uskumust mööda dikteerinud prohvetile kelle nime ma enam ei mäleta. Kord kinkis keegi mulle selle raamatu, mida nimetati koraaniks kuid ainult selleks, et ma saaksin araabia kalligraafiat imetleda. Ent kui mu mees koju tuli, võttis ta mu kingituse ja käskis selle ära põletada. Mina ja mu äripartnerid oleme valmis maksma head tasu, ütles ta ja nimetas kopsaka rahasumma. Küsisin, kui palju see Frankides teeb ja olin vastusest rabatud. Oleksin tahtnud kohe oma nõusoleku anda, aga tõeline ta ei tegutse impulsiivselt. Seal tunnustatakse teid vääriliselt. Pariis on oma laste vastu alati ebaõiglane, eriti siis, kui nad ei tundu enam uued ja huvitavad. Ta ei saanud aru, et solvab mind sest minagi olin kõndides täpselt sedasama mõelnud. Mulle meenus too päev merel res koosas trükiga, kes ei saanud praeguse kokkuleppe juures kaamera rääkida. Samas ei saanud ta ka teha midagi, et saaklooma minu eest minema peletada. Ma mõtlen selle peale, ütlesin kuivalt. Jätsime hüvasti ja ta seletas mulle, kus ta ööbib, lisades, et ootab minu vastust järgmise päevani, kuid peab siis kodulinna tagasi sõitma. Suundusin sealt otsekohe Astrüki kontorisse. Pean tunnistama, et kõik need alles äsja kuulsaks saanud artistide plakatid tegid mu ääretult kurvaks. Kuid ajas tagasi minna, ma ei saanud. Astrükk võttis mu vastu viisakalt nagu alati, justnagu oleksin ma tema kõige tähtsam artist. Rääkisin talle äsjasest jutuajamisest ja ütlesin, et mis ka ei juhtuks, tema saab oma vahendustasu igal juhul. Ainus, mida ta ütles, oli nüüd, siis. Ma ei saanud päris täpselt aru. Mulle tundus, et ta on minu vastu pisut jäme. Jah, nüüd laval veel palju, väga palju öelda. Ta noogutas, soovis mulle õnne ja ütles, et ei soovi vahendustasu sest võib-olla peaksin ma nüüd hakkama raha kokku hoidma ja riietele vähem kulutama. Nõustusin temaga ja lahkusin. Mõtlesin, et küllap on ta pärast seda, kui tema teatri esietendus osutus tõeliseks läbikukkumiseks ikka veel endast väljas. Ilmselt oli ta pankroti äärel. Tuua lavale niisugune teos nagu kevadpühitsus ja kutsuda pea Ozzani žinski. Taoline plagiaator oli sama hea kui ise paluda, et vastutuul paadi põhjaajaks. Järgmisel päeval võtsin välismaalasega uuesti ühendust ja ütlesin, et nõustun tema ettepanekuga kuid rida tingimusi, mis tundusid mulle endale täiesti absurdsed ja millest ma olin valmis loobuma. Kuid minu üllatuseks nimetas ta mind lihtsalt ekstravagantse, eks naiseks ja oli kõigega nõus, sest niisugused need tõelised artistid just ongi. Kes oli see mata Hari, kes istus ühel vihmasel päeval päeval ühes paljudest Pariisi jaamadest rongile, teadmata, mis saatusel talle järgmisena varuks on? Kindel ainult selles, et sõidab maale, mille keel on tema keele sarnane, nõnda et tal pole vaja karta eksimist. Kui vana ma olin? 20 21. Ma ei saanud olla vanem kui 22, ehkki pass, mis kaasas oli, näitas, et ma olen sündinud seitsmendal augustil 1876. Ning tol päeval, kui rong liikus Berliini suunas oli ajalehe ilmumiskuupäevaks kirjutatud 11 juuli 1914. Kuid ma ei tahtnud arvutada, mulle pakkus rohkem huvi see, mis oli juhtunud kahe nädala eest. Too julm atentaat Sarajevos kus kaotasid elu ertshertsog Ferdinand ja tema äärmiselt elegantne naine, kelle ainsaks süüks oli see, et ta viibis oma mehe kõrval, kui too hull anarhist nende pihta tulistas. Millegipärast tundsin, et olen täiesti teistsugune kui kõik teised samas vagunis sõitvad naisterahvad. Olin kui eksootiline lind lendab üle inimeste vaimuvaesuse poolt laastatud maa. Maalin luik partide keskel, kes keelduvad kasvamast, kuna kardavad tundmatut. Ma vaatasin abielupaare enda kõrval ja tundsin ennast absoluutselt kaitsetuna. Ei olnud nii palju mehi. Kuid ometi olin ma siin üksi ja mitte keegi ei võtnud mul käe alt kinni. Tõsi, olen ise paljudele korvi andnud. Olin saanud valusa kogemuse ega kavatsenud seda korrata kannatada inimese pärast, kes seda ei vääri ja müüa oma keha odavalt, ainsaks tasuks koduseinte näiline turvalisus. Minu kõrval istuv mees Franz Olof vaatas aknast välja ja näis murelik. Küsisin, milles asi, kuid Taivastanud. Nüüd, kui ma sõltusin temast, ei olnud talle enam vaja mulle vastata. Mina pidin ainult tantsima. Mis siis, et ma polnud enam niisama painduv kui varemalt. Aga kui pisut treenida ja aitas kaasa minu armastus hobuste vastu, olen esietenduseks kindlasti valmis. Prantsusmaa mind enam ei huvitanud. Prantslased pressisid minust kõik välja ja heitsid mu siis kõrvale, eelistades vene artiste, kes olid sündinud mujal näiteks Portugalis, Norras, Hispaanias, kuid kordasid sama nippi, mida mina vahetult pärast Prantsusmaale saabumist. Näita midagi eksootilist, mida oled kodumaal õppinud ja prantslased, kes ihkavad alati midagi uut jäävad sind igal juhul uskuma. Lühikeseks ajaks aga jäävad. Kui rong mööda Saksamaad edasi sõitis nägin sõdureid läänepiiri poole marssimas. Neid oli seal pataljonide kaupa ning oli ka hiigelsuuri kuulipildujaid, kahureid, mida veeti hobustega. Üritasin jälle juttu üles võtta, mis siin toimub. Kuid vastuseks tuli vaid niisugune mõistujutt. Toimub mis toimub, aga mina tahan teada, kas me võime teie abile loota. Kunstnikud on praegusele rajal väga olulised. Sõda ei saanud ometi lahti olla, kuna selle kohta polnud midagi kirjutatud. Prantsuse ajalehed tegelesid hoopis salongides levivate kuulujuttude levitamisega ja nuhtlesid näiteks mingit ka, kes lõpuks valitsuse aumärgist ilma jäeti. Ühe riigi viha teise vastu aga peeti normaalseks. Kui riik saab maailmas kõige tähtsamaks, siis on sellel alati oma hind. Inglismaa oli impeerium, kus päike kunagi ei loojunud aga küsige kellelegi käest, kas ta külastaks Parema meelega Londonit või Pariisi. Pole mingit kahtlust, et vastuseks on seni jõe kallastel asuv linn oma Katedraalide butiikide, teatrite kunstnike, muusikute julgematele inimestele mõeldud gabar reedega, mis on saanud kuulsaks kogu maailmas. Folyybežeer, mu Läänruus, Lido piisas, kui küsida, mis on tähtsam, kas igava kellaga, torn ja kuningas, kes iialgi rahva ette ilmu või hiiglaslik raudehitis maailma kõrgeim torn, mida oli kõikjal Euroopas hakatud nimetama selle looja järgi. Eiffeli torn. Monumentaalne triumfikaar, sham sellise avenüü, kust leiab kõike, mida raha eest osta saab. Kogu oma võimu juures vihkas ka Inglismaa Prantsusmaad. Kuid mitte sellepärast ei pannud ta valmis oma sõjalaevu. Mida sügavamale Saksamaale jõudis rong, seda rohkem sõdureid nägin liikumas lääne poole. Pöördusin uuesti Franz soolafi poole ja sain jälle sama mõistatusliku vastuse. Ma olen valmis aitama, ütlesin ma, aga kuidas ma seda teha saan, kui ma ei tea, milles asi? Esimest korda rebis ta pilgu aknalt lahti, pööras näoga minu poole. Mina ka ei tea. Mind palgati selleks, et ma tooksin teid Berliini meie aristokraatide le esinema ja et ühel päeval täpselt kuu päeva mai tea, läheksite ka välisministeeriumisse. Üks sealne austaja andis mulle piisavalt raha, et ma saaksin teid palgata. Ehkki te olete üks kõige ekstravagantse maid artiste, keda ma tean. Loodetavasti makstakse mulle selle investeeringu eest piisavalt hästi. Enne kui lõpetan oma eluloo selle peatüki tahaksin lugupeetud ja vihatud härra kloune rääkida veel pisut iseendast. Just sel põhjusel hakkasingi kirjutama neid lehekülgi, millest sai päevik, kus on palju selliseid osi, mille puhul mälu võib mind petta. Kas te oma südame põhjast tõesti usute, et kui kedagi tahetakse spioonina saata Saksamaale, Prantsusmaale või koguni Venemaale siis valitakse inimene, kes on pidevalt avalikkuse tähelepanu all. Kas see ei tundu teile ääretult naeruväärne? Tolle Berliini rongi peale istudes mõtlesin, et olen minevikku selja taha jätnud. Iga kilomeetriga eemaldasin aina enam kõigest, mida olin läbi elanud isegi ilusatest mälestustest. Kuidas avastasin, mida kõike ma suudan teha laval ja väljaspool seda hetke, mil iga Pariisi tänav iga sealne pidu oli mulle uus ja huvitav. Praegu mõistan, et iseenda eest pakku ei pääse. 1914. aastal oleks olnud väga lihtne Hollandisse naasmise asemel leida keegi, kes oleks võinud hoolitseda mu hinge riismete eest vahetada veel kord nime, sõita ühesse nendest paljudest paikadest, kus mind ei teata ja alustada kõike otsast peale. Kuid see tähendanuks, et oleksin pidanud kogu ülejäänud elu elama lõhestanult. Olema naine, kes võinuks olla kõik, aga ei olnud mitte midagi kellel pole isegi lugu, mida jutustada oma lastele ja lastelastele. Ehkki olemas praegu vangis on mu vaim endiselt vaba. Kui kõik teised võitlevad selle nimel, et tolle lõputu lahingu igavese verevalamise keskel ellu jääda siis minul pole enam vaja võidelda vaid lihtsalt oodata, et inimesed, keda ma ei tunne, otsustaksid, mis minust saab. Kui mind mõistetakse süüdi, tuleb tõde ükskord siiski päevavalgele ja häbipuna tõuseb kõigi nende ning ka nende laste, lastelaste ja vanemate palgeile. Ma usun siiralt, et president on aumees. Et minu truud sõbrad, kes olid alati valmis mind aitama, kui mul oli kõik olemas jäävad minu kõrvale ka nüüd, kui mul pole enam midagi. Juba koidab. Ma kuulan linde ja altpoolt kostvaid köögihääli. Teised vangid magavad. Osa neist on hirmul, osaga saatusega leppinud. Mina magasin, kuni esimene päikesekiir naeratas, tuues kaasa lootuse, et mind koheldakse õiglaselt ehkki täidab pääsenud mu kongi, vaid näitas oma jõudu vaid väikesel taevalapil, mis mulle siit kätte paistab. Ma ei tea, miks toob elu mulle nii vähese aja jooksul nii palju läbielamisi et näha, kas ma suudan rasketest hetkedest üle saada. Et näha, mis puust ma tehtud olen. Et anda mulle elutarkust. Kuid on ju ka teisi meetodeid, teisi viise selle saavutamiseks poleks tingimata vaja olnud tõugata mind oma hinge pimediku, ajada mind sellesse hunte ja teisi kiskjaid täis metsa ilma et keegi mind sellel teel juhataks. Ma tean ainult seda, et kui hirmus too mets iganes ka on saab see lõpuks ikkagi otsa ja ma kavatsen teisele poole välja jõuda. Kui võit käes, siis olen helde ega süüdista neid, kes on minu kohta nii palju valet rääkinud. Kas teate, mida ma nüüd teen, enne kui koridoris hakkab kostma samme ja tuuakse hommikukohvi? Ma tantsin. Tuletan meelde iga viimase kui noodi ja liigutan oma keha muusika rütmis, sest see näitab mulle, kes ma olen. Vaba naine. Just seda olen alati otsinud. Vabadust. Ma ei ole otsinud armastust, see on ise tulnud ja läinud. Ja selle pärast olen teinud asju, mida ma poleks pidanud tegema ja reisinud paikadesse, kust mind on taga otsitud.