Lugupeetud härra klouni ma ei tea, mis selle nädala lõpul juhtub. Olen alati olnud optimist, kuid ajaga olen muutunud kibestunuks üksildaseks kurvaks. Kui kõik läheb nii, nagu võtan, ei saa te seda kirja iial kätte. Mulle antakse armu. Lõpuks olen ju terve elu kogunud mõjukaid sõpru. Jätan selle kirja alles, et ühel päeval võiks minu ainus tütar seda lugeda ja teada saada, milline inimene oli tema ema. Kui ega peaksin eksima, siis ei ole mul suuremat lootust, et need leheküljed, millele kulutasin oma viimase nädala siin maa peal võiksid alles jääda. Olen alati olnud realist ja tean, et kui üks kohtuasi saab läbi võtab advokaat ette järgmise ega vaata enam tagasi. Kujutan ette, mis nüüd edasi saab. Te olete äärmiselt hõivatud mees, saite tuntuks naissoost sõjakurjategija kaitsjana. Teie abi tulevad paluma paljud ehkide kohtuasja ei võitnud. On see teile ometi tohutu reklaam? Te vestlete ajakirjanikega, kes tahavad teada, mida teie asjast arvate ning käite kõige kallimates restoranides, kus ametivennad püüdlevad teid austuse ja kadedusega. Te teate, et minu vastu ei ole leitud ühtki kindlat tõendit. On vaid dokumentidega manipuleerimine. Kuid iial ei saade avalikult tunnistada, et lasite surma mõista süütu inimese. Süütu see pole ehk päris õige sõna. Sellest hetkest peale, kui saabusin siia linna, mida ma nii väga armastan ei ole ma kunagi süütu olnud. Ma arvasin, et suudan manipuleerida nendega, kes tahavad teada riigisaladusi. Arvasin, et ei sakslased, prantslased, inglased ega hispaanlased suuda mulle vastu panna. Ja lõpuks manipuleeriti hoopis minuga. Kuriteod, mille ma toime panin, jäid karistuseta. Kusjuures suurimaks neist võin pidada seda. Elasin vaba ja iseseisva naisena maailmas, mida valitsevad mehed. Süüdi mõisteti mind spionaaži eest. Ehkki mul ei õnnestunud kätte saada mitte midagi muud peale kõrgema seltskonna salongi sahinate. Ja mammutasin Need jutud saladuseks, sest ihkasin raha ja võimu. Kuid kõik, kes mind praegu süüdistavad, teavad ometi, et neis polnud midagi uut. Kahju, et keegi seda kunagi teada ei saa. Need ümbrikud jõuavad kindlasse kohta kuhugi tolmusesse, arhiivi teiste toimikute kõrvale kust nad pääsevad välja ehk ainult siis, kui teie järeltulija või järeltulija järeltulija otsustab ruumi teha ja vanad toimikud minema visata. Selleks ajaks on minu nimi juba unustatud. Ent ma ei kirjutagi selleks, et mind mäletataks. Ma üritan iseendast aru saada. Milleks? Kuidas on võimalik, et naine, kes sai pikkade aastate jooksul kätte kõik, mida tema hing ihaldas mõistetakse surma nii vähese eest? Vaatan praegu oma elule tagasi ja mõistan, et mälestus on jõgi voolab aina tagasi. Mälestused on täis kapriis pilte läbi elatud asjust, mis võivad meid mõned tühise pisiasja märkamatu heliga lämmatada. Värske leiva lõhn tungib mu kambrisse ja tuletab meelde päevi mil võisin vabana kohvikutes käia. See mõjub mulle laastavamalt kui hirm surma ja üksilduse ees mida pean praegu taluma. Mälestustega käib kaasas deemon nimega melanhoolia Kuuse julm deemon, kelle küüsist ma ei suuda pageda. Kuulda mõnd vangi laulmas. Vaata vahel harva kiri mõnel taustajalt, kes pole mulle iial toonud jasmiini Caroose meenutada mõnes linnas toimunud stseeni, mida ma tol ajal tähelegi ei pannud. Aga mis nüüd ongi veel viimane, mis mulle ühest või teisest riigist on jäänud. Mälestused jäävad alati peale ja koos nendega tulevad melon pooliast veelgi jubedamad deemonid. Süümepiinad. Nemad on siin kongis minu ainsad kaaslased. Kui just mõni ei otsusta sisse astuda ja minuga natuke juttu ajada. Nad ei räägi jumalast ega mõista mind hukka selle pärast, mida ühiskond nimetab lihalikeks pattudeks. Enamasti ütlevad nad vaid paar sõna ja juba hakkab minu huulilt voolama mälestusi. Otsekui tahaksime ajas tagasi minna. Hüpata sellesse jõkke, mis voolab aina tagasi. Üks neist küsis minult. Kui jumalannaks sulle teise võimaluse. Kas teeksid siis kõik teisiti. Vastasin jaatavalt. Aga tegelikult ma ei tea. Tean vaid seda, et praegu on minus süda nagu kummituslinn milles elavad kired, vaimustus, üksildus, häbi, uhkus, reetmine, kurbus. Ja ma ei suuda sellest kõigest vabaneda. Isegi siis mitte, kui ennast haletseda vaikselt nutan. Olen valel ajal sündinud naine ja seda pole võimalik heaks teha. Ma ei tea, kas mind tulevikus mäletatakse, aga kui see peaks juhtuma, siis ei tahaks ma, et minus näha takse ohvrit. Paidet minusse suhtutakse kui inimesse, kes elas julgelt ja maksis kartmatult hinda, mida selle eest nõuti. Kord Viinis käies tutvusin mehega Li austerlaste seas tohutult lööki. Tema nimi oli Froid. Eesnime ma ei mäleta ja inimesed jumaldasid teda sellepärast, et ta oli meile tagasi andnud võimaluse, et me kõik oleme süütud. Meie eksimused kuulusid tema sõnul tegelikult meie vanematele. Ma üritan aru saada, mida mu pere valesti tegi aga ei suuda neile midagi süüks panna. Aadam, selle ja anti andsid mulle kõik, mida raha eest on võimalik saada. Meil oli kübaraäri, nad invest veerisid naftasse. Enne kui inimesed õppisid selle tähtsust aimama. Andsid mulle võimaluse käia erakoolis, võtta tantsutunde, õppida ratsutama. Kui mind hakati tembeldama kergete elukommetega naisterahvaks, kirjutas isa minu kaitseks raamatu. Ehkki ta poleks pidanud seda tegema, sest ma teadsin väga hästi, mida ma teen. Ja tema tekst tõi need süüdistused järgi olin prostituut ja valetaja veelgi rohkem esile. Ja ma olin prostituut, kui selle all mõeldakse inimest, kes tasub teenete ja ehete eest õrnuse ja naudingutega. Maalin valetaja, kuid nii kirglik ja kontrollimatu, et sageli unustasin ka ise, mida olin rääkinud ning pidin tohutult vaeva nägema, et libastumisi jälle õigeks rääkida. Ma ei saa oma vanematele süüks panna midagi peale selle, et nad tõid mu ilmale vales linnas. Leou Vardenis, millest enamik minu hollandlastest kaasmaalasi ei olnud kuulnudki kus ei juhtunud absoluutselt mitte midagi ja kus kõik päevad olid äravahetamiseni sarnased. Juba teismelisena taipasin, et olen ilus, kuna minu sõbrannad üritasid minu moodi olla. 1889. aastal, kui meie perekonnaõnn pöördus Adam läks pankrotti, anti, haigestus ning suri kahe aasta pärast. Ei tahtnud, näed, et peaksin nende üle elamisi kaasa tegema ning saatsid kooli teise linna laidenisse olles veendunud, et ma pean saama võimalikult hea hariduse omandama algkooli, õpetaja kutse kuni leian mehe, kes minu eest hoolitseb. Kodust lahkumise päeval kutsus ema mu enda juurde ja andis mulle kotikese seemneid võtta Kaasa Margareta Margareeta Margareeta. Selle oli minu nimi, mida ma silmas otsaski ei sallinud. Seda eesnime kandis ühe kuulsa ja armastatud näitlejanna auks lugematu hulk tüdrukuid. Küsisin, milleks neid vaja peaks minema. Need on päevalilleseemned. Aga peale selle on neis midagi, mida sa pead õppima. Need jäävad alati päeva lilledeks, ehkki praegu ei erista neid teistest lilledest miski. Kui väga nad ka ei tahaks, ei saa vanad iialgi muutuda Eiroosideks ega tulpideks, mis on meie riigi sümbol. Kui nad tahavad omaenda olemust eitada, täidab nende elukibedus ja nad surevad. Seepärast õppi rõõmuga vastu võtma oma saatust. Milline see ka oleks. Lilled kasvavad, nad näitavad oma ilu ja kõik tunnevad neist rõõmu. Seejärel nad surevad, jätavad endast maha seemned, et teised võiksid jumala tööd jätkata. Ta pani seemned kotikesse, mida oli haigusele vaatamata päevade kaupa kudunud. Lilled õpetavad meile, et miski ei ole igavene ei ilu ega närtsimine, sest nad annavad uusi seemneid. Tuleta seda meelde, kui tunned rõõmu, valu või kurbust. Kõik läheb mööda, vananeb, sureb ja sünnib taas. Kui paljudest tormidest pidin läbi käima enne kui seda mõistsin. Sel hetkel igatahes kõlasid tema sõnad mu kõrvus tühjalt. Tahtsin lämmatavast kodulinnast selle ühe taolistest päevadest ja öödest võimalikult ruttu vabaks saada. Nüüd, kui ma seda kirja kirjutan, mõistan, et mu ema rääkis ka iseendast. Kõige kõrgemad puudki kasvavad samasugustest väikestest seemnetest. Jäta see meelde ja ära püüa ajast ette rutata. Ta suudles mind hüvastijätuks põsele ja isa viis mu rongijaama. Tee peal ei vahetanud me peaaegu sõnagi. Peaaegu kõik mehed, keda olen tundnud. Mulle pakkunud rõõmu ja naudingut, andnud mulle seltskondliku positsiooni ja ma pole nendega tutvumist iialgi kahetsenud. Välja arvatud kõige esimesel puhul. See oli kooli direktor, kes mu vägistas, kui olin 16 aastane. Sama õpetas mulle ühe metafooridest tulvil jutuajamise käigus, et meesterahvaga võib lähedane olla ainult siis, kui on armastus ja kui see armastus jääb püsima kogu eluks. See tekitas minus segadust ja hirmu. Otsustasin, et ei räägi juhtunust kellelegi, kuni üks tüdrukutest teema jutuks võttis. Nii palju kui mina teadsin, oli see juhtunud v2ga meie seast. Aga kellele me oleksime saanud kaevata? Meid oleks võidud koolist välja visata, oleksime pidanud koju tagasi minema, ilma et oleksime saanud selgitada, mis juhtus ja kõik maha vaikima. Mind lohutas teadmine, et ma ei ole ainus. Hiljem, kui olime Pariisis tantsijana kuulsaks saanud, rääkisid tüdrukud teistele edasi ja õige pea teadis terve Layden, mis oli juhtunud. Direktor oli juba pensionile läinud ja mitte keegi ei julgenud temaga sellest juttu teha. Vastupidi mõned isegi kadestasin teda sellepärast, et ta oli olnud ühe meie aja kuulsaima tiivamees. Sestpeale hakkasin seksi pidama mehaaniliseks tegevuseks, millel pole armastusega vähimatki pistmist. Ent Layden oli veel hullem kui Leo Warden. Seal oli meie kuulus õpetajate seminar, maanteele viiv metsatukk, käputäis inimesi, kel polnud teha muud kui lahata teiste elusid. Ja rohkem mitte midagi. Ühel päeval Päeval hakkasin suurest igavusest ühe naaberlinna ajalehekuulutusi lugema. Leidsin sellise šoti päritolu Hollandi ohvitser Rudolf MacLeod, kes teenib praegu Indoneesias otsib noort naisterahvast, kes sooviks abielluda ja välismaale elama asuda. See oli minu pääsetee. Ohvitser Indoneesia võõrad mered ja eksootilised maailmad aitab mulle, sest konservatiivsest, Calvinistlikust, eelarvamustest ja tüdimust pungil Hollandist. Vastasin kuulutusele ning lisasin vastusele oma kõige ilusama ja sensuaalse foto. Ma ei teadnud, et tegemist oli tolle kapteni sõbra välja mõeldud naljaga ning et minu kiri oli viimane, 16. mis kohale jõuab. Ta tuli minuga kohtuma, nagu läheks sõtta täisvormis mõõk vasakul, puusal rippumas pikad briljantiiniga võitud vuntsid, mis näisid pisut varjavad tema inetust ja vana moelisust. Sellel kohtumisel rääkisime niisama tühjast-tähjast. Palvetasin, et ta uuesti tuleks ja minu palveid võeti kuulda. Nädala pärast oli ta jälle platsis, tekitades kadedust minu sõbrannadest ja tuska direktorist, kes ilmselt unistas juba oma järgmisest võimalusest. Panin tähele, et ta lõhnas alkoholi järele kuid ei pidanud seda oluliseks, arvates, et küllap on selle põhjuseks erutus, mida tekitab kohtumine neiuga, kes vähemasti minu sõbrannade hinnangul oli klassi kauneim. Kolmandal ja viimasel kohtingul palus ta mind endale naiseks. Indoneesia sõjaväekapten. Reisid kaugetele maadele. Mida rohkemat oskaks üks noor tüdruk elult tahta. See abielluda endast 21 aastat vanema mehega. Kas ta ikka teab, et sa ei ole enam neitsi? Küsis minult tüdruk, kellel oli koolidirektoriga samasugune kogemus olnud. Maivastanud Läksin koju tagasi. Ta palus kombe kohaselt mu kätt. Minu pere võttis naabritelt kaasavara tarvis laenu. Ja me abiellusime 11. juulil 1895 kolm kuud pärast seda, kui olin kuulutust lugenud. Muutus kui niisugune ja muutus paremuse poole, on kaks ise asja. Kui poleks olnud tantsu ja Andreast siis oleksid indoneesia aastad olnud kui lõputu õudusunenägu. Ja kõige hullem õudusune praegu on see, et pean kõik selle uuesti läbi elama. Mees, kes elas eemal alati naistest ümbritsetuna võimatus põgeneda, koju tagasi minna. Üksildus, mis sundis mind keeleoskamatuse tõttu kuude kaupa kodus olema, kui ma ei tahtnud, et teised ohvitserid mind pidevalt jälgiksid. Asi, mis mõnele naisele on puhas rõõm. Laste sünd oli minule täielik õudus. Kui olin esimese sünnituse valust üle saanud, täitis minu elutunne, mida pakkus tütre pisikese keha esimene puudutus. Rudolf parandas oma käitumist mõneks kuuks ent naasis siis selle juurde, mis talle kõige rohkem meeldis. Oma kohalike armukeste juurde. Tema arvates ei suutnud mitte ükski Panaine võistelda Aasialannadega, kelle silmis seks oli, kuid tants. Ta ütles seda mulle ilma igasuguse häbitundeta. Võimalik, et ta oli joonud. Või siis tahtis mind meelega alandada. Rõivas rääkis mulle, et ühel ööl, kui nad olid kahekesi, mingil mõttetul rännakul teel eikuskilt eikuhugi olevat mu mees ühel purjus inimese siiruse hetkel öelnud. Margareta ajab mulle hirmu nahka. Kas sa oled märganud, mismoodi kõik teised ohvitserid teda vaatavad? Ta võib mu iga hetk maha jätta. Ja niisuguse haigele loogikaga, mis teeb meestest, kes kardavad kedagi kaotada, koletised muutus ka tema aina hullemaks. Ta sõimas mind lipakaks, kuna ma ei olnud temaga tuttavaks saades enam neitsi. Ta tahtis kuulda üksikasju iga mehe kohta. Olin tema kujutlustes koos olnud. Kui rääkisin talle läbi nutu, sellest, mis direktori kabinetis oli toimunud juhtus mõnikord, et ta lõi mind öeldes, et ma valetan. Kuna mulle oli sellest kõigest jäänud vaid õudne mälestus. Pidin need üksikasjad tema jaoks välja mõtlema, ilma et oleksin õieti aru saanud, miks ma seda teen. Asi läks nii kaugele, et ta käskis mul ühe teenijaga kaasa võtta ja minna ostma riideid, mis oleksid võimalikult sarnased minu kunagise koolivormiga. Kui teda valdas mingi mulle tundmatu deemon, käskis ta mul need selga panna. Vägistamisstseeni kordamine pakkus talle erilist naudingut, sest ma olin lipakas ja see meeldis mulle. Vähehaaval unustasin, kes ma niisugune üldse olen. Hoolitsesin päevade kaupa tütre eest käisin elegantse aadlidaami, ükskõik seal ilmel mööda maja ringi variatest sinikaid paksu meigikihi alla ja teades samas, et, et ta sellega ära kedagi absoluutselt mitte kedagi. Uuesti lapseootele poja eest hoolitsemine pakkus mulle mõne päeva jagu tohutut õnne ja rõõmu. Kuid õige varsti mürgitas üks hoidjada, jõudmata selgitada, miks ta oli seda teinud. Teised teenijad tapsite päeval, kui imik suri. Lõpuks arvas enamik, et see oli olnud õiglane kättemaks, kuna toda teenijat tuli alatasapekstud, vägistatud ja tööga kurnatud.