Nüüd oli mul vait, mu tütar, tühi kodu, mees, kes ei võtnud mind kuhugi kaasa, kuna kartis, et ma võin teda petta. Linn, mis oli nii ilus, et hakkas mind oma iluga lausa rõhuma. Maalin paradiisis, millest oli saanud minu isiklik põrgu. Kuni ühel päeval muutus kõik rügemendi ülem, kutsus kõik ohvitserid koos abikaasadega tantsuetendusele, mis pidi antama ühe saare valitseja auks Rudolf kõrgemale ohvitserile ära öelda. Ta käskis mul osta kallija seksika kleidi. Sõna kallis viitab muidugi tema varale, mitte minu isikuomadustele. Ent kui ta minu pärast nii väga kartis, nagu ma hiljem teada sain, miks ta siis soovis, et ma ennast seksikalt riidesse paneksin? Jõudsime etenduse toimumispaika. Naised vaatasid mind kadestavalt mehed ihaldavalt ja ma märkasin, et see erutas Ruudolfit. Aimasin, et õhtu lõpeb kohutavalt, et ma pean talle kirjeldama, mida kujutlesin ennast tegevat igaühega neist ohvitseridest. Samal ajal, kui tema mind võtab ja lööb. Pidin kuidagimoodi kaitsma seda ainukest, mis oli mulle jäänud iseennast. Ja ainus viis selleks oli hoida ülal lõputut vestlust André tehase nimelise ohvitseriga, keda juba tundsin ning kelle naine vaatas mind hirmu ja imestusega. Kui ma täitsin aina oma mehe klaasi lootuses, et ta joob ennast laua alla tahaksin jaamast kirjutamise kohe lõpetada. Kui minevik toob kaasa mälestuse, mis võib vana haava lahti rebida tulevad ka kõik teised haavad äkitselt ilmsiks pannes hinge veelgi sügavamalt veritsema. Kuni sa lõpuks vajud põlvili ja hakkad nutma. Kuid ma ei saa osa oma loost lõpetada, ilma et puudutaksin kolme asja, mis minu elu muutsid oma otsust tol õhtul nähtud tantsu ja Andre east. Minu otsus. Ma ei saanud enam jätkata probleemide üksteise otsa kuhjumist ja elada edasi taludes suuremaid kannatusi, kui ükski inimene suudaks vastu võtta. Samal ajal kui mina niiviisi mõtlesin, oli kohalikule valitsejale esinema kutsutud tantsurühm kokku üheksa inimest lavale tulnud. Erinevalt kiirest kergest ja väljendusrikast rütmist, mida olin kohanud neil vähestel kordadel, kui olin linnas teatris käinud paistis siin kõik toimuvat otsekui aegluubis. Alguses tundus mulle, et suren igavusest. Ent sedamööda, kuidas tantsijad lasid end muusikast kaasa viia ja võtsid sisse poose, mis näisid mulle peaaegu võimatud haaras mind ongi just nagu religioosne transs. Ühes asendis paindus nende keha korraga ette ja tahapoole moodustades äärmiselt valusena tunduva S tähe. Nad jäid mõneks ajaks sellesse poosi, kuni siis äkitselt läksid taas liikvele otsekui saaki varitsevad leopardid. Kõik olid siniseks värvitud, kandsid kohaliku rahvarõivast salongi ja ümber rindkere siidkangast, mis tõstis esile meeste lihaseid ja varjas naiste rindu. Naised kandsid kalliskividega kaunistatud peaehteid. Rahulik õrn tants, vaheldus lahingustseenidega, milles siidlindid täitsid mõõkade aset. Langesin aia sügavamasse transsi. Esimest korda, seda mõistsin ma, et Rudolf Holland minu tapetud poeg. Kõik see on osa maailmast, mis sureb ja sünnib taas just nagu seemned, mida ma olin ema käest kaasa saanud. Vaatasin taevasse ning nägin tähti ja palmilehti. Olin otsustanud lasta end kaasa viia mingisse teise dimensiooni, teise ruumi, kui Andrease hääl mind katkestas. Kas te saate sellest aru? Arvasin, et saan. Sest minu süda oli lakanud veritsemast ja ma vaatlesin nüüd ilu selle kõige kaunimal kujul. Aga meestel on ju vaja kogu aeg midagi seletada ja ta ütles mulle, et seda tüüpi ballett pärineb iidsest India traditsioonist, mis ühendab endas jooga ja meditatsiooni. Ta ei suutnud aru saada, et tants on luuletus ja iga liigutus on sõna minu vaimu. Jooga ja spontaanne meditatsioon seiskus selle peale kohe ja mulle tundus, et pean millestki rääkima, et mitte näida ebaviisakas. Andrease naine vaatas teda. Andreas vaatas mind. Rudolf vaatas mind Andrei Ast ja üht kohaliku valitseja naiskülalist, kes vastas tema viisakusele naeratusega. Ajasime pisut aega juttu pööramata tähelepanu Jaavalaste halvaks panevatele pilkudele, mida kutsus esile see, et mitte keegi meist välismaalastest ei austanud nende püha rituaali. Võib-olla just sellepärast lõppes etendus ettenähtust varem. Kõik tantsijad lahkusid rivis lavalt, pilgud suunatud kaasmaalastele. Mitte ükski neist ei pööranud pilku valgetele barbaritele, kes olid tulnud koos oma uhkeis rõivais naistega valjuhäälse naeruga oma vaseliiniga võitud habemed, teie vuntsidega ning oma halbade kommetega. Kui olin Rudolfi klaasi uuesti täitnud, hakastamine majja haavalanna suunas, kes naeratas ja vaatas talle ainiti otsa, laskmata end millestki häirida. Andrease naine tuli meie juurde, võttis oma mehele Kinni naeratas, andes sellega mõista. Ta on minu ja teeskles suurt huvi mõttetute kommentaaride vastu, mida tema mees tantsu kohta jagas. Ma olen sulle kõik need aastad truu olnud ütles naine vestlusele vahele segades. Sina käsutad mu südant ja mu ihu ning jumal ise on tunnistajaks, et igal öösel ma palvetan, et sa võiksid tervena koju jõuda. Ma peaksin sinu eest oma elu andma, teeksin seda hetkegi kõhklemata. Andreas vabandas minu ees, ütles, et kavatseski juba lahkuda. Tseremoonia oli kõiki väga väsitanud, kuid tema naine ütles, et ei lähe siit kuhugi. Ta ütles seda nii enesekindlalt, et mees ei söandanud rohkem midagi teha. Ma ootasin kannatlikult, et sa mõistaksid, et sina oled minu elus kõige tähtsam. Tulin sinuga kaasa sellele maale, mis on küll ilus, aga kõikidele naistele kamar Reedale ikkagi ränk katsumus. Ta pööras minu poole, tema suured sinised silmad, anusid, et ma temaga nõusse jääksin. Et viiksin edasi iidset traditsiooni, mille kohaselt naised on üksteisele alati olnud vaenlased ja samas liitlased. Kuid ma ei tundnud endas jõudu kaasa noogutada. Olen selle armastuse eest võidelnud kogu oma jõuga ja täna sai see otsa. Kivimis lasub minu südamel on kasvanud suureks kui kalju ja ma ei jaksa selle vastu enam võidelda. Ja minu süda ütles mulle oma viimsel hingetõmbel, et on ka teisi maailmu, kus pole vaja anuda mehe seltsi, kes täidaks neid tühje päevi ja öid. Aimasin, et tragöödia läheneb. Palusin, et ta rahuneks. Ta oli kogu sealse seltskonna silmis väga armastatud ja tema mees oli eeskujulik ohvitser. Ta noogutas ja naeratas, otsekui oleks seda juba palju kordi kuulnud. Ning jätkas siis. Minu keha edasi hingata kuid mu hing on surnud. Sest ma ei suuda ei siit lahkuda ega teha seda, mida peaksin teie arvates tegema, et ta minu juurde jääks. Andreas, Hollandi ohvitser, kes pidi oma maine eest hea seisma, oli ilmselgelt häiritud. Keerasin ringi ja hakkasin ära minema, kuid naine lasi mehega lahti ja haaras minu käest. Ainult armastus saab anda mõtteinimesele, kes on selle kaotanud. Minul niisugust armastust ei ole. Kui see nii on, siis miks mina peaksin edasi elama? Ta seisis mulle väga lähedal. Üritasin tema hingeõhus tajuda alkoholi lõhna, kuid seda polnud. Vaatasin talle silma sisse ega märganud seal ka pisaraid. Ilmselt olid need kuivanud. Palun jääge Margareeta. Mul on seda aiate, olete hea naine, olete kaotanud poja. Ma tean, mida see tähendab, ehkki ma ei ole kunagi last kandnud. Ma ei tee seda enda pärast, vaid kõikide nende naiste pärast, kes on oma kujuteldava vabaduse vangid. Ja see naine võttis kotist väikese püstoli, pani oma südame kohale ja tulistas enne kui keegi meist oleks jõudnutele takistada. Ehkki tema ballikleit summutas suure osa helist pöörasid inimesed meie poole. Esiti arvasid nad, et mina olen mingi kuriteo toime pannud, sest ta oli minu külge klammerdunud. Kuid siis nägindad minu õudusega täidetud pilku ning põlvitavat East, kes üritas peatada verejooksu mis viis tema naiseks elu endaga. Kaasanaine suri Andrease kätel ja tema pilgust paistis sügav rahu. Kõik tulid lähemale, Rudolf, teiste seas. Jaaval anna lahkus vastassuunas, hirmul selle pärast, mis võib juhtuda. Koos on nii palju purjus ja relvastatud mehi. Enne kui hakati uurima, mis oli juhtunud. Palusin oma meest, et me viivitamatult lahkuksime. Ta oli sõnagi lausumata nõus. Kui koju jõudsime, läksin kohe oma tuppa ja hakkasin riideid pakkima. Rudolf oli täiesti purjus, ta vajus diivanile. Järgmisel hommikul pärast teenijate valmistatud rikkalikku hommikusööki tuli ta minu magamistuppa ja nägi kohvreid. See oli esimene kord, kui ta selle teema jutuks võttis. Kuhu saab oma arust kavatsed minna Hollandisse järgmise laevaga või siis paradiisi, kui mulle jääb sama võimalus nagu Andrease naisele. Sina otsustad. Seni oli tema harjunud, oleme ainus, kes käsutab. Kuid ilmselt oli minu ilme täielikult muutunud ning olles hetke kõhelnud, läks ta majast välja. Õhtul tagasi tulles ütles ta, et me peaksime tõesti kasutama puhkust, mille ta on välja teeninud. Kahe nädala pärast sõitsime esimese laevaga Rotterdami poole. Mind ristiti Andrei ja see naise verega. Ja sestpeale olin ma jäädavalt vaba. Ehkki ei tema ega mina teadnud veel, kuhu see vabadus võib välja viia. Osa mulle jäänud hinnalisest ajast ehkki olen ikka veel üsna lootusrikas, et president mulle armu annab. Kuna mul on ministrite hulgast sõpru võttis minul tõdel Loorents, kes tõi mulle täna loetelu asjadest, mis olid mu pagasis, kui mind kinni võeti. Ta küsis äärmiselt delikaatselt, mida ta peaks mu asjadega tegema, kui juhtub kõige halvem. Palusin, et ta mind üksi jätaks ja pärastpoole tagasi tuleks, sest mul polnud parasjagu aega raisata. Aga juhul, kui peakski juhtuma see kõige halvem, siis võib ta talitada, nagu ise heaks arvab. Igatahes kirjutan selle loetelu siia üles. Ehkki usun, et kõik läheb veel hästi. Esimene kirst, üks sinise lakiga kaunistatud kuldkell ostetud Šveitsist ja üks ümmargune karp, mille sees on kuus kübarat. Kolm pärlitega kaunistatud kuldset juuksenõela. Mõned pikad suled, üks sall, kaks boad, kolm kübarakaunistust, üks pirnikujuline pross ja üks ballikleit. Teine kirst. Üks paar ratsasaapaid, üks hobusehari, üks karp, kingaviksi, üks paar sääriseid, üks paar kannuseid, viis paari nahksaapaid. Kolm ratsakostüümi juurde kuuluvat valget särki. Üks riide palakas. Ei tea, miks see siia pakitud sai. Vahest saabaste puhastamiseks. Üks Barnahast sääriseid jalgade kaitseks. Kolm spetsiaalset rinnahoidjat ratsutamiseks. Kaheksa paari siidist ja kaks paari puuvillast aluspükse. Kaks vööd ratsakostüümi tarvis, neli paari kindaid. Üks vihmavari, kolm sirmi silmade kaitseks päikese eest. Kolm paari villaseid sokke, neist ühed juba üpris viledaks kulunud. Üks spetsiaalne kleidikott, 15 hügieenisidet, üks villane sviiter, üks ratsaülikond, jakk ja püksid. Üks karbitäis juuksenõelu. Üks siin joon ühes nõelaga, mille abil seda oma juuste külge kinnitada. Kolm rebasenahast kraed ja kaks karpi riisipuudrit. Kolmas kirst koos paari sukatrippe, üks karp niisutavat nahakreemi. Kolm paari kõrge kontsaga lakkkingi. Kaks korsetti 34 kleiti, üks käsitsi õmmeldud riidekott, milles on mingi tundmatu taime seemned. Kaheksane Söör, pihikut üks sall. 10 paari mugavamaid aluspükse, kolm testi, kaks jakki, kolm kammi, 16 pluusi. Veel üks pidulik kleit, üks käterätte, üks lõhnaseep. Hotelli seepe ma ei kasuta, neist võib haigusi saada. Üks pärl kaelakee. Üks peegliga käekott, üks kamm. Kaks karpi, kuhu enne magama heitmist ehted panna. Üks vasest karp, milles on visiitkaardid nimega Vadim dünaslow. Venemaaga, keiserliku armee eriülesannete rügemendi kapten. Üks puidust karp tee serviisiga, mille olin reisilt ostnud. Kaks öösel. Pärlmutter käepidemega küüneviil. Kaks portsigarit, üks hõbedast, teine kullast, kullatud täpselt ei tea. Kaheksa võrkmütsi magamiseks karbid, milles on kaelakeed, kõrvarõngad, smaragd, sõrmus, PL1 maragd, sõrmus ning briljandid ja teised vähem väärtuslikud ehted. Siit kotike 21 taskurätiga, kolm lehvikut. Parim huule ja põsepuna, mida Prantsusmaalt on võimalik leida prantsuse keele sõnaraamat, pildi tasku, minu fotodega, igasugu pudi-padi, millest kavatsen vabaneda kohe, kui siit välja pääsen. Siidlintidega kokku seotud kirja taustajatelt lemmiku, operite piletid ja muu selline kraam. Suurema osa minu asjadest konfiskeeris Pariisi hotell Lemeris sest nad arvasid muidugi ekslikult, et mul ei ole toa eest tasumiseks raha. Kuidas nad said midagi niisugust mõelda? Pariis oli ju ikkagi minu peamine sihtpunkt, ma poleks iial lubanud ennast sind petiseks pidada. Ma ei palunud võimalust olla õnnelik. Palusin ainult, et võiksin olla vähem õnnetu ja omadega hädas, kui maalin. Oleks jätkunud pisut rohkem kannatust. Vahest oleksin siis jõudnud Pariisi teistsugustes oludes. Aga ma ei suutnud taluda ämma tänitamist oma meest, alatasa nutta tihkuvat tütart linnakest ning selle provintslike ja eelarvamustega elanikke. Olgugi et olin nüüd austusväärne abielunaine. Ühel päeval istusin kellelegi teadmata kusjuures pidin selleks olema äärmiselt osav ja leidlik. Haagi rongile ja läksin otse prantsuse konsulaati. Sõjatrummid ei olnud veel põrisema hakanud riiki siseneda. Lihtne. Holland oli Euroopat lõhestanud konfliktides alati neutraalseks jäänud ja mina olin väga enesekindel. Sain konsuliga tuttavaks ning pärast kahetunnist kohvikus istumist, mille jooksul ta üritas mind võrgutada ja mina teesklesin, et olengi lõksu langemas. Hankisin endale üheotsa pileti Pariisi, kus lubasin teda oodata, kuni ta saab mulle mõneks päevaks külla sõita. Ma oskan neile, kes mind aitavad tänulik olla, ütlesin ma. Ta sai vihjest aru ja küsis, mida ma teha oskan. Ma tantsin idamaise muusika järgi. Idamaine muusika tekitas temas veelgi suuremat uudishimu. Küsisin, kas ta saaks mulle tööd leida. Ta vastas, et võib mind tutvustada inimesele, kellel on Pariisis suur mõjuvõim Mussjööki meele, kes jumaldab kõike idamaist ja on peale selle veel suur kunstikoguja. Millal ma olen valmis ära sõitma? Kohe täna, kui te leiate mulle koha, kus peatuda? Ta taipas, et ma üritan temaga manipuleerida. Küllap olin üks neist paljudest naistest, kes sõidavad tollesse kõigi unistuste linnarikkaid mehi ja kerget elu otsima. Tajusin, et ta hakkab puiklema. Ta kuulas tähelepanelikult, jälgis samas iga minu liigutust iga minu sõna mu kehakeelt. Ja endalegi ootamatult näitasin mina, kes ma olin alguses käitunud nagu saatuslik naine ennast nüüd maailma kõige tagasihoidlikuma inimesena. Kui teie sõber soovib, siis ma võin talle paar ehtsat Jaava tantsu ette tantsida, kui talle ei meeldi. Sõidan veel samal päeval tagasi. Aga proua, preili Te palusite ju ainult üheotsa piletit. Võtsin kotist raha ja näitasin, et sellest piisab ka tagasisõiduks. Oleksin saanud ka sinna sõidu eest ise maksta. Aga kui lasta mehel naist aidata, muudab seda haavatavaks ja sellest unistavad kõik mehed rääkisid mulle Jaaval teenivate ohvitseride armukesed. Ta lasi ennast lõdvaks ja küsis minu nime, et saaks mussi, jõgi meelesoovituskirja kirjutada. Sellele polnud mõelnudki nimi, see jõuab mu sugulaste kõrvu ja viimane, mida Prantsusmaa soovis, olid sekeldused neutraalse riigiga mingi õnnetu kodust pagenud naise pärast. Kuidas teie nimi on, küsis ta uuesti, sulepea ja paberi juba peos. Matahhaari. Ja see naise veri ristis mind teisegi korra.