Tere päevast ja kaunist nädala vahetust sulle hea raadiokuulaja, kes juhuse tahtel või teadlikult oled oma vastuvõtja ja häälestanud ooperigurmaanide lainele. Meil on uus hooaeg juba teist korda. On meil siis kavas selline lõbus mäng ja asjade kuulsite tšakama Putšiini ooperist poeem ühte võluvat Tertseti. See Tertset siis oligi eelmise saate võitja ja ongi hea meel siin kohe tõdeda, et nii stuudio žürii kui ka meie kuulajate arvamused selle koha peal läksid üsnagi täpselt kokku, ehkki kuulajate hulgas oli ka kõiki kõiki teisi eelmises saates kõlanud palu headeks hinnatud, nii et Tõnis Lepp, kes on minu kaaslane ja, ja juht tuleb välja, et, et me oleme eelmine kord vähemalt me tegime päris sellise toreda valiku, sest et päris külmaks ei jätnud meie ooperimuusika mitte kedagi. Ei Helgi Sallolt, Hannes Võrno, kes siin olid, ega ka arvukaid kuulajaid. Tõnis, tere. Tere, tere, minu poolt ka siis kõigile ooperisõpradele, ma arvan, ikkagi sõbrad, on need gurmaanid, kes siin on. Neeme tegi nii kena alguse varad ja mul ei jäägi muud lisada kui kiita tõesti esiteks kuulajaid ja võib-olla siiski meie oma sellise saate sellise meeskonna poolt ütleks seda, et. Kiidame ennast kõigepealt kiidame endale. Kellega siis ütleme seda juurde, et ega me päris 100 protsenti kõik öelnud, et see kohe nüüd kõige parem oli, aga, aga ta Saimel ikkagi summas kõige paremad punktid ja läksime kuulajatega sama meelt, nii et ju siis on üks, üks ilus palakene siia algusse valitud ja mis peaks nüüd edasi ütlema ka kuulajatele ja on meil ka viis numbrit esitamisele tuleb siis ärgem unustagem seda boheeniga ikkagi meeles pidada, sest tema võistleb edasi meil ja mine tea, mitu saadet on, meil püsib sellisena alati saates olevana. No just et pinget üleval hoida ka seda pinget me ju ja pikalt üleval, et kes on meie tänased võistkonnad, et mina olen palunud endale abiks meie neid palasid siin kommenteerima. Võrratul legendaarse, mis seal edasi peab ütlema, primadonna asfaluuta, absoluutne primadonna, võluv Margarita Voites, kellel on tulemas suur ja väärikas juubel ja seitse aastat just et oleme, oleme sind hea sõnaga siin meenutanud ka selles saates ja lasknud sinu kaunile häälel kõlada ja, ja nüüd on tõesti ütlemata hea meel, et Margarita, sa ise oled, oled täna siin meie hulgas ja võtta vastu. Meie õnnitlused juubeliks ja usun, et nende soovidega liituvad kõik sinu austajad. Juubelil ja ka ja võib-olla sa siis räägid, et seal praegu ilmselt eladki juubeli tähe all. Et millal see juubel tuleb ja mis seal kuulda saab ja millega sa meid siis üllatud taas vaimustatud. No ma olengi, viimasel aastatel on kaunis mugav olnud, et olen keskendunud nagu age marjadele mõeldes oma isa emale, kes mulle selle hääle kinkis ja ja mõeldes ka sellele oma pojatütrele, kes on kes on tõesti marja. Et nii kui ma noorena korjasin ülbikuid ja laulsin nüüd ma enam nii palju ööbikuid ei laula, aga sidusin ennast ja selle kiriku oreliga, olen palju ilusaid marjasid laulnud selle pärast, nüüd otsustasin, et teen üllatuse endale ja teistele ka ja siis ma koostasingi mitte mõeldes ainult enda võimalustele mõeldes kahed oma ilusaid häid partnereid niimoodi kasutada sel kontserdil Matti Palmiga. Ma laulan duetti, türklane, Dahlia söörilla ja see linn siis kuulajate poolt oli suur soov, et ma laulaks Margarita Maarjat Faust, kuna ooperist. Ja see oli mul aval teine ooper Vanemuise teatris. Ja kuigi ma tervet ooperit ei ole tahtnud eriti laulda, sest noh, tantse teadsin soprani partii. Aga seda aariat olen meeleldi laulnud kontserditel ja loeng kontsertitel ja üldiselt on mulle meeldinud ja nüüd mõtlesin, et proovin orkestriga, ma ei tea, mis sellest välja tuleb, sest tõesti see ooper tuli 65 välja. Nüüd niisugune niisugune vahend. Et ühesõnaga, ootamas on üks selline kontsert väga heast Tegelikult ma mõtlesin nii et praegu, et nii on kujunenud nüüd, et see on nagu terve ooper. Sest järgmine on siis Traviata duett Sermooniga, Jassi Zahharov. Et see on ka küllaltki pikk stseen. Ja, ja siis juba läheb lutsi jaka vatiin. Ja nüüd siia duett Juhan Tralla ka ja siis veel julgesin lõpuks võtta siia hullustseeni löödiga ikka seal ikka. Et tegelikult ta mängib välja siia oper ongi niimoodi jooksule kaks duetti on seal ja üks suursextet ja hullaria. Jah, niimoodi. Jah, Nonii aga Tõnis tutvustama oma saatekülalisi ja milline, mis laule tema laulab? Jäime jäimegi siin kuulama ja, ja meil tuleb ka miskit vastu panna. Kuulad siis nagu teavad juba, et me oleme nagu, mitte kahes leeris päris, aga me oleme ikka sõbrad, aga lasen nagu kaks kampa sebrat. Selles mõttes me ei hakka siin vaidlema. Ei, ma ütlesin, et me oleme sõbrad, sõbrad juba olen ka saarlase hingega. Hakkaksin vihjama, kes mul siin kõrval istub? No kuidas ma nüüd ütleks kõige kõige uhkemalt oma meeskonda tuleb ju ka täitsa ikkagi. Ma arvan, et minu juures on kõrval, istuksin üks ütleme väga osav inimene nii ärimaailmas kui poliitikas, kas seda kenasti kokku osanud viia ja minu meelest pole maailmas ühtegi väga põnevad ja mehiste sihukest vahvat ala, kus mees poleks kätt külge löönud ja kus tal poleks ka asjad päris kenasti õnnestunud. Nii et ütleme julgelt välja, minu kõrval istub üks teine Tõnisson. Tõnis Tõnis Palts. Tere. Tere ka minu poolt ja ega kui sa ütled, et ma ei ole ala, kus ma ei ole käed külge löönud siis võib seda küll öelda, et ega ma ikka ooperilavale ooperilaval ikka kahe jalaga roninud. Parandan ära ei ole. Võib-olla. Ei, siin sünnib siin, sünnib ja, ja ma usun, et meil on, mida arvata sellest neist muusikapaladest üldse ooperimaailmast ja sellest kõigest tundes tegelikult. Aga usun, et Tõniset visuaalsel vaatlusel on märgata olnud siin Estonias siiski üsna tihti ja mitte ainult ooperietendustel, vaid ka balletietendustel ja olen kuulnud, et sa ei põlga ära ka sellist teatrikülastust oma oma reisidel. Jah, ega ma nüüd päris sellest asjast mööda ei käi teiega, pigem mõlemal budiskleja seal ja ja ma ei pürgini eriti sellisesse teoreetilise poole poolt, sellepärast et tõesti oma teadmisi selleks ei jätku, aga ühtegi võimalust head ooperit külastamata jätta või külastada ma ei jäta kasutamata head muusikat kuulata, kasvõi kasvõi paar päeva tagasi, siis kui Neeme minuga ühendust võtta, sest just siis juhuslikult istusime Maria Teatris, ootasin etenduse algust ja pidin veel mobiiltelefoni kasutama, viimased viis minutit ja ütleme, kui palju mul aega on selleks jäänud temaga läbi rääkida, kas tulla siia või mitte? Aga kas see mobiilid, muuseas, ma tahtsin küsida, et kas vastab tõele, et suures teadis, räägitakse, et, et seal mobiilid on kogu aeg sees ja, ja kui on seal noored, siis nad omavahel nii-öelda saadavad sõnumeid ja mängivad ja, ja kas Peterburis oli ka seda märgata? Huvitav, et ma jäin seda mõtlema, et ma seda kirja ei näinud, et lülitage mobiilid välja, aga ilmselt on ikkagi selle Maria teatrikultuur juba selline, et see automaatselt ma usun ka seda väljalülitamist, küll aga on näiteks Londonis. Me lähme ooperis, täiendas ta väga teemast mööda Londonis muusikalidest, ma olen küll seda mõnikord isegi kuulnud, et nad hakkavad helisema. Kui see nüüd võrrelda seda kahte kultuurikasse Londoni ja Peterburi teatri tuurinas, siis ma küll ütlen, ma ütlesin muusikali, mitte niimoodi ooperiteatrikultuuri, eriti muusikalist, kus on see, ma ütlen, teatrikultuure alla käinud, ma mäletan, kui me esimesed korrad käisin, siis mind ehmatas natukene Londoni teatrikultuur aga ja sellesamas käiakse joppidega, nägu meil kinos käiakse ja nii edasi. Siis ükskord ma panin endale kikilipsu, et ja mina ütlen, et ma olin seal saalis nagu tegijad. Vaatasid, et mis mees, see siin on, neid siia tulnud siia teatrisse? Tulevane Eesti president, kui kikilipsust rääkida, aga me läheme kohe edasi ja kuulame järgmise muusikapala. Ma arvan, et kuulame ära, sest ärme sellest praegu enam räägi, olgugi et ta on meil võistluses. Absoluutselt, kas sa ja aga mina, mina tahan teid üllatada ühe ühe sellise sellise palaga, et On Smettanal on nüüd selline tore ooper, müüdud mõrsja, mis on olnud ka Estonia laval, aga siin ühel sellisel ajaloolisel plaadil laulavad duetti meile Viktor Gurjev ja Aaro Pärn. Sanjeenikkuja kihvt saali või keekali duett Smetona ooperist müüdud mõrsja kõrvad kikki. A. A. Nüüd ta kuulab, kärge. Nii nüüd on, nüüd on siis meil kahel Tõnisele vaja nüüd seda asja nüüd veeretama hakata. Ma julgen natuke algusest ära teha, et kaks meest kemplesid, oli nalja oli, tunnet oli, mitte. Ärme räägi sellest sügavast romantilisest tundest, aga tunda oli, et meestel oli mingi igapäevaelu asi ajada ja ma kujutan ette, et Tõnis, sul selliseid igapäevaelu asjad peaksid päris tuttavad olema, mis tunne peale tuli, kas. Element, sa mõtled just see metallist nagu kemplemise koha pealt, aga uskumatu, tegelikult mina teen just nagu vabandage paralleeli viisi uuesti nagu ooperilavale tagasi praegu või sellepärast et noh nagu praegu Tormide rand, absoluutne paralleel tuli kuidagi Tormide rannas, sellest väikesest väikesest kemplemise seal on ka ju Hiiumaa Saaremaa ja ei olnud jah, just sinna seal selline, kuidas tõesti nagu eluline kemplemine, selline hiidlased, saarlased, et see oli selline, noh, et sea sullegi hea küll, see on absoluutselt oluline ja, ja seal selline sellega väike rahvust tunne. Noh, kasvõi siin hea rahvustunne, saarlase tunne, mõtlesin, ma just käisin, vaatasin palli Peterburis seal niisama, sa tunned, et seal üks rahvus nagu tahab teisele rahvusele ehk venelased tahtsid eestlast nagu nii-öelda üle rullida jääks, natuke neil õnnestus, on selline rahvustunne ega seesama, mul tekkis kemplemise tunne, praegu Siitud saarlased hiidlased, viisin kohe paralleeli tagasi praga etavale. Et Saaremaa mees peabki saarlasi kohe lausa rahvuseks, aga ärme, ärme hakkame mulle endale suvekodu Hiiumaal, ma sellepärast ma võiksin pikalt selle asja edasi kembelda. Tuligi ära kohe välja. Noh, sellest ma alustasingi, et nagu asi nagu teravaks ajada, ega ei ole enne saate enne saatesse tulekut loomulikult niimoodi endise poliitikuna ma uurisin kõike sinu tagapõhja. Kus nagu tarkusena selles selles loos oli ka tegemist ju sellega, et oli üks oli kupeldaja, eks ole, ja jõukas tüdruk mõtles, et kummale siis minna ka sellele, kes seal suhteliselt vaene ja keda ta armastas või siis natukene sellisele veidrikule. Nii et päris selline vaimukas tot, Margarita. Kas need tegelased või lauljat Viktor Gurjevi, Aaro Pärn, peaks olema sulle tuttavad? Tahavad küll, jah, mõlemad on tuttavad, no tegelikult kurjalt küll juba siis hakkas lavalt ära minema, kui ma tulin Jaro pärli giga, niuksed, väiksed sutsakad, ega ta siis nii suuri osi ei teinud, aga, aga praegu teie jutt siis mulle küll, et eestlane ikka igal pool seda muusikat maha teinud. Maha treinud, pahad reisinud ja sellepärast, et vaatad kuule seda, et küll on kena kelguga, tuleb välja, et seal jälle ühe ja teise ja kõik niisugused niisugused sauna taga. No siis ma ütleks juurde Smetona ka väga vene rahvusviisi kasutanud sellesama loomisel siin täna just Vene tulla ei tunne, et ma olen käpal venelast, aga üldse venelaste just tuli selline mingi vene rahvamuusika modinikene sind läbi. Et just, just, võib-olla hoopis teine rahvas, iilitet. Sellest rahvusest kaasakene. Nonii nii palju siis rahvusteemadel, ma ei oleks uskunud, et selline väike vaimukas duetti novellikenemil niivõrd tõsised Muide, kuulata neid neid, olen kuulnud, et vanasti, kui mina noor olin ja laps olin ja siis lasti ikka igal pool nii televisioonist kui raadiost ikka ikka tuli seda oma eestivärki vahel oli küljel, mõtlesid, et kui otsika seda seda sõitu ikka laulis, eks ole. Siis tundus, et natuke palju saab või sinu silmades laevukene randub või midagi niisugust, aga nüüd täitsa igatsen, et tahaks rohkem oma inimesi kuulda. Nojah, või siis Ots ja Gurjev, nad olid ju Legendaarne Totti paaridena. Moodi kurjevitega, ega ma mõtlen üldse niimoodi eesti lauljaid, tahaks kuulda rohkem eesti asju, eesti lauljaid, et oleks oma rahvusest ja oma keeldas kuulda. Et senikaua, kui minu meelest meil läheb selle väikseid, kuulasime kaks minutit praegu ühte ühte ühte armast duetti, ega tegelikult me hakkame juba maailma parandama ja lausa võtame siin selliseid filosoofilisi hoiakuid, aga mis ei ole paha. Aga ma arvan, et me peaksime saatega edasi minema, et jätkem eeldasid Otikenemis meis vallandas selliseid huvitavaid tundeid ja paneme peale järgmise plaadi. Ole kena. Me rääkis, teie tahtsite. Mina oleks lasknud rääkida ka, ütleme, mis tunded mul pole EM-iga seoses üldse ja kuna ma olen seda ise ka teinud ja emist unistanud Selle magasime maha, aga tead. Mis räägib minu kavas aga ma oleks tahtnud rääkida, et mis tunded mul alati on, kui me näiteks seda Bova rotidki kuulane ta mulle väga meeldib, kuigi noh, ütleme, tegelik lemmik on mul olnud nagu ikka see jah, klaasida Domingo, aga kui ma seda lutsianud kuulan, rõõmustab alati oma saavutustele, kui ta selle ilusa noodi kätte saad, siis ta nagu laps, eks ole, on, on õnnelik ja mul tekivad miski, vast paralleelid, ma ei tea, kas meie Hendrik on seda alati palju kuulnud, kuulanud veeno, Ta kuulas palju lauljaid. Või kuidagimoodi seos tekib, mõtlen, et kui oleks ikka praegused ajad, siis meie, Hendrik oleks maailmalaulja Saaremaa mees muidugi, huvitav, et kuigi ma olen ise seda ooperit ooperis esinenud. Ma nautisin, nautisin, et isegi näts, võib-olla nüüd hakkan pärast sinu saadet hakanud võib-olla jälle uuesti ooperit kuulama. Ma ei ole kunagi nagu sellega tegelenud, et ma võtaks, kuulaks üksikud kes mulle tõesti meeldivad. Lauljad, et neid ma hea meelega kuulan, aga sellist noh, et ma nüüd istuks, kuulaks Praatoriti seda. Peale ühe ühe ühe naise laulja ka, sest et see ongi päris tore kuulata. Margarita, sinu, sinu hinnanguid ei ole küll päris. Jah, ei ole küll sinu ääreliik, aga kiri Tartaalitseda kooles kiiridekanawa, kes on ka Eestit külastanud, aga paneme selles hoopis ühe, ühe sellise teistmoodi loo. Richard Straussi ei ole meie autor, kes ei ole meie saadetes kõlanud ja paremnägemisele ja parandage see viga siis nüüd kohe ära ja talagapsid aaria sisestas Straussi ooperis Arabella. Nonii nüüd on siis selline lugu ära kuulatud ja ongi kohe tore Margarita käest küsida, et võib-olla siis ka esid esituse esitaja kohta ja taolise muusika kohta üldse. Mina isiklikult olen muidugi Straussi Richardit just nagu vältinud. Mind on rohkem see Johan nagu käitnud häälega seoses olen nagu seda laulnud ja isegi püüdsin ennast nihvelduda selt roosi kavalerist. Väike osakene mul seal nagu teha oleks olnud. Et minu jaoks oli ta nagu kaasaegne muusika, et, et just need käigud, eks ole. Mis me siin enne demonstreerisin. Aga palun demonstreeriti mikrofoni eeskirjadele, nii. Oli. Aga sul oli tore kommentaar. Oli tore kommentaar, et neli minutit läks väga kiiresti mööda. Ja et siis ma just just kuulasin, et võib-olla et Richard Straussi ta midagi nii praegu kõrgustesse ei olnud, et seda, seda isegi võib isegi maha laulda. Aga muidugi, laulja on hea laulja. Jah, ja see on kuulata kui ka väga, väga nõudlik partiid ja väga nõudlikud vokaalpartiid on Richard Straussi on alati väga nõus. Ja, ja pikad hingamised. Kui ikka nagu ikka kaasaegne muusika Nonii, meie oleme oma oma sellise nii-öelda pool eksperthinnangu asjad, et nüüd siis palun vaimutisega teie katsioone, selline muusika kuulamine eelistustesse. Kuulate sagede sagedasti, Richard Straussi. Kui sa veel paar sõna ütled, siis mul ei jäägi midagi enam lisada, aga ikka tagasi Richard Straussi ja lauljate solfedžo juurde jää, sest et minu, mina mäletan oma kontsi Ast seda lugu, et lauljat ja solfedžo ei käinud üldse käsikäes, kes oli solfedžo tugev, see juba lauljala niimoodi püüne peale hästi hakkama ei saanud. Ja just sama tarkus Strauss ei tähenda mitte ilusat viini valssi, vaid see võib olla ka ohtlik ehk Richard Strauss. Nii et see tahab sellist tükk asjatundlikumad ja harjumist ja olema rohkem selle asjaga sees. Võib-olla on väga ilusaid romanss, muidu olemas laulu väga ilus troosidest. Kunagi laulsin evikutest roosidest. Ma ei kujuta ette, kui mõni muusikaliteratuuri õpetaja juttu kuulab ja kui me siin Straussi maha teeme, pigem pigem ütleks seda, et Richard tarust teadlik tahab asjatundmist. Aga Tõnis, mis sina räägid nüüd? Siin, kui me kuulame, hakkasime siis Neeme ütles, et vaadake nüüd seda orkestri ja kiiriteganawa koostööd või nende koosmängu, selles ma hakkasin just seda poolt jälgima ja siis kui sina sõitsime meelde tuletada sulle konservatooriumis on õpetatud, siis ma hakkasin mõtlema, et mida ma siis poliitikas on õpetatud selle koha häälega just praegu mõtlesin, et kust ja justkui nagu kui see kirdekanawa natukene vaikuse momendid ja siis muusika kõlas väga Woody voogavalt väga omapärane aknast mõtlema, mis viimati niimoodi toimunud on poliitikasse just nagu viimased presidendivalimised, et kui meie president ise ei rääkinud, siis orkester ehk meedia rääkis sel ajal. Ja kui meedia vait jäi, siis meie tänane president jälle ise võttis vahepeal sõna natukene ja siis jälle Ta hakkas voolama. Ja ma ütleks, et see võib-olla võib-olla kui selle tuuni, minu paralleele jah, minu elust. Aga mis veel, mis veel oli kahtlemata hääl oli minu jaoks küll super. Sellised aariad, need on nagu võimatu kindlasti niimoodi. Seltskonnas on see kindlasti väga raske järgi teha näiteks kõige lauda, mida ma tahtsin öelda seda, et võrreldes selle eelmise müüdud mõrsja duetiga seal just selline kuidagi seltskondlik lugu ja me olime, mis on ooperites väga erinev, et aga vajalikel mõnikord, et ooperites oleks sellised sellised duetid, kaarjad, mis inimestele jääb lihtsalt meelde ja mida seltskonnas seltskonnas kantakse ette, see on teatud määral selline, ma ütleksin isegi muusika propageerimine. See oligi see, mis praegu nii lihtsalt kahe loobu mulle, emotsioonid tekkisid. Ei, väga Tõnis, minule näiteks väga meeldib see, see arutelu, mis sa praegu tegid, et just nimelt, et et peab olema seal lihtsalt keerulise juurde tulla, eks ole, et tõesti meloodiline, selline üldarusaadav, inimlik heas mõttes selline populaarne Aarne, aga teiselt poolt ka ütleme, sellist süvenemist nõudev ja, ja selliseid väga, väga seisundi rikkad muusikad ja siin selles oli, selles oli seda see tõesti nõuab nagu sellist süvenemist, väikest, sellist meditatsiooni Aga ma tahtsin veel, Tõnis, sulle ühe küsimus on ta siia juurde, sa väga osavalt tõid selle poliitika mängu ja ma tean, et see osavalt kindlasti vastavaks sellele küsimusele, kui sa panid presidendiks laulja ja orkestris meedia, kelleks sa paned dirigendi, kes oli dirigent, kes oli dirigent või kes siis selle loo võimanit täis populistlikult tahaksin vastata, siis ma ütleksin, et eesti rahvas selge, aga see oli väga. Ma rääkisin, osav külaline on meil ja ei, siin meie saarlane ei alata. Edasi läheme edasi, millega sa meid kostitud, võib-olla jälle sellise romantilise, ilusa asjaga ja ma usun, et nii mõnigi ooperis sõber kindlasti võib-olla peaks seda üheks ilusamaks aariaks või vähemalt mingit väga hästi meelde jäänud maksa tabligaarivanduvat tegelikult ja tegu on siis ooperiga pärlipüüdjad, isee oper, pärlipüüdjad, Nikolai, keda ja Ernst plank laulavad seal kui kaks sõpra. Suures mures. Aitäh Tõnis komplimendid selles mõttes, et see on tõepoolest üks üks kaunimaid kaunist muusikat, on niivõrd palju ooperis, aga, aga see on tõesti üks üks võrratu võrratu toit, kus kaks sõpra näevad noort neidu kui ilmutist ja mõlemad armuvad sellesse neidu ning siis vannuvad üksteisele, et olenemata sellest oma valiku, siis neiu teeb nende sõprade puhul jäävad nemad ikkagi sõpradeks, nii et selline üllas mõte on ka selles selles muusikas sees. Aga noh, siis, palun ma ei tea, kas sa ise põhjendad, miks sa selle selle loo valisid või teie võistkond võiks siis kommenteerida meile siis. No mul on väga vähe lisada, kui sa juba selle loo nii kenasti üles kiitsid, see muidugi on hea valik. Aga võib-olla on huvitav on see, et vaata, mis armastus võib ühe mehega teha nii romantiliselt ja nii lüüriliselt laulma panna ja see oli noh, pise muidugi on selle armastuse tundamist muusikasse osanud nii kenasti kirjutada ja valada, et kas saab aru, millest on jutt. Aga kuulates seda, tundub, et sellel inimesel on hetkel süda lahti, tal hing lahti, temas on mingi ilus tunne. Aga Tõnis, nüüd sina? Noh, te olete juba loo kohta nii palju öelnud, et siin on vähe öelda, aga hakkasin praegu võrdlema sama lugu siis mulle neljateistkümneid Estonia 100. juubelikontserdil. Aga pean ütlema, et selles esituses ta on lihtsalt parem. Tihti nagu kipume kiruma või oma Estoniat, et nad ei ole mõnikord või lauljad ei ole tasemel või ooperi esietendustel tehakse mingi viga. Aga andke andeks, mulle just see meeldib. Et meil on oma Estonia lauljad, omad lavastajad, kes teevad vigu, see on ehtne, mõnikord aga kuskil väljas, kuuled mõnda meda ooperit, võimendaja etendust toovad, vaatad Ta 200 300 korda etendanud etendanud ja siis siis hakatakse võrdlema meie Estoniaga, et näe, seal tehakse seda asja paremini, siis tuleb võrrelda, milline power või milline jõud on mujal seal asja taga. Head lauljad, materjale on palju rohkem ja tegelikult tahaksime. Ma tahaksin tõesti nüüd loost nagu loost kõrvale minnes, aga just tänu sellele ma sain kahte asja võrrelda praegu omavahel, kui siin näiteks on räägitud mingist Tallinnast kultuuripealinnast minu meelest liiga tihti püütakse seda etendamise ja liiga palju seda sündmuse poolt üles lükata. Samal ajal vähe, vaadates seda, kui palju inimesed kui palju, kasvõi minusugused nii-öelda lihtsad kui kultuuri kohta võib öelda kultuuritarbijad võiksid rohkem käia meie enda etendustel, meie enda asjad, Nende kultuuri tarbida. Minu meelest. Tallinn on kultuuripealinnaks, seal peaks panema palju rohkem rõhku sellele ja mõõtma seda sellega, kui palju inimesed kasvõi Lasnamäelt vaataksid, vähem telekat. Käiksid Estonia teatris. Meil on siin täna tõesti kõlanud selliseid huvitatud muusikapalad ja ma praegu ma vaatasin, et iga pala on olnud erinevas keeles, nii et meil on siin kõlanud itaalia keel, eesti keel, saksa keel ja prantsuse keel, aga iga tüki puhul viga, sellise pala puhul olete te osavalt osanud rääkida saarlastest hiinlastest eestlasest poliitikast. Aga nüüd siis selle loo puhul, et kas eestlastele oleks nagu omane see, et kaks head sõpra, kaks noormeest nii-öelda pihivad teineteisele oma oma noh, selliseid kõige kõige sügavamaid tundeid või oleme meie nagu sellised kinnised, et see on kirjeldanud siin sootuks teistsugust rahvast. On jäite? Seal sensorid, hea küsimus, aga mina arvan, et kui kui sa seda ei tee, siis hiidlased ei tee seda ammu, olge meestega meestel omavahel selliseid pihtimus ja ma arvan, et ma ei tea, kas ma ütlesin küll praegu õieti raamatut, ma ütlesin ka sinu pooliidlase eest midagi ära, aga ma siiski arvan, et eesti mehed tõesti hea küsimus on vaid Eesti mehed on kinnisemad, selliste tunnete lahtiseletamisel. Kindlasti on hea, kui poliitikas, eks ole, et kui opositsioon ja koalitsioon ka nii harmooniliselt laulaksid koos thertsis sama partituuri järgi, siis oleks ju Eestis elu võib-olla varem ära. Vaat selles mõttes igav. Kas siin oli neid opositsiooni koalitsiooniga? Ei, mõlemale panid, ei ole meil ka siin ei ole mingisuguse, mingisuguse, just hiljuti kõlanud mingisuguse kahe vahelisele lepinguga, kus võis kohati niikaua kui kolmandasse armunud ei oldud veel iga päev kolmnurka tekkinud. Nii kaua siin ju tegelikult mängida sellist koalitsiooni ja kui seda Eesti paralleele tuua logadi mängida annab tegelikult tõesti, kui Eesti paralleele tuua Eestis mängitakse sellist koalitsiooni, aga seal olid sõbrad. Anname meie ainukesele daamile siis nii-öelda lõppsõna selle pala kirjeldamisel. Meeslauljad on olnud. Mina ütlen jälle jah, on küll, aga tegelikult ega mina nüüd seda tenori alt nii väga ei ei ole armastanud, mul on rohkem nagu baritonid sümpatiseerivad stenorile, nagu olen esitanud väga kõrgeid nõudeid, et tekiks näiteks ütleme Pavarotti puhul ju tekib selline kohe kui seda kuuled ja jälle ütlen, et meie Hendrik Krumm muidugi tekitas ka neid selliseid tunded, aga mul tekkis ka kohe paralleel, mõtlesin, et kes, kes meil paneks selle kuulsa mehele, see on väga kuulus mees. Jah, et vabaneksid kuuse küll sinna täitsa, et oleks võimeline ilmselt neid tundeid tekkinud. No kahjuks ta enam ei laula. Ja omal ajal Tartus oli ikka Endel Ani oli, oli ikka kuldse häälega. Noh, loota Mati kõrtsist ka, kujuneb mulle juubeliet on, sul väga meeldis, sest noh, arvestades seda, et kui Talsiinas oli mul väike poiss ja vahel oli ebaõnnestumisi ka, aga aga praegu ta oli küll väljakujunenud ja ma hea meelega tahaksid, et tal hästi läheks, ta suudaks ennast veel rohkem realiseerida. No tegelikult sa täiendasid praegu just nimelt Tõnise juttu selles mõttes, et meie peame märkama seda, et meie Eestimaal on, on väärtusväärtuseid ja väärtuslikke andeid, nii palju tundkem nad ära ja. Ja eriti veel seda öelda, et, et seal tartlane No see lihtsalt praegu veel ei ole tulnud, aga see aeg on kindlasti ees, ma arvan, et noh, ütleme Peterburist on tulnud, eks ole, mina olen nagu, nagu Moskva kandist tulnud. Saaremaalt, on meil terve hulk terve suur plejaad kuulsaid ja häid lauljaid vaat Hiiumaal või ei tule praegu meelde, on rohkem tantsijad vä? Ka, et millal ma selle välja ütlen, et ega ma pole mingi hiidlane. Ma olen võru paista. Narrid ja mina olen jälle Pärnuga. No kena, aga usun, et kõik meie poolt nimetatud geograafilised punktid ka hetkel kuulavad meie meie saadet ja ja ka saadavad siis tagasisidet meile netiaadressil info, ät, opera, punkt, või post kaardikese kirjakese aadressil Estonia puiestee neli, Rahvusooper Estonia märgusena gurmaanid, olemegi selle kordamise nii-öelda siin ära unustanud suures muusika kuulamise tuhinas. Just võlakirjaga jutuajamist saade velo tegelikult ju kergesti kergelt ikkagi nagu võistlus saada ja ma tahaks nagu lugusid hindava pärast isegi järjekorra kokku saama, mitte vaatama, milline maakond Eestis kõige vahvam. Aga kuulame ära ka sisse. Eesti muusikale ka eesti lauljate tulevikule, eks ole. Aga kuulame ära ka viimase muusikapala ja ma valisin selleks taaskord Putšiini ja see on laureta aaria siis tema ooperist kannis kõiki ja, ja seda laulab meele iileenakut Ruubas. See oli siis laureta aaria Putšiini ooperist jonnis kiki ja Tõnis, seekord siis Palts. Palts ütlema palataliseeruma niimoodi, sest ma sain aru, et küsiksin sinu käest siis kohe, et, et kui, kui su tütar tuleb sinu juurde ja nii kaunilt laulab ja palub papatajate papa, ole kena, luba mul selle poisiga abielluda, et kas sa, kas sa siis eeldiksid? Kõhe, lähed kohe mõtlema, et ega sa midagi ei tea ja ei, ma ei tea tõesti, ma ei tea, mida sa midagi ei tea, mida? Ma. Ega sa midagi ei tea, mida? Ma ei tea. Ka ilmselt oleks see juba juba seda vajalikku tuleksin nii ilusti küsima, juba see oleks väärt, et jah öelda sellepärast et mul tekkiski hirmsa küsimuse peale, et järsku on midagi, mida ma ei tea. Tänapäeval on need asjad kahjuks. Mõnikord käivad, käivad, käivad mitte nii nagu ooperis küsitleda jah. Mis konkreetsesse loosse puutub ja kui teil praegu välja, et see on kõige kuulsama silla peal Ponte VEKi peal tehtud ši isegi köise kajastab seda kohta just kus see toimub, siis tuli mul tõesti või need, see, kui väga ilus linn meelde ja eks tihti niimoodi ooperi ooperi meloodiates tihti tulevad niimoodi geograafilised kohad meelde ja kuna on väga palju ikkagi itaalia keeles, siis alati tuleb, alati tuleb Toskaana Toskaana meelde just selliste heade veatult esitatud ja vihatute lugude puhul, kus ei ole nagu mitte midagi kuskilt kaasa haarata, vaid lihtsalt selles muusikas hõljuda. Ei, ma ütlen veel kord, et kui mul on peale tööd väsinud ja lähen ooperisse ja ma pean ütlema, et mõnikord heade lugude peal heade lugude puhul nad on nii head tuleb tukk peale just nagu vastupidi, mõnikord halva looga saad nii vihaseks esitamisega ärritad ennast ülesse ja sa oled väsinud, siis ei jäetud peale. Aga kui tuleb väga hea lugu väga heas esituses, siis sa lähed sellega nii kaasa, et avastada ei saa aru, lugu läbi ja need seal on ikka veel väikene tukk peal. Aga ma vaatan, et sa täna oled küll üsna kerge olnud, meil siin laua taga, aga Tõnisson, sina palun äratust. Tõnise äratus. Ma olin oma mõtetes, ma olin kusagil kaugel ja reisimehed ja teeme geograafia laiemaks, millegipärast sellel Auretaar ja ma arvan, et sobiks panna mängima siis kui sa sõidad oma autoga need Austria Alpides just läbi saanud, hakkab pihta, see laks itaalia madal. Hoopis teine maailm. Sa oled jõudnud Itaaliasse, tee on hea, sõita on hea ja sul on selline Itaalia on ees ja tunnen Ghana veinikeldrid veini ja veini ja pasta, maitse juba eelmaitset igal juhul olema. Just päev veeta Veneetsias istub siin laua ümber veel üks daam, kes on seda rolli sedasama aariat lausa laulnud. Ma olen lausa etendusel ja kuigi jälle päris minu osa ei ole olnud, aga seal oli võimalus laulda koos Georg Otsaga ja see oli üks meelde ainult võimalusi. Tema oli siis nimelt minu isa. Alati enne kui me lavale läksime koos läksime, siis ta ikka alati küsis, et kus mul ikka nii ilus tütar on ähvalisel blond ja niimoodi krimineeritud, kuigi ma ei tea miskipärast üks grimeerija püüdis alati mind inetuks teha. Ütles, no ma ei tea, taevased see laureta ei ole mitte kõige. Ta ütles, et ta ei ole mitte kõige targem naine selles mõttes, et tal peab nagu välimuses kase avalduma siis et on niisugune rumal natukene või? No ma ei tea, aga vaatan, et mõned pildid on päris. Raisanud rumal olla vähemalt tema oma tema hingesuurus. Ma tulin, oli koomiline ooper, eks, ja seal oli palju koomikat ja muidugi me nautisime Georg Otsa seda, seda algust. Kui ta seal nende sugulastega nii kaugemad ma käisin sellega Moskvas kahes on filmitud, tegelikult peaks, ma ei tea, kas seda alles on. Nii see oli siis meie saate viies pala ja tuletan siis kuulajale meelde, et kuulasime siis täna lohimi müüdud mõrset Richard Straussi ooperist Arabella Ühte aariat, pärlipüüdjate duetti ja viimasena kõlas siis ionis kikiooperist laureta Maarja. Niisiis oleme oma arvepidamises on kokku löönud ja, ja ole kena. Primadonna saluuta Margarita Voites, meie võistkonna kapten. Siis meie meie tulemused. Mina jään ikkagi poeemi juurde, põhje on kõrge Too Arabella la pärlipüüdja Soll ja Smetona faa, Chani. Oskad sa põhjendada ka, miks? Miks just poeem meie poolt nii-öelda saab? Mind köitis just lauljad, lauljate meisterlikkus, et nagu kolm meistrit Pavarotti ja freeni, need need on ise suurkujud, rääkimata sisest, muusika. Nii mina arutasin siin oma punktikesed ka siia juurde ja tõepoolest midagi teha ei ole probleem, kes oli meie eelmise saate edasimineja meie poolt vähemalt läheks pala ka edasi järgmisse saatesse, aga Tõniset. Nonii Tõnisel, mina all on ka siis meie spetsialist. Tõnis, sa lähed, et esimesena ma saan aru jah, nagu vastaste või meie kaasvõistlejate Twitteris on tõesti väga konservatiivsed ja hoiavad oma joont, aga eks me püüame siis nende kond kõigutada. Jõudumööda. Mina annaksin kindlasti esikoha praegu Arabella, peale teist või kolmandat kohtub hakkaksime pärle püüdjatele ja Bofeemile. Aga kui siin mõne sõnaga öelda, lihtsalt mulle see Lissa Straussi lugu oli üllatus ja lihtsalt teistmoodi kui selline tavaline teistpidi teistmoodi oliga müüdud nõrsjaga ütlesi müüdud mõrsja oli liiga lihtne, tegelikult samal ajal see Straussali nii-öelda keeruline pärl. Selles mõttes väga huvitav hinnang, et sinu lemmikuteks said nagu kõige lihtsam ja kõige keerulisem sõdima siiski e siiski väga ma ütleks lemmik küll, aga siiski ma siiski panin kaua täis metena siiski pigem pigem viima viimast kohta jagama oldud, et mulle meeldis selles lihtsuses, samal ajal aga talt tali nagu natuke liiga lihtne siin muusikalise hinnangu mõttes. Teine. Selge saarlane vaata algusest peale, me oleme sinuga kembelnud, mina panin omad punktid üks, kaks juurde ja nüüd üllatusena meie stuudiopoolele teise rahvale meil võttis pärlipüüdja. Ehk sai pärlipüüdja meil 13 punkti, kui nüüd need noodinimed numbriteks ümber panna. Meil ka probleem on 13, aga mis me. Ja nüüd teeme niimoodi, et et laseme kuulajal otsustada, et meie poolt siis oleks valmis edasi minema järgmises saates. Pärlipüüdjate ott või siis poeemi lörtsi? Jaa, kuulajatest nüüd sõltub, kumb pala kõlab järgmises saates ja andke meile siis tagasisidet, palun, kas internetiaadressil info ät oopera punkt e või siis postiaadressil Rahvusooper Estonia, Estonia puiestee neli, Tallinn ja märgusena ooperigurmaanid, külalised, viimane sõna, kuidas ta ennast sellisel võistlusel tundsite ja kas tulete tagasi, kui kutsume? Neeme, ma ütlen aitäh sulle, et sa ei teinud sellist jõhkard lahendus lõpus 13 13 seisu puhul ja öelnud, et nüüd mõlemad pooled laulavad seda ja mul oleks selline tunne olnud, et siis siis te oleksite võitnud midagi, oleksime, olemegi lauljad, tegelikult mõlemad kolleegid, spetsialist. Neeme Neeme oligi nii suuremeelne, ta andis selle. Aga kui ma oleks teadnud, et saab jagada, siis ma oleks muidugi pannud selle Arabella ka siin niimoodi kõrvu ütleme, jaganud, kui oleks niimoodi, et esikohta võid jagada. Muusika oli niivõrd huvitav, niivõrd värske ja Straussi tuleb lihtsalt lihtsalt õppi pida kuulama kui teda, nagu rohkem ta tuttavaks saab, jälle märge, et võiks ju siiski lavastada Estonias ka siis. Estonias lavastada niivõrd palju oopereid, lavastada neid ooperid, mida on vaja. Roosikavaler aga midagi muud. Aga me jääme siin kindlasti muusika üle siin mõtteid vahetama ja teeme seda siin veel pikalt. Ja ma tulen veel, aga ma ütlen märguanne, eks ole, väga ootaks Rigolettot iga, kui Jassi Zahharov. No seda ma võin öelda, seda võin ma sulle öelda, et Rigolettot tuleb ja tuleb ka meie järgmine saade, seda juba mõne aja pärast teele kuulajad, aitäh kuulamast ja kohtumiseni.