Tere päevast on kätte jõudnud järjekordne rahvateenrite saade ja võiks alustuseks öelda, et ka sügis on kohale tulnud. Veidi hilinenult, aga siiski väljas on juba üsna jahe ja tibutab vihma ja lehed langevad. Aga see või et Eestis on neli aastaaega? Mul on rõõm tervitada ka stuudios kahte head kolleegi Peeter Ernitsalt Maalehe peatoimetaja, tere Peeter. Ja Rein Veidemanni, Tallinna Ülikooli professorit ja Postimehe kolumnisti. Tere päevast. Saatejuht Mart Ummelas. Nädal on olnud sündmusterohke kogu maailmas. Ühinenud rahvaste organisatsioon on saanud uue peasekretäri, kelle tema nime Ban Ki-moon on see vist õige hääldus, nii nagu meie keelenõustaja on soovitanud. Aga ma usun, et seda hääldust ja teda. Me õpime veel lähiaastatel tundma, sest peasekretär valitakse ikkagi 10-ks aastaks. Jah, Nobeli kirjanduspreemia kätte jagatud. Reinold lühikommentaar, mida saab Pamuki kohta harva. No seda, mida ma Postimees ka repliigis väljendasin, et TEMA kirjanduslikest saavutustest eestikeelses ruumis ei ole suurt Pole teada midagi veel ja alles võib-olla lähiajal me saame tema ühe läbimurdeteoseks peetaval raamatut lugeda Omaani lumi lugeda, peetakse postmodernistlikus kirjanikuks Türgis endas väga populaarne kirjanik, samavõrd populaarne publitsist ja vastuoluliselt tõlgendatud ja teisiti mõtlevaks peetud, aga mind on tähendab kuidagiviisi noh, natukene üritab juba mõtleksid, müritab aga see asjaolu, et et viimastel aastatele Nobeli kirjanduspreemia lisaargumendiks on kogu aeg mingisugune poliitiline või siis eksklusiivne erandlikke aspekte siis kirjaniku enda isikus või tema loomingus ja antud juhul ka siis Pamuka just sel aasta algul teatas, türklased peavad tõsiselt arvesse võtma seda, et nad on sooritanud ajaloos genotsiidi armeenlaste vastu ja hävitanud murde ja et nad peavad seda tunnistama. Ja muidugi kommentaatorid ütlesid selle kohest kinni, et see oligi. No ja siis Rootsi Akadeemia üks avaldus Türgile Pamuki kaudu. No vot, see on muidugi kahetsusväärne, kui kirjanikud satuvad ise sellesse rahvusvahelisse poliitika tegemisse selles mõttes, et nende kirjanduslikku loomingu nisugune esteetiline väärtus, filosoofiline tähendus kipub sel juhul tahaplaanile jääma. Nojah, kui kirjanduspreemia puhul see poliitiline taust oli selgelt märgatav, siis rahupreemia puhul ja seda kindlasti ei olnud, sest kõik ju ennustasid vähemasti meie põhjanaabrid, et Martti Ahtisaari saab lõpuks oma Nobeli preemia kätte ja Soome televisioon näitas ka, kuidas Ahtisaari kos kaamerate ja fotoaparaatide ja suure seltskonnaga vini büroos ootas seda teadet. Ja siis, kui sealt tuli teade, et Nobeli rahupreemia läheb kusagile Bangladeshi kellelegi just suunile, siis see näoilme oli üsna hapu. Mida sina meetorist arvad sellest, et seda rahupreemia nagu tähendust hakatud avardama, et on keskkonnakaitsjad saanud ja nüüd tankur sotsiaalpoliitika, nii-öelda alternatiivset sotsiaalpoliitikat teostav või pooldav majandusteadlane plussis pank? Selles mõttes, et tähelepanu pööramine ka sellistele nii-öelda näiliselt sellistele võimalikele päris tundmatutele inimestele ja minu meelest see on sümpaatne tegelikult, et ega mingisugused nimekad poliitikud ei ole see ainult need tegijad, kes teevad ja midagi Ahtisaari kohta halvasti öelda, aga aga selge see, et kõik need preemiad, eriti mis puudutab seda ühiskondliku ühiskondlikku sfääri ja värki. Loomulikult on nad tugevalt politiseeritud ja, ja kui üldse üldse elu. Sest ma mõtlesin pärast seda, et mida oleks pärast seda, kui see türklane sai selle paruka ja et, et mida oleks pidanud Jaan Kross tegema temale, aga see aasta räägiti, et pidevas nii-öelda selles risti peal üks nii-öelda kindlamad samuti nagu Ahtisaari, et mida oleks pidanud siis Eestis olema ja mida oleks pidanud vanameister ütlema või tegema. Et. Et saada nii-öelda suuremaid võimalusi et see nagu see nagu ei ole tõesti, võib-olla see ei ole nagu kõige sümpaatsem Ma arvan, et kas oleks vaid seal nüüd nali teravamalt säravate holokausti teemal näiteks? Jah, jah, võib olla küll või mingi asi on selles, et mida mina, kirjandus inimesena ootaksin või oleksin oodanud, olen oodanud nüüd kogu aeg viimastel aastatel et siis poolest siis ühe või teise kirjaniku endale looming on niivõrd võimas, et tema see poliitiline väljund või ajakajaline väljund seda võimalus, no võtame keisri hull, eks ole, ta on samal ajal, kas see oli aeg, kus me tõesti ootasime ja oli täiesti noh, peaaegu et kuidagiviisi oli üpris üpris, et noh, kui see teos nüüd Euroopas läbi ei murra või maailmas, et siis on väga raske eestlastele kirjutada niisugust teost, mis mis läbi lööks. Aga see läks mööda tookord ja ka Eesti enda asendi oli siis noh, maailma võib-olla niisuguse avalikkuse silmis rohkem tuntud, kui ta seda praegu on. Nii et aga ma ootaksin siiski, et see teos, tema looming ise on niivõrd võimas, et ka sellest saab teha poliitilisi järeldusi. Noh ma ei tea parki loomingust, no seal on identiteediga tegemist ja across kogu oma loomingus ühe väikerahva identiteeti tema probleeme käsitlenud suhtes, suurriikidega suurte kultuuridega tähendab ja selles mõttes tema looming on, ma ei kahtle, sama kõnevõimeline, sama jõuline nagu siis varuki looming, mille kohta referaati ma olen nüüd lugenud. Aga noh, samas võta jälle alles oli prantsuse Parlamendis sama arutelu ja otsuse vastuvõtmine ja nüüd mõni päev hiljem on, selgub, et paruki saab ka Nobeli preemia, eks ju. Et ma ei tea, kas vandenõud näha siin. Sest ajaliselt väga nõrk, nojah vat Rootsi akadeemia seosed prantslase parlamendiga on vandenõuteooria järjekorrale. Ma olen lihtsalt üks uudis, alles lõpp tuleb teine järjekordne vandenõuteooria. Aga niimoodi need uudised üksteise ritta satuvad, nendest me räägime ka veel edasi, aga tuleme nüüd maailma suurte sündmuste juurest. Noh, me võiksime rääkida siin Anna Politkovskaja, st ja kõigest sellest jubedusest, mis sellega seotud on, kuid ma arvan, et meil ei ole siin hetkel midagi sinna juurde vast lisada sellele, mida on ka juba ajakirjanduses ilmunud ja kahtlemata Venemaa demokraatia on tõsises kriisis, nagu me oleme seda korduvalt tunnistanud. Jah, aga samal ajal, eks Venemaa kohtagi kehtib seesama, mis on Venemaa demokraatia ja tähendab, need demokraatial on ikka niivõrd palju erinevaid nägusid ja me näeme, et nad kogu demokraatlik riigisüsteem on väga mõjutatud kultuurilistest iseärasustest. Me ei saa hetkegi unustada seda, et see demokraatiamall see mudel, mida meile tundub, et Läänes, et meie meile nagu omaks võetav, et see demokraatia mudel on sobilik kõikides teiste kultuuride rahvaste juures. Igasugune demokraatia eksport varem või hiljem lõpeb tegelikult suure konflikti, kas ma sain maal endale või nende maade vahel, kes demokraatia peale suruvad teistele sama hästi võiks ju rääkida vene kultuurile konstitutsiooniline monarhia võib-olla kõige sobilikum olnud, kui ajalukku vaadata. Nii et. Ja rääkides nüüd meie seisukohast, siis alati on suurriigi naabruses väiksel rahval raske elada väga on vedanud selles mõttes Ameerika naabritele, et ükski nendest riikidest ei ole samasugune väike riik. Nii Kanada kui Mehhiko on võimsad ja suured riigid, aga kui me vaatame sealt juba edasi Kesk-Ameerika suunas, siis me näeme ju selgelt, kuidas kogu Kesk-Ameerika elu on olnud otseselt seotud Põhja-Ameerika Ühendriikide ambitsioonid. Ja ei, ma tahtsin öelda seda, et mind valesti mõistetakse, et mina, nüüd olen siin, sulle Venemaa eestkõneleja, selles rumalam selles kohutavas juhtumis, mis nüüd oli, mis, mis puudutas meie oma kolleegi tegelikult sisuliselt ajakirja, mis on tõesti Venemaal on üks suur nuhtlus, et seal väga palju ajakirjanikke satub represseerimiste ohvriks, aga samal ajal, kui lugeda nüüd neid kommentaare, siis viimase üks viimastest oli see võib-olla, et ka näiteks president Putini vastased korraldasid sellesamuse. Atentaadi ei õnnestunud kahjuks õnnestunud atentaadi Politkovskaja. Nojah, eks need niidid igal juhul jo viivad välja nii või teisiti Keeniasse ja see on tänaseni Venemaa see kõige nõrgem koht ja kindlasti nüüd kogu Venemaalt üldistada ka ainult selle ühe probleemi valguses või näiteks suhtumise kaudu Gruusiasse. Selles mõttes mulle isegi meeldib tänases Päevalehes Andrus Kiviräha kirjutis sellest, kuidas ta käis vaatamas jalgpallimatši Peterburis ja ja kus ta küll ka ütleb, et vaat kui õudne kõik temal on, aga sellest hoolimata ta ei loobu Venemaalt viimast, niikaua kui sinna lastakse. Et noh, et see on just see minu meelest õige suhtumine, et, et me võime küll tauninud seda poliitikat, aga me ei pea hakkama taunima sellepärast riiki ega rahvast kui sellist. Me me peame ikkagi lootma selle peale, et need asjad kunagi arenevad. Aga nagu ööl, kui nüüd Eesti asjade juurde Eestis on hirmsaid asju juhtunud viimastel päevadel olil lapserööv selline üsna räige katse, mis õnneks õnneks küll takistati, seda ilmselt siis mingi väikese koputaja abiga. Jumal tänatud. Samal ajal väikelinnas Keilas on õudus, et tänased lehed kirjutavad. Pean tunnistama, et ma tõesti midagi sellest ei olnud seni kuulnud, aga, aga lugedes nüüd seda, mis Keilas juhtub tõepoolest, tekib küsimus, et kas, kas seal toimib üks või mitu sellist pedofiili. Ja need juhtumid, mis on tulnud avalikkus on üsna üsna räiged ja rängad ja mingil määral näitab seda meie ühiskonna tänast seisundit, et samal ajal kogu Tallinn on täidetud ostu rallidega ja, ja hullude päevadega ja läbi müügid on suuremad kui kunagi varem, mis näitab, et rahvale ju raha ja võimalusi on tarbida, siis teisest küljest selle taustal on, eks ju, meil siis noh, niisugused erakordsed asotsiaalsed nähtused de lähekski hea meelega üle siis selle nädala suursündmuse juurde, mis oli isegi vähem ega rohkem kui Eesti vabariigi uue presidendi Toomas Hendrik Ilves ametisse astumine üheksandal oktoobril ja tema troonikõne, kui nii võiks öelda, seda on juba jõutud nädala alguses kommenteerida ja, ja ka nädala jooksul kommenteerida, enne kui ma teile sõna annan. Ma ütleksin, et minu jaoks oli ta üldjoontes sümpaatne kõne, sest siin puudutati olulisi asju ja, ja nagu ei otsitud väga niisugusi uusi vastasseise, mis oli meil ühiskonnas nüüd selle aasta jooksul ju niigi väga teravaks teinud ja põhjendamatult teravaks, et oli seda silumise tunnet, natukene niisugune pinge, maandamise tunnet. Kuigi oli ka mõningaid aspekte, mida tahaks kritiseerida, aga alustaksin sedavõrd ainete Reinust, kes teatavasti on ka olnud eelmisel presidendil väidetavalt abiks mõnede kõnede kirjutamisel, et kas sina oleksid sellise kõne kirjutanud. Kui Toomas Hendrik Ilves oleks palunud. Kindlasti ma oleks aidanud kirjutada selles suunas, nagu see kõne nüüd ka ette kanti ja ja ma tähendab, loodan mõjulisi peal kindel selles, et Toomas Hendrik Ilves on ju väga hea publitsist ja ise kindlasti kirjutab oma kõnedest nii-öelda põhiosas või vähemasti nii nagu Lennart Meligi oli ju ise ikkagi väga aktiivne osaline oma kõnede kirjutamisel mis iseenesest ei ole sugugi igapäevane, sest et üldiselt Superriigipeadel on terved suured meeskonnad, kes kirjutavad kaasa arvatud lähiriikide riigipeadel, kes tegelevad kõnede ettevalmistamise kirjutamisega. Ja siin selles inauguratsioonikõnes. Mina uurisin seda nüüd kahes kontekstis, Lennart Meri inauguratsioonikõne ja, ja Arnold Rüütli inauguratsioonikõne kontekstis ja pean ütlema, et et ma kogesin siin meeldivat järjepidevust, et siin oli kõigepealt Toomas Hendrik Ilves, alustas pöördumist rahva poole samas stiilis, nagu seda Arnold Rüütel tegi, pöördes armas eesti rahvas. Tekstis endas oli ka teistkordne pöördumine, kus ta juba pöördus Lennart Merile tavaks olnud pöördumisega armsad kaasmaalased. Ja ka need siis märksõnade, mida ta puudutas, need olid mõlema nii-öelda presidendi retoorikast võetud või kattusid seal nüüd ühe uue momendina siiski, mida ma tahaksin esile tõsta. Ta oli see, mis on võrdlemisi riskantne. Julges on ja mind huvitab nüüd see, kuidas president Toomas Hendrik Ilves seda edasi arendab, see on see nõndanimetatud uue Eesti kontseptsioon. Et uus Eesti, mis kellel ei ole, tähendab millel on ainult ütleme ajalooline tõesti puhtalt ajaloos spetsiifiline seos 1930 taastatistiga ja Nõukogude Eesti okupeeritud Eestiga, sest et kõnes selgelt rõhutatakse, et uus põlvkond ei taha midagi teha sellest sõnast taas. Ja see uus Eesti kogu aeg ta ka rõhutab, seda rõhutas seda, see on ikkagi väga selgelt siis noh, tal ei ole seda niisugust. Mentaalset isegi mentaalset järjepidevust ja 1920 30 taas Eestiga, mida rõhutas Lennart Meri. Ma ütleksin, et minu kolleeg professor Rein Ruutsoo on rääkinud, et ta Toomas Hendrik Ilves on protesti president. Vähemalt vaimsetelt oli seda. Jaa, ja ma ütleksin, et ta noorte tahan selle uue Eesti president mitte siis esimese ja teise, vaid ma ütleksin nüüd selle uue noorte Eesti president, mis sellest kõnest välja tuli ja üks huvitav uus märksõna, mis on produktiivne, viljakas märksõna, mind huvitab ka see, kuidas ta seda edasi arendada või kuidas see tegelikkuses hakkab siis toimima, nimelt kaaskondlased. Toomas Hendrik Ilves presidendina on toonud niisuguse uue sotsiaalse koosluse atlasena kaaskondlased, mis võimaldab tõepoolest käsitleda nii eestlasi, eestivenelasi kui ka siin elavaid mittekodanikke selle ühe nii-öelda struktuurilise tervikuna, nii et ma jään väga suure põnevusega ootama nüüd selles kõnes, et väga oluliste märksõnade edasiarendusi Loomulikult intelligentse inimese juttu ja kirjatükki on isegi ja tema enda esituses alati nauditav kuulata. See on selline esimene tähelepanek. Tinasi on ka see, et ma vaatasin ka neid mõlemaid tema eestlasi, presidendi kohal, nende kõnesid. Ja, ja tõenäoliselt Ongi vist teistmoodi, et et riigipea riigipea peabki sellist lepituse sõnumit ja rääkima ja siluma ütlema, et nagu ta oma selles enne valimisi manifestis Kaotame või vähendame neid lõhesid. Linna- ja maa ja rikaste ja vaeste ja meeste ja naiste vahel ei olnud küll aga, aga no selline selline selline lõhede silumine. Ja, ja siin on samamoodi see, aga mis mulle torkas nagu silma ja mis on üsna tugevas sellises kontrastis sellega, missugust enne oli see, et nii-öelda mineviku tsiteerin. Siis ei tohiks nagu minevikku enam kasutada malakana. Minevik ise ei saa kedagi karistada. Ja kasutada siis, kui minevik paista läbi, on teada ja avalik. Ja samad tuleks olla suur ja suuremeelne. Ja räägi ei tohiks kedagi süüdistada. Hirmutada ja ähvardada, ei maksa kätte ega solva. Selleks, et Eestit muutnud peaks muutuma paremaks. Me peame hakkama käituma nii, nagu tahaksime, et meiega käituksid teised. Aga kuidas me endale seda Nädal enne mis oli siis tegelikult oli ju nende poliitiliste asjade kasutamine malakana, see oli ju see ongi põhitegevus ja kahjuks oli suuresti need jõud, kes olid tema taga, kasutasid seda, noh, on räägitud, kuidas president Rüütel lõhestas riiki oma ordenit jagamisega, ma arvan, et kui asi läheb rahulikumaks, võiks vaadata seda rahulikumalt, kuidas see tegelikult oli ja, ja äkki oli see selle konflikti niimoodi selline ülespuhumine, et pärast oleks võimalik tasandada, sest see on vana asi, et selleks, et et elektrit vaja, isegi kui tüli ei ole ja, ja paljud bioloogid on seda ka viidanud ja ka Aaviksooga, kellega ma sel nädalal intervjuu tegin Isamaa ja Res Publica ühe võimaliku liidri, ikka ka tema tõdes, et tegelikult seda konflikti sisenemist nagu ei ole. Aga poliitikud on seda oma huvides nagu tekitanud või rääkinud. Ja, ja nüüd selles mõttes sümpaatne, kui uus president ja korduvalt oma kõnes ütleb, et mineviku nii-öelda malakana kasutada selleks, et Eesti paremaks muutuks ja selle Rein, sinu selle eelneva jutu, et see uus põlvkond, kes siis kellele kes viie aasta pärast ei taha kuulda mingisuguseid taasiseseisvumisest ja kõigest sellest, mis enne on nagu olnud kuidas õnnestub? Veenev on tema sõna kohe-kohe, sest ütleme niimoodi, et alles lõppes malakaga ja üsna nii-öelda võigas andmine. Ja teiselt poolt kohe algavad ju parlamendivalimised või õigemini, ja tegemist on juba sisuliselt see kampaania alanud, eks ju. Ja mul on väga raske uskuda, et et sedasama malakat ei hakata väga innukalt kasutama. Nüüd nüüd ma ootan väga ja suure sellise huvi ja põnevusega ja hoian pöialt presidendile. Nüüd saame näha, aga milline kaal on presidendi sõnal? Just ja kohe-kohe ja kas teil on selgroog ja kas tal on selgroogu siin või mitte? Lihtsalt peab tunnistama, et jah paralleel. Jah, ma tahtsin lisada just, et, et äsja Õpetajate lehes ma tean, et see oli kavandatud Maalehes, on üks üsna põhjalik analüüs sellele just nimelt selle minevikku malakana kasutamise on juba mainitud, Rein Ruutsoo on teinud. Aga sellest on väga asjalikud veenvalt kirjutanud ka juba kolmandas artiklis vist kolmandas kolumnis. Sellega seoses on Arujärv, nii et kel vähegi võimalust, ma väga soovitan neid autoreid lugeda. Et, et võib-olla laiemalt mõista seda olukorda, mis meil, mille taustal meie uue presidendi saime. Poolest. Peeter, sul on õigus, et et need, need, see, see kõne oli julgustav see kõne oli poolest me siin kolmekesi olime nõus tunnistama seda, et, et seda oli meeldiv kuulata ja lugeda on ka. Aga nüüd küsimus on selles, et selle usaldusväärsus tähendab, kui võtad just nimelt seda eelmist tausta, selle selle taustal tekib ikkagi niimoodi väga skeptiline moment. Ma tahaksin kõigepealt rääkida ühest analoogia, joonis on mulle hakanud nagu intuitiivselt paistma, vaadake, kui Eesti vabariigi iseseisvus taastati. Siis pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist jo hakati meile ka nagu rääkima sellest, et Eesti vabariik tegelikult sündis alles 92. aasta sügisel Mart Laari valitsuse valimisega uue põhiseaduse alusel ja sellega nagu kogu eel päev periood, nii-öelda see iseseisvuseni jõudmine mõnes mõttes pühiti luua ka valve alla ja noh, Edgar Savisaare valitsus kuulutati peaaegu et nõukogude võimu käepikenduseks, et ma kardan, et ka praegu ei toimuks samasugust mõttelist uperpalli, kus nüüd öeldakse, et Toomas Hendrik Ilvese valimisega presidendiks nagu eelmised 15 aastat nagu pühime taasvaibal tunnistamine teksimiseks, ebaõnnestumiseks ja läbikukkumiseks. Ja nüüd meil on alles tõeliselt vaba Eesti vabariigi, et selline pidev naha loomine, mis on tuttav, eks ju looduses roomajatelt, et, et me hakkaks sedasama ja asja siin nagu ühiskonnas toimetama. Ja nüüd sa nimetasid kahte nime, vein, ruutse. Evi Arujärv lahmal liidaks siia ka võib-olla Rain Veidemani ja Ernitsa et mina tahaks uskuda, et nendest inimestest räägib oma kõnes Toomas Hendrik Ilves kui ta ütleb, et on juhtunud meie unistuste riigiga demokraatlik Eesti vabariigiga, kui selle kodanikud kardavad avaldada vabalt oma arvamust kui kodanikud hakanud tundma hirmu ja meele karmi soovi ess käituda kodanikena, talitada oma kodanikukohustuse ja südametunnistuse järgi. Ma tahaksin loota, et just ta mõtleb neid kolumnist, kes ka selles olukorras suudavad jääda ausaks erapooletuks, sest nii-öelda erapoolikuid ja ka ebaausaid kolumnist ja ajakirjanikke meil piisab. Küllaltki mina näeksin seda sõnumit sinnapoole suunatuna, ma tahaksin väga loota, et see ei ole vastupidise mõtteviisi vastupidiste. Lähtekohtadega, et see vaikimisi jutt tegelikult mind üha rohkem ärritab, me oleme rääkinud ka siin rahvateenrite saates vaikivasse ajastust juba aastaid ja ei hakanud kahtlemata mitte sel aastal pihta, vaid see algas 90.-te aastate lõpust ja me teame, millega see seotud oli. See oli seotud teatud nihkega Eesti ühiskonnas, millega noh, ütleme niisugune vasakpoolne sotsiaaldemokraatlik mõtteviis tõrjuti kõrvale. Valitsusse kuulus meie legaalne sotsiaaldemokraatlik partei tollal küll nime all vist mõõdukad või mis nende nimi parajasti oli. Siis hakati rääkima vaikivasse ajastusse, sest ühiskond väga selgelt kandus, läks, tee nii nagu meie eelmine president armastas öelda ainult üks maailmavaade, üks tõde valitses meil nii meedias kui kui avalikkuses. Ja tegelikult ongi, küsimus on nüüd selles, et kui me nüüd räägime vaikivasse ajastusse seoses sellega, et me oleme mõnevõrra Greenist välja tulnud, siis minu meelest see on väga ohtlik tendents. Me ei tohiks mingil juhul nüüd hakata seda keskmist tõde, mida meil on terve selle aasta suurematest ajalehtedest tutatud pidama, ainuõigeks, tõeks ma arvan, et just me peaksime vaatama alternatiivseid väljaandeid ja, ja ei saa maha kriipsutada ei kesknädalat, ei sõltumatut infokeskust, ei keskusi, just nende kaudu võib tulla see osa tõest, mis meil on praegu puudu sellest täielikust sõnavabadusest. Vaikiva ajastu oleks just alternatiivse tõe mahasurumine. Ja ma tahaksin veel ühte asja rõhutada sellega seoses, mida mina ise tähendab, kui ma mingeid asju kommenteerin või minu käest seda küsitakse, küsitakse, siis, ma tahaksin, et ma saaksin täie kindlusega nii-öelda siis mõttevahetustes, kellega iganes, ütleme, Eestis kellega tahes või ka väljaspool Eestit teiste inimestega, et meil Eestis on sotsiaaldemokraadist president ja antud juhul ma ei pea silmas siis nonii, kuni ta oli sotsiaaldemokraatliku erakonna liige, aga ta laastus sellest välja, kuna meil on ise tava ja mis on väga õigustatud. Kuid samal ajal ma loodan väga, et see maailmavaateline pööre või võialuses valgusest seal olev maailmavaateline suundumus, mida Toomas Hendrik Ilves ise oma artiklite ja esinemiste kaudu on väljendanud, et see jätkub temas edasi. Et et ongi niimoodi, et tema on sotsiaaldemokraadist nende ilmavaate poolest. Eesti president, Tarja Halonen, seda on Soomes. Läks häbenema sedasama asja nagu nüüd, et nii-öelda presidendi partei ja ja mida siin rahvaliidu kombel ka tema endine erakond kasutas. Me nägime teravalt Reformierakond kohe reovee all kasutati tema nimega. Väärselt jah, see presidendipartei võib olla küll, aga võib-olla ei ole tark seda kasutada, aga sellega nõustuda. Ja, ja meil ongi nüüd üle hulga aja sotsiaaldemokraadist president, kes on ennast sellisena identifitseerinud kusjuures. Ja kes toetab ühiskondlikku lepet, nagu ma arus viimasest, mis on ju? Tsiteerin. Ilvese artiklit Expressi Areenist teeparanduse konarlik trenna üsna hiljuti avaldatud Parempoolse fetišeerimine jätkunud ühiskonna ülemkiht naudime ülejäänute ees suuri eeliseid. Lõhed vaeste, rikkamate linna- ja maaelanike vahel aina süvenevad. Kardetava tulemusega millalgi algab klassiviha ja kardet kadedusele toetava vasakpopulismi vältimatu võidukäik vastu. Ka oleme viimaste aastate parempopulismi leia vihkamispoliitikale. Populistlik lühiajalise tulemusel rajatud poliitika on tegemas Eestis 19 on tegemas Eestit 19. sajandi riiki, kus parempoolne printsiip saage ise hakkama kihtidega nende suhtes, kes võimu juures pole. Hüvitis jagub neile, kes on parteiliselt, et ära teeninud ühiskondlikult on selline ersatsparempoolsus viinud meid tasemeni, mis võtab paljudelt võimaluse jõuda elementaarse euroopaliku eluviisile. See on jah, üsna hiljuti Ekspressis avaldatud, praegu presidendi ei, ma ootan, jah. Kuidas tema järgmise sõnavõtte ja tema Ja, ja kui lisada veel selle juurde, et presidendil on nii-öelda siis ka tema võimuses moraalset jõudu, ehk siis maa. Ma väga loodan, et just Toomas Hendrik Ilvese presidentuuri ajal õnnestub konsolideerida vasak siis tsentristlik Eesti ka niisugusele tasemele, et tõesti ühe parlamendihooaja võiks Eestit valitseda. Vasaktsentristlik koalitsioon. Jah, ja kui meil on olnud pidevalt selliseid koalitsioone, kus on võetud ühte või teist vasakpoolset või vasakpoolitsevat erakonda nagu selleks, et mitte asi väga kreeni ei läheks, ehk parempoolseks võiks siis ühe korra katsetada ka sellist valitsust, kus oleks enamuses pigem vasakpoolsed ja kus näiteks üks parempoolne erakond oleks tasakaalustamas seda, et nad ei kalduks äärmusesse. Kas on lubatud ka väike kriitika? Vaat see on seesama, et, et nüüd hakkad siin laua taga tundma hirmu, et kas sul võib, kas või ma ei tea kritiseerida Sulev Valner, jälgisime 100 päeva võib-olla andma kriitikavaba muidugi, mis on iseenesest väga kena komme, aga ma siiski tahaksin paar väikest märkust teha, kui nimetada neid kriitilisteks märkusteks. Kõigepealt muidugi see esimene Poppa, mis küll kõnes natuke tasandati, oli see suhtumine improviseerin kooritud intervjuus, mis vastvalitud presidendilt võeti ikkagi kus eestivenelasi nii-öelda käsitleti teises paradigmas, mida nad kindlasti ei ole, mis tõi esile tegelikult Toomas Hendrik Ilvese olla teatava vaeguse, noh seal nende tingimuste kujunemise, nende inimeste katusekujulises ja mis puudutab Eesti venelasi, nii et võrdlus nüid mehhiklaste või, või siis nende immigrantide ta immigrantidega Ameerikas. See oli väga ebaõnnestunud võrdlus. Ma loodan, ma võin öelda, et ta ilmselt sellest kõneldes mõtles nendele venelastele, kellega ta on kohtunud New Yorgis. Aga teine Teine muidugi sellest oli juttu tulnud üldse. Ei ole üldse seda arutatud, kohe pärast presidendiks valimist siirdus vastvalitud ja meie vabariigi president kirikusse kus toimus, noh, ma ei teagi, kelle palve väidetavalt kommenteerib selliseid tema juba siis nõunike ja kantselei kommenteeris seda kui nii-öelda uue presidendi žesti Lennart Merele president tuurile, kes alustas kuuma presidentuuri nii-öelda kirikus tänujumalateenistusega nad siin on niimoodi, mina lõin lahti meie põhiseaduse siis mina ise pean väga lugu kirikust ja luteri kirikust ja, ja ja üldse pean lugu usuelust. Aga minu meelest põhiseaduse järgi on meil kirik lahutatud riigist ja antud juhul ei olnud just minu meelest noh, nii-öelda alla nüüd ikka range nendes asjades, et saada õnnistatud siis oma ametis või pühitseb oikumeeniline jumalateenistus, võib oleks pidanud tegema siis oikumeenilise jumalateenistuse, kus kõik Eestis keerivad Siis tilkunud oleksite või? Usu, kogudused oleksid esindatud, nii et noh, siin üks väikene niisugune detail Ja noh, siin on mõningaid nüansse ja asju, millega võiks veel vaielda, aga ma arvan, et ei tasu nüüd liialt sellesse kõnesse keskenduda ja siin nagu tänases, kes seal õhtulehes üks inimene kirjutab, et mida mõtleb Toomas Hendrik Ilves selle meie algu, ta räägib meie eest, et kas see meie on ikkagi kogu eesti rahvas, näeb ta sel ajal mingit osa sellest eesti rahvast nii-öelda edumeelsete osa, eks ju. Sest me oleme ikkagi harjunud jagama rahvast nagu edumeelseks ja mitte nii edumeelseks. Ja noh, ütleme ka need väga konkreetsed siin vihjed fosforiidiprobleemile või maapiirkondade politiseerimisele. Ma arvan, et siin on see tõde märksa keerulisem, kui niisugused loosunglikud üleskutsed. Nojah, see põhiloosung muidugi teeme Eesti suuremaks, see on, see on väga ilus. Sajandi Hurdale viidatud, eks ole, üleskutse hoolivusele on ka väga ilus, aga nüüd noh, ma ütlen veel kord, et üles. Kutsed, ja, ja noh, niisugused sõnad üksinda siiski ei piisa nendest, et kui ma rääkisin siin alguses nendest asjadest, mis meil tänavatel toimuvad, siis need vajavad siiski midagi rohkem kui ainult hukka mõista. Ja siin on päris huvitav situatsioon selle koha pealt, et kui võrrelda nüüd varasemalt Toomas Hendrik Ilvese eelkäijate presidenditoolil nende popule Kaarsus ametisse saamisel oli madalam, tunduvalt madalam ja samas jälle nüüd need esimene kõne ja need lubadused on tõesti suurepärased ja annaks jumal, et tal õnnestub neid täita. Aga samas need atribuudid, mida presidendi, mis kõik, kes ta siis on käsutuses on, on eelkõige ikkagi sõna, sõna mõjujõud, eks ju. Ja tegelikult kirjanikuna ja kodanikuna muutub see kasvõi see esimene kõne seda väärtuslikumaks, mida rohkem ja edasi läheb, sest siis saab vaadata, kas sellel sõnal on kaalu või ei ole või tuleb tunnistada, et midagi pole teha. Jõuetu jõuetus on, on suur ja see on nüüd selline huvitav selline moment, samas kui toetuse protsent on enneolematult kõrge oma. Nii Arnold Rüütli lähevad Meriga võrreldes juba hakatuseks palju kõrgemale, palju ronida ei saagi. Aga mis jääb, kas jääda samale tasemele või hakata kukkuma? Piirid on väga suur lihtsalt ja see on, ma arvan, väga oluline moment, ma kujutan ette presidendile ja tema meeskonnale raskeks jah, üldse nii-öelda aasta status quod säilitada. Meeskonnas tahakski natukene rääkida ja selle meeskonna kujundamine on nagu kuidagi väga aeglaselt kulgenud. Et on paigas ainult praegu kaks kantselei direktorile ja siis meie kolleegole. Tegelikult, kui vaadata presidendi kodulehekülge, siis on ainult nõunik Olari Koppel ja sidendi kantselei direktor ja siis hulk inimesi, kes noh, siin-seal veel praegu töötavad eelmise presidendi aasta, kes ei pidanud lahkuma koos presidendivahetusega, nii nagu nii nagu näiteks nõunikud Eero Raun või Ester Šank. Jaa jaa, muidugi, Tarmo Mänd. Et neid on nagu väga vähe siiamaani ametisse nimetatud ja, ja noh, või Olari Koppel oli vägagi loomulik valikraie saksa kohta ma ei oska midagi, olgu siis ta on seni ka oma ameti tõttu täielikult varjus püsinud ja me ei tea temast mitte midagi rohkem, kui see ametlik CW nüüd on. Ainukene tuntuma nimena on esile kerkinud siis Toomas Sildam. Ja siis armutus juristina, kes on ilmselt samuti seni töötanud väga varjatud struktuurides. Nii et mida nüüd arvata Toomast sildamist, ma lihtsalt tahaks kaela võrrelda niimoodi Arnold Rüütli ajaga, kui Arnold Rüütel valis oma pressiesindajaks tõesti inimese, kes ei olnud kuidagi seotud tema oma kampaaniaga, aga oli täiesti kõrvalt tulnud inimene ja noh, niisugune suhteliselt poliitiliselt määratlematu võiks öelda, et humanitaarkõige selle sõna kõige paremas tähenduses. Väga hea muusikatundja ja, ja väga viisakas ja korralik inimene. Et Toomas Hendrik Ilves on valinud selgelt ühe ajakirjanduse tipptegija, Toomas Sildami, kes on juba aastakümneid võiks öelda olnud Eesti suurima ajalehe tippreporter, et mida te selles valikus Tähendab jah, sest Eero Raun oli selline, on ka jätkuvalt intelligentne, viisakas. Selline härrasmees Toomas Sildami vana kolleegi kohta võib öelda, tegemist on samuti intelligentse, aga, aga väga jõulise isiksusega selles mõttes ei ta euroga, teda on väga raske võrrelda. Noh, mehega, kes on hästi kursis nii-öelda jõustruktuuride ja salateenistuste asjadega ja vaata, see on stiilid on täiesti erinevad ja ja profiilid ja, ja selles mõttes on Toomase Toomas Sildami valik praegu Toomas Hendrik Ilvese poolt on minu meelest suurepärane suurepärane samm, sest esimene Toomas tunneb väga hästi kohalikku Eesti maastikku ja kohaliku ajakirjanduse võtmetegelasi ja nii edasi. Sest ma tuletan siiski meelde, et vaadates nüüd ajalehti Toomas Hendrik Ilves tegelikult ju tema kogemus Eestis hakkab peale ju vähem kui on vähem kui 10 aasta pikkune. 96. aasta novembris, kui ma õigesti mäletan, kui ta tuli nii-öelda Tiit Vähi valitsuses päästma lehtede esiküljed olid sisuliselt vähem kui 10 aastat, on ta Eestiga nii-öelda vahetult seotud olnud. Aga Toomas Sildam on kogu oma elu siin olnud ja ta tunneb seda maastikku väga hästi ja selles mõttes ma arvan, et see on hea valik. Ja ma ka ütlen, et see on väga tugev valik selles mõttes, et Toomas Sildam tõepoolest on ka ajastute mõttes ta omamoodi sild, sest et ta oli juba väga nimekas reporter nõukogude ajast. Nii et vaatamata oma noorusele vaatamata oma noorusele ja kahtlemata on tegemist Eestis ühe informeerituma ajad ja Toomas Sildam just nimelt selle võrgustik ka ajakirjanikku võrgustikku kasutavat ajakirjaniku tüüpi, ehk siis kes tead alati rohkem, kui räägid just ja, ja oma päev väga palju ligipääsu erinevatele allikatele. Nii et ma eeldan, et Toomas Sildam kuigi ta on hea kirjutaja ka võib-olla et hakata kaasa löönud, tähendab tegelikult tema surmaajakirjanikuna Peeter võib-olla et näiteks kõnedes hakata rohkem peegelduma elanikkonna lugusid, kirjutan ta kõnedes võib-olla presidendi intervjuudes ametnikes intervjuud, hakkame tema kätte ehk rohkem tunda tundma. Ma oletan siiski, et siis president Toomas Hendrik Ilves veel niisuguseks pressisekretäriks ehk see, kes siis loeb ette ametlikke teateid, see tuleb veel eraldi, sest et Toomas Sildam läheb nõunikuks siiski aga mis ei välista, et sinna võib, võidakse võtta veel niisugune noh madalama profiiliga ajakirjanik, kes lihtsalt annab ametlikke ametlikku informatsiooni, astub mikrofonid, et nii nagu me oleme näinud seda teiste suurte võimukandjate puhul ja Sildam jääb tõepoolest niisuguseks kulissidetaguseks meedianõunikuks. Me võime siin rahvateenrite nimel ka enesekiituseks öelda, et Toomas Sildam on ka ühes rahvateenrite saates osalenud paraku pärast seda ta ei leidnud enam aega ega võimalust osaleda, võib-olla oli ka küsimus selles, et ta oli üle informine keeritud ja meie oleme siin liiga alainformeeritud. Aga räägiks keele ühes selle nädalateemast, mis on jälle kummalisel kombel on, miks ma alguses viitasin, et kui midagi juhtub, siis üritan ka meie ajakirjandus ja avalikkus, kus nagu asju, ühte kaelakee või kuidas end öeldes pärlikees sättida nii nagu lood, mis on seotud kuidagimoodi otsapidi kuna kaitse looduskaitsega nagu üritatud ühte samasse korvi, pista selle nii-öelda rea nagu kõige ilmekam. Kõige markantsem näide on muidugi keskkonnaminister Villu Reiljani tagasiastumine seoses maa-ameti küdeva skandaaliga, mille kohta ma tahaksin võrreldes eelmise, laupäeva rahvateenrite kindlasti öelda, et mina, Ühtegi süüdlast siin selle laua taga nimetama ei hakka reaalsusega õiguslikus mõttes, erinevalt sellest, mis siis öeldi. Mina lähtun sellest inimõigustes, üks põhialuseid on süütuse presumptsioon ja ootaksime ära juurdluse tulemused ja siis ütleme, kes, milles süüdi on. Aga, aga igal juhul. Ta heitis sellele, mis toimub meil keskkonnaametkondades, sellele lisaks siis Lõuna-Eesti looduskaitsekeskus, Lõuna-Eesti piirkonna juhi Mangluse vahistamine ja veel paar Lugusal paremal. Sina, Peeter, oled nüüd tõesti nii oma tausta kui, kui ka tõepoolest ju hästi kursis nende asjadega, mis siis lahti on selles Eesti keskkonnakaitsest, kes tõesti keskkonnakaitse ja, ja need ametkonnad on Eestis nii sügavalt korrumpeerunud, veerunud või, või millest tulevad need juhtumid, mis satuvad nii lähestikku? Lühidalt ühesõnaga tõeliselt jama muidugi ja võitsin muidugi vandenõud näha siin, aga kui hakata nüüd viimasest peale nii-öelda Arvo Kullapere nii-öelda juhtumist, mida siis selle krooniks viimati Postimehes ka tõi ära küll meie maa korrespondendina viidates, siis ma arvan, see on lihtsalt see, et et meie ja vaatas, et oleks vaja kuidagi ka pildile saada ja siis vana supi üles lihtsalt ja ja see läheb sinna, kes viitsib süveneda nii-öelda selle praeguse Reformierakonna fraktsiooni juhi keissile, kuidas temaga kedagi nii-öelda Tamkivi, Jaanus Tamkivi Kuressaare tänavaid paremaks teha või see kullapere on Reformierakonna liige või, või oli vähemalt ja me olime seal ja nii et see on täiesti täiesti üks asi, aga samas selline selle lekitamine, ajakirjandus, kus ma rääkisin kulla hommikul, ta oli väga hämmingus, et ühesõnaga see, mis mulle ei meeldi, ma ühinen sinuga sama nii-öelda kurjategija, juba eelnevalt käsitlemine siin, kasvõi see, et maa-ameti peadirektor, endist peadirektorit Kalev Kangurit käsitletakse sullerina praegu enne kohut, eks ju. Jaa, jaa. Ja peaasi, et peaaegu et maffiapealikuna. Logistidenal lugupeetud vandeadvokaatide ja muud ärimeestega juhib seda võrgustikku, eks ju. Date mina hoiaks nii-öelda tunduvalt madalamat profiili enne kui uurimine, eeluurimine isegi lõppenud edasi kedagi nii-öelda kurjategijana käsitleda süüdimatu ajakirjanduse poolt ja see ei meeldi mulle mitte kuidagi. Teiseks need kolm asja, äkki tal on, ma rääkisin sellest Saaremaa asjast, need on kõik täiesti erinevad, see on umbes nii nagu siga ja kägu kokku pandud. Üks on tegemist looduskaitsealuste maade vahetamisega, Kalev Kanguri ja see esimene nii-öelda see case, teine Lõuna-Eesti selle keskkonnateenistuse juhi vangluse nagu on seotud ilmselt sellest rohkem teada selle esimesega mitte, aga mingite võib olla meeleheade tegemisega mingite projekteerimise või mingite selliste lubade andmisega, eks ju. Aga sellest on väga vähe teada, igal juhul see ei ole selle esimese nii-öelda looduskaitsja maade vahetamisega tõenäoliselt seotud. Ma rääkisin alles eila tema eelkäijaga. Mangluse eelkäija ka selle koha peal. Põhjalikult ja need inimesed on täiesti erinevate lugudega ja samas ma arvan, kui tulla nüüd selle esimese kõige olulisema loo juurde selle maa-ameti peadirektori vahistamise, nii-öelda väidetava tankistidele, skeemi, mida Ekspress siin uljalt ära tõi, väidetavalt selle 11 miljoni, et sellised siis kapo allikatele jah, loomulikult Cap allikatele selle jookseb nagu loomulikult niriseb ilusti kohe. Aga, ja ma arvan, et see ma ootan väga suure huviga, kuidas see asi, kui lõpeb, eks mingil hetkel ma olen rääkinud mitmete väga hästi informeeritud advokaatidega vanud advokaatidega, kes väidavad, et ütlevad, et see võib lõppeda lihtsalt mingeid ametialase, kuriametialase lohakusega ja nii edasi, et ja on viidanud, et tegemist on tegelikult vabaduste aukudega ja mida seadus ei olnud tegemist. Tegelik süü on seadusandjal, kes on kirjutanud sellised seadused ja kui teatud ärimehed vaatavad selle peale siis kui seadused kehtivad, eks ju ja ta ei hakka seda maasikat üles korjama, siis ta on ise loll, ütles mulle see nimekas vandeadvokaat. Ja võib-olla ongi nii, ma ei tea. Ja siin tuleme selle juurde selle kuulsa sõnakülgseks muutunud lühendi juurde, jokk. Tähendab see juriidiliselt on kõik korras juurde ja miskipärast on nüüd öeldud, et et seda, see on nagu see ei ole enam mind kriteerium, aga miskipärast on jäetud kõrvale selle joki tekitajad, ehk siis seadusandjad ise just nimelt olen ma viis aastat ju nägin tegelikult kuidas seadustesse tähendab, erinevatel lobistide kaudu jäetakse auke selleks, et, et neid kasutada ja, ja, ja loomulikult seadused, hakkame niimoodi pihta, kuidas tekib üks normaalne seaduseelta tuleb ju tegelikult ministeeriumist, kus on omad juriidilised osakonnad või vähe sellest. Ministeeriumid tellivad tegelikult juristidelt mingisuguse seaduse tegemise, maksavad kallist raha, sellestki tuleb ministeeriumis muidugi seal saab kooskõlastatud teistes ministeeriumides ja valitsus esitada suur hulk seaduseid tulegi valitsuste kaudu erinevate valitsuste kaudu ja juba seal tegelikult programmeeritakse sisse see võimalusi Jokiks. Heast seadusandja jõuan, aga nüüd nad on rohkem, muidugi kompetents on siis meie olime realistlikumad, meil ei olnud mingisugust juriidilist, võib-olla kogemust, mis nüüd uue maja seadusandjatel võib-olla on rohkem ja nad saavad ja nad on haritumad kindlasti ja nendel rohkem nõuandjaid. Aga need augud ju jäävad seal sisse ja pärast siis loomulikult kasutatakse neid kohe ära, sest et nad on võib-olla ette seitse tekitatud kaasa arvatud ka siis need, see seadusandlus, mis puudutab seda maade vahetamist. Ja oota, ma ütleksin seda, et et noh, see kogu üldine mentaliteet ju riigis, mis, mis on see rehepaplik mentaliteet, mis ma ei tea, võib-olla, et see on pärit kusagilt, võib-olla meil üdini omanegi, et kus midagi on ripakil või midagi, on võimalus nii-öelda piiri pealt oma kasuks teha, siis see ka tehakse. No tänases Postimehes vist oli avaldatud ringi jälle Online küsitluse tulemused, et noh, et kui nüüd tunnistatakse riigiametnikud süüdi korruptsioonis, mida siis inimesed arvavad ja 40 protsenti arvasid, siis õigustab ka minul varastamist. Et see, need väga tüüpiline suhtumine, tähendab ma eladeski ei, ei mõtleks selle peale, et kui keegi teine varastab, et see õigustab minu varastamist. Ma arvan, et see on selle ühiskonna nagu tõelise haiguse tunnus. 40 protsenti inimestest arvavad, et kui teine varastab, siis ka mina võin varastada. Samost. On jälle, mis on loodud praegu ma saan aru, et jälle valimised lähenevad ja suurepärane võimalus teatud jõududele nii-öelda kott pähe tõmmata. Ma arvan, et see ei ole mitte olematuga nende nendele lugude juures praegu siin. Aga mul oli väga sümpaatne Eesti ikka inimesi praegu äripäeva Toomas Annuse lühikene intervjuu äripäevas, kus ta rääkis, miks ta Eesti meediat ei armasta eesti meediaga suhelda. Ja tegeldakse mitte selliste analüüside mitte selle sisuga, vaid, vaid nii-öelda sellise ära panemisega ja paraku ma pean tunnistama, et ta räägib jumala õiget juttu ja, ja seesama asi, kasvõi see, et praegusel hetkel nii-öelda kellelegi süüdi juba ette tunnistamine nii-öelda sulleriks ja kurjategijaks ja selline lekitamine, see ei ole ajakirjanduse usaldusväärsusele. Loomulikult ajakirjandus saab informeerima, mis toimub, eksju, aga sellises sellisel moel, nagu see meil on kombeks siin sageli veel üsna selgete linkidega teatud poliitilistele jõududele, sellega ma ei ole nõus ja nii ei tohiks olla. Ja muide selle nädala foorumis Ain Seppik juhtis tähelepanu sellele, et kunagine kuules patuoinas Vladimir panov kes võeti kinni väga näitlikult Tallinna tänaval, eks on siiamaani kolmandat aastat uurimise allilma, et tal oleks mingit reaalset süüdistus esitada, samal ajal on tal peal kõik tõkendid piirangut. Ma olen selle looga. Te kursis ja see on üks jõledamaid ja ilmekamaid lugusid, kuidas need ja on töötanud koos õigus kõrgete õiguskaitseorganitega ja kuidas seda siis serveeritud? Tuleb aeg, kui ma kirjutan sellest pikalt ja selgelt. Jah ja tõesti, selle taustal ei tahaks kohe kuidagimoodi ei Kalev kanguritega teisi praegu kahtluse all olevaid inimesi ette süüdi. Igal juhul noh igal juhul ma soovin jõudu KAPO-le ja prokuratuurile nii-öelda tõe jaluleseadmiseks, aga, aga laskem neil rahulikult töötada, aga mitte Ja mind hämmastab tasuja soolata. Teine asi on, et õiguskaitseorganid tegelikult kuidagi noh, väga altid on ka ise kasutame ära siis oma tuttavate ajakirjanikke, kes ennast esitlevad nõndanimetatud, hoolimata ajakirjanikena ja kes tegelikult provotseerivad kohutavaid spekulatsioone. Nii et noh, ma pean ka isegi oma kolleegide pärast vabandama, et inimesed mõistetakse süüdi, et nad on, öeldakse, et nad on tõenäoliselt Eesti kõige suurimat põhilised vargad, kui nad on 11 miljonit saanud, kui nad on saanud, aga mitte midagi ei ole veel tõestatud, tähendab selline spekulatsioon see ongi, mis tegelikult loob kohutava hirmu õhkkonnas. See läheb ajakirjandusele tohutu ajakirjaniku sõna, tohutu võimas ja tegelikult annab sellise märgi külge, mida on väga raske ära pesta, sealt isegi, kui selgub, et suligi spekulatsioon. Jah, ja räägi veel nüüd, et meil oleks vaikiv ajastu, võiks öelda, röökima ajastu. Lõpuks tahaksin ma siitkohalt tänada riigikogu liiget Eiki nestorit, kes eelmisel nädalal pööras tähelepanu meie tagasihoidlikule saatele rahva teenrid kus ta ütles, et päevasel Rahva teenrid vikerraadios on küll valdavas osas pärit avalik-õiguslikust ringhäälingust aga nemadki esinevad ju iseenda nimel. Selles saates näiteks igatsetakse sageli taga sotsiaaldemokraatiat, mida ei eksisteeri Euroopas juba 30 aastat. Võtan seda kui ajakirjaniku isiklikku arvamust, millega võib nõus olla ja võib mitte olla, aga kuidas oma vaatenurka mitte kuidagi omistada kogu avalik-õiguslikule ringhäälingule. Täname selle tähelepanu juhtimise eest ja me loodame, et me saame edaspidi õigustada paremini härra Nestori usaldust kuulmiseni.