Tere, laupäeva hea vikerraadio kuulaja, kell on saanud 11 ja viis minutit ning rahvuseid Henryt saade, mis võtab kokku nädala olulisemad sündmused täna alustab ning tänased rahva teenrid on Peeter Kaldre, Urmet Kook ja Lauri Hussar. Ja hinnata selle nädala sündmusi ja uudiseid. Tekkis mul üks selline pisut positiivse alatooniga küsimus, mille tahaks esitada siinkohal ka teile. Et mis te arvate, kas me nüüd olemegi jälle rahulik põhjamaa, mida me oleme tegelikult ju kogu aeg soovinud olla? Sa mõtled seda, et midagi ei juhtu ju midagi ei juhtu, tänavatel ei kakle ja keegi enam ei ähvarda, keegi ei ründa. See on ikka selline ajutine, selline suve suveeelne vaikus, kõik sätivad oma puhkuseplaan ja ka poliitikud teevad seda. Aga ega see selliseks ei jää. Noh, ma ei taha öelda, et siin korduvad mingisugused aprillisündmused vaid ka selle eest, aga aga eks pingeid ja süüdistusi küllap neid ikka tuleb, ega siis riigid ja nende juhtkonnad ei ole ju muutunud. No kui sa rahvuspingeid silmas peavad, siis noh, ma arvan, et selline, selline suurem mäda sai sellest sellest pahast vistrikust aprillisündmustega muidugi välja pigistatud, et midagi sellist ma ei usu, et lähitulevikus Eestis veel toimuks, aga, aga kindlasti seisavad ees meil lähikuudel ka mingid mõnes mõttes sihuksed sensitiivsed hetke, et noh, võtame kas või kas esimene september, kui kui vene gümnaasiumid peavad minema üle ühe eestikeelse aine õpetamisele ja kokku lähevad, siis minnakse üle siis viiekeelse viie aine õpetamisele lähema viie aasta jooksul, siis et igal aastal üks aine. Et kahtlemata see on võimalus mingis mõttes taas sihukesed asjad taas üles keerutada. Ehkki see üleminek on oluliselt pehmem kui näiteks Lätis. No üks üks kuupäev on veel, mida tuleb jälgida, ma millegipärast arvan, et midagi siis ei juhtu, aga tähelepanelik tuleb ikka olla, see on kolmas juuli. Siis kui maetaks ümber need säilmed, mis Tõnismäelt välja kaevati, siis sõjaväekalmistule. Aga noh, ilmselt ilmselt see ei tekita. See päev on ometigi märgilise tähendusega meie kõige tugevama liitlase jaoks. Aga see päev on jah, kindlaks määratud. Hinnates veel sellel nädalal just nimelt sellest valdkonnast tulnud uudiseid, siis tegelikult ju ka välisminister Urmas Paet kohtus Venemaa välisministriga ja see sõnum, mis kohtumiselt tuli, oli juba erinev sellest, mida me oleme siin varasematel nädalatel harjunud kuulama. See on huvitav, miks. See on üldse naljakas Eesti-Vene suhetes läbi aastate olnud, et Venemaa puhul peetakse positiivseks juba seda, kui ta meid ei sõima. Ehk siis ma kuulsin seda, Urmas Paeti intervjuud, mis ta andis Eesti raadiole, ütles, et Venemaa välisministri Sergei Lavrovi sõnavõtt läänemeremaade välisministrite kohtumisel oli selles mõttes tähelepanuväärne, et ei kõlanud ühtegi otsest süüdistust balti riikide aadressil. Ja teiseks, kui ta vestles Lavroviga, siis samuti olevat olla märgata Ta sellist Venemaa-poolset püüdu, et suhteid kuidagi normaliseerida. No tegelikult see ei ole ju riikidevahelistes suhetes normaal olen et positiivne sõnum on see, kui sind ei sõimata, et riikidevahelistes suhetes peaksid ikka mingisugused teised mängureeglid olema koostöö arendamine või mida iganes. Aga noh, Venemaa on muidugi eriline juhtum ja, ja Eesti välispoliitika on ka selles mõttes erinev. Et Venemaa suhtes võetakse alati selline. No juba ette positiivne toon, kui Venemaa on rahulik, ei kärgi, ei põtki. Ehkki selles samas kohtumises mina kuulsin kuskilt telekanalist, kus Paet rääkisite, ütles ta ka seda, et ikkagi päris pilvitu see koht ei olnud, et et Lavrov ikkagi tõi välja ka selle kodakondsuseta ehk niinimetatud hallipassimeeste suure arvu Eestis, et noh maaplaat ikkagi toodi mõnes mõttes välja taas kord, et aga, aga noh, mina ei teeks sellistest kohtumistest või sellistest üksikutest. Viisakusavaldustest eriti nagu suuri järeldusi, et noh, samamoodi võib öelda, et et iga kord, kui Lavrov kutsub näiteks Enda juurde välisesinduste töötajad istub tema kõrval Marina kaljuranda, et see on lihtsalt see tava, et suursaadikutest on kaljurand vist ainus, kes peaks olema naisterahvas. Ja, ja seetõttu nagu ta paistabki alati välisministri kõrvale, et, et me võime öelda ka selle kohta, et vaata kui tore, onju, et aga mingeid mingeid põhjapanevaid järeldusi sellepärast ei maksa teha ja ma arvan ka, et see selle kohtumise kontekst oli võib-olla mingis mõttes muu, et täpselt samamoodi nagu Peeter siin ütles, et et on võimalik kohtuda kuskil ruumis kellegagi korraks ja, ja öelda, et näed, ei seimanudki mind. Aga öelda, et selles mingit põhimõtteliselt murrangut tähendaks Ena see nagu liiast luht. Aga ka Venemaa kontekstis tulid ju sel nädalal hoopis kõige kõvemad sõnumid ju Ameerika Ühendriikidest, Washingtonist. Kus siis esiteks tee kommunismiohvrite mälestussammas, kus esines ka president Bush päris päris jõulise sõnavõtuga, kus ta väga otse ütles, kui palju kommunistlikud režiimid on aastate jooksul tapnud. Teiseks kohtusid Baltimaade esindajad siis välisministrid USA välisministri Condoleezza Rice'i, ka see oli siis D riikide ja USA diplomaatiliste suhete 85. aastapäeva puhul. Aga märkimisväärne oli see, mida ütles USA asevälisminister ja päris mitu korda friis et Balti riikidele ei tule kunagi enam karta agressiooni. Otseselt ütles ta Venemaale, et Venemaa peaks mõistma balti riikide ajalugu. Mis puutub sellesse, et balti riikide ei pea ennast kunagi nüüd üksinda tundma, siis siis tegelikult. Ta kordas neid sõnu, mida ütles USA president George Bush juba viis aastat tagasi, kui ta käis Vilniuses aastal 2002. See oli pärast seda, kui Praha tippkohtumisel oli Balti riigid saanud kutse astuda NATOsse ja olen ise Vilniusesse ja kuulsin seda kõnet ja kus ütles Balti riigid, mitte kunagi ei jää enam üksinda. Noh, see on muidugi selliseid kõlavad ja ilusad sõnad, aga aga kui Ameerika Ühendriikide president midagi säärast ütleb, siis pärast on väga raske sellistest sõnadest taganeda. Aga samas on praegusel hetkel ka USA administratsioon väga tõsiste probleemide ees ja nad peavad ennast väga jõuliselt näitama ja, ja see võimalus demonstreerida ennast väikeste kaitsjana siin Kesk ja Ida-Euroopas on üks võimalus juhtida natukenegi tähelepanu ära läbi kukkumiselt Iraagis. Jah, aga mitte ainult administratsioon, sest meenutagem sedagi, et ka USA Kongressi mõlemad kojad ehk siis esindajatekoda ja senat on vastu võtnud jõulise Baltikumi vaatava resolutsiooni meile Eestit. Ma tean, Urmet, sa oled pisut teistsugusel seisukohal seoses USA asevälisministri avaldusega. Mis mõttes et neid avaldusi ei maksa ka väga-väga tõsiselt võtta? Noh, selles mõttes selles mõttes ikkagi selline pidupäev avaldus ja, ja kui, kui on kutsutud välisministrit sinna, sinna kohale siis ju oleks imelik, kui, kui selle puhul nagu hakatakse eestile seal avalikult või mistahes kolmele balti riigile avalikult õpetama, et kuidas te peate käituma, et mõnes mõttes on see, see ju loogiline, et, et selline selline oleks imelik olnud, kui see, kui see sõna vot oleks olnud midagi teistsugune, et selles mõttes ma ütlen, et noh, minu jaoks on midagi üllatavat. Aga mis puudutab selliseid noh, nagu suuri avaldusi, mis, mis meie toetuseks tehakse ja siis need peaks alati nagu vaatama mingis siukses laiemas pildis või, või tervikuna, et mäletan, et kui kui buss pidas Riias selle kuulsa kõne, mida võrreldi nagu mille tähtsust eestlaste või baltlaste jaoks võrreldi siis JFK kunagisi praegu Berliinis. Interliiner praegu Saksamaal pidavat üks tuttav rääkis, Nikolai rääkis, et müüd oma särke, kus midagi õppinud kirjutatud Kainberliner aga siis siis kui selles rõhutati hästi, palju seda, et kuidas buss toona nagu Tähtsustas sellist meie ajaloonägemust ja meie ajaloo mälu, et, et Balti riikidele ei tähendanud võit fašistliku Saksamaa üle seda, et oleks vabaks saanud Vaidet vaided, langeti teise okupatsiooni all. Aga selle kõne puhul jäi toona keegi tähendab seda või ma ei tea, ei lugenud tervikuna läbi seda, et buss ka väga jõuliselt tegelikult viibutasin sõrme, ta ütles, et aga mõelge sellele, et milline on teie enda selline rahvuslik olukord siin eriti Eestis ja Lätis, et et noh et sellist jah, me meil on hästi hea neid kuulata neid. Ja seal on eneseusku nendest avaldustest, mida maailma juhtpoliitikud teevad ja, ja meil on nagu lihtsam edasi olla, aga elada. Aga noh, Ma olen alati veidi skeptiline kõikide asjade suhteliselt natukene siukse sketiku pilguga, et ma nagu väga-väga põhjapanevad järeldusi ei teeks, pigem ütleksin, et võib-olla seda, neid, neid Eesti toetusavaldusi on vaja hoopis teha praegus mingis hoopis muude sündmuste kontekstis, kasvõi siis selle raketikilbi vastasseisu kontekstis. No aga tegelikult päris kahtlaselt positiivne sõnum oli ju see, et nagu Condoleezza rais ka vihjas, et varsti tuleb meil viisavabadus Ameerika Ühendriikidega see on nagu selline konkreetne ja päris käega katsutav asi, mis iseenesest ei ole ju üldse tavaline, et niivõrd kiires tempos tehakse ära asi kui Eesti ei ole tegelikult ju päriselt täitnud need tingimus, mida Ameerika ühendriigid esitavad viisavabaduse saamiseks. Ja. Me ei rääkinud küll kommunismiohvrite memoriaali avamisest, kuid ka see on omamoodi märke ja Washington on ju teatavasti omamoodi memoriaalid linn, mille üle ameeriklased on väga uhked ja kui Washingtoni minna, siis reeglina alati hakatakse näitama siis erinevaid erinevaid mälestusmärke, mis siis seal Washingtonis on. See on tekitanud. Meil ju tegelikult küsimusele, et kas ka Eestis võiks olla kommunismiohvrite memoriaal, oh taevas, Eestis peaks ammu olema testida seda, ma tahtsin. Toetted Washingtonis pannakse Washingtonis, eks Ameerika Ühendriikides, kes ei ole kommunismi all kannatanud pannakse püsti kommunismiohvrite memoriaal ja Eestis, kes on kommunistide, kas väga palju kannatanud ei ole sellist memoriaal? Siin on ainult kerkivad Tauno Kangro skulptuurid. Ja samas on ju tegelikult Eestis väga tõsine küsimus ka ka selles, et meil ei ole ju tegelikult pealinnas Vabaduse sammast. Neil ei ole vabaduse sammas taastatud, vabadus siiasamma taastamiseks on käimas nüüd jah, praegu isegi valitsuse tasandil on öeldud, et nad annavad oma panuse selleks, et vabadussammas siis taas muuseas, vabadussammas on ju päris pronkssõduri lähedal, seal sõja sõjaväekalmistul, aga aga jah, päris päris kentsakas on see, et sellele mõeldakse siis nüüd aastal 2007 aga mitte näiteks aastal 1995. Läheme teemadega edasi, sellel nädalal sai riigikogu minna siis suvepuhkusele, aga pärast seda, kui võeti vastu riigikogu liikmestaatuse seadus selgub, et riigikogu liikmetel enam puhkust ei olegi. Pikka aega vaieldud kuluhüvitiste teema lahenes aga selliselt, et riigikogu liikmed, et kuluhüvitiste süsteemi muutmata ja nad on sunnitud jätkuvalt selle 30 protsendi maksuvaba nii-öelda tulu pealt, siis mis nad saavad siis veel oma oma palgale. Lisaks ei pea nad esitama tšekke. Aga samas selgub, et kaotades ära oma puhkuse, on riigikogu liikmed saanud ühe kuu seda kuluhüvitise tasu lisaks, nii et tegelikult tulid ju riigikogu liikmed jälle võitjatena välja. Ja noh, ma kuulsin, et riigikogu liikmed liiget ajakirjandusega pahandas, et midagi räägite siin, et meie puhkame suvel me töötame kõik kuud valijatega, et ja, ja siis ma palusin teie karikat, turisti Hillar metsa Päevalehes, et Illar, püüa siis see pilt nagu kuidagi noh, nagu või see sõnum, mida sa praegu nagu kuulsid nagu paberile panna ja ja poolest nagu Illar, lahendus selle ideaalselt ära, et kuidas üks riigikogu liige siis puhkab tema ümber on ilusat hävitatud näitsikuid kuskil palmide all ja, ja siis on sealjuures tekste, et riigikogu liige istungite vahelisel ajal kohtub valijatega, et noh, see on selline seal kuluhüvitiste ja kogu selle teema, temast on nii palju räägitud, väga, ei tahakski seda kommenteerida, et see on nagu sihuke piinlik, piinlik asi, ainult, et et, et et tule taevas appi, et tuleb parlament kokku esimese põhimõttelise asjaga ots hakkab endale nagu palka tõstma või maksuvaba tulumaksuvaba palka tõstma ja ja, ja siis teeb, kui, siis nagu avalikkuse pahameel on suur, siis jätab selle tegemata, siis teeb teise väikse sullerduse sinna sisse ära, et noh ma saan aru, et selliste asjadega ei saa tulla välja aasta või kaks enne valimisi, et siis siis oleks asi väga hull ja nüüd mõeldi, et teeme selle kohe pärast valimisi, et ju siis valimiste ajaks unustatakse see pahameel, aga aga noh. Igal riigikogu erakonnal on mitmed endised ja kõvad suhtekorraldajad palgatud sinna juurde ja nad teevad ka mitmete suhtekorraldusfirmadega koostööd, et kas tõesti keegi nagu korraks ei mõelnud, millised tagajärjed avalikkuses kaasa toob, et, et tegelikult on ju. Mõned mina olen kuulnud, et hoiatati neid korduvalt. Riigikogu jättis lihtsalt selle seaduseelnõu väljakäimisel need hoiatused, tähelepanuta, neid ignoreeriti täielikult ja tulemus oligi selline. Peale selle ma kuulsin veel ka väga mitmetest allikatest, et üks kõige jõulisemalt kuluhüvitiste nii-öelda aruandlussüsteemi kaotamise pooldajad oli just Reformierakond mis siis püüdis seda läbi suruda ja kuna teised erakonnad leidsid, et, et see võib ka neile kasulik olla, siis olid ka kõik teised, sealhulgas ka rohelised, kes räägivad siin eetilisest riigi valitsemisest, nüüd siis uue erakonnana olid täpselt samamoodi selle selle poolt, nii et siin siin nagu mingisugust erinevust seisukohtade vahel ei ole, küll on, oli märgata erinevust saadikute seisukohtade vahel esimese ja teisel lugemise vahel. Kui esimesel lugemisel ei esitatud ettekandjale mitte ühtegi küsimust, siis teisel lugemisel tulid juba parlamendi kõnepulti kogu liikmed, kes leidsid, et et tõepoolest tuleks tuhka pähe. Kurb on see, et riigivõim mängis maha, lasi pääst, kustutas maha unikaalse šanssi teha seda, mida me oleme kogu aeg kurtnud, et rahvas järjest rohkem võõrandub riigist ja aprillisündmused panid väga hea alus selleks, et rahvas, riigivõim lähenesid teineteisele peaministri ja tema erakonna populaarsus hüppas. Ja, ja riigikogu see kuluhüvitiste seadus tõmbas, pilgutas kõik selle mahamisse, mis need aprillisündmused olid kaasa toonud. Ja siin ma ütleks küll, et siin on nagu põhipõhiline, süüdlane on ikkagi Reformierakond ja süüdlane on ka peaminister Andrus Ansip. Sest hea küll Ansipile parlamendist on peaminister, aga tema erakond on parlamendis, ta on erakonna esimees, tema erakond on parlamendis juhtiv erakond. Et milleks, milleks sellist asja teha, et noh, selle paarikümne 1000 krooni pärast Kristada läbi kõik see, mis, mis tegelikult positiivset oli siin vahepeal. Jah, kui vaadata siin riigikogu liikmete erinevaid avaldas ja siis kui siin sai rääkida sellest, et riigikogu liige ei puhkagi ta kogu aeg kohtub valijatega, siis siis tõepoolest Marika Tuusi sellised avaldused kõlavad pisut kummastavalt, seda enam. Et teame ju näiteks inglisillal on, on suurepärane kiri ladina keeles otsingu rehvitsiit viires ehk puhkus taastab jõu. See võiks kõigil inimestel, kes tööd teevad, meeles püsida ja ma arvan, et ka riigikogu liikmetele, et mis te sellest arvate, et meie oleme saanud endale Parlamendi, mis tegelikult enam ei puhka. Neil ei ole enam puhkuseks ette nähtud aega, kogu aeg läheb valijatega kohtumise peale. Mulle meeldis väga Raivo Järvi haaval, kes, kes oli vähemalt aus ja ütles, et tema kavatseb suvel joonistada. Mina kuulsin ühe riigikogu liikme avaldus, kes kes kurtis, et siis, kui riigikogu veel töötas, et igav on, midagi ei ole teha, tööd ei ole, seadusseadusi ei tule ülevalt mitte kuidagi. Ja mul tekkis küsimus, et kui juba nagu öeldakse, riigikogu ametlikul tööajal on igav ja ei ole tööd, et mis tööd neil siis suvel on, puhkuse ajal? Siin tehti statistikat, võrreldi selle riigikogu alguse seadusandliku instiivikust varasematega ja võrreldes viimase kahe-kolme parlamendiga on, on see seadusandlik initsiatiiv olnud oluliselt väiksem. On võib-olla see üld üldmaht ei tulegi välja seal nagu on loodusseadus oli oluliselt vähem vastu võetud kui aga siis sellise igasugused nagu otsuseid näiteks ratakse mingitesse nõukogudesse liikmeid, et neid oli tõesti väga palju vastuvõetud aga selliseid põhimõttelisi seaduse mitte, noh, osaliselt võib seda öelda, et seda on ka objektiivne põhjus, et noh, võrreldes ma ei tea. Parlamendi koosseisuga 92 95 95 99 on Eesti vastandlik ruum on ju rohkem nagu valmis, et meil ei olegi vaja naguniivõrd palju niivõrd palju seadusena vastu. See oli vaja Euroopa liidu nimel väga kõvasti seadusest võtta. Et, et selles mõttes see on mõnes mõttes nagu mõistetav, aga aga kui, kui vaadata kogu sellist noh, üldse üldse, kus tuleb nagu seadusandlik initsiatiiv või kust tulevad seadused, siis nad tulevad ikkagi valitsuse poolt ja siis väga palju tuleb ka selliste amet ametkondliku ministeeriumide poolt, et riigikogu enda roll on ju tegelikult ju ju muutunud üha vähem tähtsamaks. Aprillisündmused näitasid nüüd küll praegult riigikogu liikmed näitavad, räägivad sellest, et oi, et me ikka tahtsime anda initsiatiivi valitsusele, et nemad tegutseks meie pärast, nüüd analüüsime neid sündmusi, aga ilmselgelt näitasid aprillisündmused, et riigikogu liikmed tõesti sel ajal samuti noh, oli igav, neil nad ei teinud, ühtegi avaldust riigikogu liikmetelt ei kuulnud või ütleme, riigikogult tervikuna. No ja sellega on ju, seda on ju riigikogu liikmed ja, ja ka riigikogu esimees põhjendanud seoses sellega, et et, et kui veel pingelises situatsioonis teha avaldusi, et see võiks justkui protsessi eskaleerida, valitsusel tuleb lasta ikkagi enne kriis ära lahendada ja alles siis saab riigikogu riigikogu sekuna aprillist. Ja oi kui palju aega nüüd oleks ju, nüüd on juba asi rahunenud, nüüd võiks mingi seisukoha vabalt. Sellel esmaspäeval oli ju tegelikult esimest korda riigikogus kaks komisjoni kokku saidki, et kuulata, siis asjasse puutuvad ametnikud erinevad. See niisugustena Riigiduuma küll ütleme suhteliselt mõttetu delegatsioon ikkagi Eestis käis näiteks võrdlus. Seal tehti avaldusi ka nagu Vändrast saelaudu tuli ja kohe nagu sündmused pihta hakkasid. See ei ole muidugi eeskuju Eesti Parlamendi nii peaks tegema, aga nüüd tagantjärgi on ju kõik andmed olemas. Niidid on, nagu öeldakse, kokku sõlmitud, nüüd oleks aeg võtta ka meile kogu aeg rõhutatakse, meil on parlamentaarne vabariik. Et oleks nagu tahaks kuulda, mida parlament arvab. No pärast pronksööd Me ometigi kuulsime ju vähemalt ühe osariigikogu hinnanguid toimuvale, tegu oli opositsioonilise Keskerakonnaga, mis püüdis minu meelest valitsus. Küll küll siit hundisilma talus mitte mitte niivõrd parlamendist. Sellega sellega võib nõustuda, sellega võib mitte nõustuda. Ma arvan, et üks eks Keskerakonna juhtivaid ma ei tea, kuidas öelda. Emissar Ain Seppiku oli ka vägagi sõnakas pärast pronksiööd. No eks see oligi Savisaare sepiku soolo, kas kohtusid ka kogemata siin vene riigiduuma esindajatega öösel kusagil ringi tantsides? Trepi peal juhuslikult seal, kusjuures väga huvitav, et me saate alguses rääkisime ka sellest, et sageli just need vene poliitikutega kokkusaamised toimuvad kas tualettruumis või veelgi pikantse mõttes kohtades. Aga see ongi see, et kui jah, et Savisaar kohtus selle vene riigiduuma esindajatega, siis ta ütles, et selline põgus kohtumine kohtumisega saanud kirja juhuslikult saime kokku, et nagu tükk aega varjata seda, seda sündmust, aga, aga siis mäletate, kui, kui käis Jostab vussi Eestis ütles Edgar Savisaarele ühe lause, tudeng great job siis selle kohtadega Keskerakond pressiteate, et Edgar Savisaar kohtus George Bushiga ja Bush kiitis teda tema tööd majandusminister. Ma arvan, et sina, ulmet oleks saanud kokku, et oleks võib-olla ka sulle õnne, tekivad graditšov iidiski kõikidele, seal on Ameerikas täiesti tavaline ja, ja see on selline lihtne ameerikalik smult hoog või me võime seda, me võime selle kohta öelda viisakusega, pigem mulle tundub, et see on selline ameerikalik smurdo. Mis puudutab Edgar Savisaart, siis Edgar Savisaar tundub, et on nüüd jälle poliitiliselt väga aktiivseks muuta tunud teistel rinnetel ja tahab nüüd eesti inimesi võõrutada viinatarbimisest ja õlletarbimisest. Sellel nädalal pärast seda, kui siis Harju maavanema oli ebaõnnestunult üritanud kehtestada alkoholi müügi piiranguid või täiendavaid alkoholi müügi piiranguid Tallinnas ja Harjumaal, siis siis nüüd on võtnud ristiretke alkoholi vastu Edgar Savisaar ja linnavolikogu poole on teinud läinud teele ja siis eelnõu, mille, millega alkoholimüügi piirang kehtiks Tallinnas õhtul kella kaheksast hommikul kella kaheksani. Mida, mida sellisest käigust arvata? Noh, see on tulnud arvamusi seinast seina, siin alkoholitootjad loomulikult on tagajalgadel kauplused pahandavad mis on ka arusaadav, teised jälle ütlevad, et piiranguid on vaja, piirangut on vaja, sellepärast et eks eks see joomine on siin ikka päris kurjaks läinud ja, ja need autoavariid, mis puris päiga peaga tehakse, on samuti kohutavad, aga Ma nagu ei usu, et sellise kellaaja paikapanemisega nüüd midagi muutub. Ma ei tea, kust võeti kilkama. Miks kell kaheksa küsimus, aga miks mitte kell üheksa või miks mitte kell seitse, mis, mis aeg see kell kaheksa on, kas, kas see kaheksa, kas on konsultant keeritud näiteks doktoritega, kes alkohoolikuid ravivad, et kel nad on öelnud, et kell kaheksa on selline murdeaeg? Et kui pärast seda enam joodik ei saa, siis ta jätab joomise järele. Aga kui saab, siis joob edasi. Et kus võetakse kaheksa ja ma nagu kaasa nendele kauplustele ja ma saan aru nendest, kes ähvardavad, et nad panevad oma poed kinni ka kell kaheksa, sellepärast et kujutage ette, kui te juhtute näiteks Selverisse täpselt kell kaheksa oma sisseoste tegema siis olete sisenenud enne kella kaheksa. No ükskõik, aga tee oma sisseoste ilmselt teha, sest kõik letitöötajad ja kõik laotöötajad ukerdavad seal õllekastide otsas, tõmbavad neid kilelintidega üle, eks ole. Käib paaniline kinni, mine ja, ja sina pead, kes oma vorsti või sinki tahad osta, siis seal ootama ja vaatama seda tsirkust peab. Ja on veel hea, kui on poed, kus saab neid eraldada, neid kilet ette tõmmata, ka mõnel pool on need suudes vooliseks alkoholi kuidagi seal, niimoodi kukud otsekohe voodile. Better küll ütlesid, sa ütlesid küll seda, et, et viimasel ajal neetult eesti soom hakatud. Mina käisin seal kolmapäeval ühe ühenädalane töötava kolleegiga lõunal jõudsime varem kohale, võtsin söögi ja tellisin söögi kõrvale alkoholivaba õlle. Mul ei pidanud autoga sõita minema, aga see tundus kuidagi normaalne, et mul on vaja veel kolm-neli tundi intensiivselt tööd teha, et Ta alkoholiga õlut tuli kolleeg teadmata, mida mina olen tellinud, tellis söögi ja samuti alkoholivaba õlle. Ja siis me läksime jutt sellele, et et millel põhineb see see väide, et eestlased hirmsal kombel jooma hakanud, et et läbi ajakirjanik on tema natuke vanem inimene kui mina. Tema ütles, et tema mäletab paarkümmend aastat tagasi. Joodi väga palju ajakirjanike seas. Nüüdsel ajal on läinud vähemalt ajalehtedes töö niivõrd palju intensiivsemaks kõikvõimalikud trükklehtede, trükkiminekute täht lehtede paksemaks ja värviliseks muutmise tõttu on nihkunud neli, viis kohati kuus tundi varasemaks. Et keegi saab juua sellel ajal, et siis tekib seda tekiks auk, mille tõttu kogu lehetsükkel kannataks, mille tõttu tuleks hakata lehel maksma trükikojale hiigeltrahvisummasid ja nõnda edasi. Et sul ei olegi võimalik töö ajal juua. Teine asi, rääkisime üliõpilastest. Meenutasin, et lugesin Andrei Hvostovi seda pool autobiograafilist raamatut, kus ta, kus ta kirjutas, et omal ajal polnud mingi ime, kui hiljutisi töid kaks-kolm nädalat jutti. Praegu räägin oma tuttavate üliõpilastega. Kiidetud siinkohal kurikuulus põõnia protsessi kolm pluss kaks süsteem, mis on muutunud ülikooli küll saapavabrikulaadseks, diplomi tehaseks, aga mistõttu on õppetöö äärmiselt intensiivne. Öeldakse, et jah, õlut ikka võtame, aga, aga no tuleb ette, kui võetakse kaks päeva järjest. Tudengid joovad vähem, rääkisin tuttava teatrikriitikuga, küsisin, kuidas läheb, kuidas on kultuurimaailmas üldiselt teadvurmet. Et 10 aastat tagasi olid kunstnikud kogu aeg mines, rääkimata näitlejatest, kes olidki ainult purjus ja aga mis nüüd näitlejad vihuvat trenni teha on kõik hakanud väga suurteks sportlasteks. Nii noored kui vanad tänases Päevalehes Chaliis keskes hobus mängib, räägib seda, et talle meenutab see no teatri see, see valmistume etenduseks kui spordilaagrid, kus ainult treenitakse. Et nagu ühelt poolt nagu või siis ütleme, võtame ka poliitikud, et et ma nii palju, kui ma liigu puhvetis käinud, enam nii palju seal jood või riigiametnikud Selle põhjus on pisut teine küll nimelt kardetakse. SL õhtulehe fotograaf AS võiks siis tulla ja pildistada ihuliikmeid, nende oleks olnud. Pildistada, või, või siis riigiametnikud, et ma mäletan, kui kaitseministeeriumi all oli veel töötas admirali lokaale, mis seal oli, et seal all ikka alati leidsid mingit ametnikud ikkagi konjakit, higistama laval või ükskõik, mis ajal sa sinna läksid? Et aga siukseid asju reaalselt nagu või noh, tähendab minu sellises tutvuskonnas on, seal võib, niisuguses ruumis on alkoholi tarbimine, mida, mida ma näen oluliselt vähenenud. Et ma mõtlengi, kustkohast tulevad need, kas, kas inimesed on muutunud nagu Skandinaavias selliseks salajoodikuteks, kes joovad, tinistavad kodus või siis on kasvanud selle osa ühiskonnas last, keda võib nimetada Lumpaniks, kes istub poe juures ja jooki viina, keda nõuka ajal seal ei olnud, onju. Aga kas siis nende osakaal on kasvanud nende alkoholitarbimine või põhjus selles, et need võrdlusandmed, mida me võtame aluseks, et noh näiteks millega Ma ei tea, kui palju juuakse ei ole nagu võrreldavad tegelikult, et nõuka ajal jõuga väga paljud kolhoosid või sovhoosid ise tegid ju alkoholi, mis kuskilt nagu sellest nagu ametlikus statistikas niivõrd läbi käinud vanaisal oli omal kodus õlle punsu, mis kuskilt ametlikust statistikast läbi käinud. Noh, kui vanaisa elaks praegu, ilmselt oleks ostnud pudeli Bocki poest praegult ja näiteks sellega Ta tarbib rohkem alkoholi, võib-olla tõenäoliselt oleks tarbin vähem. Et noh, ma ütlen ise, Ma näen seda ümbritsevat ja mulle tundub, et juuakse vähem. Et millest selline suur paanika, et eestlased joovad? Ma pean korrigeerima seda väidet, mis ma ütlesin, et on hakanud, hirmsasti jõuame, ma olen sinuga täiesti nõus, et Venemaal joodi tunduvalt rohkem ja ka Eesti vabariigi algusaastatel, kui praegu, aga praegu, mis torkab silma, torkab silma, et teatud kategooria noorte seas, kes väljas ja nad on silma all ja sa näed, et nad joovad end täis. Pluss siis see, et see liiklusõnnetuste statistika, mis näitab, kui palju tehakse purjuspeaga avariisid. Aga see, see kirjeldus oli väga jama, oleks. Ühest ühinen sellega, kui sa, kui sa rääkisid selle, mismoodi oli aegu tagasi, mismoodi ja mäletan seda aega. Minu meelest ei ole Eestimaal ja ka ilmselt terves Nõukogude liidus kunagi nii palju joodud kui siis, kui Gorbatšov kehtestas selle keeluseadusele siis, kui ei tohtinud näiteks matustel või pulma, tal ei tohtinud viinapudelit laual olla, siis joodi nagu hakkad. Ma olen ise olnud ühtedel matustel, mis toimus kolhoosisööklas, kus ei tohtinud laua peal mitte midagi alkoholi olla, aga olid morsikannud kuhu oli siis tembitud siis alkohol, aga kui see Morsiga alkoholi otsis nagu Laksa nagu kaks korda kiiremini ja teine asi siis igal mehel oli põues puder ja seda käidi siis peldikus joomas. Aga siis jooni hästi kiiresti, sellepärast et kardeti, et tulevad kontrollide, satuvad peale, noh, iga mees läks peldikusse puhe ära, pudeli viina. Ja siis me mäletame ju kõik, mis tehti sellest õllest siis riisist tehti neid kolmeliitriseid kannukesi, selleks käärima, sinna peale pandi kummikinnas. Ja siis, kui käärimisprotsess peal tugev, siis kummikinnas tõusid viis näppu tõusid püsti ja kui oli nagu see jookse, täielik solk, mis oli siuke hästi vastik hapu veini maitse oli tal ja siis, kui need sõrmed kukkusid olla, siis oli see valmis ja siis joodise solk ära ja oldi jälle täis ja kui linna peal jalutada, sest ma juhtisin mustamäel vist jalutama vaadates neid paneelmaju akende peal. Sõrmes kulligenda sõrmed püstise inglise keeles, kellele see öeldakse ju tegelikult leppimise märgiks GMi Fajev, ehk siis et anna mulle plaksu, et tõenäoliselt selle kohta oleks võinud ju täpselt samuti öelda, et see on selline kivimi Fajev ehk lepime leppima, härra jook. Aga, aga mulle tundub seda joomist vaadates, et, et järjest rohkem kontsentreerub nädalase kahele päevale olen järjest rohkem, kontsentreerub see reedele ja laupäevale ja põhjus on selles, et inimeste ostujõud on nii palju kasvanud, et et nädalavahetusel keegi ei viitsi enam kodus juua. Vähemaks on jäänud korteripeod järjest rohkem juuakse ööklubides baarides, kui vaadata, kui palju inimesi on, on nädalavahetusel linna peal ja purjus just noortest purjus ja tõenäoliselt noh, me võime rääkida siin ka sellest, et noorte ostujõud tänu nende vanemate rahakotil on oluliselt kasvanud, siis tegelikult see on küll märkimisväärne probleem. Seda küsimust ei lahenda küll need Edgar Savisaare alkoholipiirang, sellepärast et need noored lähevad ükskõik millisesse klubisse Tallinnas, joovad ennast seal täiesti silmini täis ja, ja vot see on nüüd palju tõsisem probleem ja siin inimesed kokku politsei. Nii millest me räägime, et tegelikult, et et kui, kui küsimus on noortest, kes, kes elavad oma vanavanemate rahakoti peal ehk siis tavaliselt, sest nendel ei tohi alkoholi müüa, nad ei tohi, ka minu meelest ei tohi 18 aastaselt ööklubisse minna, vaid alles 21 aastaselt. Ja küsimus on see, et kui, kui olemasolevaid seadusi ei kõrvaldaks, kui meil vastu võetud mingid seadused Noortele müüd alkoholi noored ei saa mingi mingi vanusehetkeni ei saa minna ööklubisse jooma siis tuleb neid seadusi leiduvaid kontrollima hakata, vaadata seal, aga kui me kehtestama mingi mingi keelu kella ütleme kaheksast praeguse kella 11-st, mis on meil siis see, kes tahab juua, see ostab niikuinii selle alkoholiga päeval varem ära taksoviina, nad saab selle joogi nagunii kätte, kui uuendaja. Ja ta joob selle kõik ära, see, millest Peeter rääkis, et kõik see viin osteti ju Gorbatšovi kuiva seaduse ajal välja ja kõik see joodi ära ka sellepärast, et see tuli ära juua. Ja, ja täpselt samamoodi on ju selle alkoholi varumisega, külmakapi ja baarikapi, et, et see alkohol tuleb sealt ju ära juua. Ühe esimesena Eesti omavalitsustest kehtestas alkoholimüügi piirangu kellaajaliselt, et algul oli küll vist varajane kella kaheksa või oli üheksa, siin hiljem vist natukene hilisemal ajal juhtus kaks asja uitasja apsus, kolmes üks asi oli muidugi see, et af linna piirilt hakati käima ostma alkoholi. Teine asi oli see, et inimesed, kes, kes muidu võib-olla niivõrd palju ei oleks alkoholi ostnudki või tarbinud igaks juhuks, ostsid alkoholi koju ette, see tuli ka mingil hetkel ära juua. Ja siis oli see, tal oli üks huvitav huvitav pood, mis, mis, mis, mis müüs ka ja alkoholi. Siis see pood muutus nii-öelda paariks ehk siis selleks, et sinna ütlesid, et palun mulle kolm õlut kaasa osta, kellel oli juba möödas see tähtaeg, siis seal võeti korgid pealt ära, pandi sulle kolm pudelit sinna tädi peale, maksid raha ära. Korgid peale tagasi läksid välja selline asi juhtusele. Selliseid nii-öelda paar poode ma olen näinud ka mujal Eestis ja ükskord. Ma ei teadnud, et, et selline paar puud on olemas ja ma läksin, ma läksin sinna paar poodi ja tellisin endale siis kolm, kolm õlut, mis olid purgi sees ja tahtsin edasi sõita oma vanemate juurde, et järgmisel õhtul siis saunaõlled kaasa võtta. Need purgid lahti üllatasin, küsisin, et aga kuulge, kuidas te kujutate ette, et ma nüüd sõidan autoga purkidega edasi, et et see oli nagu üsna selline halenaljakas. Ei noh, selge on see, et alkoholipoliitikat peab ühtlustama, aga minu meelest Eesti-suguses väikeses riigis ei pea niimoodi olema, et on nagu vasallriigid, kus vürst kehtestab oma seadused, noh, kas see puudutab siis alkoholi või noodi, näiteks võiksime võtta vastu ka seadused, tipptunni ajal ei tohi jalgrattaga linnas sõita, eks ole, maavanemate vastu seaduse või linna Pägedestor seadusi, mis võiks riigi riigi olla. Välja töötatud, alkoholipoliitika poed on lahti, müüvad alkoholi selles, kellest selle kellani, muide on niimoodi, et ühes omavalitsus müüakse, sel ajal teises omavalitsuses on kõvad piirangud peal. Ma ise elasin läbi siis, kui kehtestati Harjumaal paariks päevaks täielik alkoholimüügi keeld pärast aprillisündmusi ja enne esimest maid siis Tallinnas hakkas kehtima, aga paljud sellel laupäevane päev ja paljud lasid selle teata kõrvust ilmselt mööda. Ja siis avastasid laupäeval, et kuskilt sauna õlut enam ei saa, aga oli teada, et Rapla maakonnas võib osta. Ja ma juhtusin ise Kohilasse tol päeval, kui Harjumaal oli asi keelatud siis Kohilasse Konsumi poodi seal Konsumi poes oli paksult rahvas, Konsumi poe ees oli paksult autosid, ilmselt kõik olid siis Harjumaalt ja Tallinnast tulnud. Kõik otsisid paaniliselt taga õlut, pood oli õllest tühjaks ostetud, oli jäänud ainult viin ja vein ja need, kes oleks ostnud siis õlut. Kui ma juba Kohilasse tulen, ma siis ostan midagi muud, osteti korvi diviisi viina ja siis oli seal üks ühe tuttava tuttav turmas konsomisse sisse, kuulasid kõrval 100 meetrit oleks erapood, seal on õlut ja terves konsoni rahvas tormas sinna, erapoodi osteti õllest tühjaks ja villast ka. Aga millest me räägime? Kui, kui on tõenäoline, et, et selle Keskerakonna Edgar Savisaare käitumise taga ei ole tegelikult lõpuni siiras soov võidelda alkoholismiga vaid vaid selle soov on ikkagi tõsta Keskerakonna kukkunud reitingut juhtida tähelepanu kõrvale sellest kriitikast, millal Keskerakond langes pärast aprillisündmusi, kuidas teile tundub? Kuidas sa sellega reitingut tõstad, ma nagu ei saa aru, kes, Seda on võimalik, mina otsustasin. Ma arvan, et reitingut on võimalik tõsta väga. Et sul peab olema selliseid aktsioone, mitu. Võtame näiteks linnapea, võtab siis linnakantselei vastuvõtu ruumis inimesi vastu, võtab vastu telefonikõnesid, sellest meedia, meediareportaaži sellest räägitakse, siis toimub selline aktsioon, siis ollakse kogu aeg nähtaval kohal, see on selline, see on, see on täiesti teadlik käitumine selleks, et parandada erakonna reitingut, mis, mis pärast aprillisündmusi paratamatult kukkus ja just ennekõike eestlaste silmis. Noh, osaliselt võib sulle vastu vaielda, et, et noh, kui ma olen Peetriga, selles osas 100 protsenti tõuseb, tegelikult peaks ju selline alkoholipoliitika olema riis üht, eriti just Eesti-suguses väikses riigis seal, kus, kus sa võid sõita paari-kolme tunniga ühest Eesti otsast teise, ehk siis saada selle viinapudeli kätte, kui juhtumisi teises omavalitsuses on teine, teine, teine kogu kord. Et selles peaminister Andrus Ansip on teist meelt, tema ütleb, et kohalik omavalitsus Keskerakond leiab On ju, et et nende arvates on selline riigi alkoholipoliitika, mille juures nad praegult opositsioonierakonnana ei saa nagu väga kaasa rääkida vale, ja siis nad kehtestavad oma omavalitsuses sellest tulevad mingid ja siis noh, osaliselt võib neid mõista, nendel ei olegi praegu võimalik riigi alkoholipoliitikas niivõrd nagu kaasa rääkida, et selles mõttes noh, mõnes mõttes nagu näen seda nagu õigsust, onju et või noh, et ma saan aru, et miks, miks see võib niimoodi olla, et ainult ühes omavalitsuses ei saanud jällegi ütleme seda, et mida mina, peaminister Ansip on ka välja toonud, et Eestis on omavalitsused, kus on see alkoholipiirang kehtestatud ja kus ei ole siis üllatus-üllatus et nendes, kus ei ole, on enamasti võimul keskerakondlased teistes omavalitsustes, et rist, küll ka rahvaliitlased jah, vist küll ka rahvaliitlaste võiks on ka opositsiooni ära ja siis, kui ma olen, loen veel mis seal, mis toimus, nagu riigikogu rahanduskomisjonis, kui räägite alkoholiaktsiisi tõusust, mis on tegelikult mõnes mõttes võitlemine kaude nagu alkoholi liigtarbimise vastu siis üllatus-üllatus, Keskerakond, Rahvaliit, rohelised ja rahanduskomisjonis ka Reformierakond olid hoopis madalama aktsiisi poolt, ehk siis viinapudel läks ikka kättesaadavam, et siis mõned kilde loed, nad siis nagu tekib küll nüüd siin niivõrd palju vastuolulisi sõnumeid on sees, et et siis nagu siin siis nagu selles mõttes kahtlustused, et, et nagu püütakse mingit mitte niivõrd nagu rahvatervisega tegeleda, vaid kuivõrd mingit nagu maineprojekti teha, nagu muidugi vastavad nagu need kahtlused tekivad. Aga meil oleks Eestis minema üle sellisele süsteemile, nagu on Rootsis on spetsiaalselt alkoholipoed ja toidupoodides on pidevalt saadaval selline lahja õlle lakesele ja kahe-kolmeprotsendine kolm pool vist on maksimum Rootsis pood, kuigi seal on ka see asi, et ma olen Rootsis paar korda käinud ja seal need seal on kuus spetsiaalselt alkoholipoodi, seal on, siis need on need süstempolagetit kuus tükki Stockholmi-suuruse linna kohta ei ole teps mitte palju. Ja mina juhtusin ühte sellisesse poodi reede õhtul laupäeval, pühapäeval on kinni. Ja see oli siis niimoodi. Alkoholipoe esine parkla oli autosid täis, alkoholipood oli selline, et seal oli. Kui sa panka lähed, siis sa vajutad selle numbri, eks ole, saad sellega siis alkoholipoest, võtsin selle numbri ja siis seisid umbes 50 meetrises sabas, seal kassasid tohutult. Ja kui sa siis ostma hakkasid, no siis sa ikka ostsid, said, ostsid niimoodi, et need suured, need spordikotid, need laoti täis ja autodes ja, ja, ja siis oma suvekodudesse või, või linnakodudesse kus iganes. Nii et ma arvan, et see ei ole ka nagu küll ei näinud, et, et see, see süsteem nagu piiraks kuidagi seda siis inimene on ju ettenägelik, ta ju varu petta ja nagu siin juba korduvalt ära tukkus, eta varutuses, jood ära ka. Ja samas noh, milliseid probleeme see inimestele valmistab, see on, see on ju kohutav ja samas ka mitmed poeketid on ju ähvardanud tegelikult pärast seda, et kui Tallinnasse selline alkoholipiirang kehtestatakse, siis võivad nad hakata puude varem sulgema. Küsimus on selles, et kuidas me nüüd sellistesse ähvardustest, kas, kas need on ähvardused või, või võivad nad sellega teoks teha, ma arvan, et ma arvan, et siin on pigem nagu õhku rohkem, kui, kui seda. Kui ta tuli see esimene teade, et siis sellele poodide poolt Rimi ja Selver, kes need tegid, need siis õige pea järgnes teine teada, mis oli juba märksa nagu pehmem pehmemalt sõnastuses ja kui nendele ajakirjanikud hakkasid endale kauplusekettide juhtidele helistama, siis juba telefonivestlustes oldi veelgi nagu leebemad. Et eks ole ikka sihukese avalikkuse mõjustamine mõjutamise nagu katsed, et aga üldiselt mulle nagu väga ei meeldinud see nende kauplusekettide nagu nagu sellised ähvardused, et nüüd me paneme nagu poed kinni või või et noh, nagu või et ma ei saa nagu sellest aru, et, et mis, mis, mis, mis nagu sellest naguniivõrd nagu muutuks. Et pigem see ju teenib ju see seda, et, et need, need inimesed, kes näiteks kaua-kaua töötajad, kasvõi ajakirjanikud, kes lähevadki, tahakski pärast kella kaheksat alles poodi minna. Need inimesed kannatavad ja minu meelest see avaldus oligi nagu mõnes mõttes nagu, nagu teatud mõttes nagu ära kasutatakse, selliste inimeste pahameelt või aga, aga mulle tundub, et, et see pöördus nagu nende kettide enda vastu, et kuidas neist õhtulehest eile või millal oli lugu, kus, kus inimesed ütlesid, et noh, aga ma tahan pärast kaheksat poodi minna, mitte viina ostma, sinna vaid toit ostma. Sest mul tööpäev ongi nii pikk, et et ja, ja inimesed ei ole mitte niivõrd pahased, siis ütleme selle alkoholiga keelu kehtestanud kehtestada plaanima linna vastu, et kuivõrd siis poeketi vastu No võiks sellele teemale joone alla tõmmata, jagab päris selgelt nagu tõdemusega, et riik võiks kehtestada ikkagi üldse alkoholi poliitika, ühtsed piirangud panema paika siis sellega kellaaja, kas see võiks olla õhtul kell 10 õhtul kuni hommikul kella kaheksani, mille ei tohi siis alkoholi müüa ja, ja leppida siis ka mingil määral nagu poepidajatega kokku nagu täpsemas tegevuskavas, et et iga omavalitsus ei hakkaks siin nagu soolot tegema ja tekitades siis niimoodi jälle nii-öelda seda alkoholiturismi Eestis juurde, kus. Kontrollima olemasolevat, juba kehtivate seadustest kinnipidamist. Jah, ja aga siin tegelikult ju ka lõpetuseks lõpetuseks et asjaga tegeldakse täiesti valest otsast ju, tegelikult tegelikult peab tegelema inimesega peab tegelema ju rahvaga, riik peab looma rahvale selliseid võimalusi, et tal oleks huvitav elavatel, kus paljud tegevust, et ta ei hakkaks jooma ja siis on kama kõik, mis kellani seda alkoholi müüakse, siis seal inimesi lihtsalt pole aega seda osta talle midagi muud ja huvitavamat. Ja nad arvavad, et küsida, miks noored joovad, kas nad joovad sellepärast, et nendele viin ja õlu maitseb või sellepärast, et nendel ei ole sel ajal midagi mõistlikumat teha. Ma arvan, et küsimus on ikkagi selles teises. Tallinna linnas toimub ja selle suve suursündmus Õllesummer, mida ma mõtlesin. Laulupidu folkloorifestivalil loomulikult toimub laulupidu. Mingit piirangut, sellepärast, et õllesummeri korraldaja on teatavasti Keskerakonna liige Nii läheme teemadega edasi. Sellel nädalal vahetas omanikku Eesti suuruselt teine nädalaleht Maaleht ja läks siis Eesti suuruselt esimesel kohal oleva nädalalehe omaniku kätte. Mida sellisest omanikuvahetusest arvata? Otsapidi kuulub Eesti Päevaleht ka Hans H. Luigele. 50 protsenti kuulub Ekspress Grupile, mille suuromanik Hans Luik Noh seda maalast tahaks mingit sellist suuremat kindlust, mida kahtlemata pakub, kontserni kuulumine oli juba mõnda aega kuulda. Aeg oli kuulda, et väga suurt huvi tunneb Maalehe ostu vastu üks piima ja kommitööstur kes väga tihti siin Eesti ajakirjanduses avaldusi teeb, igasuguseid huvitavaid, kes metsa armastab maha võtta, siis kui ka ei tohi. Ja ma olen kuulnud, et just see mõnes mõttes hirm, et tema võib Maalehe ära osta, ajendaski nagu teatud Maalehe Maalehe seltskonda pöörduma Ekspress Grupi omaniku poole. Et see initsiatiiv tuli pigem sealt. Ja kuna maaleht on väga selge nišiga laia lugejaskonna ka väljaanne, siis, siis ma arvan, et see oli lõppkokkuvõttes mõlemale poole äärmiselt kasulik. Thing. No siin ei oska selles mõttes ju praegu midagi ja öelda, et tuleks ära oodata ja vaadata, et milliseks malet nüüd muutub olles handsas luige käes, et kui ta muutub nüüd selliseks, reaalselt muudab oma sisu ja, ja ma ma tean reklaami mahtu ja nii edasi, siis on natukene kurb, aga kui ta jätkab oma sellist konservatiivset joont ja nii, nagu ta siiamaani on olnud hoiab oma lugejaid siis ma mõnemaletöötajaga vestelnud, et nad ei oska ka öelda, et nad siiamaani on näiteks uued omanikud kinnitanud, et nad lehe sisusse ei sekku ja isegi peatoimetaja jäetakse ametisse, aga aga ma ütlen, ma ootaksin ära sügise ja vaataks, mis, mis siis mis siis toimub? Ajakirjanduse kohta ringleb avalikus ruumis hästi palju igasuguseid kõikvõimalikke müüte, üks müüt on kindlasti see, et kuidas omanikud kirjutavad iga viimse kui rea ette seda, mis ajalehest tuleb, kuidas nad iga viimse kui poliitilise hoiakuga arvamusavalduse lehe poolt on ise valmis kirjutanud, ütleme nii, et äkki ta vähemalt päevalehe ja Ekspress Grupi suhetest, et siis ma võin öelda seda noh kindlasti raadiokuulajate seas on väga palju neid, kes mind ei usu siinkohal, aga noh, mis siis palju on teiega, et mingit sihukest ettekirjutust, vähemalt mina olen tavalist mul saab sügisel 10 aastat täispäevases olles olema koguma kääri jooksul nagu olnud, et tuleks päevale omaniku juurde ja ütleb, et sa pead nüüd kirjutama nii et esiteks on, see oleks juba jabur, et kui ta niimoodi nagu tuleks juurde nõuaksemad võib-olla teises kontsernis on see teistmoodi. Miks muidu tammu, Tarmo Tammer, Karvased kuskil ütles, et et Päevaleht ja Ekspress on paremale kaldu, et ja justkui nagu Ances lõikonnad sinna kallutanud noh, ei ole kaldta võib-olla mingi hoiakuga, sellepärast et seal töötavatel inimestel on selline maailmavaade. Töötajad on kaldu. Kellel meist ei oleks oma maailmavaade muidugi, et. Et ja teiseks on, kui te kujutate ette, et Ekspress Grupi juhte, et nendel on, ma ei tea, kui mitukümmend ajakirja, nendel on mitukümmend muud äriväljastpoolt meediat nendel teha siis nad peaksid tegelema mingi mingi väga selgelt hakkama kallutama mingit mingit ajalehe, mingeid päevakajalisi, mingeid juhtkirju asju, et no tule taevas appi, et see üliinimesed kajale 24-st tunnist ööpäevas peaks ilmselgelt väheks sellest, et seda saaks tegema hakata. Mina ütlen küll, et nagu nagu rahustuseks, et mina küll ei usu, et et Maalehes mingis hoiakus või, või, või, või seisukohtades toimuks mingi suur või kardinaalne muutus. Et muidugi kindlasti saab. Omanikud saavad üht, ühte Modent väljund sinusse sekkuda. See on väljaande juhte juht juhtivjuhtide personalipoliitika kaudu. Kui Peeter ütleb, et on öeldud, et juba välja see toimetati vaheldate, siis, siis siis on selge, et ka siis ka sellist muutust ei plaanita. Ehk siis sisuliselt ma pean küll kihla, võin ütelda, et ma ei usu, et ma Maalehe mingit mingit väga suurt muutust tuleb, pigem näen seda võimalust, et et maalehte hakatakse, valem on ju tegelikult väga suur, pluss on sellised praktilised nõuanded mida mida antakse ja kui, kui maaleht kirjutab mingitest asjadest mingit aiapidamist, mis iganes need tunduvad, sellised usutavat ka erinevalt mitmete niukestest, ütleme meelelahutusliku lisadega, kus, kus räägitakse, kuidas võiks mingi aiandus teha mis iganes üheselt olnud usutavad ja seetõttu ma näen, et mõnes mõttes on isegi võib-olla lehel nagu šanssi Maret veelgi avardada, et, et noh, nagu, et ka need, et Eestis on ju tegelikult me oleme jõudnud piisavalt heaolu tasemele, kus inimesed kolivad järjest enam linnast välja, ostavad maju, hakkavad vaikselt pisipotipõllunduse aiandusega tegelema. Ma arvan, et et kui mingid plaanid Ekspress grupil maalehega on, siis on pigem mingite turustuslike võtete kaudu laiendada Maalehe aaret. Sellest on ju räägitud, et Ekspress Grupi huvi on suurendada Maalehe reklaamikäivet ja praegusel hetkel, kui vaadata need maalehte, siis seda potentsiaal ju seal on. Kui sa rääkisid veel siin, et maaleht ja Maalehejuhid eesotsas härra Ehasaluga valisid endale nii-öelda lehele uut omanikku, siis siis meenutab see küll seda, kuidas Postimees läks. Lõpuks on Norra Schibsted iga, sest ka ka seal oli täpselt samasugune olukord, kus leht sai ise endale valida nii-öelda uue omaniku. Ja neid avaldusi, neid tuleks nagu kontrollida pikemas perspektiivis üsna peaasi, et malega juhtuks. Midagi analoogset, nagu on juht, ma olen väga paljudes väljaannetes töötavad, mis nagu öeldakse, on kas pankrotti läinud, koondatud, ühindat ühendatud ja mida iganes. Et ta lõpuks ei muutuks situatsioon selliseks, et uued omanikud teatavad, et tegelikult ei ole mõtet välja anda eraldi maalehte, et me paneme näiteks Ekspressi vahele lisad mis on suunatud maainimestele. Mulle meenub see, kui Postimees Postimehe grupp likvideeris Eesti ainsa ühiskondlik-poliitilise ajakirja luup. Ja siis öeldi, aga meil on arter, et noh, need teemad me paneme kõik nagu Artaris. Selles mõttes Eesti rahvas nagu ei jää tõsistest sellistest artressor bioonika. Jah, sealt võib ainult need lõhnalõhnade pudeleid vaadata ja ilu lugesid lugeda. Et sellist see plaan oleks selles mõttes rumal, et päevalehel on ju tegelikult üle 50000 on nende tiraaž väga suur sõna, see on ja väljund on olnud plussis rahaliselt. Ma ei näe, selleks, selleks on tegelikult äärmiselt rumal käik et see ju selgeks ju ju ka pühendaks mõnes mõttes ja teatud osa ühiskonnast, sellised info, info, kättesaamisvõimalused, maaleht on paljudes maapiirkondades nagu selline põhiline väljaanne, mida loetakse, et noh, nagu ma arvan, sa säärased rumal kui selline käitumine läheks, et mina küll usun, et niivõrd palju ma usun, et grupi juhtimine on toredad inimesed ja kõigil on mõistus peas ja et nad ei hakka mingit sihukest asja kindlasti tegema. Küll aga võib arvata, et me näeme lähiajal maalehte pisut värvika omas vormis, kui siiani. Jah, sest noh, vaat seda ma ei oska öelda, et ma vaatan, et maalaste praegult trükitakse ju tegelikult ju Schibsted kontserni trükikojas, et, et see võib-olla on siis, kui esimene Sest mis ära praegugi päris värviline lehte torkab. Koheline kolang, operatsioon. Meie saateaeg hakkab läbi saama, tahtsime veel täna rääkida ka võimalikust kinnisvarakrahhist, millele on sellel nädalal vihjatud, kuid tõenäoliselt siis on võimalik. Järgmiste nädalate saadetes. Kinnisvara arhidele viidatakse minu arust iga nädal tegelikult viimased kolm aastat. Jah, ema ka esimest korda me räägime ka sellest, et kusagil on reaalselt Tiinat kukkumas ja olen suhelnud siin ka mitmete maaklerite, aga ma peaks ütlema, et maaklerid on meeleheitel, sellepärast praegusele praegu ei ole võimalik kortereid müüa, aga sellest kõigest juba loodetavasti või, või mitte, siis vähemalt loodetavasti nädala pärast. Tänased rahva teenrid olid Peeter Kaldre, Urmet Kook ja Lauri Hussar ja soovime teile siis ilusa laupäeva.