Viimasel ajal on mul väike hirm hommikuti ärgata ja mitte niivõrd sellepärast, et kas mõnele looduskaitsjale, ettevõtjale või maaametnikule on esitatud kuriteo kahtlus korruptsioonihõnguliste tegude pärast sest arvan, et väikesed vintsutused sellel suunal tuleb neil lihtsalt ära kannatada. Äike teeb ikka õhu klaariks. Mari õhuta pole võimalik ühte Eesti ühiskonna põhilist probleemi, milleks on muidugi poliitiline korruptsioon lahendama asudagi. Ma ütlen meelega poliitiline korruptsioon, sest see mõiste sisaldab rohkemat kui higiste kätega rahaümbrikke käest kätte andmist või ametnikega ja kolmekäigulise skeeme erinevate tankistidega firmakestega. Poliitiline klass Eestis on oma suures enamuses teinud selle eksliku järelduse, mille Siim Kallas tegi viis aastat gaasi Edgar Savisaart poliitikasse tagasi tuues olles oma erakonnale natuke tubast tööd Tallinna linnas. Vastutasuks. Kallase järeldus toona oli, et kui keegi teine teeb veel rohkem kurja kui mina, siis mina paistan ju sellest taustsüsteemist täitsa valge inimese moodi välja. Paraku on see mõtteviis vildakas, sest hea ja kurja piiri ei saa meelevaldselt nihutada meile pärast inetut afääri kohukestega tekkinud meeleolu. Et tegelikult ei peaks valemängu harrastavad erakonda mitte kaardilauast välja viskama vaid ka teised mängijad peaksid lihtsalt paremini vale pokkerit mängima. Nii parteistamegi kõigest väest, ametnikke ja arste, arstiga, tuletõrjujaid ja kohtunik klanni majandus kosub ning ametnike tööks katki poliitikute nimel looduskaitsemaid vahetada. JOKK, kas pole? Aga hirm on tegelikult ka sellepärast, et nagu kirjutab juba mitmendat nädalat liikonomist Ida-Euroopa riike ähvardab läbikukkumine. Muide, kas Eestisse on tellitud umbes pool 1000 ökonomisti numbrit, millest enamus jaotub välis- ja kaitseministeeriumit eskide ning Eesti Panga analüütikute vahel. Mõni käib Eesti Päevalehe toimetusse ning mõned üksikud ka kodudesse ilmselgelt liiga vähe, liiga väike number, et mõjutada meie poliitilist eliiti, mõtlema enamast kui valimistsüklite vahel saadavast isiklikust kasust mis lõpuks väljendubki miskis üheksa kroonise õunakeses mida keskerakondlane Helle Kalda üritas riigikogu eelarvest kompenseerida. Aga kui nemad viitsiksid lugeda, arukad erandid muidugi tuleks mõista, sest nemad siinkohal välja arvata siis nad saaksid teada, et killustunud ja populistlikud valitsused tekitavad probleeme mitte üksnes reformi poliitikas vaid ka makromajandusliku stabiliseerimise vallas. Endiste kommunistide juhitud valitsused kalduvad kergemeelselt kulutama. Majanduskasvu tõttu tekib eelarvesse ülejääke, võib olukord vägagi kiiresti halveneda. Majandusedule vaatamata pole selles regioonis ette näidata ühtegi poliitiliselt õnnestunud riiki. Ja veelgi armumist selgetele, ideoloogiliste erinevustele baseeruv partei mudel võis ehk kunagi niinimetatud vanas Euroopas toimida, aga ta pole suutnud end idanema panna. Ida-Euroopas inimeste ja poliitilise eliidi vaheline lõhe käriseb ja keegi ei tea, kuidas seda sillutada. Aga miks ma üldse tsiteerin, ökonomisti? Esiteks sellepärast, et mind on õpetatud tsiteerima ja mitte teiste mõtteid omadena välja pakkuda. Ning teiseks sellepärast, et kogu selles hirmuäratava pildis on ainsad valgus kiirene välgatamas. Järgmine tsitaat on siiski ka üksikuid häid uudiseid. Näiteks Eesti presidendiks sai küll vaid ühe enamhäälega ajudega ja kõneosav Ameerika haridusega immigrant ning kaotajaks jäi kandidaat, keda toetas südametunnistuseta populistlik ning Venemaaga lähivahekorras olev erakond. Nii et Kadriorus on hakanud tulema häid uudiseid. Järgmisel korral kõneleme ehk sellest, kuidas Korea tuumapomm võiks olla Tallinnas tekkinud lapsehoidjate defitsiidiga seotud.