Tere päevast, kuumale suvele vaatamata rahva teenrid ei jäta oma rahva teenimist. Ja täna on neid klassikaliselt kolm mõnus kolleegide troika Külli-Riin Tigasson Eesti päevalehest ja Sulev Valner. Seni veel teadmata väljaandest. Mina olen saatejuht Aarne Rannamäe. Kas sa tahad selle viimase kohta sulle midagi täpsemalt öelda? Ei, eks siis eks siis kuulab, kui, kui on midagi öelda. Öeldakse, et raskel ajal on kärbes ka liha, niisugune ilus ilus väljend. Ma arvan, et see kehtib ka uudiste uudiste kohta, et et kõik need, mis praegu on nii, nii nii õudsalt üles pushida, et need paremal ajal, kui, kui tõelisi uudiseid tuleb, väga uudised ei olekski. Olen ise kaua aega Eestist ära olnud ja sellepärast ma loodan, et teie räägite rohkem, sest debateerijatega nii-öelda asjade eellugusid võib olla. Ilmselt olete siin olnud, aga, aga ütleme, minu jaoks koma tagasi tulles võtsin esimese ettejuhtuva Päevalehe lahti siis mitte Eesti Päevalehe, vaid esimese ettejuhtuva päevalehed. Ja, ja nägin sealt uudist põhiseaduse Pilsnerist, siis ma mõtlesin, et mis asi see nüüd jälle on see nii-öelda klassikaline eesti nali. Aga selgub, et ei olegi nali, et see on kõva poliitilise võitluse atribuut taas kord, nii nagu Eestis ikka kombeks. No ei tea ta ikka rohkem sarnaneb mingile maleva naljale, et käisin sel nädalal suurel munamäel vaatamas seda jõue teemalist teatritüki, kus meenutati paljusid maleva nalju ja ja meenutati ka legendaarseid malevategelasi, kaasa arvatud tegelane nimega molekul. Et see ehk siis seal olevat Rein Langi hüüdnimi olnud tuntud maleva Assana. Et see kuidagi meenutas mulle seda, seda etenduse õhustiku, see aga on jah, huvitav omamoodi, et ilmselt kui jah, kui meenutada, et Rein Langile on kunagi olnud see maleva minevik, siis võib-olla võiks öelda jälle aga minu jaoks küllaltki ootamatult siiski vahepeal nagu tõsiseltvõetavast poliitikust Rein Langist on, on nagu saanud viimasel ajal justkui praeguse valitsuse kloun. Et inimene, kes, kes nagu algatab noh, mingisugust pullitegemist, et ikkagi noh, nii oma juubeli kui, kui, kui selle õluga, mis on üsna sellise hea maitse piiril ja ja ma Peaks küll ütlema, õigemini ei ole isegi mitte selle piiril, vaid ikka ikka kõvasti seal. Bobby, sina, nagu ma aru saan, oled sellel seisukohal, et õlle ja põhiseaduse ühte sobitamine ei ole ilus tegu, eriti veel sinimustvalgete lippude sinna sildile. Austa siseseid õlut näinud, ainult pildi peal ja ajalehest. Et no kui mina sellele õllele mõtles, tegelikult ma saan ettevõtlust või selle tootjast aru, et see on tegelikult ja nimi põhiseaduse Pils näär heal ajal tuleb välja ja teda saadab ka päris suur meediakära. Tegelikult ma ei saa nagu ettevõttele suurt midagi ette heita. Küll aga on kummaline, et see toimus nagu justiitsministeeriumi koostöö, sellise õlleidee väljatöötamine. Ma mäletan seda tunnet, kui omal ajal hakati tegema presidendi biilsenerit, et noh, ei protesteeritud selle vastu võib-olla kuidagi väga ametlikult presidendi institutsiooni poolt, aga aga ega sealt need nagu head noh, selline tunne oli küll, et see on nagu niisugune noh mõnitava maiguga natukese, sest sel ajal ta ka natukese seda oli. Aga. Aga seal ei ole ka öeldud, et see oli täiesti vabariigi presidendiga, tegu võis olla suvaline presidendi, kõlab ilusti, eks ole, põhk põhk nagunii nagu nüüdki. Jah, aga minu meelest on see ikka väga oma maitse tunnus, see on asi, mida jah, me võime öelda, et juriidiliselt on kõik korrektne, võib tõenäoliselt, aga, aga noh, see ongi täpselt, see on täpselt selle, selle joki tegelikult kehastus, et asi võib olla nagu noh nagu seadusega, millest kinni hakata, aga, aga üldiselt viisakas seltskonnas nii ei tehta. Ja, ja minu meelest lihtsalt noh, teine nii-öelda selle asja halb külg on, on ikkagi just nimelt see, et, et see on nüüd seotud nagu alkoholiga. Et just sellel tänavusel suvel, kus me nii palju räägime alkoholi piiramisest kus noh, selle selle ümber nagu käib hästi palju kate, kus siiski mulle tundub, et Eesti rahva enamus siiski nagu tõdeb, et oleks ikka vaja piirata küll ehkki võib-olla mitte täpselt nii, nagu sa Tallinnas nüüd kehtestatud on. Sulev, ma saan aru, et kui me natuke positsioone täpsustame, siis sina ei ole nagu selle vastu, et, et justiitsministeerium algatas sind häirib põhimõtteliselt asi ise, et, et õlu ehk alkohol noh, mõni võib meile küll vastu vaielda, et kas õlu on alkohol või ei ole, aga noh, ju ta on, kui ta täis teeb ja tähista ikka teeb kui palju pruukida, aga ei käi kokku niisuguste põhiseapõhi väärtuste ja kõige niisuguste pühade oma maa tunnetega mida põhiseadus kehastab. No minu meelest see on täpselt sama ebanormaalne nagu ikkagi meie pühal lauluväljakul õllesummerit pidada, et noh, ongi ebanormaalsed asjad tegelikult, mis toimuvad, aga, aga ma ei pea seda vähemasti nagu tagant kiitma. No kui me räägime siin põhiseadustest kui meie põhiliste rataste kandjast, siis minul tekib küll küsimus, et kuivõrd üleüldse meie poliitikud ka oma igapäevaretoorikast ei ole põhiseaduse väärtustega arvestavad, mis muuhulgas ka näiteks keelavad ära rahvustevahelise vaenu õhutamise ja nii edasi minu arust, nagu see on palju suurem No, ega need on märk sellest, et riigikogu liikmed ei maga ja ei puhka, suvel on näiteks kauni riigikogulase Evelyn Sepa väga ilus ütlemine, et põhiseaduse Pilsner on riigi põhiväärtuste müük allahindlusega ning see teeb vabariigist tühja taara. Seal ei mõtle seda lauset kaua välja, aga, aga see on igal juhul väga ilusti öeldud. No see on täitsa muidugi arusaadav, miks, miks poliitilised konkurendid arutavad seda halvaks panema, aga, aga antud juhul noh, nii-öelda sõltumata kellelegi nii tegija kui kritiseerija, erakondlikust kuuluvusest. Minu minu meelest on see antud juhul üks samasugune ebaõnnestunud tegu, nagu oleks, ma kujutan ette, et kui sedasama noh, justiitsminister näiteks 24. veebruaril läheks vaba vabariigi presidendi vastuvõtule dressipükstes, noh, ta ei lähe, ütleks seda, mis siis, eks ole meil meelde umbes niiviisi vahel käiakse niga. No et see on lihtsalt noh, asjad, mis ei ole nagu minu meelest seda väärt. Aga näiteks vabariigi aastapäeva väga tihti seadustatakse teatavate viinamarkidega on olemas ju vabariigi valge ja ma ei tea, mis asjad siin tehakse ja 24.-ks veebruariks valmis eripruulid mingitest mingitest vägijookidest, see, kas seal mingi muu asi või vannis on täpselt sama asi. Minu jaoks on see küll nagu ma, ma ei näe siin kuigi suurt vahet ja ma peaksin veel kord kordama seda mõtet, et et mulle tundub, et, et päeva elus ollakse siiski Eestis väga tihti, tundub, et need põhiseadusele väärtused on, on justkui ununenud ehk meenutagem kas või seda presidendivalimiste protseduuri, kus tegelikult mindi, mindi mööda põhiseaduse vaimule ja neid näiteid on niivõrd palju meie igapäevapoliitikast kui siis, et see põhiseadus näib olevat ära unustatud juskui. Samas muidugi ei kutsub üles ka seda teisipidine ütlema, et põhiseadus peab olema nüüd nii püha lehm, et jumala pärast kuidagi rahulikumaks ei või seda teha, eks ole, et, et me peame ainult nii-öelda noh, et nähes nii-öelda põhiseaduseraamatut peab võtma valvelseisaku panema musta ülikonna selga ja siis üldse tohib umbes teda nii-öelda õrnalt puudutada, et et päris ei pea suhtuma kindlasti ja ta on meie oma riigi asi. Aga noh, nii nagu minu meelest ikkagi eesti lipuga ei sobi teha ükskõik mida ei sobi teha ka põhiseaduse nimel, ükskõik mida on. Aga muidugi see ongi meie enda sisemiselt selgeks selgeks vaja vaielda, et mis siis sobimisi sobijatega. Ega meie siin ei ole nüüd ka mingisugused, eks ole, moraalikuulutajad vaid seda peab eesti rahvas ise otsustama, nagu nagu öeldakse, et valija saab otsustada lõpuks valida ise küsimus, et need järgmised valimised on küll nii kaugele, et loomulikult jälle siis Valijad otsustavad valijad saavad tegelikult baromeetri näit vaadata, kogu aeg korraldatakse neid küsitlusi ja siin viimane küsitlus näitab ju Reformierakonnale lausa lausa noh mitte enam loomulikku populaarsust, sest 50 protsenti erakonnale Eesti oludes on, on ikka niisugune näitaja, mis, mis tõesti hakkab meenutama mõnda mõnda mõnda teist riiki, aga siin sotsioloogid on ka öelnud juba, et ja sotsiaalteadlased, et, et noh, et ei maksa seda nagu üle tähtsustada. Et valimised on kaugel ja, ja aprillisündmuste mõju hakkab järjest vähenema ja nii edasi, et küll need protsendid taas nii-öelda normaalseks lähevad. Aga üllatavalt kaua ta ikkagi kestab, ei kestnud ka ainult kuu aega pärast aprillisündmusi, et, et ikka veel. No ühesõnaga, nüüd oleme ära tõestanud selle kärbes ikka on liha. Teine asi, teine uudis on, on see et täna toimub Tallinnas üks, üks lood, mis ei peaks arvates pälvima üldse mitte mingisugust tähelepanu, loomulikult kui seal ei toimu mingisuguseid noh, avaliku korra rikkumisi, lööminguid nagu, nagu viimasel korral. Kui sina seid puruks ei lööde, veri ei voola, kui asi möödub rahulikult, siis on, on siin ju igasuguseid paraade korraldatud ja mina olen selles mõttes küll tolerantne, et las siis korralda. Aga kui asi läheb nagu käest täna siis on, siis on juba kuri karjas. Noh, iseküsimus muidugi, kas ta peab toimuma täpselt nii nii Tallinna linna südames nagu ta toimub, see on jällegi nii-öelda pikema arutelu küsimus, aga, aga fakt on see, et see teema oli olnud nüüd viimase kahe või isegi kolme kuu jooksul. Meie meedia üks, üks lemmiklapsi, arvamusküljed kiirendavad samast teemast politsei teated, mis iganes noh, täiesti mõttetult üles haibitud teema minu minu arvates ma ei tea, kuidas teie arvate. No samas, kui ajalehed vaatavad enda loetavuse indikaatoreid ja näiteks klikkide arv netikommentaare, siis tundub, et teema ikkagi erutab rahvast ükskõik kui oluline ebaoluline nii-öelda objektiivselt vaadates ka pole. Ma tõenäoliselt küll kommentaaride Arvu muidugi suurendab ka see, et, et on suhteliselt väiksemaarvuline, aga väga aktiivne kommenteerijate ring, kes selle teema peale ärrituvad. Et kas sa ei tea, kas see nüüd on sotsioloogiliselt väga suur ring inimesi, aga, aga kindlasti on oma seal kindel teema, et kui see nii-öelda välja visata, siis kindlasti teatud hulk inimesi nii-öelda lähevad silmad põlema ja, ja haarav, sule. Ja kahtlemata tegelikult nendesamade väikse kilpkonna poolt kirjutatud netikommentaaride põhjal on ohtlik teha ka mingeid suuremaid üldistusi, mida nii-öelda siin selle paraadi korraldajad võib-olla on, on teinud, et mulle tundub, et et selle raadiga on ka niimoodi, et, et ma arvan, et suuremale osale inimestest ei ole tegelikult selles suur soojaga külm. Nojah, te võtsite kohe jutuks netikommentaatorid, sest nende sõnavara on värvikas ja, ja sealt tuleb välja emotsiooni, kus, mis muidu no kui ei paistaks välja, aga aga ka tavalised ajaleheküljed on ju tegelikult seda teemat täis. Et, et see on ka nii-öelda ajakirjanike ja ajakirjanike välja ajakirjandusväljaandjate ja väljaannete oma valik olnud, et nad, et nad on selle sinna paigutanud. See on, see on täpselt see, mida need paraadi korraldajad on tahtnud, ma ei taha üldse öelda, on need halvad või, või annad vaat need eks sinna paraadile lähevad. Aga, aga põhimõtteliselt on ju teada, et nende eesmärk on see, et võimalikult rohkem tähelepanu, noh, tuletame ikkagi meelde, et Lisete campusest on saanud juba peaaegu et meediastaar jagab intervjuusid vasakule, varem olen teda kutsutakse ühest saatest teise, ta kutsutaks isegi uudistesaate stuudiosse, ma nägin enne, enne kui ma Eestist lahkusin. Noh, nagu ütlevad venelased tantsinikuda, eks ole, et mida meelde sellest võime siin rääkida. Kui me räägime nagu, kuna kaitse seisukohalt, siis on see teema, kui me räägime nagu asjast enesest, siis ei ole teema, sellepärast et samasugused paraadid toimuvad kõikjal üle maailma. Ka meil siinsamas naabrite juures Euroopas väga, väga tihti iga aasta, eks ole, ja nende nende mahud, nende inimeste hulk, kes seal osalevad, see ei ole üldse võrreldavgi selle väikese nirega, kes nüüd täna Tallinnas Jah, aga siin tegelikult küsimus või mina ei ole ainult ainult tänases paraadis vaid ka ikkagi selles millised on selle paraadi korraldajad, laiemad ambitsioonid, et et ilmselt nad soovivad lihtsalt tõmmata ühiskonna tähelepanu sellele teemale tervikuna, et me teame siin nii mõneski ka Euroopa liidu nii-öelda uutes liikmesriikides on näiteks samasooliste kooselud seadustatud näiteks tsehhis on see nii ja, ja nad ja, ja, ja te ei ole teema iseeneses, vaid paraadi, nendega püütakse ka tähelepanu tõmmata vähemuste õigustele. Ja seda on saanud seda tähelepanu. Minu meelest on küll tegemist sellise toreda nagu äraspidise poliitilise korrektsusega, et Eesti avalikkuses ka, et, et see on nagu teema, mida, kuna igal pool räägitakse, et see on tähtis teema, siis meil peab kaasa tähtis teema olema ja siis hästi palju käsitletakse. Et kuigi iseenesest on tegemist ju nagu lahtisest uksest sisse murdmisega, et tõestatakse millegi olemasolu või nagu olemasolu õigust, mille, mida ei saagi keegi tegelikult kahtluse alla aga ei, ei aja neid nii-öelda kividega taga mööda tänavaid. Jah, aga siin on ikkagi suur vahe, kas aetakse kividega taga või on neil ka näiteks õiguse oma kooselu registreerida. Meie võime siin öelda, et see ei ole tähtis teema, aga inimeste jaoks, kes kuuluvad sellesse vähemusse ja see on tähtis teema. Nojah, ütleme viimaste aastate jooksul on igal juhul Eestis nii palju muutunud, et et paljud nendest inimestest on tulnud nii-öelda kapist välja, on, on teinud oma persoonide avalikuks, aga, aga tegelikult väga paljud need, kes kes on need omasooihar, et on, on homoseksuaalid ja kes on väga tuntud inimesed ikkagi noh, ei, ei julge ju veel välja tulla ja öelda avalikult võtta sõna, et öelda, et jah, mina olen, eks ole. Et selles mõttes on Eesti Eesti ühiskond alles alles poolel teel. Ja täiesti mõistetav on see, et nad ei julge kapist välja tulla ja seda öelda niikaua, kuni me võime siin meedias lugeda sõnavõtte, ma arvan, mis kuskil Lääne-Euroopas tekitaksid suure skandaali. Jaa, aga inimesed ei julge ju paljusid oma harjumusi avalikult kuulutada, et nad tarbivad mingisugust kollast ajakirjandust ja et paljusid niisuguseid asju, mida nagu arvatakse, et ühiskonnas ei ole, äkki äkki ei mõju nagu minu minu imidži läheb hästi, siis, siis ei julgeta nagu teatada, noh, see, see ongi niisugune, mingis mõttes on see jälle loomulik häbitunne. Et kui, kui, kui see kui see on vastuolus ühiskonna teatud selliste üldisemalt omaks võetud ütleme siis normidega ikkagi. Et aga see on nii lihtne, pole ainult, see on muidugi nii libe teema. Ja muide ainult häbitunne, sest et noh, minu arust heteromees, kes kelgib oma võitudega avalikult ja kogu aeg, eks ole, ja see on ka peast natuke soe, et see, see ei ole ka päris normaalne ja, ja see, see isegi kuu häbitunde alla või sellest lihtsalt ei räägita, noh nii nagu me ei räägigi oma oma elu intiinsematest asjadest, vähemalt et normaalne inimene ei, ei peaks sellest rääkima häälega ja kuulutama, mis, millega ta kõik hakkama on saanud, nii et eks see ole ka osaliselt, aga, aga selles mõttes on sul surev õigus. See on libe teema. Et siin on veel palju maad areneda ja, ja paraku mõned arengud peavad minema nii-öelda loomulikku rada mööda, neid ei saa tagant tõugata väga-väga suure kiirendusega. Et need asjad lihtsalt ongi nii, et nad käivadki aeglaselt. Mõned otsused tuleb teha vahel väga kiiresti ja, ja ta on väga põhimõttelised otsused, aga vot sellised, mis puudutavad nagu inimeste hoiakuid, väärtusi ja, ja orientatsioone, siis siis neid ei saa väga-väga nii tagant tagant tõugata. Aga jätame nüüd need, need uudised ja need, need teemad tähtsamat on toimunud ka kuhu meie meie riik liigub, see on, on olnud Tartu Ülikooli sotsiaalteadlaste ja, ja uuringufirma Saar Poll ühise uurimise teema ja, ja oodatud oli ta kindlasti sellepärast, et aprillisündmused lõid sellise fooni arvamaks, et eestlaste venelaste suhted on nüüd on nüüd jäädavalt ERRis vähemalt aastateks ette ja, ja selles mõttes on see uuring hea, et ta, ta on, ta midagi kindlasti nüüd näitab. Ja nagu Marju Lauristin on öelnud selle uuringugrupi juht, et et asjad ei ole lootusetult löris. Kuigi, kuigi siin näiteks Postimees on on pannud oma oma loo pealkirjaks, mis sellest uuringust räägib, et eestlaste eelarvamused venelaste kohta on suurenenud, samas kui, kui Päevaleht ütleb, et et uuring lükkas ümber eesti rahva lõhestumise rahvuse pinnale ehk siis eesti rahval ehk siis eestimaalastele lõhestumise rahvuse pinnale. No minu meelest on see küll uuring, mis tegelikult nii-öelda lõpuni ja mustvalgelt ei tõesta ega lükka ümber ühte ega teist, vaid vaid see on natuke selline klassikaline pool-täis- ja pooltühja klaasivaatamise juhtum, et et, et loomulikult see uuring näitab, et on juhtunud, kui teist nii eestlaste seas kui venelaste seas on seda sallimatust ja sallivust ja kes tahab rõhutada ühe olemasolu, see saab seda teha ja ja kes tahab hirmsasti üles piitsutada, teist saab sellele leiab kaalust. Jah, et kui me seda uuringut vaatame, siis siin on küsimus ajaperspektiivis, et, et kui nüüd vaadata 2005. ja 2007. aasta tulemusi, siis me tõesti näeme, et eestlased on muutunud veidi tolerantsemaks, veidi meeldivamaks. Et näiteks mõnevõrra on suurenenud nende osakaal, kes peab mitte-eestlase suuremat osalust Eesti poliitikas ja majanduses Eestile kahjulikuks et seal nende osakaal on mõnevõrra vähenenud. Aga samas me ei tea, et millised oleksid olnud selle uuringu tulemused siis, kui neid aprillisündmusi oleks aset leidnud, et võib-olla oleks olnud veel varem ei saagi seda kunagi teada. Kahju vot siis oleks hea kaks uuringut panna kõrvuti, eks ole, eks Kylie. Aga noh, need küsimused, eks ole, kuidas suhtuksid sellesse, kui tuleks elada, noh ütleme meie eestlastena, eks ole, venelastega ühes majas elan venelastega ühes majas, mul ei ole oma maja, ma olen sunnitud elama, nad on ju igal pool, eks ole. Aga huvitav on, see, et eestlased ütlevad, 57 protsenti on põhimõtteliselt positiivsed, venelased on tervelt 80 protsenti positiivselt. Aga kuidas võis elatanud venelastega ühes majas noaga? Nonii, ma mõtlen, et kuidas sul see on, on suva elu-olu nagu kuidagi muutunud. On on ikka, on ikka, aga see on, see on nüüd personaalselt ühe ühe maja maja teema, et ma ei tea, kas seda siin nüüd raadioeetris peab, hakkame rääkima, aga aga põhimõtteliselt, kui noh, elamuühistu otsustab, et uus liige tuleb vastu võtta, kuigi seadus ei anna praktilisem mitte mingeid võimalusi mitte neid vastu võtta, sest et korterid on teatavasti oma müügis ja see, kes rohkem maksab, seega tuleb ükskõik siis, kes ta on, kas ta on Tunguus, venelane või, või hiinlane, nii et ega seal ei ole nagu vahet. Aga see, seda peab küll ütlema, et see kahin mis käib tavaliselt juhatuse koosolekul või ka üldkoosolekul läbi, et meie majja tuleb see ja see, mis ta nimi on. Ahah, Sidorov. Jälle üks juures, see täiesti olemas, nii et me ei pea pead liiva alla peitma, et et me ei küsi, kas ta on korralik inimene, kas ta on varem karistatud, kas ta on joodik missuguseid elukombed on, kas ta, kas ta lärmab või ei lärmakas, ta peksab oma naist või mitte? Paljalt rahvuslikul pinnal, jah, eestlane võtab kohe seisukoht, see on täiesti täiesti selge. Ja sellest uuringust tuleb välja ka see, et et mitte-eestlased tajuvad seda rahvustevahelist pinget palju suurema nagu eestlased. See on ka omamoodi mõtlemapanev ja samal ajal ka, et ligi veerand neist on kokku puutunud mingil moel diskrimineerimisega. Jah, aga üldiselt venelased on selles mõttes kindlasti leplikum, rahvas juba juba see tunne, kuidas bussis sõidavad, eks ole nendel olemas küünarnukitunne, samas kui eestlased teevad kõik selleks, et seda küünarnuki tunnet ei oleks vähemalt bussis vähemalt vähemalt bussis on see niimoodi, et, et eestlane vajab enda ümber ikkagi ka füüsilist ruumi. Aga vene inimese jaoks või ütleme, venekeelse inimese jaoks see tingimata ei ole vajalik, vähemalt vähemalt sellised on minu kogemused. Ja see ilmselt nii ongi. Ja väga mõtlemapanev on selles uuringus teete, et ehkki tõesti vahetult pärast aprillisündmusi meeldis siin mõnikord teatud osale avalikkusest, kui kujutada neid venelasi ratseva märatsema jõugu valguses, et ese nagu siin elavate mitte-eestlaste sümboliks, et siis seesama uuring toob välja selle, et tegelikult peaaegu kolmandik Eestis elavaid mitte Eestis on tegelikult väga, on väga tugevalt lõimunud, nad valdavad eesti keelt, tunnevad ennast osana eesti rahvast, püüavad olla lojaalsed ja nii edasi. Ja siis siit nagu tekibki küsimus, et kui nüüd see osa inimestest, kes oskab väga hästi eesti keelt, eriti tõesti, püüab ennast identifitseerida selle riigiga ja kui nad loevad neid netikommentaare, kus kõiki venelasi nimetatakse ühtemoodi okupantide, eks, ja nõnda edasi, et mida nad siis peavad tundma. Nojah, aga samas on olemas ka venekeelsed portaalid, kus eestlased nimetatakse samade sõnadega ütleme, et noh, teistsuguste sõnadega, aga mõte on sama, eks ole. Et, et noh, need netikommentaarid on, on mingisugune indikaator, aga ei maksa neid nagu üle tähtsustada, sest nagu ta ise enne ütlesite, see on teatud seltskond, kes kes seal nii-öelda ennast välja elab. Jah, ega see ei kao kuhugi, kahjuks kuitahes palju siin kutsuda inimesi üles olema, ma ei tea, kuidagi tolerantsemad, aga teatud hulk eriti ägedaid netikommentaatoreid jääb igal juhul isegi noh, see, mida me ei saa kunagi teada, ei ole kui suurt osa nad esindavad tegelikult, et et see, et üks kommentaator on suuteline hästi palju kommentaare kirjutama kas või erinevate nimede all, me kõik teame seda ju tihti, tihti luuakse illusioon mingisugusest tohutust tähelepanust tohutust hoiakust. Teine asi on see, sellistesse uuringutesse võib alati suhtuda mitmeti nende kõikidesse nendesse küsimustesse, kui mulle pannakse see küsimus ette, siis mõtlen, oi, mina olen õudselt tolerantne inimene. Et vist oleks õigem vastata nii, aga, aga mida ma tegelikult tunnen ja arvan või tegelikult mida ma teatud situatsioonis, kui ma satuksin eluliselt sellisesse situatsiooni, mida ma tegelikult teen ja kuidas ma käitun, see on, see on sageli hoopis hoopis teine asi. Noh ei ole ilus olla rassist, eks ole, ei ole ilus, sõimata homosid pededeks ja nii edasi ja nii edasi. Aga, aga noh, ütleme ausalt, vahe mõttes seda teeme. Ja vahel ka mitte ainult mõttes. Nii et, et noh, need küsitlused on ikka niisugused kahe otsaga asjad, et no minu lemmikteema on ikkagi see, et, et inimese, ütleme Trantsi või inimese lojaalsust meie meie riigi suhtes näitab, mis vene inimese konkreetset näitab ikkagi see, kui, kui Vene tankid on raekoja platsis, et kuidas siis inimesed käituvad. Ma olen ühe korra pidanud üle elama väga suuri pettumusi, see oli putši ajal 91. Kui ma nägin, kuidas, kuidas inimesed hakkasid järsku noh, 100 80 kraadise pöörde tegid ja alles kriisisituatsioonides nad, nad avaldavad oma tõelise palge ja siis on selge, mis inimesega on tegu ja kuidas tema suhtub, millised on tema väärtushinnangud ja kui, kui tolerantne ta on lojaalne oma riigile, kus ta Jah, aga samas see, kuidas üksik inimene käitub, sõltub ka seal, sõltub ka sellest, kuidas ühiskond on varem tema suhtes käitunud. Kindlasti ta sõltub ka sellest, kuidas ta ümberkaudu see hoiak kujuneb, et et tegelikult inimesed on päris palju totavat ikkagi sellest, et et mida teised inimesed ümberringi räägivad ja mida see grupp, kellega ta ennast nagu ühtekuuluvaks tunneb, et kuidas selles grupis olev hoiak, et kui võitluslik või kui leplik see on, et et sellest sõltub ka ikkagi reaalse inimese käitumine väga palju ja ma julgen arvata, et ka sedasama aprillis. Mul oli väga suuresti ikkagi selline ju grupikäitumise fenomen, et vähemalt üksikute inimestena nendes sündmustes osalejad teeksid kõike, sedasama, mis nad tegid seal, kui nad nägid, et nad on osa massist, kes käitub niimoodi, seal sai vastastikku võimendamine ju ju muudab. Vastupidi, eks ole, paljud inimesed ilmselt pärast kahetsevad, et nad selle psühhoosiga kaasa lähevad, aga aga ega sa seda enam olematuks ei tee. Et selles osas on siiski noh, väga oluline tõesti ka püüda neid võimalikult siiski inimesi mõjutada tolerantsuse suunas, et et see, see niisugune tilkhaaval kivi uuristamine, midagi, mille suhtes, noh, meil meil ei jäägi tegelikult muud üle, kui me tahame, et Eesti riik püsiks. Kui me tahame, et, et siin ei tekiks mingisuguseid noh, Eesti riigi püsimisele ohtlikke vastasseisus, et siis ei jäägi muud üle kui igapäevases elus nii-öelda neid sildu ehitada niiviisi väikeste tegude kaupa, eks ole, naeratades inimesele noh, nii-öelda suhtled suheldes temaga normaalselt ja nii edasi, et et tegelikult meil ma arvan, et seesama soovitus, mis Marju Lauristin tänases Päevalehes annab, et et tuleb leida nii-öelda indiviidide tasemel ikkagi, noh ütleme, et kui mitte Bru teist, teisest rahvusest inimeste seas, siis vähemalt inimesi noh, luua selline normaalne õhustik, et see on lõpuks see nendest üksikutest väikestest sildadest ikkagi kujuneb kokkuvõttes välja see võrk, mis, mida pärast lihtsalt noh, mis loob selle tausta, et, et kriitilisel hetkel inimesed käituvad mingit moodi ja ei käitu teistmoodi, et see, seda, seda nagu tähtsust ei tasu ikkagi ikkagi nagu alahinnata. Olen täiesti nõus sellega, mis sa ütlesid ja sa selle tsiteering, mida professor Lauristin ütleb, aga ta on öelnud ka varasemas kirjatükis, et, et praegu on, on nähtav selle retoorika tagasi tulemine, millest Eesti riik oli vabanenud. Olgu see kokku ja oma kunagisi õppejõule, vaidlen küll vastu, et, et see Eesti riik ei ole sellest kunagi vabanenud, lihtsalt inimesed on vait. Aga see on pinna, ma võrdleksin seda nagu haava kokku kasvamisega. Et haav kasvab kokku aeglaselt, olenevalt ümbritsevast tingimustest, palju seal on baktereid ja millised ja milline on kliima ja nii edasi, eks ole. Ja kui vastuvõtlik on üks inimene või, või kui vastuvõtmatult on. Aga samas tekib sinna peale haava peale korp. Ja kui sa seda hakkad nii-öelda ära kiskuma, siis läheb uuesti haav lahti, et tuleb aega anda tal tal paraneda. Selles mõttes aprillisündmused olid muidugi kahetsusväärne, et ei lastud nii-öelda seda Visnap perioodi pikemaks venitada. Samas oli ta võib-olla jällegi kasulik, et need saime teada, et korba all on endiselt põletik ja seda tuleb ravida teistsuguste vahenditega, nii et, et see on jällegi nii-öelda noh, ei ole, ei ole minu meelest siin lihtsaid ega ega üheseid vastuseid, et, et kõik on väga hästi või kõik on väga halvasti. Ja minu meelest ei saa ka noh, me võiksime nüüd lõpetada juba selles mõttes selle hala, et miks seal aprillis pidi küll selline sündmus toimuma, sest noh, see on lihtsalt Eesti lähiajaloo fakt ütleme nii, et see noh, kui võtta sinu võrdlus, siis see on nagu see noh, et et noh, juhtus õnnetus ja noh, ja on haav, eks ja tänaseks me oleme olukorras, kus haava peal on. Haab, on natuke kinni kasvanud mitte päris samas, eks ole, selle avasaamise nii-öelda avasaamise noh öelda põhjuseks on see, et, et tegelikult tehti midagi, mida tõesti väga taheti teha. Sest samas ei tasu ju alahinnata seda, et et ilmselt ikkagi väga suur enamus rahvast ju tahtis, et see pronkskuju sealt ära viidaks. Ja, ja see oli ju positiivne, et see toimus väga paljude eestlaste jaoks ise küsimus, vähemalt küsimused lihtsalt minu meelest kogu dilemma nii-öelda on selles, et kas selle äraviimise hind vääris seda positiivset tulemust. Noh, seda hindame muidugi nüüd tasapisi ju loeme siin kokku alles ja paneme kokku ja see selgub pika aja jooksul. Sel hinnal ei ole hinnalipiku, ei olegi seda, see ei saa kunagi olla päris nähtav ja, ja päris päris selgelt. Aga suhteliselt nagu vähe konstruktiivne on tõesti praegu tagantjärgi nagu küsida, et miks juhtus vaid vaid rohkem küsida, et mida me nüüd noh, et kuidas nüüd edasi minna, nii et meil ikkagi tõesti lähema viie 10 15 aasta perspektiivis oleks rahu majas. Ja, ja ütleme nii, et kui, kui tõesti läheb õnneks ja, ja selle ja see kuju saab ära viidud, nii et kokkuvõttes ei juhtu Eesti riigile midagi nii-öelda saatuslikult halba selle, selle tagajärgedega siis on kokkuvõttes võib-olla hästi läinud, et sai nagu haav puhastatud nii-öelda, aga see sõltub väga palju ka sellest, et kuidas nüüd seesama valitsus edasi käitub. Kuidas nüüd sedasama Reformierakond, kellel on eestlaste seas tõesti praegu enneolematu tohutu pooldajaskond, et kui targalt ta edasi käitub, et kui nüüd ütleme tõesti peaministril ja, ja juhtival nii-öelda jõul jätkub mõistust nüüd need pinged võimalikult maandada mitte nagu selle ratsu seljas oma populaarsust kasvatada, vaid võib-olla isegi vaid vastupidi oma kõrget populaarsust ära kasutada, võib-olla ka mõnede ebapopulaarsete, aga vajalike asjade tegemiseks. Et teatud mõttes nagu seda, seda ülikõrget populaarsust eestlaste seas oleks võib-olla praegu võimalik hoopis valitsusele ära kasutada selleks, et teha mingeid asju mis, mida oleks vaja. Oskad sa konkreetselt öelda mida peaks tegema? Esimene? Ennem sa vastad, küsimus minu jaoks on see, et, et kuidas teha nii, et, et venekeelne publik peaministrit uuesti kuulama hakkaks. Sellepärast, et pärast nende aprillisündmusi võis ikkagi näha, et kõige rohkem just see nii-öelda see viha ja vastasest kanaliseerimisest suhtumises valitsusse Eedeeslaseid toetasid seda ja venelased mitte, siin on nagu väga raske selles mõttes, kui me räägime rahvussuhteid, valitsusel teha midagi, mis, mis neid rahvust ühendaksid. No tõenäoliselt jah, Andrus Ansipi isiklikud venelaste seas populaarseks inimeseks lähiaastatel ei kujune nii ega teisiti, ta võib pea peal tiritamme teha seal noh mida iganes, eks ole, see ilmselt ei pruugi, noh, see see kuju on, võib-olla see on praegu nii nii tugevalt see vaenlase kuju sisse juurdunud, aga kindlasti on teisi inimesi ka valitsuses, kes kelle kaudu oleks võimalik seda sidet mõni luua ja ja mina nagu olen jälle täiesti veendunud ikkagi selle venekeelse telekanali hädavajaduses ja kiire 100. Vaikset lootsin sinnani muide tüürida, aga just selle uuringu valguses on hakatud jälle rohkem rääkima sellest, et vene venekeelne meediat vajab hädasti vastamist. Mis, mis siin Eestis on? Noh, üks on vene telekanal ehk ETV kaks või ükskõik mida või kuidas me teda nimetame, aga teine on ka muidugi kirjutav press see, see, mis praegu ikkagi jätkuvalt soppa valab ja ja millal lubatakse segamatult edasi tegutseda. Selle asja nagu korda saaks, telekanal on, on niivõrd suurprojekt. Et ausalt ma selle edukus ei usu. Ma ei ole Ühes mõttes mouse Ansipiga, et kes ütles ühel viimastest pressikonverentsidest, et et ta ei kujuta ette, kuidas mingi 200 300 miljoniga, mis, mis riik on praegu võiks ja anda, eks ole selle sellel telekanali loomiseks, kuidas seal 200 300 miljoniga hakatakse kvaliteetset telekanalit tegema, kust võetakse ajud? On, on põhiküsimus, ma näen päevast päeva, millises kaadrinappuses meie ajakirjandus vaevleb, inimesed liiguvad minema, uusi pole asemele võtta. Kui uus tuleb, siis on ta kindlasti viletsam kui eelmine. Sageli tehakse sundvalikuid, võetakse inimesi tänavalt, koolitatakse kiiresti välja, aga kindlasti ei ole, ei ole ta see, see, kes peaks kohe eetrisse saama. Vaadake kasvõi minu oma kodu, eks ole, aktuaalset kaamerat. Kuidas, missugune, missugune põud valitseb suvekuudel, kuidas praktikandid väga lihtsalt pääsevad eetrisse, need inimesed ei tohiks hääleproovist kaugemale jõuda, ehk nad ei, nad ei tohiks Maritega plasma juurest, kes, kes neid natukene koolitab, ei tohiks kaugemale jõuda enne kui enne, kui nad on jõudnud vähemalt neljandale kursusele. Aga ja, ja vaikselt hakkama kirjutama, uudist õppima kõike nii-öelda algusest peale, kuigi suuri tarkusi on, on talle ülikoolis jagatud, aga, aga eetris seda ju ei kõlba. Ja ometi ta pääseb tihti ka avalugu tegema, nii et noh, need, need asjad on, on väga-väga keerulised. Kust võetakse see kaader, kes hakkab seda venekeelset telekanalit? Pigem noh, samas venekeelsed ajakirjanike juba õpetatakse ju Eestis välja, kui me. Ja, ja ilmselt praegu on seal ikkagi nagu venekeelses meedias Eestis vähem töökohti nagu proportsionaalset võrdleme rahvaarvuga, kui on siin eestikeelses meedias Mina arvan ka, et siiski need tegijad nad ei sünni kohe, aga noh, koos väljundiga üldiselt üldiselt elu on näidanud siiski, et et tasapisi tekivad ka tegijad, et mind jälle paneb nagu imestama näiteks peaministri, kes üldiselt on ju loomu poolest suhteliselt Bravourne inimene. Et tema niisugune täielik nagu allaheitlikus teemal kui ta alati, kui ta kommenteerib teemat, et kuidas me vene telekanali noh kuidas me kuidagi ei suuda, ei ole noh, et me juba ette teame, et me ei ole vähimalgi määral konkurentsivõimelised info infosõjas, võib ikkagi öelda, eks ole, venekeelsel televäljal. Et, et minu jaoks on see nagu uskumatu allaheitlikus, sest kui Eesti, kes kogu aeg, me, me kinnitame, et me oleme väga konkurentsivõimelised noh, väga paljudel aladel, eks ole, usume ennast jõudvat euroopa viia majanduse hulka, eks ole, oleme Venemaale äge vastane, kübersõjas mis iganes. Aga aga vaata, et selles telekanali sõjas, eks ole, me me nagu ette ütleme, et me oleme nii nõrgad, et siin ei ole meile lähimat lootuse poega ka, eks ole, et, et ma ei saa nagu sellest sellest suhtumisest aru, et minu, minu meelest kas või kui me võtame raadio konkurentsis, siis näiteks raadio neli on kenasti tõestanud, et Eesti avalikus ringhäälingus tehtav raadiokanal on täiesti konkurentsivõimeline. Ma ei, ma ei näe nagu noh, venekeelne Postimees, ma saan aru, on muutunud täiesti konkurentsivõimeliseks välja antakse venekeelsete lehtede turul. Et minu meelest on nagu põhjust proovida, no aga vene telekanaliga, aga noh, ma saan tegelikult aru muidugi, et seal eks seal taga natukese muud kaalutlused ka, sest ikkagi me ju teame, et tegelikult on, on noh, nii-öelda prioriteediks seatud üks üks suur maja ehitada rahvusringhäälingule, mis nõuab tõenäoliselt nii palju ressurssi, et selle kõrvalt venekeelset telekanalit teha lähiaastatel lihtsalt ei jaksa. Ja see on tegelikult palju dramaatilisem vastus. Nojaa, ma vene telekanal ei ole meedia küsimus on riigi küsimus, see maja on võib-olla meedia küsimus ja nüüd lõpuks ometi ma lugesin ka õigeid numbreid, selle palju see maja võiks maksma minna, eks ole, miinimum miljardi ja ja maximum, võib-olla kaks, kaks pool. Aga, aga need on valikud, mis, mis tuleb ära teha, sellepärast et uut pärtliööd ei ole vaja meil oodata. Ja eks see ole tegelikult tüüpiline Eesti häda, et rohkem maetakse raha alati majadesse ja betooni kui sellesse reaalsesse tegevusse. Aga mind ennast paneb ka see jutt imestama, et et, et Eestis loodav venet telekanal justkui ei suudaks venekeelse auditooriumi peale konkureerida nende Ma endi kanalitega, kus on tõesti siis meeletult raha ja professor muuseas, sellepärast et siinsel telekanalil oleks tegelikult ikkagi üks väga oluline trump, ehk siis see, et nemad ikkagi räägiksid siin elavatele venelastele, mis siis ikkagi juhtub selles riigis, kus nad elavad ja ta tegelikult ei Aga kui see ei huvita neid kui valdavat osa seda sellest elanikkonnast ei huvita, mis siin toimub, mis, mis siis, mis siis on, kui me paneme kanali püsti, teeme tohutud investeeringud angašeerinud inimesed, ja mis siis edasi saab, kui, kui nende vaadatavus on, on marginaalne? No aga see võiks tegelikult alustada võib-olla nagu sammhaaval ehk siis näiteks või võiks võiks võib-olla rohkem kasvõi venekeelsetes uudistes rääkida sellest, et mis toimub Ida-Virumaal, ma ei tea, kas ETV-l on venekeelsel uudisteprogrammile praegu näiteks Ida-Virumaal oma kurjust. Ja on, on ikka, on ikka. Jah, aga, aga ma tooks ei ole teisel paralleeli, et kui vaadata, et Eesti riik nagu, nagu kõik riigid tegelikult paneb tohutult ressurssi ikkagi selleks, et ennetada teatud halbu asju, eks ole, sotsiaalseid probleeme et püüda võidelda, kusjuures eks ole tõesti kas või ma ei tea, noorsooprogrammideks HIV AIDSi noh, sedasama integratsiooniprogrammidesse pannakse tegelikult kümneid ja sadu miljoneid. Ootusprogrammides, mis pannakse küll? Vähe raha viimasel ajal vist ka enam mitte, nüüd nii vähe asi tuleb. Aga, aga ütleme, et, et põhimõtteliselt kõik need rahad pannakse teadmisega, et effekt võib-olla ka väike pannakse selleks, et et aga me üritame teha ja meid pärast keegi ei süüdistaks, et me ei teinud midagi, et me ei üritanud. Ehkki keegi ei ütle, et efektiivsus on väga suur. Et antud juhul samuti on tegemist tegelikult Ühe sellise projektiga minu meelest, milles Eesti riik peaks panustama noh, teatud mõttes isegi nagu riskiprojekti ütlema, et jah, me oleme valmis panema 100 miljonit või 200 miljonit aastas selle peale, et et me üritame ja, ja me ja, aga halvimal juhul on tulemus see, et mõju ongi reaalne. Aga noh, siis midagi pole teha, no selle riskiga peab arvestama, aga, aga ikkagi tuleks seda teha. Sellepärast et mis meil valida on, meil, meil on valida seda, et me ei tee midagi. Ja pärast, et öeldakse, et Eesti tänane riik noh, oli ütleme sama vastutustundetu, mitte midagi tegev nagu noh, teatud sündmuste puhul eelmise iseseisvusajal Ma arvan, et need asjad tuleb väga hoolikalt läbi mõelda, sest tegu on ikkagi suure rahaga ja ja tegelikult Eesti vajab mitte ainult nii-öelda noh siis mitte niisugust suhtumist, et teeme selle kanali ja pärast vaatame aga vajab põhjalikku, põhjalikku propaganda, niisugust analüüsi ja ma arvan, et Eestis Eestis oleks hädasti vaja ütleme labaselt öeldes, propagandaministeeriumi mõnes riigis on selliseid olemas kas või info ministeeriumide nime all või, või mingisuguste suuremate üksustena. Sest ega meil ka ütleme, see inglisekeelne teavitamine kõigist nendest delikaatsetele küsimustest, mis mis meie kohta laias ilmas levivad ja millele me ei suuda alati nii-öelda heas mõttes vastulööki anda on ikka ka ikka väga kasina ega siis välisministeeriumi pressibüroo ei, ei saa tegeleda niisuguste asjadega, nende nende ülesanded hoopis teistsugused ja nende nende koosseisud ja nendele eraldatav raha on ikka hoopis midagi muud. No aga samas, kui me räägime sellest venekeelsest kanalis, siis siin tegelikult ma arvan, et võiks kindlasti kasutada sõna vastupropagandakanal Velised propaganda, kana, sellepärast et ega meile endale ka ei meeldiks, kui eestikeelsete avalik-õigusliku kanalite sellise nimega kutsutakse, et siis oleks tähtis see, et kas see kanal oleks sõltumata, aga lihtsalt need ajakirjanikud, kes seal töötavad, on hariduse saanud siin nad räägivad siinsetest kohalikest probleemidest ja teevad seda vastutustundlik. Nojah, ei, no kõik on see, kuidas neid nimetada. Den za Dnjom on ka sõltumatu, aga, aga mis sealt tuleb, eks ole, see on, see on, see on ju kohutav. Täpselt, kui sa need tõid selle ingliskeelse informeerimise, siis me ju ei kahtle selles, et meil tuleb näiteks Eesti riigil tuleb trükkida, noh, ma ei tea, kas või turismi arenduseks, eks ole, ja teavitamiseks tuleb paisata informatsiooni inglisekeelsesse ruumi. Kusjuures kohati võib tunduda, et see, see läheb nagu musta auku, kulutame miljoneid, eks ole, paiskame kuhugi informatsiooni, me ei tea, mis see tulemus on ja ometi seda teeb mitte ainult Eesti riik, vaid seda teevad kõik maailma riigid, eks ole, teevad, et Eesti riigist enamasti palju suuremas hulgas, eks ole, hoitakse telekanaleid ja raadiot, kuna leid, eks ole, noh, ala mingit Deutsche Welle ja, ja ja ma ei tea, raadio France International leid, eks ole, teavitamiseks kogu maailmas sõnas, teadmata tegelikult kuigi lihtsalt lootes, et sellele äkki on mingit positiivset mõju, kulutatakse ülisuuri summasid ja samas Aja jooksul ikkagi elu näidanud, et pigem see on nagu mõistlik ühe riigi püsimise seisukohalt, et, et see, seda minu meelest tõesti ärme ärme takerdu küsimus, et venekeelne telekanal räägime, et venekeelne teavitamine on oluline, see telekanal on lihtsalt vahend. On paremaid vahendeid, võib-olla on paremaid viise, eks võib-olla noh, nii-öelda kuluefektiivsemaid viise, üks proovima see, sellesse tuleb panustada. Üks proovikive, mis, mis kindlasti aitab nagu lahti mõtestada, kas see on kasulik või või mitte, kas see on tulemuslik või mitte, on, on seesama uudisteportaal, mille ETV avas. Kolmepäevase ettevalmistusega tehtilise Novosti 24, ETV 24 kõrvale. Ma pean tunnistama, et ma ei tea, kui suur on selle külastatavuse Sulev, sina teada veel veel vanast ajast, kui sa siin majas töötasid, et see oli nagu tegelikult omaette eesmärk lugeda neid neid klikkide arvu, et, et noh, see on, et ei saa ju teha nii-öelda abstraktsete tühjale kohale mingisugust asja, vaid, vaid ikka ikkagi kindla suunitlusega, et võimalikult palju inimesi, seda, seda külastaksid ja see on see, see nii-öelda vastupropaganda algus. No aga see oli täpselt hea näide sellest, et tegelikult on tagantjärgi vaadata. Ei, aga on isegi lausa nagu naljakas, et kuidas, milline kohutav pingutus tehti umbes kahe nädala jooksul, aprilli lõpus ja mai alguses ja kuidas täpselt sinnapaika see kõik on tänaseks ka jäänud, et ei ole, et tegelikult selle selle edasi arendamiseks tehtud midagi, jah, kahe nädala jooksul, eks ole, jooksid raadio ja televisiooni eetrist läbi hulk ministreid, kõik üritasid vene keelt rääkida, eriti noh, Laine Jänese, Jaak Aaviksoo olid kaks põhi põhiesinejatel. Et noh, ja tõesti see oli, see oli nagu tänuväärne. Aga see kõik oli, see kõik oli niisugune mingis mõttes Potjomkini küla. Kaks nädalat on nagu hästi tähtis ja siis, kui üheksas mai sai õnnelikult mööda kõik hingasid kergendatult ja siis nagu potsti, nagu algas selline suvi seal, selles mõttes ja tänaseni tegelikult noh, ülejäänud ma julgeks öelda, et järgneva kolme kuu jooksul on tehtud palju vähem, ilmselt siis kahe nädala jooksul. Ja, ja nüüd on küsimus, et kuidas me edasi läheme, kas, kas nüüd jäämegi sellisesse unne ootamaks nii-öelda järgmist tulekahju, mida me siis hakkame nii-öelda energiliselt kustutama võime, äkki püüame natukese seda tulekahjut ikkagi enne. Õnneks või õnnetuseks on meil kõrvale üks riik, kes teeb kõik selleks, et, et tuli ei kustuks, et vähemalt Tuhal süsi tutvuks ja, ja kas siin viimased uudised ka, kuidas levitatakse teadet selle kohta, et Erna retk on, on üks fašistlik ettevõtmine jälle, et Eesti on üks vastik väike natsiriik kes on veel säilinud 50 või 60 aastat hiljem, eks ole, et pärast sõda, et noh, ühest küljest propagandamasin töötab täistuuridel ja neil on palju jõudu ja neile ilmselt nad väga raha ei loe. Aga, aga teisest küljest on päris selge, et, et nad töötavadki iseendale vastu ja osutavad iseendale karuteeneid, et kui nad niisugust jama edasi ajavad, siis seda, seda suurem osa kohalikust vene keeles. See kontingent, kes ammuli Venemaa poole vahib ja ootab sealt messi alt ja, ja see jääb alati ega, ega siis kas me nimetame teda viiendast kolonnist ei nimeta, see on maitse asi. Aga, aga ma arvan, et kui sellist sellist jama ikka edasi aetakse, siis siis noh, miks siis Saksamaa, eks ole, võtab osa Erna retkest ja muidugi löök allapoole vööd. Eestile oleks muidugi see, kui näiteks järgmine aasta Saksamaad ei oleks. Või ülejärgmine aasta kui, kui Putin suudab Merkelile selgeks teha, et kuule, ütle neile, et nad ei läheks sinna, et, et see andeks, Teie kompromiteerinud üritus. Aga, aga see selleks, noh ja sellist, sellist jama tuleb ju tonnide kaupa ja kogu aeg väiksemal mahud, mida, mis ei ulata, kui meie kõrv ainult siis, kui me väga hoolikalt vene vene igasuguseid portaale loeme, lehti ja siis siis me näeme, mis pidevalt kildhaaval kogu aeg tilgub maailma inforuumi teateid, et siin Läänemere ääres on üks väike vastik natsiriik, kes, kes tuleb niimoodi põrmu tallata. Sellele osutab oma tänases arvamusartiklis tähelepanu ka ka professor Marju Lauristin. Aga kes siis ütleb, et, et tõesti tema võib tahta Eesti sellise eduka kuvandi muutubki selliseks väikese sõjaka fašistliku kääbusriigi omaks. Oleksid ka võib-olla veidikene ettevaatlikumad, siis oleks seda Venemaa kindlasti raskem teha, et, et, et nad võtavad ka siin toimuvast kokku selliseid väikseid killukesi ja siis esitavad neid neid edasi maailmale meenutagem siin kas või Rein Langi sünnipäevapidu ja nii edasi. No hea küll, Rein Langi sünnipäev oleks võinud olemata olla, aga samas Erna retke puhul me ei saa jälle kuidagi öelda, et mis, mis peaks põhjus olema, miks ei oleks pidanud Erna retk toimuma, et selle, selle selle suhtes me ei saa jälle midagi teha, et ega kui Venemaa tahab ikkagi ära kasutada siin toimub, vaid ütleme, Erna retke või, või sinimägede veteranide kokkutulekut, siis ta teeb seda niikuinii. Ja ütleme, noh, nii murust madalam, aga me ei saa ka eesti olla, et nüüd lihtsalt absoluutselt kõik välistada oma oma tegelikult iga-aastased tegevus, et selle nimel, et äkki saab millestki kinni hakata. Aga iseküsimus on, et lihtsalt, et neile signaalidele, et, et ei tasu jah alahinnata seda mõju, midagi kogu aeg rahvusvaheliselt kordab ja kui Eesti pool sinna midagi ei ütle, siis tõenäoliselt jääb kõlama see, mida Venemaa ütleb, et see me teame väga hästi, et propaganda ikkagi toimib ja ja iseasi, et mida teha saab, et see ongi raske küsimus, et see ei olegi üldse nii lihtne küsimus, et, et Eestil nagu minna näiteks kas või Erna retke puhul need tõestama, et me ei ole, et Eesti ei ole kaamel. Noh, ongi rahvusvahelt suhteliselt keeruline. Hullem on see, et see retoorika ei ole nii-öelda vene meedia pärusmaa, kui siin Interfax ütleb, et Eestisse on saabunud 10-st riigist 800 endist SS-ohvitseri. Noh, see, see on nüüd niisugune asi, et, et noh, samas on, aga ikka ei tõuse, aga olulisem on ikkagi see, et tegelikult ilma faktid, et ta niisugust räpast retoorikat kasutabki pööranud Vene välisministeerium, riigiduuma kõrged liikmed ja nii edasi, et, et see on nüüd märksa märksa olulisemast. Ma ütleks, et juba kaheksasadat endist SS-ohvitseri, arvestades nii-öelda vanuselisi iseärasusi on juba ilmselt suhteliselt keeruline. Kuhugi praegu ka seda ma ütlengi, et see on, see on ikka päris lollile öeldud väide. Nooremad neist ikka on juba ka tsirka seal 80 85 kandis, pigem. Igal juhul mingid värgid on tulnud, et, et Venemaa hakkab siiski siiski taastama jällegi nii-öelda raudteetransiiti läbi Eesti. Kas see praegu vist ei vastavalt Ühele? Koosseisud on endiselt viimase paari kuu tasemel aga mingisugused märgid, mingisuguseid intervjuud on juba antud rahvusvahelisele pressile, et et Venemaa hakkab taas suunama rohkem vaguneid läbi Eesti ja, ja see on positiivne, mõtlesin enne, kui, kui üldse aprillisündmused toimusid, räägiti väga palju sellest, ei Venemaa sanktsioone ei tule sellepärast et ta lööks kõige kõvemini nende oma kaasmaalaste pihta. Noh, nüüd me saime siis ka sellele veenva vastuse, et, et see, see Venemaad üldse ei huvita. Eakuna töö kaotab, kui keegi Eesti raudteetöö kaotab, seal need venelased. Jah, ja seal ongi töösisend on juba teatud peaaegu 200 inimese koondamisest, aga saab näha, kuidas need transiidinäitajad siin siin muutuvad. Et ehk on neil siiski ka lootust. Jah, aga see on ju, see peaks nüüd olema ja see hetk, kus Eesti riik ütleb, et just nendele siin elavatele vene rahvusest inimestele, kes töö kaotavad, kus Eesti riik saab ju šansi näidata, et meie hoolime teist rohkem kui Venemaa. Kuidas seda näidata, eks ole, seda nüüd on raske, võib olla lihtsa retseptina kuidagi ette kirjutada, no aga, aga isegi kasvõi puht hoolimise seisukohalt öelda, et meie, meie hoolime, teist rohkem, näete, vaadake, et see Venemaa tegelikult ei hooli teistest. Ja aga panid tähele raudteelaste ametiühingu juhtide esimest retoorikat, mis tuli teadete peale, et kohe-kohe algavad koondamised. Me nõuame, et Andrus Ansip sekkuks, tähendab ühtegi viidet Venemaa poole, et lõpetage see jama ja saatke oma vaguneid edasi, Teil on see kasulikum ja meie eestivenelased saame tööd. Selliseid avaldusi ei tehtud. Et Ansip peab sekkuma, tähendab, ma ei kujuta ette, mis, mis kombel, kas jagama siis Putinile korraldusi või, või siis maksma selle selle kinni, mis, mis Venemaa see kahju on tekitatud, ma ei kujuta ette, mida nad tahavad, aga sujuvat ilusat eesti keelt rääkivad vene inimesed, nagu nad seal on need ametiühinguliidrid? Noh, kohe, eks ole, Ansipi kallale. Vaata, see on ju tegelikult lootustandev, järelikult ikkagi ei arvagi Ansipist nii halvasti. Ega asjata Ansipil on isegi väikest lootust selliste tantsida ei ole mingit lootust, kuna ta isegi selles sõjas on süüdi, nii et, et Vene Venemaad ei, ei, ei kritiseerinud inimesed. Ei, aga samas Ansip kindlasti nendesamade vene inimeste juures, kui me veel nagu räägime sellest aprillisündmuste mõjust, siis, siis omamoodi on jälle Ansipil lootust võib-olla vene elanikkonna seas teatud populaarsust saavutada küll, sest Ta on ennast nüüd tõestanud sellise nii-öelda kõva käetegijana ja see on iseenesest noh, niisugune ütleme suhteliselt riigi truudele loomu poolest venelastele on see nagu tõsine argument, et Eestis ei ole mingisugused noh, nii-öelda nõrgad inimesed, võimul. Tähtis on jah, et meile omad asjad oleks korras, et me suudaksime tõesti tõhusat vastupropagandat teha, et, et rahvastikuministri büroo muutuks ikkagi portfelliga ministeeriumiks, et seal oleks eesotsas tugev tugev poliitik ja analüütik ja ja paneme ka, ütleme nii-öelda lääne keelsed ametit tööle, kes, kes suudaksid, ega siis meie diplomaadid kõike ei suuda ja mis põhiline, peavad kodus olema asjad korras, neil ei tohi olla selliseid jamasid, nagu siin eile näiteks Tallinna veega juhtus. Mis on julgeoleku ja strateegiline küsimus, sellepärast et ühes Tallinna suuremates haiglates või isegi suurimasse, eks ole, operatsioonid katkesid palava ilmaga, 30 kraadiga inimesed olid joogiveeta. Mingisugused närused, kuus paaki veeretati kuhugi, mis misi ei aidanud, praktiliselt mitte midagi. Ja nii edasi, et, et me täna ei jõudnud sellest rääkida ja ega meil väga palju polegi rääkida, seepärast et asja alles uuritakse, miks, miks see asi niimoodi toimus? Põhjused on väga vastuolulised ja, ja kui, kui Tallinna vesi ei suuda veenvalt 900 koos muidugi Eesti energiaga, et mis siis nagu tegelikult juhtus siis, siis on, on hirmud tegelikult väga suured, aga mis siis, kui kui Tallinna vee hulka ilmub mingi bakter näiteks tegelikult ei mõtle ju terrorismi peale ja sabotaažiaktidele, mis võivad ka siin neid kui, kui NATO liitlasi, eks ole tabada ja need on nii tõsised küsimused, et, et. Minu meelest jah, nukker, just selle juures ongi need õnnetud kuus paaki ja see niisugune võimetus reageerida see, et midagi juhtub, noh, selleks peab alati valmis olema ka väga nii-öelda hästi töötavate süsteemide puhul aeg-ajalt juhtub midagi jah, aga, aga just et küsimus, et milline on see valmisolek, et kui juhtub, et kuidas. Keerasin Tallinna Tallinna vee avalike suhete juht ei tohi öelda, et õnnetusi juhtub ikka. Tähendab on on alasid, kus õnnetusi ei juhtu, ei tohi, juht, ja see on nagu see on peaaegu nagu tuumanupp, eks ole, meil tuumarelva ei ole, aga, aga see on, see on see meie, see, see nii-öelda kriisikolle, kus kõik absoluutselt korras olema. Veega ja energeetikaga niisuguste asjadega ei, ei saa mängida. Lõpetame täna sellega. Rahvateenrite stuudios olid Külli-Riin Tigasson, Sulev Valner ja Aarne Rannamäe. Olge tublid, elage see kuulus üle, sest nagunii läheb varsti külmaks.