Tere päevast, vikerraadio kuulaja eetrisse läheb, on selle aasta eelviimane rahvateenrite saade ning jõulusoppamise kõrvalt on täna siia stuudiosse jõudnud Erkki Bahovski, Postimehest Margus Mets Pärnu postimehest jaam, Lauri Hussar vikerraadiost. Eile liitus Eesti Schengeni õigusruumiga, mida on nimetatud ka mööduva aasta Eesti kõige tähtsamaks sündmuseks. Erki, kuidas sellega siis lood ikkagi tegelikult on, kas on siis tegu tõesti sellised väga? Korralise ja tähelepanuväärse sündmusega kindlasti selles mõttes, et lõpetab protsessi ja noh, alati ajakirjanike jaoks on ju keeruline Euroopa Liidust uudiseid teha selles mõttes, et see on protsessi ja siis mingid asjad nihkuvad natukene ja liigutakse kuskile ja see on äärmiselt igav, eks ole, ja väga raskesti arusaadav, aga aga eilsest on tõepoolest ju nii, et, et kõigile on selge, ühemõtteliselt selge, et piirivalve kadus ära, see on täiesti hoomatav. Soome sadamas või Tallinna sadamates jalutasid piirivalvurid minema ja, ja inimesed said vabalt liikuda, et ühe protsessi lõpp on kätte jõudnud, noh mõnevõrra asi, lükku on lükkunud edasi siis õhus ehk teiste sõnadega lennujaamades on jätkuvalt passikontroll, aga see kaob järgmise aasta kevadest? Jah, selles mõttes kindlasti noh isegi ilu on nii-öelda vaataja silmades. Peaminister Andrus Ansip ütles tõepoolest seda, et see on aasta kõige tähtsam sündmus igavesti Enda jaoks on ju ja kõige tähtsamad sündmused ka kirjas ja me ei saa ju inimestele peale sundida ilmtingimata seda, et Schengeni õigusruumiga ühinemine oleks olnud aasta kõige tähtsam sündmus, et ilmselt on neid sündmusi kellegi jaoks veel ja, ja ma arvan, et siin tuleks inimestele jätta vaba valik, missugune sündmus just oli kõige tähtsam. Ma arvan, nüansid jõuavad meieni alles siin, mitte isegi päevade, vaid kuude kuude jooksul, et mida, see tähendab. Et eile ma hakkasin mõtlema ka sellele, et mida see sellistele harrastusmeresõitjatele tähendab ja tähendab tegelikult väga palju sest nii absurdne kui see ka ei olnud, oli olukord selline, et kui Soome jaht tahtis tulla Eesti vetesse ja külastada näiteks Banglit või Naissaar vaat siis ta pidi kõigepealt sõitma selleks nii-öelda Helsingist Tallinna ja siis kolmandiku võrra Helsingi poole tagasi. Selleks et Naissaart külastada ja täpselt samamoodi naissaarelt lahkudes esmalt jälle Tallinna ja siis Helsingisse võimul on meeles selline asi, et aastaid tagasi tahtsime sõita Kihnust Riiga, siis see ei olnud tegelikult võimalik, sellepärast et seal ei olnud piirivalvet, oli kaks varianti, kas sõita Pärnusse tagasi, aga meie otsustasime sõita Ruhnu kaudu, mis kõigepealt Ruhnu ja siis jälle tagasi. Ja eks selliseid väikseid patustajaid nende reeglite vastu oli, sest mul tuleb meelde see, et mõned aastad tagasi tulime Hankos Tallinna poole ja torm läks nii valjuks, et me sõitsime ikkagi Naissaare külje alla mõneks ajaks sadamasse, sadamasse varju, kuigi tegelikult põhimõtteliselt seda teha nagu ei oleks tohtinud. Niiet, et ma arvan küll, et noh, positiivne külg on see, et nii-öelda Soome jahte, mida Soome rannikuni hästi palju ja Eesti meri on ikka ka suviti ikka üsna tühi. Et ma arvan, et selliseid harrastusjahte valgeid purjesid sinisel merel peaks igal juhul juba järgmine suvi tunduvalt rohkem olema. No see nädal tähistab päeva, mil Kihnu sai endale uue lennuvälja rajaga, et siit võiks justkui järeldada, et Euroopast saab edaspidi ka kergema vaevaga lennata näiteks kihnu väikese Sesnaga, kes soovib lennata Riiast või kusagilt veel kaugemalt. See peaks ka ju võimalik olema, sellepärast et et piirikontrolli ju enam need inimesed läbima ei pea. Ei, kindlasti on see väga oluline samm, sest Mark Soosaare, kes on hästi suur kihnu fanaatik olnud ja on üle Euroopa igasuguseid kultuuritegelasi sinna saarele toonud, siis väga palju aastaid tagasipidise sündima niimoodi, et kõigepealt sõitis lennuk Tallinna, siis toodi autoga inimene Pärnusse, siis laevaga edasi Kihnu. Nüüd on põhimõtteliselt võimalik tegelikult otse Pariisist maanduda lennukiga Kihnu lennuväljale liiga täpselt tagasi. Ei, mitte midagi võimatut senis. Palju aastaid tagasi tundus utoopia tegelikult reaalsus ja ütleme ausalt, et meile tundub see hetkel veel kui midagi väga erakorraline asi siis Euroopas on olnud see ju tegelikult väga palju aastaid ju täiesti tavaline käitumine. Jälgedes viimase paari päeva Eesti meediapilt tee on Schengeniga seoses üles kerkinud ka mitmeid küsimusi ja inimestel on On teatavad hirmud, ega ei saa öelda, et Schengen oleks nii-öelda kohe aplausiga vastu võetud. Väga paljud inimesed mitmetes raadio- ja telesaadetes ning ajalehtedes on avaldanud oma kahtlust, et kas nüüd järsku kuritegevus, mis piire ei tunne, saab kuidagi veelgi vabamalt tegutseda. No need hirmud ei ole ainult siin tegelikult need hirmud on ju ka teisel pool mingis mõttes teisel pool, et siis Lääne-Euroopas või selles vanas Schengeni alas, et et Ida-Euroopast, tulvad kohe hordid sinna ja võtavad kõike ära. Noh, seda me oleme siin ka ise kogenud, kui meil on räägitud viisavabadus Soomega, et kohe-kohe ligi pool miljonit eestlast läheb Soome ja võtab kõik ära ja mis hirmsaid asju ei juhtu. Aga nii ei ole ju läinud ja, ja lahtise kuritegevuse ohjeldamine ole usalduse küsimustes teiste sõnadega politseid ja muud korrakaitseorganid peavad tõhustama omavahelist tööd. Ja noh, kui vaadata nüüd kuritegevuse statistikat ja pärast seda, siis, kui Schengeni lepingule on alla kirjutatud vanas Euroopas nii-öelda vanas Euroopas ega siis mingit drastilist tõusu ju ei ole olnud. Et seda kuritegevust on võimalik ohjeldada muul viisil, aga noh, kindlasti tähendab see seda et tõhusamaks peab muutuma valve ja kontroll välispiiridel ehk meie jaoks siis Vene piiril. Ja sinna on siis Sengeniga liitumisel ka kõvasti investeeritud. Seda on teinud ka teised Schengeniga liituvad riigid, kellel on Euroopa Liidu välispiir ja, ja sealtkaudu see lukk peab toimima, sest muud võimalust väga ei ole. No Euroopa mure seisneb ka selles, et Ida-Euroopa kuritegevuspraktika on pisut teistsugune kui Lääne-Euroopas ja, ja sellega on seotud ka nende kõige suurem hirm, kas viimaste aastate trendide taustal võime rääkida sellest, et et nii-öelda see, meie kuritegevus võib liikuda Lääne-Euroopa suunal või, või pigem on see selline spekulatsioon, millele küll mitte mingisugust alust ei ole? No see on küll puhas spekulatsioon, sellepärast et ütleme, nii-öelda Ida-Euroopa ja Venemaa kuritegevus on ammu Euroopas ja Ameerikas ja kus iganes, ka Aafrikas ja Kagu-Aasias. Et ma ei ütle, et kurjategijatel oleks kuidagi vabam liikumise volivustega, pisi pättidel nii-öelda kaupluse varastel taskuvarrastel võib-olla natukene lihtsam, lihtsam tulla, kui me räägime ikka tõelisest organiseeritud kuritegevusest, siis Schengeni tsooniga liitumine ei tee seda lihtsam. Aga Margus Herkki, kas teile ei tundu, et, et piiriäärsete alade turvalisus, ma pean siin ennekõike silmas Eesti-Läti piiri, võib olla võib osutuda pisut problemaatiliseks. Et kuna nüüd piiril kontroll ära kaob, siis, siis on seal teatavat hirmu, et nii-öelda Läti pätid hakkavad käima Eestis piiriäärseid alasid rüüstamas ja, ja selline kartus on, kartus on seal reaalselt olemas. Nojah, ma kana kindlasti on praegu nagu mingi euroametnik, aga on olemas selline asi nagu piiriülene koostöö ehk siis ka see andmebaas, see pätid on maas olemas ka Eesti politseil ja vajadusel nad võivad seda lätlastelt välja nõuda. Alati need hirmud on ja, ja noh, kindlasti kuride kurjategijad on leidlikud. Noh, ei maksa nüüd silmi kinni panna, öelda, et kõik see, mis toimub, on ainult plussmärgiga. Aga noh, laiemalt võttes on ju ka Schengeni mõte see ja üldse Euroopa liidus mõte see, et asjad ühtlustuvad ka, aga, aga elatustase ühtlustub kindlasti, soodustab Schengeniga liitumine reisimist ja igasugused rahavood liiguvad paremini selles mõttes, et inimesed jätavad oma raha erinevatesse riikidesse. Mis kõik tähendab seda, et elatustase ühtlustub, järelikult ei ole mõtet ka sellisel kuritegevusel, mis on siis välja mängitud elatustaseme erinevuste peale ja, ja noh, pikas perspektiivis võibki nagu sellele loota, et see ida ja Lääne-Euroopa erinevus kaob ära, sest sest elatustase ühtlustub President Toomas Hendrik Ilves on öelnud ka seda, et pärast eilset pole enam uut ja vana Euroopat. See on mingil määral ka märk sellest, et, et Euroopa Liit on jälle edasi liikunud ja, ja meile nii-öelda ka aru saama aru saama saadavamaks jahuma. Odavamaks muutunud võib öelda siis ka seda, et juba ammu öeldakse, et võib-olla ei ole siis ka uut ja vana maailma nii-öelda, aga see on ja jääb ja ma arvan ikka see uus ja vana Euroopa jääb ikka ikka väga pikaks ajaks veel ja aga nende hirmude välistamiseks, et kuidas käivad. Toomas Hendrik Ilves ütles seda, et et nii reit läks suuremaks eestideks suuremaks läbi selle Schengeni viisa ja tegutseda suurt Euroopat tulebki võtta kui nöödes suuremat riiki. Ja Me oleme seletanud nendele lihtsatele inimestele maakondades, et mida see tegelikult tähendab, needsamad kuritegevuse hirmud. Et võib võtta kui Eestit, et kui me võiksime kõik maakonnad väga kinda järsu piiriga, see tähendaks edasised ühe maakonna pätid lisaks teise minna, pahategusid tegema nii edasi. Aga euroop laienes ta täpselt samamoodi võtad siis võtad nagu maakonna piirilt kadunud ja riik on lihtsalt suurem. Ja mis siis, et võib-olla tõesti mõni Lätti Lätti pätt külastab Pärnumaad või, või Valgamaad mis siis ikka, ega ka maakonna Eesti riigi siseselt ikka vahel Pärnu pätid käivad Tallinnas ja Harjukotid Virumaal ja nii edasi, nii et seda seda ei maksa nagu noh, üle tähtsustada, et teha sellest mingisugust, väga suurt probleemi või, või kas on kellelgi välja pakkuda niisugune teistsugune lahendus? Mul tekkis veel üks ketserlik mõte, et kui need piirid lahti on, siis tegelikult saab Eestis skandaalne Itaalia ärimees Giovanni Sposato nüüd Eestisse tulla, kuigi tema sissesõidukeeld kehtib veel poolteist aastat. Noh, mingil määral kindlasti, aga noh, ega see Sposato siia ei tule päris märkamatult ja kui ta nüüd kohe tahaks tulla, siis, siis ta peaks tulema mööda maad, sest lennujaamas on jätkuvalt passikontroll. Noh, ma ütlen igasuguseid selliseid, aga see on, ma, ma tahaksin öelda veel selle reisimise suhtes, kui me rääkisime Kihnu lennuvälja uuest katlasse, siis ju tegelikult võiks ju loota, et see piiride kadumine annab mingisuguse tõukega nagu teedeehituseks teede remondiks, raudtee ühenduseks. Noh, nüüd on tõesti mõtet ju ja neid teid ehitada niimoodi, et jaga raudteesi, et noh, siit Tallinnast näiteks on ilus unistus, aga miks mitte seda teha. Sõita ühe jutiga Berliini välja, nüüd ei ole mingit probleemi, piirid on kadunud, nüüd võib panna noh, rongiga otse Berliini ja siis nagu ümber istuda, sõita kuhu iganes ja autoga sama moodi, et et noh, nüüd nüüd nüüd võiks nagu mõelda selle peale, et mitte siin ainult oma riigis nokitseda ja mitte ütleme näiteks Ikla-Pärnu teelõigu üle muretseda, vaid mõelda natuke laiemalt. Üks intervjuu Soome televisioonis Soome julgeolekuametnikuga, kes ütles seda, et aga tegelikult nii, et inimesi ei ole vaja jälitada enam sellisel viisil, et täpselt millisel hetkel ühe piiripunkti ületas ja kuhu ta sisenes, finis, lennujaamas oli või nii edasi, et selleks on tänapäeval juba hoopis teised vahendid olemas ja tingimata ei peagi nii-öelda inimesele kuskile kiip naha alla pandud ümber ümber jala ütles, et pangatoimingute telefonilt internetisuhtluse jälgimisel kõigega võimalik tuvastada peaaegu ütleme üle 50 protsendi inimeste asukoht. Üks positiivne märkus mille ma tahaks siinkohal veel puudutab meie idanaabrit ja mulle tundub, et pärast seda, kui nüüd nii-öelda see Schengeni viisaruumi ja õigusruum on kehtima hakanud peavad noshilased väga tõsiselt mõtlema, kui ma sellele, kuidas, kuidas Eesti suhtes käituda, kui nad kavatsevad ka edaspidi Euroopas reisida, sellepärast et Schengeni viisa saamine on väga keeruline, kui sa oled ühe riigi mustas nimekirjas No siin tulebki mängu vastastikuse usalduse küsimus, et Eestil on kindlasti palve siis teistele Schengeni riikidel, et vaadake, meile ei meeldi nahhilased ja noh, kindlasti samasugused palgad esitatakse meile, et et noh, mis iganes, Schengeni riik võib öelda Eestile. Kuulge, need inimesed ei ole meil teretulnud. Palun pange siis ka omalt poolt nii-öelda see inimene musta nimekirja, see must nimekiri on olemas ja ja noh, niimoodi niimoodi asjad töötavad. Et see oleks kindlasti nüüd mõra sellesse Euroopa Liidu ühtsus, see, kui mingid riigid hakkaksid soleerime ütlema, et nemad annavad viisa mingitele inimestele mingitel poliitilistel põhjustel või ärilistel põhjustel hoolimata siis teiste Schengeni riikide vastuseisust, aga, aga põhimõtteliselt selle peaks välistama juba see Schengeni leppega liitumine, et leppes peaks olema kirjas. Kuigi siin võib tulla muidugi väga erilise olukordi, kus mõne ringi vaenlane mõne teise riigi sõda, Euroopa on päris suur ja ajalugu ka väga väga kirju, sest et kui palju on tegelikult ka eestlased saanud ju sisenemiskeeld ja Soome vabariiki näiteks või ka Rootsi Saksamaale? Jah, see, kui meie kardame itaallasi, itaallasest ärimehi, siis et see hirm on natuke ikka vastastikune. Kuigi Schengeniga liitumine paneb ju küsima võib-olla natuke laiemat küsimust, samuti peaksime võib-olla lihtsalt korraks tagasi vaatame küsima, mida Euroopa liit meile üldse andnud on ja ja tuleb ikkagi tõdeda, et need hirmud, mida ligi neljandik inimesi väljendasid 2003. aastal Euroopa Liiduga liitumise referendum mitte kuidagi küll tõeks saanud ja pigem on Eestil läinud ikkagi vastupidi, tänu Euroopa liidule on Eesti majanduskasv olnud nii märkimisväärne. Eestisse on tulnud ikkagi oluliselt välisinvesteeringuid euroraha ja kogu see nii-öelda meie. Meie. Ütleme, ühiskondlik pilt, majanduslik seis on, on läinud just tänu Euroopa liidule ikkagi märkimisväärselt paremaks. Tahtsin siin võib mõelda nagu ka selles plaanis, et mis on nagu turistile oluline või mida ta peab Eestisse tulles tähtsaks, et võib-olla tõesti üheksakümnendatel, aga kahe tuhandete alguses oli see, et Eesti on selline eksootiline riik ja nii-öelda endine nõukogude bloki riiki siia tulles, noh, kõik tulid nagu suurest eksootika huvist, aga kuna liitumine Schengeniga oleme Euroopa liidule NATO liikmed, siis võib tõesti rääkida sellest varsti, et inimesed tõesti ei tea, kus nad on, aga, aga nad teavad, et nad nagu turvaliselt turvalisel alal ja nad ei pea mõtlema kogu aeg sellele, et tegemist oli nii-öelda endise nõukogude liidu alaga, vaid pigem just sellega, et noh, siin on hea ja turvaline olla ja igal maal on tõesti oma iseärasused, et kas Eesti puhul siis tõesti see Interneti kasutamine või puutumata loodus mis iganes, et just nagu selles plaanis võiks mõelda mitte, mitte siis enam selle, et meie olime nüüd raudse eesriideriik ja nüüd on kohutavalt keeruline oli vanasti siia tulla ja oli ka ütleme üheksakümnendatel keeruline, aga, aga nüüd on nagu, nagu parem ja lihtsam. Aga eks me ikka Kreekas, Itaalias vaata ka vanu amfiteatreid ja selliseid, nii et ma ei välista seda, et nii-öelda neid endise N Liidu sõjaväeobjekte tullakse ikka uudistama niimoodi juba ajaloohuvist, nii et ega mingis mõttes eksootikaks Me jäme Neid jääb muidugi aasta-aastalt vähemaks. Selleks et neid objekte tuleb kaitsma hakata. Euroopa Liidu teema lõpetuseks tahaks siiski retooriliselt küsida, et tuletage meelde, milline, millise suure erakonna juht positsioneerida ennast väga selgelt Euroopa liidu vastu ja ja millised olid tema argumendid toona, aga aga, aga see selleks läheme edasi. Poliitilised mängud Toompeal on selleks aastaks läbi saanud ja jõuluvana jõuluvana on juba riigikogus käinud, aga see, mis juhtus Riigikogus teisipäeval annab kõneainet veel ohtralt ning see, et riigikogu ei suutnud kinnitada presidendi poolt esitatud õiguskantslerikandidaati on, on päris päris huvitav märk sellest milliseid arenguid. Me võime hakata nägema ka järgmisel aastal Eesti poliitikas. Kuidas teile tundub, kas sellega siis mida riigikogu otsustas, et Allar Jõks ei ole sobiv kandidaat õiguskantsleri toolile, kas sellega üritati kohta näidata kätte presidendile või, või kättemaksu Jõks? Maksa maksta siis Jõksile? No ma olen kuulnud igasuguseid versioone ja ega ühtegi paika pidavat väidet, võib-olla ma ei julge nagu sajaprotsendiliselt kinnitada. Aga, aga noh, võib-olla oli ka ma olen kuulnud ka seda, et võib-olla ka president ei teinud piisavalt ei konsulteerinud piisavalt Reformi ja Keskerakonnaga, kes olid siis siukse jätkamise vastu. Noh, on öeldud ka seda, et et võib-olla need kaks erakonna ei, ei väljendanud ennast presidendiga konsulteerides piisavalt selgelt ja ja, ja president lihtsalt lootis sellele faktile, et kui ta Jõksi kandidatuuri välja käib, siis võib ta loota ka nende erakondade toetusele nii läinud, noh, teisest küljest võib olla ka see selline erakondade teadlik käitumine, et et kuna oli vaja siis ikkagi presidenti testida, siis ei tahetud võib-olla kohe ka sellist selgeid eelistusi välja öelda ja loodeti, et president sellise käiguteed, mida ta ka tegi, mida siis sai nagu ära kasutada ja tõesti demonstreerida nagu enda enda tahet. Laiemas laastus laiemas laastus saab rääkida ka sellest, et riigikogu võib-olla üritab väljuda ka selle kummitemplistaatusest, mis talle on tulnud ja, ja, ja, ja üritab siis nagu oma selga sirguks sirgeks ajada, aga noh, küsimus on tõesti selleks, et mis asjus siis, et, et riigikogu nagu on rääkinud võib-olla ainult kahel korral sel aastal, või noh, pärast valimisi siis sellistest asjadest, mis on teda puudutanud, esiteks nagu kuluhüvitised ja teised on tõesti see õiguskantsleri küsimus ja ja ülejäänud küsimustes on olnud selline suhteliselt suur vaikus, isegi missioonide pikendamine Iraagis Afganistanis läks suhteliselt valutult, kui nii võib öelda ja sellist suurt debatti ei sündinud, küll aga õiguskantsleri küsimuse kuluhüvitised olid nagu kaks teemat mis külvasid suurt segadust ja tekitas igasuguseid vaidlusi. Aga laiem küsimus on selles, et kas need teemad olid tõesti olulised nii palju ja kas see õiguskantsleri küsimus sellega maksis nagu üldse nii palju jaurata nii-öelda, et kas oleks lihtsam olnud tõesti nagu Allar Jõksi jätkamise üle hääletada, poolt olla ja vaielda võib-olla hoopis mingis muus küsimuses kas või nende missioonide pikendamise küsimuses ma leian, et selles küsimuses vaidlemine oleks olnud Eestile olulisem, see on minu seisukoht ja keegi teine võib öelda, et võib-olla riigikogul oli, oli Jõksi suhtes õigus. Mis puudutab sõna kummitempel, siis pikaaegne Postimehe keeletoimetaja Helju Vals kirjutas sel nädalal, et kummitempel on vaieldamatult selle aasta hittsõna. Mul õnnestus Allar Jõksi-ga kohtuda paar nädalat enne riigikogu hääletamist nimelt esines Eesti ajalehtede suurkogul ja tal oli meil huvitav külaline, ta rääkis oma tööst, tundus, et ta oli päris rahulolev selle seitsme aastaga, mis ta teinud on ja natuke valgustas ka neid tagapõhju, et et ametikoht iseenesest on juba selline, et ükskõik, mida ta teeb või tegemata jätab alati neid just poliitikute hulgas, kes ei ole temaga rahul, et see on sellesse ametisse tegelikult sisse programmeeritud. Et kujutage ette õiguskantslerit, kellega kõik poliitikud äärmiselt pagulane. Et siis võiks tekkida vastupidine küsimusi. Aga mulle tundus see, et sellel hetkel ta arvas, et tema, jätkame, on siiski võimalik ja seda enam oli ju näha tema temaga ikkagi otsest pettumust, kui ta riigikogu saalist nii-öelda vastuse teada sai, et ta jätkab. Ja ma kipun arvama, et tegelikult elu on palju lihtsam, ma ei julgeks näha siin ta tõesti mingisuguseid vandenõuteooriaid või riigikogu soovi presidendile oma koht, et kätte näidata, ma arvan, et elu on tegemistes palju lihtsam. No riigikogu koosneb ikkagi erakondadest ja me räägime siin väga selgelt kahest erakonnast, kes nüüd on jälle millegipärast hakanud sarnaselt hääletama ja ma esitaksin küsimuse, et, et kas nüüd siis selle koalitsiooni puhul on jälle alanud praktika, kus siis Keskerakond ja Reformierakond hääletavad sarnaselt. Et kui Reformierakond koalitsiooni toetust toetust ei saa oma oma visioonidele nägemustele, kuidas edasi minna, siis neil on hea kõrvalt võtta kesikud ja kui varem siin Isamaaliit hakkas Reformierakonda erinevate teemadega suruma, siis nüüd me oleme näinud, et Reformierakond on sellele leidmas vastu rohtu selle näol, mida ta on alati kasutanud sellistel puhkudel, ehk siis Keskerakond vanad sõbrad, kellega on rahulikult riigi jagatud valitsetud, tulevad nüüd appi ja tehakse kiirelt ära. Ühel hetkel seatakse lihtsalt president sundseisu, president on sunnitud välja tulema kandidaadiga, kes sobib siis mõlemale suurele erakonnale. Noh, see on selline julge oletus, ma arvan siiski, et siin on üks oluline erinevus võrreldes varasema ajaga ja, ja see on kõik see, mis tuleneb pronksiööst ehk teiste sõnadega Reformierakonda on järjest rohkem hakanud toetama eestlased järjest vähem venelased või siis venekeelse elanikkonna esindajad ja Keskerakonna puhul on see täpselt vastupidi. Ja, ja kui, kui nüüd, et Reformierakond tahab flirtida Keskerakonna, eks ta peab arvestama sellega, et ta kaotab kindlasti mingite eestlastest toetajate hääli. Ja, ja ma arvan, et Reformierakond ei taha nagu päris otseselt selle peale välja minna, võib-olla mängitakse seda välja mingisuguse kaardiga kaardina aga noh, nii lausotseselt ma ei usu seda, sest sest noh, praegu valitsus, mis otsused on teinud kasvõi selle Nord Streami gaasijuhtmele loa andmise suhtes, kus ta ütles ei noh, ma arvan, et see peamine motiiv oli just see, et mitte toetust kaotada. Aga noh, flirt Keskerakonnaga vähendab kindlasti Remargi korras Nord Streami ka seoses Eestis sellel nädalal käinud Euroopa Komisjoni president Jose Manuel Barroso andis meile väga viisakalt mõista, et et võib-olla me ei teinud Euroopa seisukohta seisukohaga. Lähtuvalt kõige mõistlikumat otsust ütles Barroso siis täpsemalt, et Nord Stream on kogu Euroopale kasulik projekt, aga aga sellist otsest näpuga näitamist ja näpuga viibutamist õnneks ei olnud, seega seega naha peame, me ei leia antud. Aga tulles veel kord Jõksi teema juurde tagasi, siis mind tegelikult hämmastas ikkagi ikkagi reformierakondlase Hanno Pevkuri esinemine riigikogus ja ma ei hakka siinkohal üleüldse kommenteerima seda võrdust Vladimir Putini tagasivalimisega, mis puudutab Jõksi. Aga, aga täiesti küüniline ja demagoogiline on küll Pevkuri väide, kus ta ütleb, et oma ametiajal on õiguskantsler Allar Jõks esitanud riigikogule üheksa ettepanekud seaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks, neist kuus võttis riigikogu vastu, kolm mitte ja need jõudsid Riigikohtusse. Võrdluseks. Eerik-Juhan Truuväli esitas oma amet ja 23 ettepanekud seaduste põhiseadusega kooskõlla viimiseks ning tegi ligi 60 ettekannet seaduste muutmise vajadusest. Allar Jõks on teinud 14 ettekannet. Ma tahaksin siinkohal esitada küsimuse, kas Hanno Pevkur teab, kui palju seaduse võttis riigikogu vastu ajal, kui õiguskantsleriks oli Allar oli Eerik-Juhan Truuväli ja, ja, ja, ja nüüd, kui me oleme Euroopa Liiduga liitunud ja Eesti seadusandlus on on, on reformitud ja väga põhjalikult ning seda muuta on juba juba praegu väga keeruline, sellepärast et et õigusaktid lihtsalt ei võimalda võimalda seda, siis, siis me võime ka riigikogu töökohta tegelikult öelda, et riigikogu võiks ennast laiali saata, sellepärast et võrreldes toonase ajaga, kui oli, oli õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli riigikogu praktiliselt tööd ei teegi. No need on otsitud faktid, jaotanud fakte, leiab igasuguseid oma, väideti. Demagoogiliste väidetega ei ole mõtet riigikogu kõnepulti luge minna, sellepärast et noh, see on, see on ikka täiesti mõttetu siin niimoodi inimesi on lollid, ei ole mõtet demagoogilisi väiteid küll aga niimoodi inimesi lollitada ei ole mõtet ja pärast seda veel rääkida mingisugust ilusat juttu, kuidas me jätame ikkagi nagu hääletamise vabaks, ausalt öeldes ma ei viitsigi seda, seda kõnet, kõne teksti, siin tuleks selle konflikti juurde tagasi. Nii et niinimetatud Jõksi konflikti juurde, et mina ei usu seda, et Reformierakond kuidagi kaalus seda, et peaks natuke Keskerakonnaga flirtima, et äkki seal mingis situatsioonis tuleb tulevikus kasuks. Ma arvan seda, et, et Reformierakonna kasvavad hädad hakkavad sellest pihta mis on saanud mõnes mõttes saatuslikuks keskerakonnale, kes ka pikka aega nautis sellist nagu võimulolemist ülekaalukat positsiooni. Kui me vaatame seda, mis Keskerakond täna Tallinnas teeb, siis see on juba see täielik käänus, ta võib teha mida iganes ja kellelgi ei ole enam mitte midagi öelda. Aga väga paljud on jälginud Reformierakonda ja leidnud, et järk-järgult hakkavad reformierakonnas süvenema täpselt samad sündroomid, mis on aastaid olnud juba keskerakonnas. Nad on natukene liiga kindlad oma üleolekus. Nad võivad minna vastuollu avaliku arvamusega, seda ei saa ju väga paljud erakonnad endale lubada. Seda saab lubada Tallinnas Keskerakond olles äärmiselt tugevalt võimul, teatud küsimustes saab seda teha Reformierakond. Ja nüüd natuke ongi see, et kui inimeste hulgas hakkab Reformierakond muutuma nii-öelda ebapopulaarsemaks, hetkel ta populaarsuse täiesti tipus jätkuvalt, ma arvan, see langus on tegelikult paratamatu. Et tasapisi hakatakse nii-öelda plusspooled, mis on nüüd see pronkseestlaste poolelt vaadates või seesama norstreinile uuringutele? Ei, ütleme ehteid on ka eestlaste poolelt vaadates plusspunktid, aga hakkab kogunema selliseid miinuseid, et mida rohkem Reformierakond jätab arvestamata nii-öelda avalikku arvamust, see oli ju tegelikult vastuollu minek avaliku arvamusega. Väga selgelt põhjendatud korraldas küsitluse, kus ülekaalukalt inimesed toetasid Allar Jõksi Eesti teletelevisiooni foorumis täpselt samamoodi, üle 90 protsendi inimesed toetasid Jõksi, kui neid killukesi hakkab kogunema väga palju. Ja Reformierakond ei oska seda kuulata. Et kust ta seda piiri ületama hakkab, siis võib sealt hakata tegelikult erakonna langust. Aga mis nüüd edasi president peab näitama autoriteet või ei ole ja ma ei ole üldse veendunud, et järgmine kandidaat, kelle president välja käib, on Ülle Madise keda on soovinud õiguskantslerina näha Reformierakond ja kelle osas on mingil hetkel tõenäoliselt väga poliitilisel ja hetke poliitilisel põhjusel. On olnud nõus toetama ka Keskerakond, aga ma ei ole kindel, kas Keskerakond ka täna pärast ei eksi, kandid tuuri läbipõrumist võiks oma hääle anda Ülle Madise kandidatuuri toetused. No seda on raske öelda ja, ja noh võib-olla tõesti ikkagi noh, kui lähtuda vandenõuteooriast, siis erakonnad tahavadki kuidagi presidentidest, siis aga pikemas perspektiivis muidugi ei ole see Eesti kui, kui Eestile kui riigile kasulik, lihtsalt selline mäng ja noh, igasugune me oleme väike riik ja teadagi missuguse riigi kõrval ei, selline poliitiline sisekris, seda kasutatakse ära ka välispoliitiliselt ja ma arvan, et president ja loodetavasti ka erakonnad saavad sellest aru ja suudavad selle kandidaadi võimalikult kiiresti leida. Tõepoolest on suur küsimärk see, et missugune see kandidaat on ja kuidas ta hakkab käituma, aga aga jääb ju loota seda, et see kandidaat nagu tõuseb enda tasemelt kõrgemale ja hakkab käituma õiguskantslerina ja tõesti erakondadele varvastele astuma. Et õiguskantslerist uuesti õiguskantsler ei kujuneks mingit kummitemplit. President peab esitama üsna pea uue kandidaadi selleks, et et riigikogu saaks siis enne märtsikuud valida uue õiguskantsleri Läheme teemadega edasi. Sellel nädalal ilmus lõpuks eesti keeles koroon raamat, mis kirjutati aastal 610 kuni 632 ja seda prohvet Muhamedi poolt ning ning räägib raamat siis sellest et Muhamed sai Allahhilt ilmutusi ning pani need siis kirja ning ning raamat saigi sellest siis pealkirja, mis tõlkes võiks tähendada koguma või kokku siduma või ette lugema vähemalt midagi, midagi sellist, mida me võime sellest korooni ilmumisest nüüd öelda või järeldada, et kas islam hakkab tänu eestikeelse koraani ilmumisele ka Eestis nüüd võidukäiku tegema või on hoopiski Eesti saanud osa märkimisväärsest osast maailma kultuuris tänu sellele, et koraan lõpuks eesti keelde tõlgitud No ma arvan, et pigem viimane, et et tõsi, moslemit ju teavad seda, et koraan on tõlkimatu tegelikult islami seadustega vastuolus, koraan üldse tõlkida, et selles mõttes on koraani ilmumine eesti keeles juba pühaduseteotus islamiseaduste järgi. Ja loomulikult on ainult tervitatav, et maailma ühe usundi alusteksti ilmumine eesti keeles on teoks saanud ja ilmselt, et on eestlastel võimalus ennast islamiga rohkem kurssi viia. Seni on eesti keeles ilmunud Kell islamist kirjutisi refereeringuid, kuid nüüd on võimalus tutvuda nagu alustekstiga, noh, loomulikult. Et kõikidest asjadest aru saada, ei piisa ainult koraani lugemisest. Ilmselt oleks vaja mingisuguseid seletusi ka dialoogi poolt või siis kommentaare mujalt juurde lugeda, noh nii nagu see on piibliga. Et kui inimene piibli ja selle hakkab seda lugema, aga siis ta kõigest aru ei saa, seal on tunda ka ajaloolist konteksti, aga noh, kindlasti on koraani olemasolu märk sellest, et vähemalt mingil kujul on see võimalus olemas ja ja, ja me saame aruga võib-olla rohkem moslemite motiividest ja maailmast, sest tegemist ei ole ju mingisuguse nurgataguse usundiga, vaid moslemeid on maailmas umbes üks miljard. Mis tähendab seda, et iga planeedi kuues inimene on moslem. Nüüd on meil võimalus siis aru saada sellest, kuidas mõtleb iga planeedi kuues inimene, mil määral ta oma elu selle raamatu järgi seab ja, ja ma arvan, et see on oluline teada. Mis puudutab korooni tõlgendusi, siis neid on niimoodi islami usuusumaailmas lausa seitse, ehk siis koraani on võimalik seitset erinevat niimoodi ja erinevast vaatevinklist lähtuvalt ka tõlgendada. Seega on, on see juba ainuüksi nii-öelda islamimaailmas on suhteliselt keeruline asi ja tõenäoliselt tavainimestele veelgi keerulisem. Seega on kõikidele orientalistidele Eestis eestikeelse koraani ilmumine kindlasti palju meelehead pakkuma, seda on võimalik põhjalikult edasi uurida. Noh, alati on see efekt tõlkes kaduma läinud. Ma olen ise tõlkinud kobarraamatut, mitte küll araabia keelest, vaid soome keelest ja alati läheb midagi kaduma ja alati tekib mingi uus mõte, kui tõlkida eesti keelde. Ja see ei ole ainult koraaniga, nii kui sa räägid eritõlgendustest, ka vanad testamenti võib tõlkida eesti keelde mitmeti. Heebrea keeles on ju, on ju seda sõnade tähendusel on hoopis ka nii-öelda laiem väli ja eesti keeles kaob ikkagi midagi ära. Ja on vaieldud, kas eestikeelne tõlge on ikka õige ja on tulnud ka peale uusi tõlkeid. Need, ma, ma väga loodan, et sama hakkab juhtuma ka koraaniga, et järgnevad sugupõlved, tõlgivad koraani uuesti või kommenteerivad seda ja ja meil puhkeb mingisugune arutelu nende küsimuste üle. Igal juhul ma ei usu seda, et koraani ilmumine eesti keeles muuda, muudaks kuidagi islami usku Eestis populaarne varasemaks, muudaks kuidagi usundite vahekorda Eestis, et et aga ma ütleks seda, et eesti keeles on ilmunud üks raamat mis natuke rikastab meie kultuuriruumi ja ma ise mõtlesin seda, et koraani. Ma ei ole koraani lugenud originaalkeeles ega ka mitte inglise inglise keeles. Aga ma arvan, et eesti keeles ma teda loeksin. Ja ma mõtlesin seda, et mida ma loeksin teda kas, kui ilukirjandust teatmeteost. Et ma arvan ta nii üks kui üks kui teine teda õnnestub ka inimestel lugeda väga erineval tasandil täpselt samad nagu piiblit ennastki. Olgu siis siinkohal ära toodud ka mehed, kes koraani eesti keelde on pannud, need mehed on Haljand Udam ja oma Rannus. Neist viimasega 1994. aastal, ma mäletan ma isegi koos Tartus Tähe tänaval ottoteatrist teatrit teinud, et tegu on väga mitmekülgsemäega. Mul tuli üks mõte, et Ülo soovitaks eestikeelne koraan kaasa võtta inimestele, kes lähevad juba kolmandat korda näiteks Egiptusesse puhkama, juba natuke igav seal siis ta võiks päikse käes basseini ääres ei Punase mere ääres võta see koraan kätte natuke lugeda, mõtiskleda sügavamalt selle teda rahva ja nende mõtete üle. Aga läheme saatega edasi, miks te, mees, keda Venemaal ja Eestis nimepidi teatakse? Väga hästi. Venemaa välisminister Sergei Lavrov läks siis sellel nädalal üks paber näpus Lätti ja vahetas piirilepingu ratifitseerimiskirjad, millega siis jõustus Venemaa ja Läti vaheline piirileping ja nüüd on siis ka tõdetud, et kahe riigi vahel on head suhted ja mingeid tõsiseid probleeme enam Venemaa ja Läti vahel ei ole. Kuidas seda Lavrovi Lätis käiku, neid sõnumeid ja piirilepingu jõustumist hinnata võiks? Noh, me oleme, välispoliitika on muidugi selline mitmetasandiline ja, ja eks Lavrovi sõnum oli osalt mõeldud ka Eestile, et et vaadake, et teie, nüüd siin Eestis olete nii-öelda viimane, kel ei ole piirilepet Venemaaga ja näete, mis kõik võib juhtuda Lätiga, et selles mõttes see muutus on olnud muidugi väga-väga suur. See oli demonstratiivne. No mingis mõttes kindlasti ma ütlen, et see oli mitmetasandiline. Et kindlasti ühel tasandil venelastel oli, ma arvan, et ka vähemalt mingi osa Vene välisministeeriumist oli ka hea meel, et see Läti küsimus sai ja et see piirileppe küsimus sai nagu ära, et Vene-Läti piir on fikseeritud. Aga noh, kuna ma ütlen, et Venemaa on suur riik, siis kui ta teeb välispoliitilisi avaldusi, siis peab alati lähtuma sellest, et seal võib olla mitu tasandit. Et, et noh, kindlasti mingi tasand on see, et mis vene enda kodupublikule üks tasand on, see, mis läheb Lätile, üks tasand, mis läheb rahvusvahel maailmale, aga, aga kindlasti on ka meie tasand ehk ehk seesama, mis, mis läheb eestlastele ja, ja ja noh võib ju eeldada, et anti mõista, et võib-olla Eesti peaks ka nüüd lõpetama vastuseisu sellele piirileppele ja oma deklaratsiooni sealt ära tõmbama. Noh, see. See puudutab siis piirilepingu preambulat. Nojah, kus sina Margus arvad, kas tuleks muuta, tuleks. Ma pean tunnistama, et mul ei ole isiklikku väga kindlat arvamust selle seisukohast, et ja ma arvan, et see on rohkem selline ütleme, tõsisemate spetsialistide poolt, et. Analüüsi analüüsi koht, mitte see, et hakata mõjutama avalikku arvamust selle suhtes, et kas on õige nii teha teisiti et see on küsimus, kus on võimalik tegelikult avalik arvamus üles kütta selliselt, et ta hakkab mõjutama protsesse, omamata ise tegelikult nüansilist aru saama asja olemusest endast. Sina ergee olid, eks nendest meestest, kes ütles, et see piirileppangi lepingule preambulasse mõne punkti lisamine, et see võib olla väga libe tee. Ja no mis sa nüüd oled. Ei no ma olen jätkuvalt sellel seisukohal, ma, mul ei ole mingisugust näidet ettekujutelma, et need suhted paranevad. Ma arvan ka, et need Läti-Vene suhted, need on olulised, paranenud just piirilepe oli juba enne alla kirjutatud ja, ja nüüd me lihtsalt lihtsalt vahetati dokumente Riias ja see jõustus sellega, aga noh, ta põhimõtteliselt oli jõustunud juba. Aga sellegipoolest jõudis Venemaa teha ju igasuguseid avaldusi Läti suunal. Oli ametnikke, kes rääkisid sellest, et on vaja Lätti teiseks riigikeeleks, vene keel, kõik see, mis puudutab tara tavarelvastuslepingut. Et Eesti, Läti ja Leedu ei ole sellega ühinenud, hoolimata sellest, et nad ei saa sellega ühineda enne, kui Venemaa ei ole täitnud oma kohustusi, noh see on omaette teema, aga, aga sellegipoolest süüdistusi on jätkunud. Ja arvata nüüd, et Läti-Vene suhetes koidab mingi uus ajastu, muidugi ääretu naiivsus. Noh, teisest küljest on muidugi see, et mida siis kuidas siis parlament peaks käituma. No on räägitud sellest, et tõepoolest parlament ei saagi oma otsust ümber teha. Et kuidas ta saab selle tagasi võtta, Läti puhul oli see lihtsam, sest seal oli tegemist valitsuse deklaratsiooniga, meil on tegemist parlamendi poolt vastu võetud otsusega. Aga ma peaksin siiski tegema sellise kiusliku avalduse ja ütlema, et noh, kui parlamendis ratifitseerida Euroopa põhiseaduse lepingu mis kuulutati surnuks ja mis läks nagu ümberkirjutamisele, siis see parlamendi otsus ei viinud kuhugi. Nüüd hakkab parlamendis Eesti parlament ratifitseerima uut lepingut reformilepingute ja kui keegi nagu suurt protesti ei avalda välja arvatud mõned euroskeptikud, et kui selline konstruktsioon on võimalik Euroopa Liidu lepingute puhul, miks siis mitte Eesti-Vene piirilepete puhul? Ma arvan, kuulajal läks, läks. Kõnejärg käest ära. Mis su seisukoht siis on, et kas peaksin tegelikult Ervin, ma sain aru, et Erki ikkagi ütles, et riigikogu võiks seda teemat kaaluda ja, ja, ja vastavate impulsside saamisel me võiksime siiski natukene kaaluda ka seda võimalust, et võiks. Kaaluda, aga noh, muidugi ma saan aru, pärast pronksiööd on see kordades raskem, äärmiselt emotsionaalne küsimus, see piirilepingu küsimus on emotsionaalselt palju suurem, kui, kui ütleme, see nord Streami loa küsimus ja nii edasi ja nii edasi, et see, see kütab kirgi, aga teisest küljest on võimalik kirgi üles ka sellega on võimalik, aga, aga, aga, aga seda on võimalik ka tegelikult rahulikult ja ratsionaalselt arutada ja miks miks siis sellest hoiduda? Sel nädalal? Ta tõi ka ühe aasta inimese vähemalt ajakirja taim nägemuse järgi ja sellel nädalal ajakiri Taimbalis ei kellegi muu, kui Venemaa presidendi Vladimir Putini aasta inimese. Ning eriti rõhutati, tunnustati Putini rolli Venemaa kaosest välja tirimisel, see oli siis nii-öelda see põhjus, miks siis miks siis Putin taimi arvates võiks olla aasta inimene? No mida ma sellest võime järeldada, minule tundub, et, et kas ajakirjal taim on taim, on nagu ideed ja mõtted otsas või, või maailmas on tõesti suur isikute kriis, et nüüd siis lihtsalt esimene silmapaistev persoon, kes, kes vähemalt kuidagigi silma paistab, ükskõik, kas halva või heaga valitakse taime aasta inimeseks? Noh, pigem võib ju ka öelda, et kri taimed, kas ajaloolist traditsiooni, et ta on valinud juba varem aasta inimeseks, näiteks Hitleri ja hiljem Stalini, et siis Putin, et see on ju loogiline. Et inimesed ei ole otsa saanud, noh, taimi enda põhjendus oli ju, oli ju ka tõesti, viidati stabiilsusele, aga noh, taimele ausalt ütles, et ega siis Putin ei ole mingi hea inimene, et see aasta inimese tiitel ei tähenda seda, et see inimene on üdini positiivne vaid et Putin ikkagi korda saatnud palju negatiivset Venemaaga tõesti riigi välja toonud siis kaosest ja tekitab stabiilse olukorra. Hitler tõi ka ju Saksamaa ikkagi poliitilisest kaosest välja. Siiamaani arvavad Venemaal paljud, et Stalini ajal oli Venemaa väga stabiilne, aga, aga ma minu isiklik samas on see, et ega ma ei usu, et see Venemaa on väga stabiilne siis ta käitub ikkagi mõnikord täiesti ettearvamatult ja reageerib üle, kohati stabiilne riik niimoodi ei käituks ja, ja me kindlasti ei saa teada, mis hakkab ikkagi juhtuma siis, kui nafta hind maailmaturul võiks langeda. Mis tähendaks Venemaa tulude kokku kuivamist ja kui, kui, mis siis sellest stabiilsusest järele jääb ja ja, ja mis üldse see seostub siis Venemaa presidendivalimistega, seal on ka omaette küsimus. Et kui palju siis sellest stabiilsusest alles jääb, ma ei usu väga, et Venemaa on väga stabiilne riik, ta on kindlasti stabiilsem kui üheksakümnendatel aastatel, aga rääkida need sellesse, et tegemist on mingisuguse, väga kauaaegse või kindlalt juurdunud stabiilsusega, siis see on kindlasti liialdus. Taim saavutas Putini valimisega aasta inimeseks vähemalt sellele numbrile tunduvalt suure hulga lisalugejaid. Seda igal igal juhul. Aga alati, kui selliseid inimesi valitakse, siis mul tekib küsimus, et noh, tahaks, reglement ei taha, et mis alusel seda valitakse ja mida see tähendama peab? Jaa, mulle ka esimene hetk oligi nagu kerge šokk, kui kohe edasi mõtlesin seda, et miks me arvame, et aasta inimene peaks tingimata positiivne olema läbi ja lõhki või inimene, kes maailmale aasta jooksul kõige enam headust ja jõukust ja nii edasi andnud on, ei, ei pruugi ja kui sellised pattunute edasi vaadata, siis ega Putin on maailmale nii Ameerika presidendile kui Euroopa liidule, kuhu iganes, on ta ikka väga palju segadust aastal 2007 tekitanud küll tavarelvastuskokkuleppe ülesütlemisega, küll väga järskude avaldustega Ameerika aadressile, mida iganes Eesti jaoks ka parasjagu segadust balti riikide kõikide jaoks. Nii et selles mõttes võib teda aasta tegijaks küll nimetada. Aga kas te olete minuga nõus, et praegu maailmas napib karismaatilise liidreid? Ja, ja see on ka tõsine probleem meie jaoks või ütleme siis meie ehk siis Euroopa Liidu liikmesriigi jaoks, sest järgmisel aastal juba hakatakse, vaatame, kes siis võiks saada selle uue reformileppe järgi euroop juba nõukogu presidendiks ja ka Euroopa Liidu noh, põhimõtteliselt välisministriks ja neid inimesi nendel ametikohtadel ei ole sugugi lihtne leida. Et on siin räägitud toni plärist. Taani peaminister Anders Fogh Rasmusseni st aga mõlemaga on see siis seondub ka negatiivseid aspekte, et noh eeldusel näiteks Tony Blair saab Euroopa Liidu välisministriks või, või ka siis Euroopa nõukogu presidendiks, siis on kohe temal on ju küljes Iraagi sõja tempel. See on kindlasti kohe negatiivse imitsiga mitmel pool maailmas. Peale selle on räägitud ka ei oska Figheriskel seda, kel seda Iraagi sõjatemplit ei ole, aga temal on teised probleemid. Teised probleemid Anders Fogh Rasmusseni on jälle see probleem, et tema teda on süüdistatud selles, et ja nüüd kuna ta tahab saada siis sellele ametikohale siis üritab ta nii-öelda Taanit, Euroopa liidule, mahamüüjatel paneb siis hääletusele. Kõigepealt siis kroonist loobumise euroga ühinemise, pluss siis veel mitmed erandid Taani on saavutanud seni ja nendest eranditest loobutakse siis Taani oleks nagu euromeelsem ja siis see annaks siis talle parema aluse siis saada see ametikoht, et selliseid negatiivseid asju on, on räägitud ja ja, ja noh, sellist selgust ei ole, et ei ole nagu sellist jah, nagu kõigile teada olevat kandidaati, kes võiks siis Euroopa liitu juhtida järgnevatel aastatel. Kuigi me ei tea ka, kes hakkab juhtima USAd järgmise aasta lõpus ja siin võib, võib peituda ka üks väga suur võti, kuidas maailma hakkab edasi liikuma. Kui valitakse konservate või vabariiklane presidendiks, siis võib arvata, et et senine George Bushi poolt ellu viidud välispoliitika jätkub, kui valitakse kurat, võib oodata suuremaid muutusi ja kindlasti kui me rääkisime siin eelnevalt karismaatilist liidrite puudumisest, siis kas näiteks Hillary Clinton võiks olla üks selline karismaatiline liider, kes siis järgmise aasta novembrikuus võiks? Võiks kõrge lennuga saada USA presidendiks ja üheks maailma juhtivamaks poliitikuks. Võimalus on alati olemas, Hillary Clintoni reitingud on küll viimastel aegadel natuke kahanenud, aga see, see võimalus on jätkuvalt üleval ja eks palju sõltub siis nii-öelda esimestest eelvalimistest. Kuidas siis Ameerikas need seisud on? Noh, Hillary Clintoni muidugi üks suur probleem ja see on tema abikaasa, mis on samamoodi selline tempel tema küljes, et et igale poole ta läheb ja räägib siis ikkagi väga raske on ette kujutada, et inimesed osutaksid sealt Bill Clintoni ja mõtleksid ainult Hillarile, et noh, kindlasti kindlasti see on tema taak. Eriti kui ta saab Ameerika Ühendriikide presidendiks. Teisest küljest on muidugi huvitav on see hakata mõtlema tõesti, et et kui Hillary Clintonist saks Ameerika president, siis ka sellisel väga tähtsal riigil nagu Saksamaal naiskantsler Angela Merkel ja linnale Clintonit kaksilist leedid hakkaksid nagu maailmas asju korraldama, võib-olla see on isegi positiivne? Noh, me ei tea muidugi, milline võiks olla Hillary Clintoni ja, ja Venemaa ilmse uue presidendi Dmitri Medvedjev, omavaheline keemia, aga, aga. Kõik on võimalik, ehkki ma arvan, et millele See on, see on sinu. Interpretatsioon, aga ma tahan öelda seda, et, et võib-olla ka ka Vene presidendil on natuke lihtsam võtta Ameerikat vastu, kui teda juhiks naine. Teisest küljest muidugi Venemaa ajalooline traditsioon ei ole kunagi noh, võib olla väga tõsiselt võtnud naisriigi juht, ehkki Venemaa enda on olnud ka mittu kuningannat. Aga nüüd viimase aja trendid on küll olnud. Venemaa on sellised, et see liin on olnud küllalt maskuliinne. Võib-olla oleks Venemaale endale naispresidenti vaja nemad natukenegi rindi leebemaks. Hõlma käelisemaks muuta peale Valentina Matvijenko ei ole seal kuigi praegu praeguses võimuladvikus mitte ühtegi tegelikult võimalikku naiskandidaate ajaloos tagasi vaadata. Ta siis tegelikult vastupidi, vene naisstaarid olid dekoratiiv, seal hinnad olid kõige karmi käelisemad. Järgmine aasta peab lahendama aga olukorra Kosovos, kuigi tõenäoliselt seda lahendust ei tule, aga aga tundub, et, et enam häid lahendusi Kosovo jaoks ei ole. Vot see peab, on nagu selline väga kategooriliselt öeldud ja me ju nägime, et 10. detsember, et siis oli ka selline, et peab, jääd langeb tähtaeg Kosovo küsimuses ja mis siis nüüd edasi saab, on väga lahtine. Noh, nüüd on juba kaks nädalat möödas sellest ajast ja midagi ei ole lahti. Sõda ei ole ja, ja noh, jätkuvalt on selline ebamäärane olukord, võib vabalt juhtuda, et see olukord venib nagu kummi edasi. Ehkki muidugi teisest küljest võib arvata, et need pinged kuhjuvad, akumuleerunud ja, ja see on tõesti selline Balkani püssirohutünn, mille otsas siis suurriigid ja Kosovo iirlased ise istuvad ja mingil momendil võib toimuda plahvatus. Küsimus on nüüd selles, et kas seda plahvatust suudetakse ära hoida ja kas suudetakse tõesti leida mingisugune lahendus? Noh, ei tea. Ma arvan, et, et Venemaa käitumine üldse Euroopas ja ka suhetes läänega, millele Margus juba varem viitas siis see võib ajendada tõesti Euroopa liitu võtma selgemat seisukohta Kosovo suhtes ja, ja tõesti teerima Kosovo iseseisvust. Küsimus on nüüd selles, et mida te Venemaa ja, ja kas Venemaa üldse midagi teeb. Aga tegelikult olgem ausad, ega muid variante ei või ei ole, Kosovo kriisi lahendamiseks iseseisvus tuleb, tuleb neil lasta välja kuulutada ja seda tuleb tunnustada. Jah, aga Venemaa ei tunnusta seda ja see tähendab ka seda, et et Kosovo ei saa ÜRO tunnustust ÜRO julgeolekunõukogus, siis panevad Kosovo iseseisvusele veto nii Venemaa kui ka Hiina. Ja sellist rahvusvahelist legitiimsust Kosovo ei teki ja see vastasseis Venemaa ja Lääne vahel muutub järjest teravamaks. Noh, kõiges on võimalik kokku leppida. Venemaa ei ole siiski ka välistanud igasuguseid läbirääkimisi, aga ma arvan, et esimese kolme kuu jooksul enne presidendivalimisi noh, mingisugust suurt lahendust küll oodata ei maksa. Ja küsimus on lihtsalt selles, et kas, kas Kosovo, kus kired on niigi lõkkele löönud olukorda ja püsib stabiilsena või mitte selle aja jooksul? Jah, no seal on muidugi õnn on selles, et seal on ikkagi rahvusvahelised rahuvalvajad, et sellist noh, pärisenud anarhiat seal vaevalt tekib ja ja, ja, ja vaevalt ka, et Serbia söandab Kosovos oma väed viia, sest 99. aastal ta seda üritas. Puhkes etniline puhastus ja NATO oli sunnitud sekkuma, aga ma arvan, et nad on saanud sealt oma õppetunnid. Teisest küljest Serbia tunnetab, et tal on 90.-te lõpust võib olla suurem Venemaa toetus siis ju ikkagi Venemaa Serbiat ei toetanud sellisel määral nagu Milosevici oleks seda soovinud ja nüüd võivad asjad minna teistpidi. Saadakse ettenähtud aeg on läbi saanud. Selle aja jooksul jõudsime kaardistada ka Meie ees välispoliitikas järgmisel aastal ees seisvad suuremad ja huvitavamad väljakutsed ja võimalikud uudised. Tänased jõululaule päevaeelsed rahva teenrid olid Erkki Bahovski Postimehest, Margus Mets Pärnu postimehest ja Lauri Hussar vikerraadiost. Ta on soovime teile ilusat kaunist ja rahulikku jõuluaega.