Pere presidendivalimiste kõrval on sel suvel ja sügisel nii üleriigiliste kui maakonnalehtede arvamuskülgi täitnud artiklid valitsuse kavast koostada uus ringhäälingu nõukogu puhtalt poliitikutest 13-st riigikogu liikmest vastavalt iga saadikurühma liikmete arvule ja uus koosseis kutsutakse ellu siis, kui istub kokku riigikogu uus koosseis. Nii loeme Eesti rahvusringhäälingu seaduseelnõu paragrahvist 15. Seaduseelnõu juhtivkomisjoni kultuurikomisjoni eilsel istungil arutati muuhulgas fraktsioonide seisukohti muudatusettepanekute kohta, millest üks nägi ette ringhäälingu nõukogu moodustamist selliselt, et nõukogusse kuulub igast saadikurühmast üks poliitik. Riigikogu volituste ajaks viis kohta täidetakse kõnealuse valdkonna tunnustatud asjatundjatega. Nad on ametis viis aastat ja kogu nõukogu koosseisu nimetab riigikogu kultuurikomisjoni ettepanekul ametisse parlament. Etteruttavalt võib öelda, et kultuurikomisjon otsustas eilsel istungil saata eelnõu riigikogu suurde saali esimesele lugemisele muudatusettepanekuid arvestamata ehk siis seaduseelnõu algataja vabariigi valitsuse pakutud variandis, mis ringhäälingu nõukogu moodustamise põhimõtteid silmas pidades eelistab nõukogu puhtpoliitilist koosseisu. Nüüd kuulame koosolekujärgseid intervjuusid mitme koosolekul osalejaga kultuurikomisjoni liikmega ja jutuks on lisaks ringhäälingu nõukogu nõndanimetatud poliitilise koosseisuga kaasnevatele ohtudele ka teised vaidlusalused küsimused. Need on avalik-õiguslike meediaorganisatsioonide võimalus ennast oma saadetes ja avalikkuses tutvustada ja reklaamida ning oma saateid DVD del ja teistel helikandjatel tutvustada. Seaduseelnõu seda küll keelab, kuid kultuurikomisjoni istungil ettekande teinud ja valitsuse eelnõu kaitsnud kultuuriminister Raivo Palmaru. Neis nõustuvad muudatusettepanekutega, mis kummagi keelu tühistavad. Teema valis ja intervjuud palus Kaja Kärner. Lühikese kokkuvõtte kultuurikomisjoni eile toimunud koosolekust palusin teha ringhäälingu nõukogu esimehele Andres Jõesaarel. Nimelt tuli praegune ringhäälingu nõukogu välja mitmete muudatusettepanekutega, milles need seisnesid. Hästi lühidalt öeldes on kolm teemat, kas rahvusringhääling tohib meediaväljal eksisteerida ehk tohib endast teada anda. Kõige lihtsamini võib olla seletatav sellega, et kui Estonia ooper reklaamib mingit Omahus etendust, siis samasugune õigus jääks ka rahvusringhäälingule. Praeguses seaduseelnõu tekstis on selline õigus ära keelatud, et Eesti Raadio, Eesti Televisioon ei tohi omasaadetest ja oma olemusest väljapool meedias midagi rääkida. Minu meelest on see väga halb seisukoht. Teine on siis olemasolevate toodete tegemine, et seaduseelnõu näeb, et piiranguid, et CD-plaate või DVD-sid ei tohiks rahvusringhääling turustada. Ka see piirang on tänases meediamaailmas väga kriitiline ja kolmas on siis ringhäälingu nõukogu moodustamine ja organ, kes juhib rahvusringhäälingut või teostab järelevalvet. Praeguses versioonis on kirjas, et siis moodustavad koalitsioonierakonnad saavad enamuse selles juhtorganeis ja see on otsene mudel. Võiks öelda niimoodi, et valitsuse valitsuskoalitsiooni sõnumi viimisest otse toimetajate, nii et me tahaks seda mudelit vältida. Aga positiivne on, et tänane arutelu viis selleni ja ka kultuuriminister kinnitas, et kahes esimeses punktis on kompromiss leitud. Kultuuriminister on nõus need punktid ümber tegema, vaatama ja arvatavasti suurde saali ja kõige kriitilisemaks küsimuseks siis rahvusringhäälingu nõukogu moodustamine, kas sinna kuuluvad ainult poliitikud, kui poliitikud, siis kuidas nad sinna valitakse, kas nad on siis võrdselt valitud ehk igast fraktsioonist üks või siis saab valitsuskoalitsioon enamuse, see on nagu üks väga-väga terav teema. Meie seisukoht on, et tänane mudel peaks enam-vähem sellisena, nagu ta on edasi töötama. Kultuuriminister tõi siin rahvusringhäälingu moodustamise kolm varianti, nii nagu Euroopa riikides neid tuntakse, üks on siis puhtpoliitiline ringhäälingu nõukogu poliitikutest koosnev, teine on nõndanimetatud tsiviilühiskonna huvigruppidest koosnev ja kolmas on nõndanimetatud segavariant, et miks siiski eelnõu algataja ehk vabariigi valitsus nii visalt sellest esimesest ehk poliitikutest koosnevast ringhäälingu nõukogust või selle moodustamise alustest kinni peab. Ma hakkaks kaugemalt pihta, et kultuuriminister rääkis küll väga palju nendest, kes määravad nõukogu liikmed, aga mitte sellest, kes on nõukogu liikmed ise. Et räägiti, et ministrid määravad, seal valitsus määrab seal Inglise kuninganna määrab Inglismaal, et see on küll tõsi, aga ta ei rääkinud kordagi sellest, kes nõukogusse kuuluvad. Ja meie vaidlus ei ole mitte sellest, kes nõukogu määrab. Sellega olen täiesti nõus, et kultuurikomisjoni ettepanekul kinnitab nõukogu koosseisu riigikogu nii nagu tänaseni olnud ja selles ei ole üldse probleem, aga küsimus on selles, kes sinna kuuluvad. Minister sellest teemast täna paraku ei rääkinud, eriti. Mida me võime sellest järeldada, kas ta on kompromissialdis? Minister on ise öelnud, et see praegune mudel on valitsuse otsus, mida tema isiklikult ei toeta ja siin müts maha. Tõepoolest aasta tagasi esitas ta ju mudeli, kus rahvusringhäälingu nõukogusse ei kuuluks ühtegi poliitikut, aga poliitilised ringkonnad olid sellele mudelile väga teravalt vastu. Koosolek on kultuurikomisjonis, mis nüüd seda rahvusringhäälingu seaduseelnõu arutas selles punktis lõppenud ja teie tehinguks kultuurikomisjoni enamus otsustas, et suurde saali esimesele lugemisele saadetakse siiski seaduseelnõu algataja variant ehk neid kompromissettepanekuid, millega ka kultuuriminister algataja esindajana osaliselt nõus oli, et neid nagu riigikogu liikmete ette üldse ei viidagi. Ma ei saanud ka ausalt öeldes sellest käigust aru, et kui meil on olemas kultuuriministri nõusolek muudatuste tegemiseks ja ütleb, et need on tõepoolest põhjendatud. Need muudatused tuginevad Euroopa regulatsioonile. See oleks võinud praegu kultuurikomisjonis küll saada toetuse ja palju segadust saali viimata saali oleks saanud selgema ja parema seaduse eelnõu projekti, kui ta täna on ja suures saalis oleks jäänud siis valukohaks nõukogu moodustamine ainsa kriitilise küsimusena. Nüüd minnakse suurde saali kolme küsimusega ja miks minna vaidlema küsimuste üle, millel on olemas seaduseelnõu algataja enda toetust? Kultuurikomisjon otsustas, et suures saalis esimene lugemine lõpetatakse ja teisele lugemisele minnakse vastu muudatusettepanekutega. Kuidas te hindate eelnõu kulgu, kui kiiresti seevastu võetakse ja, ja missuguste muudatuste ettepanekutega, missugused läbi läheb? Ma loodan, et need kaks esimest, mis puudutab siis reklaami ja oma toodete turundamist ja müümist, et need lähevad suhteliselt lihtsalt läbises kohtades fraktsioonidega, on fraktsiooni inimesed suuremalt jaolt toetanud neid ettepanekuid ja saavad aru, et esitatud kujul praegune seadus seab tõesti karme piiranguid ja mõtlematult piiranguid. Aga kuidas laheneb poliitilise nõukogu moodustamise küsimus, seda ma ei oska küll ette ennustada. Katkestame hetkeks eile riigikogu kultuurikomisjoni koosoleku järel tehtud intervjuude kuulamise ja meenutame, et ringhäälingu nõukogu politiseerimise eest hoiatas oma aasta ettekandes parlamendi ees ka õiguskantsler Allar Jõks pidades niisugust sätet, kui see seaduseks peaks saama põhiseadusega vastuolus olevaks. Vastuolu selgitas lugupeetud õiguskantsler Reporteritunnis neljandal oktoobril, nii. Vastuolu ilmneb selles, et põhiseaduse paragrahvid, mis räägivad informatsioonivabadusest õigusest saada avalikku informatsiooni mis räägivad sõnavabadusest arvamuse vabadusest siis need paragrahvid ja need sätted põhiseaduses jääksid tühjaks deklaratiivseks. Kuid tegelikult ei ole seda poodiumi, kui seda võimalust erinevaid arvamusi esitada ja kus ei ole võimalust saada adekvaatset informatsiooni. Lugeja peab teada saama telerivaataja raadiovaataja peab teada saama, mis tegelikult riigis toimub, mis on head, mis on halba. Kui televisioon muutub või raadi muutub ainult Parlamendi häälekandjaks valitsuse häälekandjaks, siis on ju selge see, et juurdepääs tõesele informatsioonile ei ole enam alati võimalik ja teiseks kõiksuguseid avalikke diskussioone ei ole, ei ole võimalik algatada erinevaid arvamusi, ei ole võimalik esitada, et selles peitub see oht. Sõnavabadus, informatsioonivabadus oleks võib-olla kõige õigemad märksõnad. Ma olen kuulnud Kazine põhjendusi, et kuulge, Soomes on ju nii. Teate, see on väga-väga vastutustundetu võtta näiteks soome võtta soomeringhäälingu seadus, ma ei võtnud seda kahjuks kaasas, mul oli see laua peale võiks sealt ette lugeda, kuidas seal on asi lahendatud, seal ei ole nii, et parlamendiliige valib parlamendiliikme parlamendiliige ja valib meie mõistes rahvusringhäälingu nõukogu nõukogu liikmed. Aga seal ei ole seda tingimusteta, valib parlamendiliikme, seal võib valida oma ala ekspertarvamusliidrid ja nii edasi ja nii edasi ja teiseks on seal ka veel nii-öelda puhvernõukogu ja selle juhatuse vahel. Ja kolmandaks oleme ausad, et poliitiline kultuur tõenäoliselt Soomes midagi muud kui meil. Ja ma arvan, et Soome kultuuriminister kindlasti üles raadioprogrammijuhile ei helistaja ei, ei kritiseerida. Kui ma eelmisel reedel rääkisin samas reporteritunnis peaminister Andrus Ansipiga ohust, et rahvusringhäälingu nõukogu, kui see hakkab poliitikutest koosnema, võib sõnavabadust piirata, siis ta ütles, et, et ei maksa seda kartma. Ta, et poliitikud, kes on ringhäälingu nõukogusse valitud, hakkaksid kuidagiviisi, kui ma ringhäälingutöösse. Ma arvan, et seda oleks küll ilus loota, aga kindel ei või mitte olla. Inimesed ei ole inglid, seetõttu tuleb ka ringhäälingu ülesehitusel lähtuda halvimatest, stsenaariumidest sellest, et kui võimule saavad näiteks sellised poliitilised jõud, kes tahavad hakata määrama ühe või teise saate sisu, siis käib seadus selleks teatud piirid ka ette panema ja tead, et oleks ju hea, kui Eesti õpiks mitte oma vigadest, vaid vaid oma saatusekaaslaste vigadest, et. Ma paluks küll, et need, kes seda seadust nüüd hakkavad menetlema, et nad väga tõsiselt mõtleksid selle üle järgi, miks juhtus nii, et Ungaris, kus valitsuse juht ja seeläbi valitsus alatult rahvale valetas hoidis tõsisest informatsioonist kõrvale, miks seal see rahulolematu rahvas ühe esimese rünnatav objektini just riigitelevisiooni valis? Siin on tegelikult mõtlemiskoht. Ja siin kohega lõik Reporteritunnist peaminister Andrus Ansipiga 20. septembril, kus küsimusi esitas ka Uku Toom. Esmalt tsitaat õiguskantsler Allar Jõksi sõnavõtust riigikogu ees. Regulatsioon, kus poliitilised ametikandjad saavad ringhäälingu nõukogus enamuse, läheb põhiseadusega vastuollu ja ta ütleb ka, et pole õige tuua ringhäälingu nõukogu politiseerimise eeskujuks riike, kus poliitilise kultuuri ja demokraatiakiht on tunduvalt paksem. See nüüd viide teie varasemalt ka selleski saates väljendatud seisukohale, et kui Soome üles on sarnane hallinud nõu vastu koosneb 21-st parlamendiliikmest Eduskunna liikmest, siis miks ei võiks Eestisse niimoodi olla? Nagu ütleb õiguskantsler, see läheb vastuollu põhiseadusega. Siiski jätaks poliitikutele õiguse valida omale eeskujusid ja minule on Soome väga heaks eeskujuks mitte ainult ringhäälingu korraldamises, vaid ka paljudes paljudes muudes küsimustes. Miks praegune ringhäälingu nõukogu koosseis, kus see sajaprotsendiliselt ei koosne poliitikutest teid ei rahulda? Kui inimeste poliitilised eelistused on kõigile teada ja deklareeritud, siis see olukord on märksa parem sellisest olukorrast, kus ekspertide sildi all siis satuvad ringhäälingu nõukogusse erakondlikult määratletud isikud ja see nõukogu on siis ühe või teise erakonna poole kallutatud. Praegusel juhul on ju nii läinud, et et eksperdid on selge, selgelt mõned erakondlike eelistustega peaks mängima erakondlikkusega peitust, kui on võimalik olla aus. Kas see kuidagi halvasti mõjutab Eesti televisioonist raadiotööd? Ma ei ole üldse nende inimeste hulgast, kes, kes müstifitseeri vaata ringhäälingu nõukogu võimalusi kuidagimoodi mõjutada televisiooni või raadio sisu, ma usun meie kirjanike eetikasse, nende sõltumatus, nende püüdu kajastada tegelikkust võimalikult objektiivselt, aga miks mitte ka läbi oma maailmavaateliste eelistuste ja maalt. Usun seda, et meie ringhäälingu nõukogu ei lasku kunagi selleni, et ta hakkab saadete sisu kallutama ühele või teisele poole. Ringhäälingu nõukogu asi on muretseda eelkõige organisatsiooni kui terviku toimimise pärast finantsseisu pärast ja, ja kindlasti ei tohiks mitte ükski poliitik lubada endale seda, et et hakkab ajakirjanikele selle institutsiooni kaudu siis mõju avaldama. Olete optimist, ta võib olla ka naivist, ma ei tea, ma ei oska teha, ei tohi. Muidugi seda lasta sündida, aga, aga kui? Sünnib Eino, see ei saa sündida, ärge laske sündida, usu maa, teist kummastki, et te olete kuidagimoodi kallutatavad, äraräägitavad või, või ära osteti. Seda küll, aga poliitikud lähtuvad siiski korraldustest, mis erakonna peakorteris tuleb ja see võib hakata mõjutama oluliselt ka televisiooni ja raadiot. Kui mõni poliitik ringhäälingu nõukogus tõesti lubab endale seda, et ta sekkub ajakirjandus vabadusse tallab selle ajakirjandusvabaduse jalge alla siis selle poliitiku koht ei ole ringhäälingu nõukogus. Rääkis peaminister Andrus Ansip. Siinkohal peaks ära klaarima ka nõndanimetatud Soome näite. Soomes. Tõepoolest, kui pärast parlamendivalimisi istub kokku Eduskunna uus koosseis, nimetab see ametisse üle ise radio 21 liikmelise hallindu nõu vasta. Valdavas enamuses Eduskunna saadikutest vaid kaks liiget esindavad üleisradi ja personali. Nad tohivad koosolekutel osaleda ja kaasa rääkida, kuid mitte hääletada. Samas on Soomes ellu kutsutud ka õleis radio hallidus ehk valitsus meediaorganisatsiooni oma töötajatest ja ühiskonnas tunnustatud kultuuriinimestest. Niisiis on seal tegemist kahetasandilise juhtimisega. Hallindone õuazda jälgib, et kuulajatelt kogutud luba maksu kasutatakse otstarbekalt. Samuti, et Soome riigi huvid oleksid programmides kaitstud ja üleisrad tegevus poliitiliselt tasakaalus. Üleisradi hallidus tegeleb rohkem põhi ja majandustegevuse suunamise ja kontrollimisega. Sellest siis ka erinevus Eestiga, kus ringhäälingu nõukogu peab kontrollima nii maksumaksjalt tuleva raha kasutamist Eesti Televisioonis, Eesti raadios kui ka meediaorganisatsioonide operatiivset juhtimist, mistõttu kallid poliitikud Soome näidet automaatselt üle võtta ei saa. Ringhäälingu nõukogu praegune esimees Andres Jõesaar on varem öelnud, et ta on tajunud justiitsministri Rein Langi otsesdiktaati, mis surub avalik-õigusliku ringhäälingu väga selgetes piiridesse. Palusin seda lähemalt selgitada. Need kaks esimest punkti, millest, millest praegusel hetkel on kultuuriminister toetus meile tulnud, need on otseselt justiitsminister enda näpunäidete järgi sisse kirjutatud, et rahvusringhääling ei tohi ennast reklaamida mitte kuskil ja rahvusringhääling ei tohi oma omi tooteid müüa. Et need on täiesti üheselt, et mitte kultuuriministri algatatud, vaid justiitsministri algatatud ja täpselt samasugune loogika on taga ka nõukogu moodustamisel. Et Rein Langi esimeses idees oli, et nõukogu on parlamendi erikomisjon mis siis tegeleb täiesti otseselt Parlamendi, televisiooni või riigitelevisiooni elluviimisega, nii et kultuuriministrit nendes kahes punktis süüdistada ei saa. Missugune on meie poliitiline kultuur, ehk kas te näete ette, et poliitikutest koosnev ringhäälingu nõukogu siiski ei suuda maha suruda soovi hakata programmidesse sekkuma ja võib-olla saadete tonaalsust määrama? Mul ei ole tänasel päeval küll ühegi ringhäälingu nõukogu liikmeks oleva poliitiku suhtes ühtegi etteheidet, nad ei ole kordagi seda teinud, et öelda, et mis selle saatega on, see ütles minule halvasti. Selles osas olen ma näinud väga mõistlikke inimesi, aga väga konkreetne näide, et kui moodustab valitsuse enamus valitsuse poolt määratud enamus ringhäälingu nõukogu, siis Juhan Partsi valitsuse otsus oli erastada rahvusringhäälinguvarad ehk Eesti televisiooni, Eesti Raadio varad ja oleks nõukogu koosseis olnud selline, nagu ta praegu planeeritud on, siis oleks Eesti Raadio Eesti Televisioon täna ilma oma maiadeta ilma oma tehnikat ja see oleks ikka väga kahetsusväärne asi, kui need kuuluksid 50 protsendi osaliselt Eesti Televisioon Eesti raadile üle käinud. Ülejäänud sellest varadest kuuluks mingile eraaktsiaseltsile, et see oleks väga traagiline samm olnud. Kas see võib tähendada seda, et, et poliitikutest koosneva ringhäälingu nõukogu huvi on ennemini majanduslik kui ideoloogiline? Oleneb, kes sinna saab, et justiitsminister on 96.-st aastast alates sõelute teraringhääling suudab teha väga palju neid asju, mis vaja on ja tema varasemad sõnavõtud onu otseselt avalik-õigusliku ringhäälinguteenuse lõpetamise suhtes, nii et. Ja vaadates neid piiranguid, mis tema poolt on täna pandud saab öelda, et see 10 aasta tagune soov ei ole veel tänaseks kustunud. Res Publica saadikurühmast on kultuurikomisjonis kolm liiget esimees Olav Aarna, Elle Kull ja Indrek Raudne. Kui võtta rahvusringhäälingu seaduseelnõu kolm kõige enam vaidlusi tekitanud punkti need on siis avalik-õigusliku meediaorganisatsiooni reklaam, oma toodete müük ja ringhäälingu nõukogu moodustamise põhimõtted siis missugused arvamused kujunesid Res Publica fraktsioonis? Elle Kull. Leiti, et ringhäälingu muudatusettepanekud on väga vajalikud ja mõistlikud ja et kui see eelnõu tõesti tuleb sellisel kujul välja, nagu ta praegu esitatud on, siis parem parem kui ta jääks riiulile seisma, sest noh, kõige rohkem muidugi arutati selle punkti üle, kuidas nimetada liikmeid ringhäälingu nõukogus ja just selle ülepolitiseerimine on, sellest on väga palju juba räägitud. Need ettepanekud, mida siin ringhäälingu nõukogu esitas igast fraktsioonist üks siis on see tasakaalustatud, aga kui hakata fraktsioonide suuruste järgi tõesti sinna liikmeid nimetama, siis, siis see on ohtlik. Sest raha läheb rahandusministeeriumist. Ütleme siis teatud mõttes suuremad, võimul olevad erakonnad saavad suurema otsustusõiguse ja et ringhäälingu nõukogu liikmetel on küll nagu vastutus, aga, aga tal ei ole võimalik nagu, kui ta nii-öelda see, kes ei ole, vähemalt enamuse häältega. Nii et, et see sel kujul, kui ta läbi läheb, on küll väga halb ja see oht muidugi on. Siin on kaalukeeleks vist Reformierakond nagu meil paljudes küsimustes, kuhu kaldub ja võib-olla tõesti oleks parem, kui jääks asi riiulile, kuigi selle digitaliseerimise ka on kiire, aga, aga niimoodi ülepeakaela ja kuidagi ebademokraatlikult seda panna kehtima. See on ohtlik. Mulle meeldis väga Mark Soosaare ütlemine, et niisuguse liht enamusega neid küsimusi riigikogus otsustada on ohtlik meiesuguses riigis veel. Ta tõi Ungari näite, kus, kus nõudis üle 70 protsendi riigikogu liikmete arvamusest. See oleks sellistes küsimustes kindlam tee. Just oli ringhäälingu nõukogu esimehe Andres Jõesaarega juttu sellest, et ringhäälingu nõukogusse kuuluvad poliitikud siiamaani küll ei ole üritanud programmi kujundamisse või, või saadetest erinevasse tonaalsusesse sekkuda. Kas te näete võimalust, et kui riigikogu, võimuparteid, enamusringhääling? Nõukogusse hakkab kuuluma, et nad siis seda võimalust ja õigust kasutavad. Ma kardan, et, et nad võivad hakata mõjutama, sest vaadates ka seda poliitika nagu köögi poolt, siis see ei ole mitte välistatud. Kas Res Publica omalt poolt. Toetaks meelsamini seda nõndanimetatud segavarianti, kus ringhäälingu nõukogu koosneks ühelt poolt poliitikutest võrdselt igast riigikogus esindatud fraktsioonist ja omavalt. Olen spetsialistidest ja, ja loomulikult ma selle unustasin, lihtsalt nimetamata egaa, ütlesin võrdsuse printsiip poliitikutele osas siis loomulikult spetsialistide väljatõrjumine oleks väga halb sest kahjuks käib see siin majas ja igas küsimuses, nii et et kahjuks ei satu need inimesed, kes teatud valdkondi jagavad näiteks ka riigikogus nendesse komisjonidesse, kus on pädevad ja samasugune võhiklust käib igal tasandil. Ja spetsialistide väljatõrjumine oleks täiesti mõeldamatu, siis praegu on, on need siiski nõukogus sees ja sellisel puul olgu-olgu vana. See ei ole kindlasti ohtlikum koos praegu, mis, mis ähvardab tulla. Te õige pisut juba prognoosisid, kuidas eelnõu käekäik suures saalis võib-olla te ütlesite, et valitsus oma teerulliga siiski toetab olulisel määral. Taia ehk vabariigi valitsuse esitatud varianti? Kardan küll. Kui, kui siin nüüd tõesti väike lootus ikkagi on, et, et võib olla ka Reformierakonna inimesed, kuna nendel ei ole päris ühest arvamust, nende arvamused on lahku. Et mingil määral võivad siin teatud küsimusi mõjutada. Aga isegi ma kardan seda, et inimesed riigikogus need 101 inimest isegi ei süvenenud. Sest igaüks saab siin mingit oma rida. Ja, ja võib-olla ta hääletab nüüd lihtsalt maha, nii et ei ole läbi lugenud, millele ta kaasa hääletab. See on, see on täiesti reaalne oht. Rääkis riigikogu kultuurikomisjoni liige, Res Publica saadikurühma liige Elle Kull edasi Mark Soosaar, sotsiaaldemokraatide saadikurühmast. Reklaami oma tooted, see ei ole probleem, siin on. Me saame aru, valitsus, nõus sellega, mis ringhäälingu nõukogu on pakkunud. Kuid minu meelest saatuslik küsimus, mida Keskerakond tugevasti surub ja millele Eesti avalikkus järele anda kuidagi ei tohiks on ringhäälingu nõukogu politiseerimine. Tõepoolest teistest Põhjala riikides on ringhäälingu nõukogud parlamendisaadikutest. Kuid me teame, et seal on teine poliitiline kultuur. Me teame, et seal on tänu niinimetatud, mitte teerullipoliitikale alati arvesse võetud ka opositsiooni häält. Meil püütakse ühe ajupoolkeraga riiki juhtida ja ka tulevikus ringhäälingut juhtida. Tähendab seda, et ringhäälingu nõukogu moodustatud vastavalt Riigikokku valitud saadikute proportsioonidega siis on alati jäme ots nende käes, kes on parajasti võimul ja rahvusraadiot, rahvustelevisioon muudetakse lihtsalt võimulolijate ruuporiks ja seda mitte kuidagimoodi ei saa lubada. Kui me vaatame Ida-Euroopa põhiseadusi, siis torkab silma, et et paljudes uuesti vabaks saanud riikides on avalik-õiguslik meedia ja juba põhiseadusega päris hästi kaitstud ja eriti hästi on kaitstud Ungari meedia. Seal näiteks nende parlament küsimustes, mis puudutavad meediat, peab saavutama nelja viiendikulise häälteenamuse, mis tähendab seda, et sisuliselt ikkagi terve parlamente püksmeelne olema, kui midagi meede juures targitakse või puudutatakse, meil läheb lihthäälteenamusega praegu. Valitsuskoalitsioon lükkab sellise ringhäälingu nõukogu paika, et edaspidi umbes sellise mõttega nagu Keskerakond kavatseks alati võimule jääda, aga ma tahan näha, mis nad teevad siis, kui nad järgmised valimised kaotavad. Võib-olla et siis teevad ringhäälingu nõukogu moodustamise alused paragrahvi rahvusringhäälingu seaduses ümber. Aga küsimus on nüüd järgmine, et Andres Jõesaar oma eelmises vastuses siin intervjuus ütles, et praegu ringhäälingu nõukogusse kuuluvad poliitikud ei ole küll üritanud tema teada sekkuda ei programmi kujundamise põhimõtetesse ega ega otsustesse saadet, kes seal valitsevast tonaalsusesse. Küll aga nimetas ta Partsi valitsuse aegne ringhäälingu seaduse eelnõu. Nägi ette, et 50 protsenti Eesti televisiooni, Eesti Raadio Kinnisvara kuuluks võõrandamisele ja ta ütles, et, et niisugused sünnimärgid või, või tendentsid ei ole praeguseni kadunud. Kas te näete ette, et kui ringhäälingu nõukogu hakkab 13. liikmess kõigist koosnema poliitikutest, et kas te usute, et meie poliitiline kultuur on nii madal, et nad üritavad sekkuda programmi kujundamise põhimõtetesse saadetesse konkreetselt või, või võiks siiski karta ainult seda, et nende huvid on majanduslikud? Parem karta kui kahetseda ja need arengud, mis Eesti poliitikas on olnud, ei näita küll oluliselt poliitilise kultuuri paranemist, pigem on tegemist järjekindla halvenemisega ja, ja milleks siis üldse ringhäälingu nõukogu moodustada, las riigikogu kultuurikomisjon täidab Kariid funktsioone. Milleks veel ühte ühte ühte ringhäälingu nõukogu teha, mis on sisuliselt, ja parlamendikomisjon siis kus valitseva võimukoalitsioonil on, on, on enamus ja opositsioon pidagu oma suu kinni. Ma arvan, et ikkagi see variant, mille ringhäälingu nõukogu on pakkunud, et igal erakonnal on näiteks ja kõik poliitilised maailmavaated on võrdselt esindatud on ikkagi kõigi poliitiliste jõudude õigustatud ootuse põhimõttele üles ehitatud rahvusringhääling ja ma arvan, siis saab asjast asja. Nii et sotsiaaldemokraadid on praegu seda meelt, et ringhäälingu nõukogus võiks olla tulevikus viie fraktsiooni esindajad pluss ülejäänud kaheksa liiget oleksid siis erialavaldkondade esindajad. See number vastavalt ringhäälingu nõukogu ettepanekule kõigub, sõltub niipalju, kui fraktsioon riigikogus on, nii palju siis on ka, on ka neid ringhäälingu nõukogu liikmeid blogiline. Kuidas kommenteerite tänast kultuurikomisjoni istungit, kus häältega kuus kolm otsustati esimesele lugemisele saata eelnõu algataja ehk siis valitsuse eelnõu variant arvestamata kompromissettepanekuid, milleks osaliselt kultuuriminister juba valmis oli? Kultuurikomisjon lükkas endalt nagu vastutuse ära, mina hääletasin selle poolt, et, et muudetud kujul saali minna, sest et komisjonid ongi ellu kutsutud selleks, et eeltöö ära teha. Et saalis vähem oleksin, sest need küsimused, mis on juba komisjonis koostöös valitsusega lahendatud milleks neid enam täis saalis pureda täis alist tuleb tegeleda kõige tõsisemate ja valusate probleemidega, kus kompromissi leitud ei ole ja selleks ongi rahvusringhäälingu politiseerimine ehk ähvardav teerull üle meie rahvusringhäälingu. Kuidas ennustate eelnõu käekäiku suures saalis, kas seda saadab pidev niisugune mantra, et eelnõu tuleb kiiresti vastu võtta, sest et digitaliseerimine, kui see eelnõu venib ja ja kahe meediaorganisatsiooni ühendamine venib, hakkab nõudma riigilt üha rohkem ja rohkem raha. Või, või siiski loodate arukat arutelu? Ühel idarahval on selline vanasõna, et tähtsaid otsuseid ei tohi siis vastu võtta, kui on teil püssitukk surutud vastu meelekohta selline kiirustamine, tuues põhjuseks vajadus kiiresti digitaliseerida ja selle kiirustamisega, siis selline politiseeritud ringhäälingu nõukogu välja osta on minu arvates ebaõiglane. Ja täna siin komisjonis sai ka ministrile pakutud, et olgu, me oleme kiire menetlemisega nõus, aga andku siis minister järele, lubage teha ikkagi selline ringhäälingu nõukogu, mis tagab meil tasakaalustatud ja kõiki poliitilisi huve arvestava juhtimise, kuid siin ei paistnud küll minister sentimeetritki järele andvat, sest järelikult on temale selline käsk antud. Kultuurikomisjoni koosolekul käinuna võin kinnitada, et kultuuriminister Raivo Palmaru praeguse ringhäälingu nõukogu muudatusettepanekuid osaliselt küll toetas, kuid täielikult nendega ei nõustunud just sellega, mis puudutas poliitikutest koostatavat ringhäälingu nõukogu. Seepärast läheb riigikogu suurde saali valitsuse algatatud eelnõu variant. Keskfraktsioon toetab seda täielikult, kinnitas Reporteritunnile täna Heimar Lenk. Kuid tema erakonnakaaslane Eldar Efendijev ütles eilsel koosolekul, et osaliselt ollakse rahvaliiduga samadel seisukohtadel. Aga veel kord sõna Mark Soosaarele. No ma loodan, et ikkagi kera, mehed ja siis ka ka reformarid ei pea koalitsioonilepet kõige pühamaks pühakirjaks. Ja mõtlevad ikka meie rahvusringhäälingu kui meie eesti kultuuri kõige suuremale organisatsioonile, kõige tähtsamale alustoele. Sest uskuge mind, see, mida inimesed televisioonis näevad ja see, mida nad raadios kuulevad, on üle poole nende igapäevasest kultuurielust ja kultuurivahetusest niisugused, nagu on meie raadio nagu meie televisioon, sellised oleme me ka ise tulnud just tagasi koreast nähes, mis moodi diktorid enne saadet aupaklikult kummardavad ja saatega kummardades lõpetavad. See on see kuulus idamaine kehakeel, niimoodi käitub terve rahas. Nii nagu räägib, kõneleb käitunud meie rahvusringhääling pildis ja sõnas, niimoodi käitub ja mõtleb ka meie rahvas ja sellepärast on vastutus, ma arvan, väga-väga suursaalis. Ja kui nüüd siiski koalitsioonilepe osutub pühamaks kui see, mida rahvas tegelikult vajab, siis poliitikud lihtsalt suurendavad lõhet. Järgmiseks lähemegi rahvaliidu seisukohtade juurde kultuurikomisjoni aseesimees ja ringhäälingu nõukogu praegune aseesimees Jaak Allik on oma kultuuriministri ja parlamendisaadikupõlves näinud ja menetlenud väga mitmeid ringhäälingu seaduse eelnõusid. Vastuses ilmnebki nii rahvaliidu saadikurühma kui Jaak Alliku enese seisukoht. Rahvaliit on seisukohal, et Eesti televisiooni Eesti Raadio oleks vajalik ühendada Eesti rahvusringhäälinguks 2007. aasta jooksul, nagu seda näeb ette ka koalitsioonileping. Ja selleks on hädavajalik rahvusringhäälingu seaduse vastuvõtmine veel selle parlamendi koosseisu poolt. Ilmselt et sa tahaks vastu võtta, on vajalik saavutada parteideülene konsensus kõigis neis küsimustes. Ja eelkõige muidugi on vajalik, meie arvates me arutasime fraktsioonis välistada igasugused võimalused seaduse selliseks tõlgendamiseks, nagu seaduse kaudu võimuks riigi mõju või valitsuse mõju kasv avalik-õiguslikule ringhäälingule ja rahvusringhäälingu YLE politiseerimine seetõttu Me ringhäälingu nõukogu koosseisu osas pooldame põhimõtteliselt praeguse mudeli säilitamisse, tähendab, et oleks, koosneks nii spetsialistidest kui poliitikutest. Soovitavalt siis igast fraktsioonist üks esindaja ja viis spetsialiste riigikogu poolt kultuurikomisjoni poolt konsensuslikult määratuna. Et ei tekiks seda etteheidet, et spetsialist võib ka olla ju varjatud parteiline, ma arvan, et kultuurikomisjon jõuab kindlasti konsensusele, et on need spetsialistid, kes seal on siiski spetsialistidena mitanud varjatud parteilast. Täna loomulikult. Ja ka teistes küsimustes on rahvaliit samade seisu juhtuda, nagu on praegune ringhäälingu nõukogu oma parandusettepanekutes, nimelt et rahvusringhäälingul tuleks lubada oma tegevust, reklaamida omaenda saadetes ja ja anda neile õigus ka müüa tegevusega kaasnevaid tooteid. No mõeldud on siin videokassette tiivideesid võib-olla ka suveniire, mis käivad nende rahvusringhäälingu saadete ka kaasas. Ometi kultuurikomisjon oma teisipäevase istungiga otsustas suurde saali esimesele lugemisele saata seaduseelnõu algataja ehk vabariigi valitsuse esitatud variandis justkui vilistades kultuurikomisjoni kuudepikkusele arutelule ja tööle, miks nii? No vastavalt riigikogu reglemendi ele kultuurikomisjon saab eelnõud muuta ainult juhul, kui algataja on sellega nõus. Ja täna kultuuriministri sõnavõtust me saime aru, et algata mõnede asjadega oleks nõus mõnede asjadega ei oleks nõus ja siis kultuurikomisjon häälteenamusega kuus, kolm mina olin küll teisel seisukohal, leidis, et võib-olla lihtsam ja kiirem on seda tööd teha juba parandusettepanekut arutades esimese ja teise lugemise vahel. Kui praegu hakata seaduseelnõud nutma esitatud teksti kujul parandama iga punkti kaupa mõttes, siis kus on esita hetkel nõus ja kus ta ei ole nõus ilmselt võib-olla ka esitajal on olnud oluline teada kõigis neis vaidlusalustes küsimustes saalis kujunev häältejõudude vahekord. Kuidas prognoosid, täitsee vahekord kujuneb? Mina prognoosinud küll nii et et praeguse ringhäälingu nõukogu, mille aseesimees Ma olen poolt tehtud ettepanekut põhimõtteliselt leiavad kõik saali enamiku toetus Rääkis ringhäälingu nõukogu aseesimees ja riigikogu kultuurikomisjoni aseesimees Jaak Allik. Üheteist saab välja lugeda ainult üht valitsuse eelnõu, mis läheb tuleval kolmapäeval riigikogu suurde saali esimesele lugemisele ja mille teiseks lugemiseks esitatakse eelnõu juhtivkomisjoni kultuurikomisjoni muudatusettepanekud. See valitsus, eelnõu ei kogu riigikogu enamuse toetust. Mis sealt edasi saab, selle kohta kultuurikomisjoni liikmetele oli eile mitu varianti pakkuda. Ent ärgem rutakem sündmustest ette. Kuuleme lõpuks kultuurikomisjoni esimehe, Res Publica liikme Olav Aarna seisukohti. Res Publica fraktsiooni seisukohtade kujunemisel on kindlasti üsna oluline mõju sellele, et meie fraktsiooni liige ela, Tomson on ringhäälingu nõukogu liige ja tervikuna meie fraktsioon neid ringhäälingu nõukogu ettepanekuid toetab. Meil ei ole olulisi reservatsioon üheski punktis ei selle niinimetatud oma toodete turustamise koha pealt ja me oleme ka seda meelt, et praegune ringhäälingu nõukogu moodustamise põhimõte peaks jääma kehtima. Seal võib teha ju mingisuguseid väikseid korrektuure arvuliste proportsioonide osas, aga aga see põhimõte tasakaalustatult nõukogus oleks esindatud poliitikud ja ja oma ala eksperdid on meie arvates igati mõistlik põhimõte. Sellega tasuks edasi minna ja mingisuguseid revolutsioonilisi sammusid mitte teha. Need seisukohad tundusid valitsevad ka kultuurikomisjoni tänasel istungil ometi kultuurikomisjon, häältega kuus, kolm otsustas need ettepanekud kõrvale jätta ja saata riigikogu suurde saali esimesele lugemisele seaduseelnõu algataja ehk vabariigi valitsuse variandi. Miks nii? Ma arvan, et selle põhjus ei ole sugugi mitte soovimatuses neid komisjoni enamusele mõistlikuna tundunud ettepanekuid kõrvale lükata, pigemini on põhjus eelnõude menetlemise üldises loogikas, et kuigi kodukorra seadus annab meile selle võimaluse, et juhtivkomisjon võib muudetud kujul selle eelnõuga saali minna aga sellel sellel muudetud kujul saali minekuga muutub see juba selle komisjoni eelnõuks, kuigi mitte formaalselt, aga sisuliselt küll ja, ja ma arvan, et komisjoni enamus ei soovinud anda sellele eelnõule niisugust värvingut, et see on nüüd ka muudetud kujul juba kultuurikomisjoni eelnõu, vaid soovis seda, et see oleks ehedal kujul vabariigi valitsuse kui eelnõu algataja ja eelnõu ja, ja, ja me näeme, et normaalne parlamentaarne protsess on see, et pärast esimese lugemise edukat lõpetamist, aga sellega olid kõik päri, et see esimene lugemine eeloleval kolmapäeval võiks riigikogu suures saalis lõppeda, et siis me esitame tavalises korras muudatusettepanekuid ja me arutasime ka seda, et ringhäälingu nõukogu ettepanekud me võtame kõik automaatselt kultuurikomisjonipoolsete muudatusettepanekutele arutamisele niimoodi, et et kuigi kõlas ka see mõte, et kultuurikomisjoni just nagu tegi, läks venitamise ka ma olen kindlalt ja jätkuvalt seda meelt, et me oleme küll maksimaalselt kiiresti seda keerulist ja vastuolulist seaduseelnõu menetlenud minnes temaga juba sisuliselt viis nädalat pärast riigikogule esitamist esimesele lugemisele. Kultuurikomisjoni eilsel koosolekul osalesid ka raadio ja televisioonijuhid Margus Allikmaa, Ainar Ruussaar ja teatavasti toetavad kahe meediaorganisatsiooni juhatused, Eesti Raadio ja Eesti televisiooni ühendamist üheks rahvusringhäälinguks. Olav Aarna tuletas eile koosolijaile meelde, et vihases vaidluses ringhäälingu nõukogu moodustamise põhimõtete üle läheb see kaugem ja üldisem eesmärk. Ühtne rahvusringhääling ja vajadus kiire digitaliseerimise järele justkui üldse meelest. Kas poliitikute võitlust võimu pärast Eesti televisiooni ja Eesti raadio üle võis ette aimata? Ma arvan, et seda oli veel aasta-poolteist või kaks tagasi raske ette näha, sest protsess nimega Eesti Raadio ja Eesti televisiooni ühendamine üheks avalik-õiguslikuks rahvusringhäälinguks ei alanud ju aasta või poolteist tagasi vait, vaid algas kolm ja pool. Vähemasti kolm ja pool aastat tagasi. Ja ringhäälingu nõukogu tellitud põhjalik uurimus viis selle otsuseni, et jah see on igati põhjendatud ja otstarbekas sellega edasi liikuda ja, ja, ja päris pikka aega tegeleti eelkõige praktiliste küsimustega, milline võiks organisatsiooniline vorm olla, millesse see ühendatud ringhääling mahub, kuidas ta füüsiliselt paiknema peaks niimoodi, et mõnes mõttes teisejärgulised küsimused sellest, kuidas see juhtimise mudel tatud on, kerkisid tõepoolest teravalt alles aastapäevad tagasi ülesse ja, ja tõepoolest kahetsusväärne, et see põhieesmärk on, on nende vaidluste, mis kindlasti ka ära vaielda, tuleb nende vaidluste varju ära kadunud ja tihti võib-olla mitmed vaidlejad enam ei mäletagi, millest asi alguse sai. Ma tahan lõpuks küsida veel teie hinnangut, kuidas on eelnõu käekäik parlamendi suures saalis, kas see kulgeb valitsuse pideva kiirustamise tähe all. Valitsus ütleb, et eelnõu vastuvõtmisega ja Eesti televisiooni Eesti Raadio ühendamisega on äärmiselt kiire, sest digitaliseerimine nõuab oma raha ja mida rohkem protsess venib, seda rohkem raha ja kõik. Ja see on kahtlemata mõistetav ja, ja täiesti arusaadav argument. Või jääb see ka suures saalis venima. Mina olen loomu poolest optimistlik inimene ja kuigi hetkel opositsioonis olles olema sellegipoolest toda meelt, et see eelnõu kaks kiiresti menetletud, sest ma arvan, et meie ühine huvi on see, et kaasaegsel tehnoloogilisel tasemel ja kõrgel sisulisel tasemel avalik-õiguslik ringhääling Eestis kestaks ja normaalsel viisil areneda kaks ja, ja usutavasti ei ole aga valitsusepoolset taganttorkimist vaja ja ega ega see väga ei mõju ka niimoodi, et ma arvan, et need, need riigikogu rattad võivad küll paista, et jahvatavad aeglaselt, aga küllap nad sellega eelarve arutelude taustal ära jahvatavad veel ehk optimistliku stsenaariumi järgi jõuludeks. Niisiis läheb rahvusringhäälingu seaduseelnõud tuleval kolmapäeval riigikogu suurde saali menetlusse. Ehkki see võib kõlada pateetiliselt, pole toimuv rohkem ega vähem kui võitlus demokraatia eest Eestis.