Vanaema Loemmele, palun luuletusi. Palun loe loe palun, ja küll kutt selle tingimusega, et teie loeti ka jaa. Tokk tokk, tokk ja tuktuktuk. Vuti on, kuid puudub nukk. On pime nagu tint. Siin on uks, kui puudub link. Tuulekuu kord Belvest juba. Uks on küll, kuid kus on tuba? Ühtki sosinad ei, kajatuba on, kuid puudub maja. Ära räägi miine, ära tule paari päeva pärast. Vanaema sooviksin lugeda. Poodi ja küll loedi. Mida kõike siin ei saa, Oopaati, roosikese ung, nire krabinark, kuivatatud lund, haavahhaa piinat, onu Tomi jonn, äikesekõmin, eesli jonni, karu mõminat, indiaanlaste rada, kööki, muinasjutumaad, tühja jutuvada kaid, Jaajaad ainult pillima, ainult silmanõela jaoks poest ei saa. Vanaema palun loe lilledest mesinaste. Ja keel. Lilled on mesilaste suhkrupagarid, mu poeg, kuula, kuidas hõbelusikad külgsuvad veel. Öö kuldse võtmega suleb pagaripoe. Aga ma tuhvlid, kaotas ta ära teel. Tuhvel tumedas taevas särab ja sädeleb. Vaata sinna sisse piilub üks pisike pilv, teised Uudishimulikud tulevad järele taha piiluda sinna Vissinogisin. Tohvlis tillukest kadunud lusikat, näed, meeleheitlikult nutab üks mesilind. Ruttu, silmad sule ja magama jää. Muidu homme. See mesilane võib nõelata sind. Mina loen kassidest, loeulla potiid, liuo taasting, sööki teevad Kathiig. Piim on soe ja või vahul juurde sõtkuda veel jahusabad, käpad, murrud, kooki teevad murrud, patsu-patsu, patu. Varsti suunelmatsuk kiisut sööma kutsuvad tillukese kutsuga. Päikesemaja. Ühes väikeses puust majas elab üks puust mees. Ja kui ta toast tuleb välja, siis udu või vihma teeb. Sellel väikesel puust mehel on naine samuti puust. Aga naine ei tee talvihma, vaid ilusat ilma ja tuult. Puust meest puust naisele ütleb ma uus vihma näen, saamine nii kauaks, dub, kuni sadu järele jääb. Siis vihmavarju lööb lahti see väikene puust mees. Puus, naine, toa streigib särki ja meelesüüa teeb puust mehele, ütleb puusk naine. Juba mööda läks vihmapilv saamine nii kaua tuppa, kuni väljas on ilus ilm. Siis väikene puust naine päevavarju lahti, lööb. Puust mees toas kuivatab sokke iga pärast pannkooke, sööb. Paia Alius valgustati üks Cybovid, kuri oli ees, tall terav ja valus on Ast teel ja läheb heaks kõik teinud kaste. Kuid pulmi peab vapsikuleid. Pidusöögile, palustame. Küll oli tohuvapohu soolaukasse kukkusid mul kõik tordid, vorstid ja siin on hea tee nuusme veel. Paljaniumis valgustati. Aga neeldi Indrek loene kahekesi nõiahommikut. Ollu kolge kuus norskab nõige u lõiko seetsee, kauni maitsev hommikul kell kaheksa Kölievahetab Annukul kell üheksa asemel veel püherdab hommikul käelt le suurest õõres õmbleb keeta plekke ekstest. Toidu teeb kell 12 kollakoibi, hauta lapsed rootu lauda. Implite ja pilplikke läksid mäele, tipp tippplika oli majavaim, Bilblike aga päkapikk. Vaikselt kütut ägitsiaal kõigutasid mütse peas. Aasta pärast taganaat hiitsid mäele magama. Vali norskamine hakas. Tahad kuulda? Ole vakka. Mis arvate, kui teeme peo, ütles peoleo. Olgu nii ütles Kiil. Mis söögiks on, küsis konn. Nuudleid. Käsid poodi käsi ja abiks on. Küsis, kas. Piime arvas hiir, kuid ainult pilk keskilk. Kus tuleb tants, küsis krai. Tahad süüa kirsikooki, issa root aeda, jookse, väike auk, tee aianurka kirsikivi sisse, torka sellestki hirsivõsu, kasvab hoolega seda kasta. Varsti puuke marju kannab, saad neid kookidele panna? Üks kaks, kolm, vintsi pole tolm, tolm ei ole vesi, piim ei ole mesi, mesi pole piimvalge, pole kliima. Üks, kaks, kolm, ligi pole tolm kreemiale valge argiole julge, julge pole Arv lehm ei ole härg, ükskaks kolm v Sipole, toll. Hea, ei ole halb. Tädi pole jalg, jalg ei ole, tädi ongi lugu läbi. Kaja, mis vastu ei hüüa, kass, kes hiiri ei püüa. Karjakoer ei haugu. Micheltsi paugu, laps kihvi, naera sugugi. Ei need kõlba kuhugi. Räägin sulle ühe jutu ma tädist tuttunutust tuttu, nutul oli üks aeg äsja aeda, nimme aeg. Selles aias lookleb rada, see rada imerata, raja ääres kasvab puu, see puu all, Meep. Sellel poolel kõveroks seoks imeoks selle oksa peal pesa ja see oli üks meede, ei saa selles pesas väike mulla. Ja see on üks imemula jääkuugrapsab välja munast Müllarxabsin onlast. Kuubiku Hansse kõrre, kõrre kreetel, raputame pirne, raputame kreeter, mina, sina, korja Greete, kui on täis meil kotid, poe koduteele, kiiguubiku hankele, äranotaleedi kaotan jalas, ussid, karmid Creed, ära piripill. Kõrre kõrre Greecel. Kannan raskeid pirne, kila kergeid Greke. Kraaviga kraabi kaidel niidavad kolm, siingi niidavad kolm siili. Kiisu, riisub, kiisu, riisub peoleo, seo pihku. Pealias ja vihku. Irp kargab kirp, kargab vihkav viljavankrile, viska viljavankrile. Hobu hirnub hobu, hirmub nihkile, veab vankri vees, kiledam vankri. Vesiveski vesi viskikirju, koera möeldriks, kirju, koera neegriks. Terad kallab kulust alla. Kyll tiivad jahu. Kivid teevad jahu. Vito piigel Vito piisel Ast Jädisse valab aske sisse, vala tainas, kerkib, tainas kerkib, juba läheb ahju juba lähema ahju. Karu maitseb, karu maitseb. Leib on päris krõbe, leib on päris krõbe. Kuuk saab nuki kanatüki, nippel kässi, purud, sipelga vurrud. Kana rändas pimedale pesale, oh, oi, oi, oi, oi, oi, munad jättis pedaale isale Hibini kivi, Haabrabra mustlane ta maha nottis. Ohoo, johhai johhai. Kanarändes poti potiiili, kiivilik Haabraabra. Hei, juhhei, mul näkkas kala, gerilja, pea märg, kuid see kala, kuid see kala killukene särg, mis küll teeb, see väike kala on täis ul, närb või suur kala, armsa maiuspala. Petersellijuur, padi, vupsti popsas voolu galakele paadi seest ujub, ujub ida poole soovil õnnelikku teek. Külion Haanil olla hea, pole vaja talvelik kingi lippab majja, jalu ringi rada otsima, pea aga parem olla kull, keda kergelt suured tiivad üle mäe ja metsa viivad jala vaevu päris null. Pääsukesel parem veel iga päev neil seljas uued valged veski saatel kuued, nukas laulja rõõmus meel kõige toredama kukk. Uhkelt lookas sabasuled, nagu sultan õue tule kalu kamandab tuktu. Kui ühte koguks kõik mereveed, oi kui suur meri oleks siis see kui ühtekokku panna kõik puud. Oi küll see puu oleks siis suur jagu kõigist kirvest teeks, oi, kui suur kirves oleks siis see. Ja kui kõigist meestest saaks üks mees, oi kui suur mees oleks siis see. Ja kui see suur mees võtaks selle suure kirve ja raiuks maa selle suure puu ja pusis suurde Merde kukuks, puu toob küll see pleertz plärts oleks ikka suur. Kui maailmas oleks olemas kast, kus naerud ja kilkeid on sees. Ükskõik kui tugev seal riiv või lukkasti ikkama lahti teeks puistatakse silmapilk mered ja maad rõõmukilkeid ja naeru täis, et iga tüdruk ja iga poiss aina naerose näoga käiks. Kui maailmas oleks veel teine kask kõigi tuusaste pilkude jaoks, ma korjaks need kokku igalt poolt kasti naelaga kinni taoks mere põhja, siis mataksime Mahada ja kividki peale laoks. Et usasid pilgud ja mornid näod kordi jäädavalt ära kaoks. Tabada aga puuleib, ei kartnud, hakkas vasturvabama, ajas välja katsesarved, vehkis kurjalt sabaga ja siis 12 rätsepat palgise plagama. Hey, Bon, Bon. Kati käelsandrumm küll säästüli pidu. Lehm hüppas üle kuu, koer viltune, Alice, su ja taldrik metsa, lidus. Vanaema külvahhirki põllul pikkust ainult samm. Kuid ma pole näinudki. Nile nii suur kasvuram kasvas hiirel põlvedeni, konnal, koibadeni, vini. Oi küll, lõikus oli rikas. Vanaema kutsus kikka. Igas kutsus Kanapi koristama põllulappi. Kana hüüdis Black lakk. Lakk jooksis tibu lahtinok virk ja mäele milla. Kera leidis põllul ssehhi tera. Päeval puhkan veel kolmapäeval, sügan, tead, neljapäeva lahkab, vean, reedel, jäägu kõlgutall. Laupäev mõtteid, mõlgutan. Varsti käes on pühapäev. Kui sa rea oled hea, olen sulle parem v oled paha, siis ma taha olla sulle pahem veel. Piimalass on, kas suuri Muri olmemoori, lihtim, sukkkalle, pukk, lobamokk, kolmi, sokk, naljahammas, Jan melamma. All merepõhjas on üks riik, üks riik ei kusagil, on kuningas seal niikuinii tall kas ei iialgi. Ja tilluke näguni On kuningannaks neil, ta kael on peeniku, kui nii ta ütleb, eeka ei. Minister on kuskil pool, kel toiduks magus õhk, Kallostal õhus seisab koos betooniks kivi lõhn. Seal toite kella helis teeb kõhn kokk, ei kedagi, need toidud lauda kausi sees toob koer, ei midagi. Kord Kraunud, kas ei iialgi, väriseb palee sees vihaseks saab niikuinii. Ja kohe õigus teeb, on süüdi koer, ei midagi talle anda, jalahoop, aresti, Cockey kedagi ai saab, ei kuskil pool. Kuid enamasti niikuinii on südamlik ja, ja seepärast kogu kuningriik eeskujuks teda seab. Kord maikuus merest möödusin, see oli nagu siit. Mind hammustas, ei midagi, ei keelas nagunii. Siis tulid välja, üheskoos paleest, ei iialgi, ei kedagi, ei kuskil, pool ei tulnud niikuinii. Hall merepõhjas on üks riik, üks riik ei kusagil on kuningas seal niikuinii tal kaasa nagunii. Enne kooligi. Teoseid vara voodist ei jää hiljaks kooli iyatgaaell seda tiksub kell emmell. Koolie Loi Isok Lions ja lobamokk, emmello bee, seega liaadigi err rehkeeuu, mis on lapse suurpere, palun tänan. Naeratus veel pärast rest T U seal lapsesuu. V-le lukk ei ole väärti, kiige jonn hinnas täis jonkonn v õ või see ei ole väärt nüüd vilu ja ö, mis Ugaugen püüd olla nagu isa, tubli, tark ja visa. Nüüd veel õ ja ö piidugaugem püüd. Kord ennemuiste elas nõid, korii korraa korinti, kes istus tindipoti sees ja muudkui nõidus tinti. Kui kirjutaja oli morn ja vii ava ja viril siis hoopis teise mõttega, tal tuli välja kiri. Kord keiser kirja kirjutas Albee ja paa ja pitsat. See mees, kes täna pilkas mind peab saama, tublid vitsad. Kuid pärast kirja lugedes sai nii ja naa ja nalja. See mees, kes täna pilkas mind saab, tasuks toobi kalja. Siis muhedalt Timoigest, nõid, kori, korra korienti ja ujus tindipoti sees ja rüüpas lonksu tinti. Poeet poeemi kirjutas Jari Jarra Yariimis. Tee roos on köige lõhnevam ja kauni meie riigis. Tee roosi ülluste ülistas ta Pi Jaba poeemis. Kui aga valmis sai poeem, siis jutt seal oli peedist. Siis muhedastimoigas neid koriigolaagorienti ja ujus tindipoti sees ja rüüpas lonksu tinti. Kord kirja saatis pojale üks i üks A üksi isa. Ma sinu pärast häbenen, et silma tuleb piisar. Laisk poeg sai kirja hirnumata p ja Paaja puuk, kes seal seisis, nii armas laps, selle üle olen uhke. Summuhedas Timo, oigas nõid koriigoraagorienti ja ujus tindipoti sees ja rüüpas lonksu tinti. Kui selles saates midagi teil nii ja ma ei meeldi, siis arvan, et ei, targemaks ei suuda tehagi.