Täna tähistab Rahvusooperi Estonia laval juubelit Tallinna balletikool. 60 aasta jooksul on koolist sirgunud nii Estonia kui Vanemuise balleti priimabaleriinid, esitantsijad, solistid ja enamus balletitrupist. Enam kui paarikümnele. Tallinna balletikooli vilistlastele on praegu koduteatriks aga Euroopa või Ameerika balletiteatrid. Oma kooli juubelile on sõitnud Maria Klenskaja ja Artur Lill, Berliini riigiballetis Stanislav Hermakov, Zürichi balletist Priit kribson. Flaami kuninglikust balletist kontserdil ei saa ka esineda-Inglismaal resideerivad Age Oks ja Toomas Edur sest nemad on arvatud kuninganna Elizabeth, teise saatjaskonda kuninganna visiidil Balti riikidesse. Tulemata on jäänud ka paljud teised, sest nende koduteatri mängukava ei lase neil töölt ära olla. Kolmeosaline galakontsert täna õhtul Estonias kätkeb endasse kõike nii fragmente klassikalistest ballettides kui ka kaasaegseid korreograafilise seadeid. Tantsivad nii tänased balletikooli õpilased kui ka vilistlased. Kontserdi teises osas aga esitletakse kooli vilistlase Estonia teatri tantsija ja koreograafi Marina kestleri ühevaatuseline ballett tee üks päev. Kooli vilistlane on ka Tallinna balletikooli direktor Enn Suve, kes on koolitööd juhtinud viimased 18 aastat. Temalt küsisingi, kui palju on koolil lõpetanuid ja kui palju on koolis praegu õpilasi. Hetkel on meil õpilasi 108, aga meie lõpetajaid on üle 300. On seda vähe või palju, süstee lennud ei ole ju suured. No meile, need on olnud väga erineva suurusega, ma arvan, et see on normaalne arv meie suuruse kooli kohta ja meil lõpetab üks, kaheksa 10 õpilast aastas kuid meie oludes on minu meelest see optimaalne. Kas kõikidele lõpetajatele jätkub ka tööd? Praegu on olukord vastupidine. Et mitte tööd ei jätku kõigile lõpetajatele, vaid töötanud rohkem, kui me oleme lõpetajaid suutnud anda ja nüüd meie lõpetajatele tööle suunamist ei ole, nagu oli nõukogude ajal, kus noh, lõpetaja oli kohustatud olema tööle suunatud, kas siis Estonia teatrisse või Vanemuisesse. Teatreid on palju, igaüks valib siis ise oma töökoha ja hetkel oleks nii Estonias kui Vanemuises vaja rohkem tantsijaid, kui meie oleme suutnud neid anda. Kribson, kes on juba kolmeteistkümnendat hooaega Antwerpeni flaami kuninglikus balletis ja on praegu ka selle juhtiv solist, meenutab oma kooli nii. Kooliga on selline, ta annab sulle päris aluseid pärast seal tegelikult kui artisse tantsija saareneid ikkagi ise tähendab aluses balletikoolis saab hea ja edasi, muidugi oleneb sinust endast, kui palju sa arened ja mis sinust tegelikult tuleb. Et kool aitab tõesti ainult selle algusega tervikuna on tegelikult väga hea mälestus, et ma ei tea väga raske midagi spetsiifilist hetki meenutada, aga ma ei tea, kas atmosfääris nähtavasti õpetajad ja inimesed ümberringi see kuidagi haarab sind, ma ei tea sellesse ringlusse ja siis sa sellepärast nagu tuligi minust see, mis ma olen, melon on praegu väga palju kaasaegset repertuaari, sellega me sõidame palju ringi. Nüüd järgmine nädalgi sõidame juba kolmapäeval, oleme Prantsusmaal juba. See on kaasaegne ballett, ei ole päris klassikalises treeningualuse peale seal hoopis teise liigutused ja ja edasi tulevad balan, siin tuleb meil selleks on vaja ennast selle klassikalises vormi ajada, väga palju kaasaegseid tuleb ja roll on väga palju huvitavaid, meil just vahetusdirektori ja noh, on hea läbisaamine ja siis Ta ikka usaldab mulle rolli, et esialgu ma olen väga rahul. Artur Lill ja Stanislav firmakov läksid ära pea 10 aastat tagasi. Artur Lill on Berliini riigiooperi balletitrupi solist ja Stanislav firmakossöörichi balleti esitantsija. Mida on nendel oma kuulist meenutada? Balletikoolis on nagu valus, aga ülejäänud, mis sa edasi aastatega siis edendad ja, või mis see siis on, kuna ise inimese oma asi nagu on näiteks Eesti balletikoolis, on ikka pagana oli nagu alusel on nüüd tehtud näiteks tulin Berliini, siis ma olen, ma arvan, et ma olen esimene eestlane seal ja siis ja siis peale seda vist tundsid, et noh, ikka Eestimaal on ka ikka ballett on tantsijad, kes oskavad meiega teha ja tantsida. Nii et te võite oma eriala õpetajatele öelda ainult surm, tänu, eks ole, ikka kõige rohkem, mulle meeldib selles selles koolis, kui sa tuled nagu balletikoolis on nagu suur perekond. Iga õpetaja, et nad aitavad siin lihtsalt oli väga mugav ja huvitav töötada ja areneda, palju kiiremini aru. Sest sa ise oled huvitatud töötada ja ja muidugi momendid, mis mäletad kõige rohkem, need on ikka esimesed konkursil. Kui me saime nagu välja Eestis nägime erinevat maad ja konkursid ja kuidas teised töötavad ja ja need konkurssidel saavutatud võidud, need olidki, need, mis teid innustasid Eestist välja minema ja mis teil praegu käsil on, nüüd meil tuleb tongihood, see oli mu esimene ballett siin ja see on väga huvitav nüüd teha seda 10 aastat hiljem. Praegu. Meelak Sikkalisest balletti praegu mingit esietendust ei tule, aga meil tuleb flantsi. Friis on Chiron provintsi Ameerika lavastaja. Seal on väga, huvitas. Niisiis, vene balletikoolkonna klassikalistele traditsioonidele baseeruva Tallinna balletikooliõpetustaset võib ainult kiita. Tantsijate koolitamise süsteem ja metoodika on osutunud sedavõrd tugevaks, et juba aastaid produtseerib Tallinna balletikool tantsijaid mitte ainult meile, vaid ka teistele riikidele. Kindlasti on kool kogunud sellega tunnustust, kui kooli lõpetanud on läbilöögivõimelised ja on teiste riikide paljudes juhtivates teatrites solistideks meie oma kahest teatrist rääkimata. Jääb üle soovida koolile paid. Edu.