Tere, rahvamuusikasõbrad oma tänases rahvamuusikasaates, ma ei tutvusta teile mõnda konkreetset rahvapilli meil ja mujal vaid räägin üht-teist muusikariistadest, pillimeestest, rahva keeles ja meeles. Muusikariist pole ju pelgalt heli tekitamise vahend vaid tal on olnud rahva elus ka oma kindel koht ja tähendus, repertuaar ja isegi traditsiooniga ette määratud mängimise aeg. Mitmel puhul oli muusikariist isegi töövahend, mis meile tänapäeva lehk harjumatult kõlab. Rahvatraditsioonis on olnud ka oma kindel nägemus pillimeestest. Mida näiteks ütleksite sellise rahvamuusika lembe suse kohta, kes teatab vanasõnades ja rahvalauludes, et Pilley toidab pereta kanneli kaasatailata pidades seega pillimängu üheks üsna kahtlaseks harrastuseks. Sellise ütluse tausta teadmata ei saa eesti talupoega vist küll eriti muusikalembeseks pidada. Sama talupoeg on ka kaljukindlalt väitnud, et põllumees, põline rikas ametimees ajuti rikas, väärtustades seega vaid maarjaametit. Kuid sama Eestimaainimene on peale rasket päevatööd torupilli saatel oma pastlad auklikuks tantsinud, mõni ennast lausa surnuks tantsinud. Lihula kandis räägiti. Junnis piisu mäel olnud post ja posti otsast torupillimängija seal üks tüdruk tantsinud enda surnuks. Samad eesti talupojad on arvanud, et pulmas peab olema kaks asja. Pulmalaulik jah, pulmapillimees või öelnud, et mis pulm see hoogu pill ei hüüa. Üks Vastseliina perenaine olnud üsna õnnetu. Kui pillimees talgupeole hilines. Perenaine teatanud siis, et paneb kasvõi põrsa aia vahele vinguma, kuid Bilbjata algul olema. Selle jutu peale kulub ära üks ja Võrumaa küla polka Elmarkovicu esituses. Nii mõnigi pereisa on vanasti oma pojale õpetanud, et pillimäng leiba ja raha ei anna. Kuid kus sa sellega, kui ka pillimängupisik mehel sees, ega siis. Pillist loobuda küll ei saa, õpiti kasvõi salaja mängima üheks õppimise kohaks olnud vanasti talu saun mis teistest hoonetest eemal asus ning kus segamatult mängida sai. Tihtilugu on arvatud, et pillimängu omandamiseks pidi tulevane pillimees ka haigetega ühenduses olema. Eestist otseseid andmeid pole, kuid Soomes ja mujalgi on arvatud, et pillimängu sai õppida vete vaimult, metsa või valitsejalt, kuid ka teistestki haldjatest. Karjala kandlemees Ivan Sergo käis kesksuvel kolme laupäeva hilisõhtul saunakerisele istumas ja mängimas, mida oskas. Nähtamatut õpetajat, nimetas ta toagi hatu ehk toht kübar. Iivana isa käis õppimas vastvalminud elutoa lakkas, kus näinud saladusliku tantsivad neiukesed. Üks Karjala kandlemees, kes osanud kuulajaid nutma ja tantsima panna. Õppinud mängumeisterlikkust istudes algul kolmel ööl saunakerisele siis kolme ööd kanneldanud taga hauakääpa, laud vooderdisel istudes. Soomes on viiulimehed läinud jaaniööl kose kivile mängima kosest tõusnud vesisiisi ja õpetanud pillimängu. Soovitav oli küll enne hõberaha vette visata, siis oli see vesi siisi ära ostetud ja pillimees sai niisuguse mängujõu, et inimesed tantsisid vastu oma tahtmist. Isegi ta viiul võis ilma meheta mängima hakata. Ukraina algajal viiuldajal soovitati minna lihavõttepühadele eelneva kannatuse nädala esmaspäeva öösel keldrisse mängima kuhu pidanud ka igasuguseid kuradikesed tantsima tulema, seal õppinud pillimees ka ise tantsima. Kaugel Siberis hantide mail oli asjugani jõel eriline neem kus hunti, kandle ehk banaan juhi mängijad veetnud täielikus üksinduses 12 ööpäeva. Sel ajal suhelnud nad siis muusikaoskusi omavate vaimudega. Kui algaja pillimees nendega suhtlemist ei talunud, suri ta juba kolmandal päeval. Kui ta ka vastu pidas, siis omandas tema pill maagilise jõu. Sellega võis näiteks haigusi ravida. Kullake, nüüd handi kandle kõla. Selliseid vaimudega seostatavaid mängu õppimise mooduseid tunnevad paljud rahvad, oli ka muid abivahendeid, et pill paremini kõlaks. Rootsi viiuldajad huvitasid panna viiulisse ühe inimese luutükikese riputada pilli sisse küüslauguga või merevaiguga täidetud kotikese. Kuid kõige varem oli muidugi õppida mänguvad vete vaimult. Võib arvata, et paljud pillimehed uskusid siiralt niisugustesse asjadesse. Aga kui nad ka ise ei uskunud, siis vähemalt tikkumutanud rahvajutte pillimeeste ebaloomulikest võimetest. Kui oli tarvis, siis tegeles pillimees ka ise nõidumisega. Vajaduse korral võis näiteks konkurendi pilli vaikima sundida. Varblast on teada, et nõid pani kättemaksuks torupilli kinni keset pulmatants. Ja rahvas jäi pulmalõbust ilma. Karja kihelkonnas elanud pahapilli Andrus. Ja see mänginud heinamaal torupilli ja sarapuust, hargid niitnud heina. Pahapilli Andrus, teinud alati üksinda heina ja olnud heinateoga külas ikka esimene. Maagilist jõudu omistati ka pillihelidele. Setus peletati kandlehelidega näiteks katkumajast eemale. Ligi 100 aastat gaasi lähetati Harjumaalt Jüri kihelkonnast Jakob Hurdale. Kahjuks katku jutt, milles suure katku ajal, kui kõik olid ära surnud, üks mees hakkas kodus kannelt mängima, kui katk, selle maja juurdetulija kuulised mees kannelt mängis, ütles noh, siin üheksa last juba nutavad, et mis ma nüüd neist neid kõiki ära võtma hakkan. Eesti Rahva Muuseumis on praegugi tallel väike vaimude peletamise kannel millega Rõngu ala Jaani talus käidud igal õhtul ümber toa, et kurjad vaimud eemale peletada ja seejärel rahulikult magada. Muide, paljudel karjala isuri Eesti ja Läti vanematel kanneldel on mitmesuguseid maagilisi märke viis kanda, siis silmusneli nurkasid risti, kes siia muid selliseid märke, mis ei luba kaheldagi pillide maagilises funktsioonis. Omal ajal leidus Eestis palju mehi, kes oskasid oma vilega või vilepilliga soost usse välja kutsuda. See võis kõlada kui jahimehe peibutusvile, sest vanasti usuti, et kuldkrooniga ussikuningas kutsub oma alamaid just vilega. Kokku. Võib siiski arvata, et ega ilma nõiduseta need mehed ka toime ei tulnud. Jõhvis ohakvere külas elanud kunagi hundi Kustas üks poissmees, kel olnud pärimuse järgi hundivile ja ussivile kes suutnud inimese sisse läinud ussi välja meelitada, roosiarstide ja ka vitsavalu võtta. Muideks vilega on meil ka tuult välja kutsutud. Seda tehti rehealuse väravas, viljad tuulamise juures, kui tuul äkki vaikseks jäi vilistasid ka möldrid oma veski juures, kui tuult polnud. Samas on aga toas vilistamist meil taunitud. Minugi vanaema keelas mul seda teha, öeldes, et maja võib põlema minna. Maagiline jõud usuti olevat karjapasunat tal ja sarvedel. Neid ei tohtinud puhuda enne jüripäeva, mil kari välja aeti ja peale karja kinni jätmist sügisel. Enneaegne puhumine tõi õnnetuse loomadele. Näiteks hakkasid hundid karja ründama või müristas aasta läbi ümber toa ja nõnda edasi. Ükski võõras ei tohtinud küla karjuse pasunat puudutada. Muidu kadus selle pilli imepärane jõud ja ta ei hoidnud enam loomi koos ning tuli abi saamiseks nõia poole pöörduda. Ka vilepilli ei soovitatud enne jüripäeva puhuda. Siis äparduvad hane ja kana haudumine. Nõnda usuti Kolga-Jaanis Harglas, Mõnistes ei tohtinud seda puhuda kana haudeajal. Ja igasuguseid õnnetusi juhtus inimesega jüripäeva hommikul, kui ta linnupetet võtmata ehk suurustamata, see tähendab, söömata, pasunat, sarve või vilet kuulis ka loomadele pidi hommikul vara sarvepetet viima, et nad karjasepuhumise ajaks juba suurustatud oleks. Vastasel juhul polnud loomadel suvel midagi head oodata. Aga ajad on muutunud ja kuulame. Rõuge karjapasunalugu. Omamoodi põnevad ja huvitavad on rahvas, seletused ühe või teise muusikariistad tekkimise kohta. Paljud neist on rahvusvahelised müüdid, mis ühe või teise rahva juures omandavad just sellele rahvale omase koloriidi. Eestlastel ja teistel läänemeresoome rahvastel on ühe pilli kohta ainulaadne laulgi olemas. See on kandlesünd, mis esineb muidega kale vallas ja kuulub arhailisemata regilaulude hulka. Kannel tehakse selles laulus imeliste kalade luudest isegi põdraluust, keeled neiu juustest. Laulu teises versioonis tehakse kannel juba puidust ning sellisena on kannel püsinud meie ajalgi. Karjalas on kandletegijaks olnud Väine Mäkinen, Eesti lauludes lihtsalt laulik, neiu vend. Ameerikas elav eesti folklorist Felix Oinas, kes seda kandletegemise laulu uuris, leidis, et selle valmistamise protseduur meenutab üsna täpselt Siberi šamaanide trummide valmistamist. Nii eesti kandlelaulus kui Siberis antakse valmis pill lõpuks mõneks ajaks kõrvaliste isikute D tinistada ja kolistada ning alles pärast seda satub ta õige mehe ehk kandlelööja või šamaani kätte ning muutub võõrastele puutumatuks. Kuulame nüüd, kuidas esitab laulu väina naise kandlemäng Karjala rahvalaulik Ivo lipid seal 1966. aastal. Erki päeva on väin. Näen annas kaugokand, loo seda viron Papa vinge ESTA eestowitzee laagi aset, nii palju Veelo soovi. On teen ja laat lol laadu, hundu ja lauloot maas, aga. Ka suur pauga. Kuulu kuuse häng. Säite näens lään ülivallutusi ta Aadu, seda me ei kuule jääma, aga on. Ta ei, seda me ei too laulaama, aga on ka Eiki ka, saad ka. Meie sellel ajal naised kaiki auru Su olla Vanbub söed siis sääsi, poojad maas, saab, Ella, sa kaiki kunde Eli kuma. Eestis on tuntud veel üks pilli tegemise motiiv, mis esineb mitmes erilaulus. See jutustab sikusarvetegemisest. Enne kuulake selle pilli kõla ja siis laulu mängib Rein Mägi ja laulab Leida Lauri. Meie kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna tekkemuistendite kartoteegi on mitmeid seletusi pillide tekke kohta. Üks muistend Puhjast ja Tarvastust seletab, et jumal tegi kandle ja vanapagan torupillijumal mänginud nii, et metsad vastu kajanud ja linnud hakanud jumala pilli järele laulma. Vanapagana ka mänginud, nõnda et inimesed heitunud. Täpselt samasugust lugu on rääkinud ka meie hõimuveljed marid. Tõsi küll, nende jutus läinud jumal kuradiga vaidlema, et kumba marid rohkem armastavad. Otsustanud siis muusikariistad valmis teha ja teada saada, milline Pillmanni rahvale rohkem meeldib. Kurat tegi torupilli ja jumal kandle. No kuna mõlemad pillid on maridel üsna populaarsed, siis ilmselt austavad Marit nii jumalat kui kuradit. Vahelduseks nüüd paar mari lugu nii jumala kui kuradi pillil, eks otsustage ise. Kumpilledemon. Moldaavlased arvates tegi jumal viiuli ja vana kuritorupilli. Nagu näete, on muistend kandlaste toru pilist rahvusvaheline ning selles on ilmselt ristiusu sugemeid, sest piibel soosib keelpille, muuhulgas ka kannelt. Torupill oli aga kiriku poolt taunitud rahva lõbustuste muusikariist maride juures, kes suurelt osalt pole praegugi. Kristlased olid nii kannel kui torupilt paganlike liitlastega seotud pillid. Ühes teises eesti muistendist hakanud vanapagan jumalalt taas pillitegemises võistlema. Vanapagan tekki torupillijumal võttis aga puulehe ja hakkas mängima ning võitis vanapagana. Ka ühes ingerisoome jutus läinud piru ja jumal vaidlema, kes kiiremini pilli valmis teeb. Vana kuri lõikas siis pajuoksa, keeras ja vestas ning tegi pajupilli jumalaga, tõmbas haavapuu küljest lehe ja mängis täpselt samasugust lukku, räägiti 100 aastat tagasi Vastseliinas. Huvitaval kombel vaatamata sellele, et lehepill oli nendes juttudes jumala mänguriist, on Eesti rahvaviiside seas teada mitu vanapagana lehepillilugu. Järgnevas loos kõlavad mõlemad jumala pillid lehepill ja kannel koos. August Rohtla mängib kalla lehel ja Heinosena kandlel. Soomlastel on üks lõõtspilli tekkimise lugu. Korra tegi Baholainen ehk siis taas vana kuripilli ja mängis seda selili maas lesides. Korra käis taevas aga kõue kärgatus, vana kuri, ehmatas, hüppas ülesse ja jättis selle pilli, milleks osutus lõõtspill maha. Sealt tuli siis lõõtspill ja sellele hakati lisa tegema. Vana kuri leiutas lõõtspilli spetsiaalselt selleks, et inimesi endaga põrgusse kaasa tantsitada. No see tekkelugu on sündinud ilmselt mõnes Pietistlikus keskkonnas. Eks öelnud meilgi vägatsevad sektandid, et pillimees läheb eeli põrgutantsijat takkajärele. Martnas nimetati lõõtspilli vanakuradi riistapuuks. Laseme siis sellel nõndanimetatud põrguorelil veidi häält teha. Omaloomingulise Oisu polka mängib Aare Koppel Põltsamaalt. Nüüd korraldame ühe kiire mälumängu. Ma küsin mõne pilliga seotud mõistatuse, vastus tuleb, aga helilindilt. Märjamaal küsiti, et mis on võtta pea, lõika süda, anna juua, hakkab rääkima. Võtab ja lõika süda, anna juua, hakkab rääkima. Mis on must kukk, kuldsed sooned must kukk, kuldsed sooned. Või mis tähendab vana härg, vasksed sooled? Vana härg, pasksed sooled. See oli rehetoasuitsus mustunud kannelt, vasksetes keeltega aga mõistatus metsas sündinud, metsas kasvanud, too koju hakkab laulma. Metsas sündinud, metsas kasvanud, too koju hakkab laulma. Tunnevad ka lätlased ja venelased. Või mõistetage lagi all, lagi peal, lae peal lauldakse, lagi all, lagi peal, lae peal lauldakse. See oli siis kannel ehk ka mõni teine keelpill. Viiuli kohta võiks küsida veel nii, et punane kukk Ja kuldsed sooned. Mõistatame siis edasi. Mis on üks hani, karjub kahte häält. Üks hani karjub kahte häält. Või mõista mõista, titt nutab mäel 10 sõrme, kirjutavad titt, nutad mäel 10 sõrme, kirjutavad. Hall härg läheb näidates, mäele pole kõhus, kõrrekeste pole maos. Marja barrekest. Hall härg läheb müürates, mäele pole kõhus, kõrrekeste pole maos. Marja varrekest. Kadrinas räägitud, et hiidlane kunagi kiitnud, et ta suurel maal lamba reie mängimist kuulnud. Esiteks teinud mängija küljeluu küljeluu, siis sääreluu sääreluu, varsti aga, et üks kinnas, teine labakinnas, kolmas sõrm kinnas. Küsiksin teilt, mis pilli hiidlane nägi ja millist lugu kuulis? Pill oli kindlasti viiul, seda on naljatledes ikka lamba kintsuks või lamba reieks nimetatud. Pillilugu olnud ilmselt torupilli imiteerimine. Ehk oli selline, nagu Mart Saar 90 aastat tagasi Vändras kirja pani? Külli lu Küllinu Külli lu sääreluu, sääreluu, sääreluu. Teine küll ilu, teine sääreluu, teine küll Iluhu, teine sääreluu, teine evilt, kinnas, teine labakinnas, teine viltkinnas, teine labakinnas, teine sukas, teine vanapöid, teine sukasäär, teine vana peidutorupilli. Sõrmiline lõpeb ära ja torud üksi hüüavad järele. Nii palju siis mõistatusi, rahvapillidest, aga kas olete mõelnud, kuidas tekkis populaarne vanasõna? Anna pill hullu kätte, hull ajab pilli lõhki. Mis pill oli eeskujuks? Saite vist aru, et ikka eestlase armas torupill ainult selle tuulekotti võib õhu sisse puhumisega lõhki ajada. Mõni vanasõna ei soovita laenuks anda oma naist, hobust, pilli, kella ega habemenuga. Laenaja ei hooli ju võõrast asjast. Olen ise seda kogenud, kolm välja laenatud parmupilli olen katkistena tagasi saanud, nüüd laenan oma parmupilli välja koos mängijaga. Martnas soovitati vanasti kolmest asjast eemale hoiduda võõrast püssist võõrast pillist ja hoorast. Eks niisugusi ütlusi ole veelgi, paljudes figureerib pill juba ülekantud tähenduses. Üsna tuntud on näiteks ütlus, pill tuleb pika ilu peale. Või siis ega iga pilli järele sa tantsida. Ja seda muide nii otseses kui ülekantud tähenduses. Rainis Kruusamäe esituses kõlab valss nõiduslik ja nüüd on paslik rääkida, mida tähendas vanarahva arvates pilli mängimine unes. Mitmel pool arvati, et kui mängid unes talvel, siis lumesadu ja tuisku. Suvel aga tormi ja vihma. Viimast uskusid eriti saarlased. Pilli mängimine unes tähendas üldiselt, et nägija saab nutta või kuulma enda kohta käivat tühja juttu. Samuti ennustesse tuult. Mängimine ja tantsimine unes tähendas leina mõnda häda või haigust. Nii arvati Põlvasse Vigalas. Amblas tõi pillide nägemine unes riidu ja pahandust. Võrus ja näos arvati risti vastupidi. Saate mingit rõõmu või õnne. Möödunud aastal sattus minu kätte 1903. aastal sündinud Siberi eestlanna Mari tuti noorpõlveaegne käsikirjaline laulik mille lõpus leidus ka unenägude seletusi. Mitmed neist olid kandlenägemise kohta. Kannelt vähendas kauge sugulase pulmi. Kandle mängimine unes tähendas samuti armumist, kusjuures puhas tarmu. Kui nägite kitarri, siis otata peo peal tantsimist või mis kaneeldi ootamatut armastuse avaldust ja vastuarmastust. Kui aga nägite unes tantsimist, oli oodata südame kaotamist. Armastus viib abi ellumiseni ja tekivad nii-öelda ühte sammu astuvad abielupaarid. Nende iseloomustamiseks on mõnikord pilli mõistet kasutatud, sest pilli mängimisel peab koordineerima oma tegevust, oma käsi ja üldse kogu oma olemust. Nii ongi öeldud, näiteks peremees ja perenaine mängivad ühe pilli pääl või siis teistele. Peremees mängis pilli ja perenaine lei käsilasi, see tähendab, mängis torupilli sõrmilist käsilist. See pluss iseloomustas peremehe ja perenaise tülitsemist oma pererahvaga. Aga kui tüdruk liialt vabalt noormeestega suhtles, siis öeldi tema kohta, et see tüdruk on neil mängida nagu käsiline või öeldi lühidalt poiste käsiline. Üsna tabavalt on muusika mõju inimestele iseloomustanud rahvapillimehed ise. Üks Mõniste kandi kandlemees öelnud, kui oled närvi manu veiduga kõnekandlemäng mõtte püürmises küll Sangaste kandlemees Jaan Vaher ütles mulle kunagi kandle kohta. Kui teda mängid, siis on mõtted paremad kui muidu ja nii Keila lähedal põllkülas elanud Jaan Põldmann öelnud oma harjumuste kohta nii. Igal õhtul pillimäng ja vilistamine, siis süda rahul ja magama. Keha tuleb pilliga pehmeks teha. Sama väitis ka jõhvi lähedal Vasa veres elanud Ruuben Kesler, kes öelnud, kui põllust aega saan, kohe pill kätte, teeb meele rõõmsaks ja keha kergeks. Kuusalu Arukülas elanud vilepillimängija Jaan Viilmann mängis TÖÖ poisipõlves õhtuti pärast päevatööd aida lakas enne magamist. Mõnikord jäi magama, vilepill suus. Kuulame nüüd siis Ruuben käsleri mängitud vilepillilugu Taaveti polka, mis heliplaadistati 1938. aastal. Tänase saate rahvapillidest rahva keeles ja meeles. Lõpetaksin Tori viiuldaja Mihkel Toomi pillilooga. See 1958. aastal manalateele läinud kuulus pulmapillimees väitnud kunagi August polstile. Nõnda ta ütles. Pill lööb elu sisse, pill peab viima tantsima, kas oskad või ei oska, tahad või ei taha. Kui mina mängin, siis lähevad kõik tantsima, iga Sandki läheb tantsima, kui tal karku all ei ole. Üht labajalga mängib siis Mihkel Toom, Torupilli pärast bordoon. Passi tõmbab riiulil mart männimets Eli plaadistus. 1936.-st aastast.