Kallid, noored kuulajad ikka ja jälle on heliloojaid köitnud mitmesugused pildid loodusest, elust meie ümber. Tavaliselt on need seotud millegi üle väga, eriti kauni ja poeetilisega. Nii on näiteks pilte hommikuse koidu ärkamisest, kevade loodusest, merest, lokkavatest, viljaväljadest, kohisevatest laantest ja nii edasi. Muusikas on kajastamist leidnud aga ka üsna pisitillukesed elava looduse esindajad paljud tiivulised lendavat putukat, herilased, pääset, rohutirtsud liblikad ja muud. Järgnevalt tahaksingi teile tutvustada seda kuidas heliloojat on muusikasse valanud nende iseloomulikku lendu, liikumist ja häälitsemist või häält tekitavat. Alustame võib-olla kõige tavalisemast iga päevasemast kärp, sest eesti helilooja Heino Eller on kirjutanud lõbusa klaveripala. Kärbes, keda meest ei ole kärbsed tüüdanud ja kiusanud. Kuulake, kui vilkalt ringi lendab Kerdes kord siin, kord seal. Nüüd aga muutub kärbes üsna õnnetuks, ei hooli isegi tõrjuvalt vehkimist lausa kallale kippuda. Ilmselt suutis inimene kärbsed eemale tõrjuda. Aga ega taha kaugel ole, ikka jälle tiirleb ta siinsamas ikka ratas ringi ja tüütab oma suminega. Kärbsed õelam, tiivuline putukas on sääsk. Pinnisedes tüütab ta meid, tiirutab meie ümber ja kui võimalik, maandub naha pinnale jaanuarile. Palusesti. Nii kujutab sääselendu Leedu helilooja vaim Younas. Nüüd aga kas pole tunnet sääskasus rünnakule? Oh kui hea Glasgi saanud nõelata. Aga ära ta ka pole veel lennanud. Pineside tiirutab aina edasi. Nüüd aga pildike maa loodusest või koduaiast. Järgneva pala nimi on rohutirts ja selle loonud seesama Leedu helilooja vanni unes. Kuulake, kuidas Ruudi siristade hüppab. Helistab jälle, hüppab edasi. Järgminegi väike muusikaline pilt on helilooja vain Joonaselt seda õhkkonda kujutanud herilast. Pange tähele, kuidas see otse sööstvalt lendab ikka hooga edasi. Kuulsite, kuidas eriline sumised? Veidi aega anda, ühel kohal. Sisa kiirustab ta edasi. Vene helilooja Rimski korsakov on oma ooperis muinasjutt tsaar Saltanist kujutanud kimalase lendu. See väike muusikaline pilt on saanud nii populaarseks, et seda mängitakse ka seadena mitmesugustel pillidel küll trompeti k klaveriga, Kelloga või mõnel muul instrumendid. Täna kujutabki kimalase lendu tšellomängija. Kas teate, et kimalased üteldakse suurt pruunikat ja karvast maa mesilast? Gibade lendabki kohale? Pange tähele, kuidas kimalane, sinised ja porised otsugu oleks ta pahane. Edasi, aga kuulake muusikalisi pilte liblikatest, kaunitest ja värvilistest tiivulistest, kelle ilmumine igal kevadel teeb samasugust rõõmu nagu esimeste kevadelillede tärkamine. Jälle pildid ja helilooja vaim Joonaselt, eks ole, tema liblikas õrn ja habras. Nüüd sööstab liblikas edasi. Saksa helilooja Robert Suumann on kujutanud ilmselt tervete liblikate parve. Kuulake, kuidas nad tuule käes Laberdades lendlevad. Nüüd aga pagevad liblikad, kord tõusevad kõrgele, kõrgele, samasega laskuvad üsna üsna maadligi. Heino Elleri klaveripalad Liblikas on aga antud ilmselt pilt ühestainsast liblikest. Tervitage tähelepanu ja kuulake, kuidas ta otse kujukalt siia ja sinna lendleb. Nüüd aga istuta lilleõiele, et puhata. Tuulehoos õõtsub liblikas koos lillega ikka hoogsamalt, hoogsamalt. Ja taas tõuseb liblikas lendu ette puks kaugusse kaduda. Ja nüüd viimane pilt, liblikast seon katkenud helilooja Eino Tambergi balletist poiss liblikas. Sümfooniaorkestri pillidest sobib õrnale pra kõlaga flööt eriti hästi kujutama seda erksavärvilist Jernalendajat. Pange tähele, see liblikas on tujukas ja otsekui tabamatu. Liblikad ja lilled on meie teadvuses ja kujutuses alati nagu seotud isingi. Liblikas laskub lillede sekka.