Ja tere hommikust. Õigemini peaks vist ütlema tere varajast keskpäeva. Täna teenivad rahvast kolme väljaande esindajad, Külli-Riin, Tigasson Eesti päevalehest, Peeter Ernits Maalehest ja mina saatejuhina Aarne Rannamäe endiselt Eesti televisiooni palgale. No nagu äsja aima teatest kuulsite kõike nii-öelda ennustuste piiridesse ja, ja kõige koledam on möödas. Võib-olla ta nii kole ei olnudki, aga kui soojas toas kuulata tuule jubedad tundamist, siis siis tekivad niuksed eriti pimedas tekivad sellised tunded, et väljast täitsa põrgu lahti, aga, aga seekord nagu põrgusse põrguks tõesti ei läinud. Ka Läänemaal ja Pärnus jäi jäi vesi mõistlikuks ja eriti kaugele ei tulnud. Praeguseks peaks olema täiesti olukord normaliseerunud linnas lausa näitab vahepeal päikest ja vahepeal ei näita ka, aga aga ilm on, on piisavalt külm ja endiselt piisavalt tuurile, nii et loodetavasti see hoiate ikka raadioaparaatide juures ja aitab meiega tunni vältel nendel teemadel, mida me siis siin arutama hakkame ka kaasa mõelda. Mõnes mõttes on sellised proovilepanekut väga head, siis me teame, kus on meie nõrgad kohad. Ja me juba ammu teame tegelikult, et Eesti energia on üks meie nõrgemaid kohti, ütleme elektriühendus, elektrikatkestused on kõige tavalisem. Mõned majad lagunevad, ka mõned katused tulevad ära siinsamas, meie lähedal, Viru keskus laguneb praegu hoolega ja osa osa teest lausa kinni pandud, sellepärast et mingisugused lendavad, tundmatud lendavad objektid on, on teie peale lennanud inimestele ohtlikuks muutunud, aga, aga ütleme, elektrikatkestused on ikkagi see kõige-kõige üldisem ja neist paraku lahti ei saa. Sest kui vaadata kui vaadata nüüd liinid on ju valdavalt maa peal ja ja sageli annata metsas läbi metsa lähevad ja, ja noh, see metsaomand on ka nagu ta on, nii riigi kui eraja. Ja nende liinide hooldamine on ka väga problemaatiline tänase päevani, kuigi sellest on palju räägitud, aga, aga jätkuvalt. Ja noh, tulemus ongi see, et kui midagi natukene juhtub natukene tugevam tuul, siis on ju tuhanded ja kümned tuhanded majapidamised ilma elektrita mõneks ajaks jälle. Aga see protsess on oluline vaadata aastate lõikes tugevama tuulega päevi, eriti just siis sügiskuudel ega see majapidamiste arv, mis tormiga või ütleme, noh, ma ei tea, kas tänaöine oli torm või oli ta lihtsalt nii-öelda tugevam tuul. Eks ta mere pääl torniks kiskus. Ega see, see majapidamiste arv, kes elektrita jääb, aasta-aastalt ega ta väiksemaks ei jää, ta läheb pigem suuremaks. Et siin on ka huvitav, nagu kontrast Eesti energiaga, kes üha paisub ja on meie monopoolne energiaettevõte ja, ja suur ja võimas ja suure kasumiga ja ja noh, me kuulsime, lõppeval nädalal hakkab varsti tõenäoliselt ehitama ka tuumajaama kahasse Läti ja Leeduga. Aga aga need pisiprobleemid, mis inimeste igapäevaelu nagu häirivad, tugevasti need ei taha kuhugi kuidagi ära kaduda. Nojah, need on tegelikult võrgu võrgu küsimused, võiks öelda, et need on Eesti Energia, nagu põhiülesanne on toota. Varustada meid elektrik, ükskõik milline see elekter siis on, tuleb ta sellest pruunist kullast või või on see pruun kuld siis meilt pärit või sealt kusagilt piiri tagant või äkki tuleb hoopis tuumast tuumaenergiast kusagilt ka piiri tagant, nii et need võimalused on ju erinevad või tuleb tuulest, eks ju. Muuseas, suure tuulega ma arvan, ka praegu on need tuulikud seisavad, sest tuul on liiga kiire, peaks olema. Isegi nende jaoks. Nii et aga see, kuidas jõuab kliendini, see on teine asi. Võrkude võrgud on omaette. Võrgud on omaette, mul on üks just lõppevast lõppenud suvest üks niisugune isiklik näide, minu minu suvekodu ääremaal asub kõrgepingeliin ja juba varasuvel sai avastatud tugeva tuulega. On on puud nii kõrgeks kasvanud, peksavad vastu liili ja puulatvade otsad on täiesti ära kõrbenud ja pruuniks läinud. Ja sain muidugi helistatud Eesti energiasse, aga keda ei ole, on Eesti Energia, sest ise teatavasti ei tohi neid sörkima minna. Sealt võid pealaest kuni jalad Londoni saada ühe väga läbistava pikse, mis jääb sinu elu viimaseks, nii et et ka kuiva ilmaga ei maksa sinna väga torkima minna ja selleks on olemas spetsmehed erivarustusega. Aga paraku neid mehi ei ole. Ja noh, see ei ole see koht, kus, kus mingi elektrikatkestus võiks tulla, aga need liigid on tõesti piisavalt pingul, aga, aga põhimõtteliselt ikkagi mingisugune ohuallikas on ja, ja kuigi on, on helistatud ja on korduvalt helistatud sinna sinna, kuhu vaja, mis numbrid on antud. Mehi, mehi millegipärast ei taha kohale tulla. Ja ta on, on igasuguseid põhjusi ja mitte ainult mitte ainult see, et ta lihtsalt paratamatu on, et me et meil on palju metsa ja liinid jooksevad mööda õhku. Igal juhul Liivide küsimus on, on väga-väga aktuaalne ja aastaid olnud ja ma tean, et sellega on tegeldud. Ja ma olen näinud ka igasuguse sellise stsenaariumi võimalusena näiteks sinu selle küsimusele vastuseks on selline variant, mida arutatud, aga ma ei tea, kaugele on jõutud, et helikopteriga nagu Soomes tehakse, kesis, lõikab, lendab liini kohale samasuguse liini kohale lõikab nii-öelda need puuladvad nii-öelda nagu, nagu sai, lõigatakse nii-öelda viltu otsad nii-öelda maha nii-öelda alates sealt liini poolt. Aga ma ei tea, kaugele see on jõudnud, aga igal juhul Eesti Energia juhtkonnas on seda korduvalt arutatud, ma ise kuulnud seda. Ja nii edasi ja nii edasi, aga. Aga jah, see on jätkuvalt selline. Nii et noh, mis me siin võime öelda, et see jääb nii, see oli, nii, on ja jääb nii et elektrikatkestusega tuleb arvestada ja mitte ainult siis kuskil maakohtades, vaid ka väikelinnades, kus, kus möödunud ööl oli siis väga palju nii-öelda pimedaid aknaid. Aga tuleme selle selle teema nii-öelda põhiosa juurde. Tuuma, tuumaelekter ja sellega, mis on, on seotud, no nüüd kolme energiafirmajuhid said siis Vilniuses kokku sel nädalal ja, ja põhimõtteliselt otsus langes, et kolm balti riiki võiksid hakata ühiselt ehitama uut uut tuumajaama. Siin on välja pakutud juba nii-öelda referendumi ideed, sellest on, on vara veel rääkida, tõenäoliselt aga, aga mingisugused arvamused meil juba selle asja kohta on küll. Jah, et Eesti Päevaleht pakkus tõesti oma juhtkirjaveerus välja, et sellel teemal võiks, võiks teha rahvahääletuse ja ja argumendiks oli, oli see, et tuumajaama rajamine ei ole üksnes majanduslik otsus, mida peaks langetama üks või paar ettevõtet, vaid vaid kuna sellega kaasnevad olulised riskid, siis tuleks need läbi arutada ja sellepärast tuleks teha rahvahääletus. Et noh, ise küsimus on muidugi see, et, et, et kogemused on näidanud, et päris mitmetes Euroopa riikides on tehtud rahvahääletus ja valdavalt on need olnud eitava eitava tulemusega. Kuigi meie naaberriik Soome, kus ta on tuumajaamad. Nii palju kui mina olen soomlastega vestelnud, nemad on, on on On küll sellega väga rahul ja ütlevad, et kui neil on valida, kas nad ostavad siis Venemaa tuumaenergiat, mis on toodetud palju, palju ütleme ebaturvalisemalt või nad toodavad seda ise ja kaasaegsema tehnoloogiaga, siis nad valivad pigem selle teise variandi. Eks see seesama see teema on nii laiaulatuslik ja mitmeplaaniline. Et ühelt poolt loomulikult ma kujutan ette, et kui selle referendumi siin teha selle ettevalmistamine ja see maksumus on ka mitte päris marginaalne siis tõenäoliselt vastus on siiski eitav. Mulle tundub praegusel hetkel. Ja teiselt poolt, mis mul kohe siin meenub selle selle jutu peale, et varsti kui rääkida nii-öelda lähiperspektiivist, on nii-öelda taas valimised ja, ja, ja ma olen mõelnud korduvalt, et mis võiksid need teemad olla, need läbivad teemad, mis hakkavad pronkssõdurist. Ma arvan tõenäoliselt, et vist ei ole siin pääsu. Kuigi nii-öelda vasakpoolne tiib üritab seda moratooriumi alla panna. Aga teine tyyp või teine selline teema, aga mulle tundub, et võib tekkida just seesama see põlevkivi või seal põlevkivivastaste, see tähendab siis kuna noh, rohelised rituaal ka pildile saada ja kasutada seda, seda teemat oma ratsuna suurepärased põlevkivi vastu ja samas ka tuumaelektrijaama vastu, aga nii-öelda nüüd alternatiivsete kütuste poolt, eksju sa oled lähimast või mis saaks olla veel rohelisem rohelisem olla ja, ja tõenäoliselt. Aga see minu hinnangul ei anna sellist päris adekvaatset pilti, sest sest mina olen ka millegipärast seda meelt, et see, et tuumaenergeetikale nagu alternatiiv reaalselt ei ole Eesti tingimustes või midagi, siis veelgi tuleviku poole suunatavat arvestades tänaseid realiteet Ja et lähiajalises perspektiivis Kuigi nüüd lõpuks lõpuks arutati nüüd ka sel nädalal, et jutt ei ole mitte see, et kohe hakatakse tuumajaama tegema, sest tegelikult see on alles selline, et need esmane, selline, et võiks nagu hakata tasuline. Aga et see tee on, on ikkagi väga pikk veel aastaid, enne kui sa üldse hakkad nii-öelda seda noh, nii-öelda kopa maasse lööma. Jah, aga teine küsimus on ikkagi see, et mida, nagu rahvahääletusele pannakse, et see küsimus on ju oluline, kuidas jah, kuidas seda küsitakse, et kui küsitakse, et kas teile meeldib tuumaenergia noh, ükskõik, millest seda energiat tehakse, siis tegelikult põhimõtteliselt ju, eks ole. Küsimus on, kuidas seda tehakse ja kus seda tehakse ja mis saab jäätmetega? Ma arvan, et need on nagu, nagu kõige olulisemad küsimused ja ja alles siis tuleb see küsimus, et palju see maksab. Ja küsimus on ka see, et mis on alternatiivid? Ja see on noh, terve kompleksi küsimusi juba sa nimetasid või sa nimetasid veel mõne küsimuse juurde, et ühelt poolt see hind on väga oluline, sest tegelikult ju see, et me oleme põlevkivi otsast praeguseni olnud ja meie majandusedu nii nii suur olnud on suuresti sõltub sellest, et meie energia on odav olnd kuigi ta on jah, tegelikult need saastetasude ja, ja muud nii-öelda keskkonna parameetrid, neid ei ole täies mahus arvestatud ja ma olen näinud seda aastaid, kuidas, kuidas siis või algselt oli ka sotsiaalsed probleemid suur nii-öelda mitte-eestlaste kogukond, eks, kaevurid. Ja kuidas seda on vaadatud, väga hillitsetud, eks ju. Et ei tohi nagu välja pahandada. Aga teine asi on ida, Ida-Virus looduses hankimine. Jah, viska lõpeks. Aga seda on, seda on hoitud tegelikult, kui õiged tasud, pan, reaalsed õiged tasud nii-öelda kogu selle keskkonnareostusele siis loomulikult ei oleks juba ammuilma efektiivne, tuleks sulgeda need kaevandused, elektrijaamad, vähemalt need katlad, mis põlevkivi põletaval, eks ju. Aga seda ei ole tehtud ja just nimelt sotsiaalsetel põhjustel ja ka ja ka nüüd tagantjärgi või praegu vaadates ka Eesti Eesti edu on suuresti sõltunud just sellest oma energiast ja suhteliselt odavast energiast, mis meil on saavutatud. Kui nüüd sellel tõmmata nii-öelda vesi peale, siis on tõesti alternatiivid, kas me soovime nii-öelda aeglasemat arengut ja nii edasi ja nii edasi kõikide muude nende koalitsioonide ka? Ma ei oska öelda, see on väga keeruline. Aga võib-olla siin on küsimus ka selles, et mitu korda nii-öelda koeral saba maha raiutakse. Et pikemas perspektiivis nagunii põlevkivil ei ole selles mõttes ju tulevikku, et ta saab lihtsalt otsa. Jah, parem oleks näha, et ajad ja, ja teha üks, üks kiire liigutus ära, mis on alguses kallis, aga pärast ilmselt nii väga mitte kallis. Kui me teeksime selle ühe kiire liigutuse, siis see tähendaks seda, et me esialgu lihtsalt jääksime pimedusse, ma kardan. Aga kui nüüd tõesti võrrelda seda põlevkivi ja tuumaenergiat ka keskkonna poole peal, siis tõesti, et. Et nagu me väga hästi teame, siis fossiilsetelt kütustest toodetav energia tekitab kasvuhooneefekti, tuumaenergia teda ei tee. Tuumaenergia puhul on ikkagi probleemiks see, et, et riski ei saa ikkagi kunagi sajaprotsendiliselt välistada, et meenutame kasvõi seda intsidenti, mis oli selle suve lõpul ühes Rootsi tuumajaamas, millest Eesti ajakirjandus küll väga palju ei kirjutanud. Vot, see on kindlasti üks argumente, mis, kui võimaliku referendumi puhul inimesi kõige rohkem häirib, et noh, see see alateadlik hirm, eks ole, mis et midagi kuskilt pihkub ja muidugi Tšernobõlist tagasi ja, ja need lõpmatud intsidendid, mis tegelikult nende vanade vanade reaktoritega on, on, on juhtunud väiksemad ja suuremad intsidendid. Aga ega need intsidendid ju ja see oht ei kao mitte kuhugi. Ega siis see, kui me ehitame Ignalinasse kolm balti riiki uue jaama, ega siis see ei tähenda ju Sosnovõi Bori näiteks tuumajaama ohtu või me oleme tegelikult ümbritsetud tuumajaamadest. Selles mõttes on erand eri põlvkonna omad. Paar on, meil tiksub meil külje all siin praktiliselt just ja, ja ega Loviisa väga palju kaugemal pole, eks ole, nii et ja, ja siis on Rootsis ja siis on Saksamaal ja nii edasi ja nii edasi me oleme nagunii ümbritsetud tuumajaamadest. See on inetu öelda, aga aga, aga ometi on seda ka juba Läti energia juht välja öelda, et noh küll naljaga pooleks muidugi. Et noh, paremat võimalust on, on tegelikult ju raskem leida. Kus jaam ise on, on seal, kus ta on praegu see vana Jaan pannakse kinni, ehitatakse uus, moodsam, kindlasti palju ohutum. Ja ka jäätmed ei, ei, ei ohusta meid nii et. Ei ole kindel, et ka jäätmetest ma mäletan neid diskussioone aastaid on kestnud erineva intensiivsusega. Et võib-olla jäätmed oleks tark tuua hoopis meile, kuna meil on sellised geoloogilised profiilid, kus on võimalik neid nagu mata paremat siin viimasel ajal ka Leedu nii-öelda diktoonilised probleemid noh, selle agaga ja kui teistpidi vaadata, et kas tõesti selline õnn langeb siis Eestile, et nii tootmine kui jäägid jäävad siis meie sõbraliku Leedusse. Kuidas leedusele peale vaatab? Selgub, et hästi selgub, et hästi, sellepärast et Leedu on täiesti väga raskes olukorras, lausa lausa väljakannatamatu olukorras, kui Ignalina 2009 kinni pannakse, siis, siis Leedu suures osas mattub pimedusse või vähemalt see elekter, mida nad hakkavad sisse ostma, nende jaoks ikkagi äärmiselt kallis ja lihtsam on muidugi lihtsam ja ja odavam on ehitada nii-öelda uus ja loomulikult ehitada üksi on, on kallim kui ehitada kolme peale. Aga selle referendumi juurde tagasi tulla, ma, võib-olla ma ei, ma olen natukene siiski ettevaatlik sellega, kuigi iseenesest on hea, see on vastutuse kõrvalelükkamine ja rahvas ütles ja nii teeme pärast otsustajatele väga kasulik. Aga samas kuidas küsida ja mida küsida, sest ühelt poolt siin on täitsa vastuolulised asjad poolt, et nii-öelda argiteadvus ja selline spontaanselt, et kes ikka tahab pommi otsas olla, olgu ta niisiis kolmanda või neljanda põlve nii-öelda jaam ja turvaline kui turvaline tahes. Aga, ja need jäägid ja nii edasi, kõik. Aga teiselt poolt see reaalsus tähendab sedasama kas või see, mis ma ütlesin, siin energia hind ja selle stabiilne varustatus ja ja need on asjad, mida noh, nii-öelda majandusanalüüs, mis jõuab küll kohale, aga igal juhul mitte nii sügavale, kui need, need nii-öelda hirmud ja võimalikud asjad. Just ja see oleneb ka küsimusest, teine asi on muidugi see, et meie poliitikuid ja poliitika elavad nii-öelda valimistest valimisteni ja, ja enamasti ei olnud sunnitud mõtlema kümnete aastate noh, ütleme kas viie 15 20 aasta Bret ja see, mida ma täna räägin, see, see on hoopis teise kaaluga, kui ma mõtleksin mingisuguse asja peale kaugele-kaugele ette ja nii-öelda teades, et, et mind ennast võibolla mind poliitikas ei, ei ole, eks ole, tolle aja peale, aga ma täna üritan teha ikkagi võimalikult õigeid otsuseid. Et iga referendumi puhul see nii-öelda politikaanlusega hakkab kindlasti segama ja, ja leida see õige küsimus ja teha nii-öelda õiget õiget propagandat selle, selle asja nimel, mis, mis lähtub nii-öelda kõikidest nendest küsimustest kompleksselt, alates turvariskidest ja lõpetades majandusliku tasuvusega. Noh, ma sügavalt kahtlen selles Noh, eesmärk on tegelikult väga lihtne, et kuidas tagada Eesti rahva jätkusuutlik areng võimalikult optimaalsel tasemel et oleks nii-öelda hundid söönud ja lambad ka, see tähendab seda, et et oleks turvaline keskkond, aga samas ka võimalikult odav ja stabiilne energiat arendada ükskõik mida, et aknad tuled, põleksid, aknas majandus areneks ja nii edasi heaolu tõuseks ja nii edasi. Ja teine asi on see, kui ja teine asi on see, et Eestis ei ole sellist referendumite traditsiooni siin Tallinna linn on mõni mõningaid naeruväärsed üritused püüdnud teha, aga, aga noh, see ei ole see, et meil polegi nagu õiget niisugust referendumi kogemust. Noh, me ei saa ennast kindlasti võrrelda paljude teiste Euroopa riikidega alustamise Šveitsist, kus peaaegu et iga laterna ja valgusfoori pärast korraldatakse referendumeid, eks ole, aga aga, aga meil ei ole seda traditsiooni ja lõppude lõpuks, kust see piir läheb siis missugune on see küsimus, mis tasub referendumile panna ja missugune ei ole, eks ole ja mis küsimusi oleks tulnud panna referendum. Kas raudtee mahamüümine oleks tulnud referendumile näiteks panna referendumi pooldajaid, need, kes ütlevad, et võimalikult palju referendumeid ütlevad kindlasti ja samas on see niivõrd keeruline küsimus, et, et elektri elektrijaamade maha müümine, elektrijaamade mahamüümine Et, et see on niisugune niisugune küsimus, et tal on alati mitu otsa ja ega siin väga häid lahendusi ei ole, aga nüüd raudtee sai täitsa tunnistan juhuslikult võetud nagu nagu jutuks. No raudtee vist nüüd ikkagi tuleb Eesti riigi omandusse veosed kui infrastruktuur, aga ega need kired alles algavad. Kui, kui see müük ja ost ära tehakse, siis, siis alles hakkab, hakkab see tramburai pihta, et, et mis selle asjaga nüüd nagu ette võtta, et noh, seda ei saa võrrelda küll põrsa kotis ostmisega, sest me teame või ütleme, majandusinimesed ja osa poliitikuid teab, et millega on tegu ja mida osteti, aga aga mis nagu rahva ootustele rahva ootuste kohta käib, ega siis seda seda eriti palju nagu ei, ei teata ja viimastel päevadel neid asju lugeda siis mida, mida poliitikud on öelnud välja? Tundub ka, et ostetakse ära, aga ega eriti ei teata, mida selle asjaga peale hakata. No küllap ikka, ma arvan Paljudel on ka mingid plaanid, et mida peale hakata. No ma lugesin, ma lugesin, ma lugesin läbi Külli, sinu arvamusloo ma lugesin pika ja põhjaliku intervjuu, mis oli tehtud BRS-i suuromanikega ja ma lugesin ka seda, mida kirjutas Edgar Savisaar, ma küll ei mäleta, kas see jääb nüüd sellesse nädalasse või mitte ja tema nõunik Heido Vitsur selle asja kohta. Ja ega ma ausalt öeldes nüüd väga selget sotti ei saanud, et ma sain küll Vitsuri loost teada tõe, mida ma niigi teadsin, et Venemaa on kosunud, Venemaa on läinud naftahindade peal Rammusalt rikkaks ja, ja teod üha suurenevad. Ja oli viimane aeg see, see lüpsilehm nii-öelda enda kätte võtta, et erafirma mitte ei saaks kogu seda, seda üha suuremaks paisuvat tulu. Täiesti täiesti loomulik mõtlemine, loogiline, aga noh, see ei ole veel argumente, mis, mis selle raudteega nagu edasi hakata tegema. No ja nende teiseks argumendiks majandusministeeriumi poolelt on muidugi see, et kui, et kui raudtee kuulub riigile, siis on sinna võimalik saada raha Euroopa Liidu struktuurifondidest, kuigi needsamad härrad Peeerressist väidavad jällegi Eesti Päevalehe intervjuus tõesti vastupidist, et et oleks võinud saada ka erakätesse raudteele raha, aga lihtsalt majandusministeerium seda ei, ei ei küsinudki ja see ongi põhjus, miks seda raha ei tulnud. Kaks kaks täiesti ise asja on üks asi on, eks ole, transiit ja kaubaveod. Ja teine teine pool on siis reisijate vedu. Sina oma arvamusartikli külje kirjutasite just sellepärast, et sulle meeldib raudtee tagasi ostab, sellepärast et me hakkame nüüd mugavalt ja kiirelt varsti või me võiksime hakata, eks ole, mingid eeldused on loodud selleks et mugavalt ja kiiresti hakata nii-öelda raudteel liikuma siis inimesed, ma olen seda sellega 1000 protsenti. Seal on praegu see, mis ostetakse ja need on kaks eri asja, kui ainult nimetus on üks raudtee, eksju ja üks on nii-öelda nafta naftatsisternid vedamine, teine on inimestel, need on juba eraldatud. Jah, aga iseküsimus, no nüüd on hästi soodus ja jah, need on Eestis, need on Eestis täiesti eraldatud, aga iseküsimus on, on muidugi see, et kas üleüldse see omaaegne otseses need eraldada oli õige, et kui me vaatame siin näiteks mõningaid meie naabermaid, et vaatame kas või näiteks ülemele riigi rootsid, kus on riigiraudtee, toodab väga korralikku kasumit ja kasum tuleb ennekõike just kaubavedudest ja üksikutelt suurematelt reisirongiliinidelt. Aga samas sellele ettevõttele on kohustus ka tagada reisirongiühendus ütleme, väiksematel väiksematel teedel, kus ei tooda kasumit ja kokkuvõttes seda kaudselt toetatakse nendesamade kaubavedude ja kasumlik reisirongiliinide arvelt. Ja see firma ei saa Rootsi riigi poolt mitte mingit dotatsiooni ega toetuste, majandab ennast väga, väga ilusasti ära. Ja ja meil Eestis on tehtud miskipärast teistmoodi, et ühes küljes on veel, siis on on reisirongiliiklus, millega tegeleb Edelaraudtee, millele siis Eesti riik maksab dotatsioone peale. Teisest küljest oli meil siis kaubavedudega tegelev Eesti raudtee, kus siis kaduma läks lihtsalt välja era erafirmadele, vabandust, õigemini era eraomanikele ja samas maksumaksja oli sunnitud reisijatel ei ole peale maksma. Aga see oli, järgisid, oli selline nii-öelda tükeldamine äriliselt kuidagi jagada need asjad ära, nii et nii-öelda selgelt kasumlik asi, millega on võimalik nagu äri teha, see tähendab seda, et vedada neid nafta tüdinesid võimalikult palju ja võimalikult kiiresti ja sealt on kui tunnus, kui kuhu need transiidi, need miljardid, eks miljardärid ja nii edasi. Aga teiselt poolt on see, mis on, nagu ei ole kasumlik seesama reisijate vedu, eks ju. Mida loogiline oleks, et kui suured kasumid tulevad nii-öelda mingisuguse kaubaveost, eks ju, et siis firma sees saaks seda teha seal, kus seal. Ja kui mastaabid on väga erinevad ütleme, kasum nii-öelda selle naftatsisternid vedamisest on võrratult suurem, kui kui need kulud, mida on vaja nende inimeste vedamises vedamiseks, siis see oleks loomulikult loogiline ja, ja aga meil on mind nagu teist teed, aga selleks peab vaatama, kuidas see Eesti raudtee pidades silmas, et Eesti raudtee, et kui, kui üldmõistet, kuidas see on nagu arenenud, kuidas tükeldamine käis, mis, mis argumentidega see käis omal ajal, eks ju. Nii et sellega ma olen nõus. Et, et loogiline oleks, ei olekski vaja, et peale maksta riigile ühele vaid ühe sama selle firma sees oleks võimalik need asjad korda ajada. Aga teiselt poolt, mis mulle ei ole kunagi meeldinud, on see, kuidas see raudtee ühendust on nagu nagu kokku tõmmatud kas või tuletas meelde Haapsalu ka ühendust, eks ju, kõik need tramburai, mis on toimunud siin ja kuni rööbaste ülesvõtmiseni ja kui vaadates kunagist raudteeühenduste võrku, mis Eestis oli väga tihe. Ma arvan, et nii tihe peaks olema. Aga igal juhul ta võiks tunduvalt tihedam olla ja kui tulla veel selle nii-öelda rohelise kaardi juurde tagasi, mida siin tuumaelektrijaamade ja põlevkivi ega me rääkisime, siis on igal juhul palju palju ökoloogilisem, palju-palju parem transpordiviis ka tänases Euroopas kui autodega või bussidega või millega iganes nii-öelda sõita. Jah, ja raudtee ühendust ei ole üksnes kokku tõmmatud, vaid kohe pärast seda, kui Päevalehes oli ilmunud intervjuu BRS-i BRS-i Peeerressiga, siis meile saatis pöördumise raudteeinspektsiooni peadirektor, kes väitis, et et Eesti raudtee peateedel tervelt 70 protsendi ulatuses ei olnud eelmisel aastal tagatud isegi mitte ütleme õigusaktide poolt ettenähtud piirkiirused. Et see liikumine on niivõrd aeglane ja, ja kui nüüd Peeerres räägib, et Eesti raudtees on väga palju investeeritud, siis põhiline osa nendest või, või suur osa nendest investeeringutest on olnud seotud just nende samade Ameerika vedurite kasutuselevõtuga, millel on palju suurem Tunduvalt raskemad loomad sellised, eks ju, ja mida oli vaja, mis lõhkusid ka raudtee tunduvalt rohkem oli vaja, on igal juhul tugevdada seda teed ja etega viadukte. Ja ja see on puhas demagoogia, on, on esitleda neid nende vedurite kasutuselevõtuga seotud investeeringuid mingisuguste avalikes huvides investeeringutega, mida tegelikult BRS pidi, kui raudtee erastajate. Kes oli see, et kanad rohkem kasumit, et rongid oleks pikemad, vedurid on raskemad ja siis tulenevalt sillad ja kõik muu, mida tuli, vastasel juhul langes kokku kõik, eksju, aga see ei ole tõesti reisijateveoga kuidagi seotud, sest teed on küll, raudtee on küll sama, mida möödunud reisirongile liiguvad, eks ju, aga kui need teed on nii-öelda auku sõidetud või sellised ei anna nii-öelda kiiresti sõita, siis mida me tahame? Ja see on nüüd küll teatud mõttes nagu tagantjärele targutamine, aga, aga ma leian küll, et raudtee omaaegne tükeldamine oli, oli väga suur viga, sellepärast et kui meil on siin tekivad vastastikused või vastukäivad huvid, et ühelt poolt on siis reisijateveoga tegelev ettevõte, teiselt poolt on siis ettevõte, mille eesmärk on, on, on ainult transiit ja eriti kui talle kuulub ka veel infrastruktuur, siis sealt ei saagi, kui me räägime reisijatest inimestest, sealt ei saagi midagi midagi väga head tekkinud. Ehk lühidalt öeldes ei ole olemas selget plaani, ei ole olemas moodsama sõnaga arengukava, mida riik tahab selle asjaga ette võtta ja mitte see ei puuduta mitte ainult nii-öelda kitsalt raudteed ehk siis rööpaid ja liipreid vaid see puudutab kogu Eestis liikumise nii kauba kui ka inimeste liikumise skeemi. Et kas on vaja ühte või teist või, või natuke üht ja natuke teist, vot seda, seda plaani ei ole. Toimub areng niimoodi hüppeliselt, kes kuidas tahab mingisuguste kampaaniate mõjul, noh, ma toon siin paralleeli, eks ole, Tallinn-Tartu maanteega mis, mille, mille nagu ehitus või, või, või kavandamine kohe-kohe hüppeliselt edasi läks, kui, kui tunti nüüd avalikku survet, loomulikult jällegi enne valimisi. Aga, aga nihukesed korraliku korraliku tegevuskava tegelikult ei ole. Aga samas ma olen ikkagi, ma olen, mul on hea meel, et see staatus kuu vähemalt vähemalt on lootust, et see muutub ja aga nüüd on õige aeg tegelikult ka väga tõsiselt ja kurja häälega mitte ainult arutada, et kuidas siis parem maailm välja läheks nii-öelda raudtee aspektist. Sest kui lõpuks on riigi käes, see tähendab seda nii rööpad kui ka liiprid ja kogu kogu see, mille peal rongid liiguvad kolmandatest nafta või inimeste rongid, aga kuidas siis seda inimlikumalt edasi arendada, nii et see, ma arvan, on hea? Ja, ja miks mitte ka õppida ikkagi õppida ikkagi ka teistest maadest ja sedasama Rootsi raudtee. Umbes 10 aastat tagasi pakkus Eesti Raudteele isegi omapoolset nõustamist, kuidas teha see Eestis kasumlikuks oma säilitades korralikud reisirongiühendused ka väikestes kohtades. No nõustamisega peab olema ettevaatlik, sest et ka Eesti raudtee mahamüümise nõustumisest me maksime taga kõva raha, me maksime ka mingite haiglate projektide eest jällegi vist rootsi nõustajatele hirmsat pappi. Ja tulemus on see, mis ilmselt neid ei, meid ei rahulda. Aga kui me tuleme puhul ei olnud otseselt, kes nõustus. Raudtee puhul ei olnud seda küll haiglate puhul. Ja, ja samas tõuga võrdleme rootsi raudteed ja Rootsi haiglaid, siis siis olgem ausad, et Rootsi haiglasüsteemi küll kritiseeritakse päris palju, aga sealne raudtee on väga suures kasumis, igaüks võib seda nende näiteks eelmise aasta majandusaruannet internetist lugeda jäävad. Jah, ja kui sa tuled kuskilt arenenud Euroopast ja juhtub Eestis mingit rongi nägema, siis, siis see on naerukoht kuigi tegelikult tahaks nutta. Et see meenutab kaugelt ainult rongi, see on mitte enam möödunud sajand, vaid ka juba vist ülemöödunud sajand, et et need liikumise kiirused ja need esemed, mida meil rongidega vedurite eks nimetatakse noh, ei ole seda tegelikult. Mingi asi on wifi. Levila kagust rongides juba nüüd. Ei, seda küll, aga seal rööbaste peal liigub see, seda on raske rongiga. See meenutab tõesti pigem kolmandat Ja kui nüüd, kui nüüd hakatakse, kui riik saab selle omanikuks ja, ja nagu siin oli jutuks ja väga palju on räägitud sellest, et Euroopa rahad tulevad lihtsamini taha siis noh, minul kui ma ei armasta seda väljendit, aga minuga maksumaksja või noh, parem öelda selle riigi kodanikul on jumala, ükskõik kas see naftatsisternid veereb seal 40 kilomeetrit tunnis või, või 60 kilomeetrit tunnis. Need on hoopis teised summad, millest me räägime, kui me tahame nii-öelda kogu seda raudteemajandust Eestis korda saada. Et see, see, see, see ilmselt on, on ikkagi kogu riigi prioriteetide küsimus, et, et ei ole niisama, et mõned mõned miljardid paneme raudteesse, ongi, on kõik nagu korras. Seda see kindlasti ei ole, sest see mahajäämus on, on nii, nii tohutu suur Loomulikult seda enam, et, et tõesti, et olgem ausad, et meie rongid on ka väga vanad, et kõige, kõige kõige uuemad rongid on meil umbes 20 aasta vanused ja, ja kui nüüd hakata neid uusi ronge ostma, siis siin tekib küsimus, et mis rahadega neid peaks ostma, kes seda peaks tegema, kas see peaks tegema Edelaraudtee, kas riik peaks seda toetama, mis skeemi alusel? Ühesõnaga see, et see nüüd omaaegsete erastamise ta on, on tekitanud väga palju selliseid küsimusi. Aga kui te tähele panite, siin Peeter tegi mulle enne väikse märkuse, et kaks ise asja on, on, on siis Eesti raudtee, Edelaraudtee inimeste vedu ja kaupade vedu, eks ole muidugi olnud. Aga kui te tähele panite, siis kui tagasiostmine hakkas nii-öelda reaalsuseks muutuma ja majandusminister oli meil eriti aktiivne. Esimene näide, mille ta tõi, oli just see, et, et nüüd me ostame tagasi ja siis hakkavad rongid Suhisema läbi Varssavi Berliini poole. Ehk siis mitte kütuserongid, loomulikult vaid inimesed suvisemad läbi läbi Poola tasandike, kuni kuni ma Euroopa pealinna Vastuolu ma kujutan ette, et majandus- ja kommunikatsiooniminister praegusel hetkel tema peas kindlasti on ka mingid seed samad, mida ma siin rääkisin, selle kui staatus, koon nagu muudetud, et me oleme tagasi viidud samasse seisu, kus enne oli, kui hind on küll tõusnud, eks ju on saatnud. Eesti riik on saanud kätte ja nüüd on õige aeg tegelikult mõelda, kuidas seda siis kõike seda maailma nii-öelda raudtee, maailma nii-öelda nii majanduslikult, see tähendab, et transiidikoha peal kui ka inimeste veoga ja võimalik, et tema peas, see mõte oli juba ka varem ja mitte ainult tema peas. No siin on küsimus ikkagi, nagu ma aru saan sellesse Rail Baltica projektis praegu, et kui, kui riik saab nüüd selle trassi enda käte puhtalt tagasi ütleme, tegelikult tuleb Rail Baltica tarbeks, tuleb ilmselt ikkagi ehitada uus uus tee, sellepärast et see olemasolev ei, ei kõlba. Aga kõige kallima osa selles ongi see maa, mis on selle raudtee ümber. Jah, igal juhul ei maksa oodata kiiret kiireid muutusi, ma äsja oli mul võimalus olla mõni päev Saksamaal Berliinis. Ja, ja kuigi see riik on siis ühendatud juba aastat 16 ja müür on ammu langenud ja, ja Lääne-Saksamaa on meeletuid summasid pannud nii-öelda vaesema venna järeleaitamiseks siis unist rääkides nii-öelda rongimajandusest kui seesama rong, mis, mille, mille liikumist ei kuulnud ja mis suvises tõesti sõna otseses mõttes läbi õhu lääne poole, siis kui seesama rong sattus Berliinist hakkama ida poole sõitma, siis järsku hakkas raudtee kolksu maja liitrite vahet tulid välja ja nii edasi. Et, et ka seal ei ole nende aastatega ja nende nende rahamassidega tonnide kaupa on raha pandud raha raha ja ei, ei suuda meie, meie fantaasia, koka arvatagi, on, on ikkagi endiselt suured vahed, nii et, et kõik see võtab, see mahajäämus on nii suur ja, ja see, see aeg, kus me tuleme, on, on niivõrd röögatu jube, et, et see kõik võtab nagu aega. No see ei ole tegelikult küsimus, ainult ütleme lääne-ja Ida-Saksamaa vahel, et eks Ida-Saksamaal on ka väga uusi, korralikke raudteid, aga see on ka, ütleme mul on meeles, et kui ma sõitsin kunagi Üligi rongiga Frankfurdist Brüsselisse, siis nii kaua, kuni rong oli Saksamaal ta suvises tõesti väga kiiresti, nagu sa kirjeldad. Aga samas, kui rongi jõudis Belgiasse, siis kiirus muutus väga aeglaseks. Noh, seal on ka teistsugune läheneda. No ilmselt balloonide flaamid hakkasid Sappoteerima saksa rongi olgu sellega kuidas on, aga, aga vesi on meil olnud teemaks. Saate alguses tänu sellele, et loode kardetud üleujutus jäi seekord tulemata, taas õnneks. Aga üks, üks teine veega seotud teema on, on ka sel nädalal olnud väga teravalt üleval, seal siis mõistagi reisiparvlaev Estonia ülestõstmine mis tõusis just nagu tühjast taas kord. Aastapäev küll oli ja mitte enam ümmargune, aga, aga iga aastapäeval septembrisse seda tähistatakse ja meenutatakse aga siis jälle kellelegi ühe poliitiku nii-öelda. Initsiatiiv sundis meie, meie meedia, et seda teemat aga aktiivselt kajastama ja seda kajastati. Ehk siis küsimus endise siseministri Leivo ettepanekust, et Estonia on tingimata tarvis üles tõsta, sest muidu meil tõde ei selgu. Noh, jällegi küsimus sellest, kas need kaks asja on omavahel seotud, kas ülestõstmine tõde sinna vahele panna võrdusmärgi. Ja väga paljud on juba tegelikult öelnud, et seal mingisugust võrdusmärki panna ei saa. Mis seisukohal teie olete? Kõikidel neil asjadel, mida me oleme rääkinud, siin on ka selge nii-öelda lühiperspektiiv, nii-öelda poliitiline mõõde, raudtee tagasiostmisega, valimised lähenevad, kellele see on kasulik, kellele mitte. Sama, kui me enne vaatame seda elektrijaamade värgi ja tuumaelektrijaama samamoodi siin samamoodi poliitik on jah, endine siseminister. Olles selle initsiatiivi juures noh, loomulikult poliitilist kapitali saaks ka sealt, aga teiselt poolt ma tuletan meelde, et selle uurimisega on tegelenud kaks komisjoni, üks on täiesti leivakomisjon, aga teine on riigiprokurör Kurmi. Samuti käib praegu ja, ja riigiprokurör Kurm ei ole poliitik rääkimata kapten Lauri komis. Nii et need on tegelikult mitu asja korraga, mis käivad siin erikompetentsiga, aga loomulikult eelkõige oleks vaja nagu tõde teada saada, aga aga mida aasta edasi, seda raskem on seda juba see, mis omal ajal noh, kriminaaluurijad teavad seda suurepäraselt, et kui algul jäi mõni asi tegemata ja siis pärast ei ole võimalik seda lihtsalt tagasi nii-öelda seda saada ja siis on, on rohkem oletused ja, ja võib-olla mätsimised ja, ja kõik muu, aga aga see, mis omal ajal jäi tegemata, see, seda ei ole võimalik taastada. Ja praegu jah, tõepoolest tõde tõde peaks huvitama kõiki, mida see maksab. Ja kas sellel on mõtet, see on omaette. Kui sa küsid, et kas, et kas Estonia vraki ülestõstmine võrdub tõega, siis, siis seda kindlasti mitte, aga samas kui me tõesti vaatame neid erinevaid raporteid, ma mõtlen, kas seesama Kurmi raport või siis leivaartikkel siis kindlasti ei saa mööda vaadata sellest et seda Estonia huku ikkagi ilmselt ei ole uuritud sama põhjalikult, kui, kui maailmas on kombeks teiste samasuguse kaaluga õnnetuste puhul ütleme näiteks kasvõi lennuõnnetusi ja. Ta on ikkagi seesama ikkagi, ma pidasin silmas seda, et, et miks ta siis põhja läks, needsamad need, olgu nad siis Mandrabed või ei, need, et küllap seal midagi oli. Ülestõstmine peaks näitama, mismoodi seal, kui palju neid auke on ja kas see raport, lauri raport, kapten laevas oli siis adekvaatne rahvusvaheline või mitte. Selles ongi küsimus, et nüüd asjaomased inimesed, kes on selle nende asjadega kogu oma elu tegelenud, kaasa arutult tuukrid ja, ja merendusteadlased ütlevad, et see ülestõstmine nagu vist ei anna midagi. Samas võiks ju minna alla sellisel juhul alla ja las see rauakolakas seal olla, sellepärast et ega see ei ole ka, kui räägitakse nüüd omaste tunnetest ja janust saada kõike teada, siis kujutage ette, kui see kui see roostetanud kolakas tõstetakse üles, missugune pilt selle pardal avaneb ja siis riided ümber ja, ja, ja ega see meeldiv vaatepilt ja, ja ma kujutan ette, missugune, missugune saab olema sele nii-öelda ühiskondlik mõju veel veel aastaid hiljem, kui, kui selle asjani lõpuks minnakse. Aga samas osad osad uhked ütleb, et jällegi, et need tööd on niivõrd keerulised seal all. Et see võrdub nagu avakosmosesse minekuga lausa, et, et see ei ole niisama lihtne, et lähed ja lähed ja uurid ja tuled jälle välja ja et see on. Et miks ta põhja läks, et needsamad ühelt poolt on olemas meil rahvusvahelise komisjoni nii-öelda materjalid olid, kus siis öeldakse, miks need aparellid ja kogu see lugu, eks ju, mida on väga palju räägitud, aga teiselt poolt on olemas mitmed sellised kõnekad vaikimised, olgu kui handi meistri miks suuruku läks, kes oli komisjoni algne esimees? See, et riigiprokurör Kurm, mis on väga tõsine mees on ka seotud ka praegu nende nende skandaalsete maa vahetuste uurimise ja mitte ainult eks, väga oluliste asjadega. Ja neid inimesi on veel veel, noh, nemad araabia siia vahele veel. Ja omaette küsimus on muidugi ka see, et kui, et kui tõesti peab ka paika selle komisjoni ametlik huku versioone ehk siis, et põhjuseks oli halb konstruktsioon, suurtoorium et sellele vaatamata Ta on selle laevahuku ümber, on väga palju erinevaid huve huvi, huvigrupp, et kui me peame silmas kasvõi sedasama kõiki neid jutte teatud kaupade vedamisest, relvade vedamisest ja nii edasi, kes siis omalt poolt on, on mõjutanud seda uurimist, et ei tuleks välja seedetegevus, mida selle laevaga tehti, et kõik see on ikkagi paratamatult testi varjutanud. Palju asju tuleb meelde mul kindral Einselni jutustusel, mida ta on rääkinud mul ja ka ajakirjanduses natukene. Et need on liiga palju, on neid, selliseid ja rääkimata, mida rahvas eritis mida rahvas tead või selle kapten pihti kadumine, see elab jätkuvalt see, et küllap ta kusagil ikkagi elab, eksju ja teised tegelased, kes nii, et seal on neid, neid küsimusi ei noh, liiga palju, aga, aga see vastus oleks ikkagi see, et kas ta nüüd üles tõsta või siis all vaadata, see on, aga see on jälle hauarahu rikkumisega seotud. See on see põhiküsimus tegelikult. Kas need, need inimesed, kes seal kajutites on nende jäänused üles tõsta, see on natuke teine asi eelkõige just see, et miks ta ikkagi läks, kas see raport vastab tõele või on seal? Igal juhul, kui tundub, et kui poliitik Leivo esitas selle üleskutse nüüd tänaseks on juba, ma ei tea juba tuhandeid kaugelt pealt 10000 allkirja juba selle selle toetuseks antud, et see laev tuleks üles tõsta siis see on tõesti niisugust politikaanluseks kõvasti, sest enne oleks ikkagi pidanud uurima nagu spetsialistidelt tõepoolest järele, et et mida see ikkagi annab, kas see annab soovitud tulemust, kas, kui me selle vrakki üles tõstame, kas siis me saame vastused kõigile nendele küsimustele, mis meid huvitab, või tõenäosus, et, et me saame neid vastuseid on, on ikkagi nulli lähedal. Kui poliitikud seda räägivad, siis nad arvestavad ikkagi oma poliitilise elu ja poliitilisi tsükleid, eks ju. Ja samas loomulikult saanaga sekti. Ja nad arvestavad ka sellega, et jälle asja järgi on ikkagi sotsiaalne tellimus. Kui on inimesi inimesi, huvitab see asi kui tabada see, kui poliitsungi poliitiku asi, tabad ära, mis ühiskonnas on ja ja selle selle harjal saada ka ise järele. Kui sa nii ütled ja see tõesti nii on, siis, siis on valijate hui nendele poliitikutele hinnanguid anda, ainult et populism on, on alati rohkem müünud kui nii-öelda sügavalt järele mõelda. Vastupidi, kui on ühiskonnas, seda võib vaadata nii ja naapidi, et kui ühiskonnas on piisavalt palju inimesi, kes tahaksid nii-öelda seda tõde teada, kas see nüüd on see tähendab, et selle laeva ülestõstmise on just see lahendus või midagi muud, siis. Ja nemad on valijat, see on õige koha poliitikuna, teen teised võivad öelda küll, et jah, populism, okei. Ja kui võib-olla selle kohta võib öelda ka, et see on hoopis töö tõelise demokraatia. Mis te arvate, kas meie kaitseväeskandaalis kaitseväe ja siis kaitseministeeriumi vahelises külmas sõjas on, on rohkem nii-öelda näilikust või tegelikkust? Kui ma küsin nüüd niimoodi Noh, tegelikult on ju, kui hakata tuletama meelde neid vastuolusid kaitseväe ja ja kaitseministeeriumi vahel, need on läbi aegade olnud väga teravad siin, tuletades meelde siin kindral Kerti, kes on pagendusse saadetud Euroopasse. Ja kunagine minister Andrus Öövel ja nii edasi, ja nii edasi ja need on sellised tsüklitena mitte päris regulaarsete tsüklitena nagu jätkunud. Ja sisuliselt miks see niimoodi on? Need on mõlemad sellised küllalt suure struktuurid, mis tegutsevad nagu paralleelselt ja, ja rivaalitsemine on kogu aeg käinud, aeg-ajalt on lihtsalt see see ja suitsu ei ole seal tõusnud, lihtsalt. Nii et selle koha pealt see on üks ja see on kõige olulisem asi. Teine asi on nüüd personaalia, et kas lahku kaitseväe juhataja Milline on tema nii-öelda isiklik roll või milline on need uued praeguse kaitseministri tri noh, oma nägemus, kumb on adekvaatsem nende asjade hindamisel? Teine tasand, eks ju. Ja kolmas on muidugi jälle seesama see poliitiline valimistsükkel läheneb, võiks ju. Mõlemad on erinevates erakondades omaaegsed, need nii-öelda lubadused, sest nii palju, kui ma tean Admiral kõutsi ihkasid praktiliselt kõik suuremad erakonnad ja kutsusid enda juurde ja pakkusid talle kaitseministri portfelli. Teine asi, kas te ise seda tahab? Andmetel ta isegi ei taha seda või ei tahtnud seda. Ja loomulikult see solvumine on, on kindla peale suur, muuseas minu teada ka isegi Reformierakond oli seda meelt tulega meile. Saadan sulle kaitseministri koha mingi aja pärast. Nii et aga need on sellised taustad, mida võib-olla palju ei teata. Et siin on vähemalt kolm sellist erinevat. Jah, kogu selle asja kurbloolises on ainult selles, et need välja paistab see väga niisugune inetu sõna sõjana just nimelt välja Eesti riigi piiridest välja. Et see annab teatava märgi eriti nii-öelda meie eliitväeosade kohta, mida võib need missioonil olevaid ju nimetada. Seda sisuliselt, et siin on nagu tegelikult nagu mäng on nagu natuke ebavõrdne. Et kaitseväe juhataja peab vaikima, kuna ohvitserina kõrgem ohvitserina, aga samas nii-öelda poliitikud või kaitseminister või üldse poliitikud, nemad ei, peaminister võivad rahulikult rääkida, sest poliitiku asi ongi rääkida ja nii edasi. Aga samas teades seda, admiral, elab seda üsna tugevalt üle või on elanud seda, et tsenter, selline ja ohvitseri ei saa rääkida. Nii et ma arvan, et peaksime ootama natuke, kui ta vabaneb sellest ametist ja siis me kuuleme kindla peale poliitik kõutsi käest asju, mida, mida praegu ta on sunnitud vaikima. No eks seal ole palju isiklikku solvumist, eks seal ole palju nii-öelda isikute sobimatust, aga, aga paraku vist see asi nagu on nii-öelda ideelise alusel natukene natukene vildakas ja ma tuletan meelde, et needsamad oma kaheksandat ja ega siis, ega siis ilmaasjata koos hõõrumine ei ole kogu aeg käinud, kordan ta rohkem nähtav ja kuuldav kui, kui teinekord, aga noh, siin kaitseminister Hansoni ajal oli ta vähem võib-olla kuuldav, sellepärast London ise ei olnud nii, ütleme nii konfliktne inimene või nihukeste isikuomadustega nagu nagu on praegune kaitseminister. Aga ega siis vastuolud ei ole kuhugi kadunud ja olles mõnikord kaasas käinud nii admirali ka kui kui ka muude sõjaväelastega ja kaitseministeeriumi ametnike poliitikutega kuulanud siis ega see asi on ikka inetuks kiskunud. Ega nad ei ole kunagi varjanud ei mundris mehed ega, ega ilma mundrite mehed, et neil on vastastikune antipaatia ja ja vahel on see päris niukseks inetuks, sõnasõjaks kätte kätte läinud ka avalikkuse ees ka ajakirjanike ees, mis, mis on nagu noh eriti imelik ja siis loomulikult paistab ta sealt välja ka kaugemale Eesti piiridest ja jätab mu pleki. Alates sellest, et meil mundrimehed nii-öelda räägivad ja teised lõpetades sellega, et kuidas Eestis ikkagi selle tsiviilkontrolliga tsiviilkontroll on NATOsse kuuluvas riigis ikkagi väga-väga tõsine küsimus. Jah, on oluline, ei ole naljaasi. Aga samas kogu kõike vaadata ajalooliselt sisuliselt nii-öelda see kaitseväe ja ohvitseride korpus on lihtsalt ei saa liiga palju rääkida. Et see on, selles mõttes on see, see informatsioon on nii-öelda kui sõna sõna vastu, siis on täiesti ebaproportsionaalne. Ja ja see on tegelikult ikkagi tõesti küsimus ka selles, et tegu ei ole ikkagi ainult nagu inimestevaheliste vastuolude Vaiga põhimõttelist vastuoludega, mis on eriti teravaks läinud. Läinud siis tõesti, kui, kui kaitseminister on on pärit erakonnast, kes toetab palgaarmeed et see külvab ka väga suuri pingeid. Kahjuks vist võib praegu nii-öelda, et kui kuna see tuleb, kaitseväe juhataja nimi on, on need suhteliselt nagu juba selgelt välja öeldud, ehk siis on öeldud, et praegu pühendatud sõjakoolide ülem kindral Ants Laaneots on see kandidaat, kes võiks siis nii-öelda riigikogus kõigile sobida ja kes võiks seal hääletamisel läbi minna. Siis kuule, kindral Laaneotsa, seda CVd vaatame siis noh, ega seal ka peale nii-öelda mitte, et mitte tema oleks konfliktne mees, aga mäletame, kui palju on tema isikuga seotud nii-öelda tulemisi ja minemisi, ta ei ole ka sobinud ei ühele ega teisele on vahepeal üldse pagunid nurka pannud ja teeninud hoopis erastruktuuris turvafirmas ja siis teel tagasi tulnud ja jälle olnud, kõrgel kõrge koha peal, peastaapi juhtinud ja nii edasi ja nii edasi. Et ennustada võib küll praegu seda, et ega need vastuolud kuhugi ei kao ja ja teada on, et ka Ants Laaneots on, on sõnakas mees olnud seda nii mundris kui ilma ja on olnud väga-väga hea aines ajakirjanikele, kes, kes kunagi ei ole intervjuust keeldunud ja alati oma arvamust avaldanud. Et kahjuks kahjuks need need asjad nagu, nagu vist jätkuvad. Ei taha ma siin loomulikult öelda, et Ants Laaneots ei ei kõlba selle koha peal oma isikuomaduste tõttu, aga, aga aga paraku paraku see olukord niisugune on, et nagu situatsiooni leevendumist, kuigi admiral kõuts läheb poliitikasse ja ja üks nii-öelda väga kompetentne hääl tuleb poliitikust poliitikute seas juurde. Probleemid ei tegelikult ei, ei kao mitte kuhugi. Sest seesama, see, see baas tähendab see kaks sellist rivaali rivaalitsevad ja samas ka olulist struktuuri ühelt poolt kaitse kaitsevägi ja teiselt poolt kaitseministeeriumi, kaitseväe peastaap ja kaitseministeerium eksisteerivat ja elavad oma elu rivaalitsevat oma elu tugevalt rivaalitsevat. Nii et see on see taust. Mulle ütles üks asjaga kunagi aga praegu seotud olnud inimene, et, et omal ajal 90.-te alguses. Ta võib olla ideede tasandil juba 80.-te lõpul, kui kui oma riik hakkas nagu terendama juba horisondil. Et arutati päris päris lahtiste kaartidega seda, et millist milliseid struktuure. Me vajame selles vallas, et kas teha nii-öelda tugev ministeerium ja väike, kuid niuke efektiivne peastaap või vastupidi. Aga noh, nagu Eestis ikka kombeks, tehti kaks ja mõlemad on suured ja võimsad. Ja kaks tugevat, kuidas seda öeldakse, kivi, head jahu ei jahvata, nii et seal on see, see on see tegelik sisu. Ilmselt ilmselt see nii on, aga nüüd on juba hilja midagi muuta. Ja noh, õnneks õnneks vist ikkagi tundub küll praegu tõesti nii, et et uus kaitseväe juhataja valitakse ikkagi kindralite hulgas see vee segamine siin õhuväe peastaabiülemaga kes avalikkuses tegelikult ikkagi väga tundmatu inimene, ta võib olla suurepärane ohvitser, aga aga, aga juba ainuüksi minu jaoks minugi tsivilistide jaoks väide, või näide sellest, et õhujõudude peastaabi ülem on ta vist ülem KT-d praegu aega Iraagis. Kui suur on meie õhuvägi, siis näitab see ära, nii et noh, et, et vist ikkagi maaväe hulgast peaks kaitseväe juhataja tulevad ka ütleme või siis mereväe, mis, mis on ka ju täiesti arvestatav jõud. Aga lõpetame, vaatame, mis edasi saab ja vaatame, kuidas kõik need probleemid arenevad, sellepärast et nad kõik edasi arenevad. Raudtee ostetakse õige pea ilmselt tagasi. Ja tuumaenergiat me hakkame ka tarnima mõnede aastate pärast, nii et vaatame, mis edasi saab. Täna olid siis Tigasson, err, ader anname täna siin stuudios ja saatel on veel kordus ka õhtul pärast üheksaseid uudiseid, nagu ikka ja öösel ka. Ja selle jutu lõpuks võib öelda, et, et nüüd vist ka tuul hakkab vaibuma ja, ja päike Tallinnas tuli vist lõplikult välja. Ilusat nädalavahetust.