Prokofjevi tagasitulek selline võiks olla järjekordse saate pealkiri. Oma eelmistes saadetes vestlesime sellest, kuidas Prokofjevi rändas paljude aastate vältel kodutuna Ameerika ja Euroopa kontinendil kahes New Yorgis, Saksamaal ja Pariisis ning pidas rasket võitlust oma kunstitõdede tunnustuse ja mõnikord ka elu eest. Nägime, kuidas selles ebavõrdses võitluses juhuslikud võidud vaheldusid ränkade kaotustega kuni viimaks heliloojat valdasid. Pettumus, kibestumine ja loominguline kriis. Üha tainevamaks muutus kojuigatsus ja siiras soov omaloomingulised jõud kodumaa teenistusse rakendada. Nii lõpuks. Ja lõpuks pöördub Prokofjevi kodumaale tagasi. Kuid miks enne ligi kümmekond aastat peab mööduma, kui helilooja taas oma jalanõukogude liidu pinnale asetab ja mikspärast veel aastat kuus ajamerre voolab, kui Prokofjevi lõplikult kodumaale elama asub? Miks loeme selle kohta Prokofjevi mälestustest? Kuidas see juhtus, et ma ei läinud kodumaale tagasi? Arvan, et peamine põhjus oli selles, et ma tookord ei mõistnud nende sündmuste tähtsust, mis toimusid Nõukogude liidus. Need sündmused aga nõudsid kaasalöömist kõigilt kodanikelt mitte ainult poliitikameestelt, vaid ka kunstiinimestelt. Mind hoidis kinni ka väljakujunenud elurütm, teoste väljaandmine, korrektuurid, kontsertide kuupäevad, soov tõestada oma õigsust vaidlustes teiste heliloojatega. Mitte vähemtähtsat osa mängisid perekonnaasjad, ema, pikaajaline haigus ja surm. Abiellumine, poja, sündimine. Niisiis olid aastate vältel tekkinud kümned nähtamatut köidikud, mis heliloojad sidusid. Kuid samal ajal kostis kodumaalt vastapandamatu kutse. See avaldus sõprade arvukates kirjades. Selles ta teoseid Nõukogude Liidus mängiti kirjastati, et ta loomingu vastu kodumaal laialdast huvi tunti. Otsustav hetk saabus 1926. aasta lõpul, kui Prokofjevi saab üheaegselt küllakutse Leningradi filharmoonia alt ja Moskvas tegutsevalt dirigendid sümfooniaorkestrilt, kes end nimeta esimeseks sümfooniliseks ansambliga vene keeles lühendatult pärssinud ands kavatsetakse korraldada rida kontserte Prokofjevi helitöödest autori osavõtul. Helilooja võtab kutse vastu. Järgnevad meeldejäävad sündmused on autor napisõnaliselt kirja pannud oma mälestustes. Sügisel, 1926. aastal algas kirjavahetus persimphansiga ja Leningradi filharmoonia ka. Jaanuaris 1927 sõitsin koos naisega Nõukogude Liitu, andes teel kontserdi Riias. 18. jaanuaril astusin Kosovis Nõukogude pinnale, aga 19. jõudsin Moskvasse. Võid kujutleda minu vaimustuse ja erutuse astet. Persimphansi juhid viisid mind jäätanud akendega autos metropoli võõrastemajja, kuhu varsti ilmusid ka vanad sõbrad jaskovski Terzonovski säradžifassaafias. Lepp, mõistlejevitš, sõittlin, börsi juht ja hing mind proovile viis. Siis kuulsin saali poole minnes marssi kolmest apelsinist. Ütlesid. Tempo on pisut aeglane. Mõeldised ketroov. Osutus, et orkester mängib minu vastuvõtuks. Isendite orkester tuli suurepäraselt toime, raskekavaga vastuvõtt Moskva poolt oli kaugelt rohkem kui silmapaistev. Viisi peale mängisin jaskovskiga priise. Teades, et autor on saalis, oli niivõrd segaduses, et autor algul ei tundnud oma helitööd ära. Kokku oli Moskva jaoks ette valmistatud kaks sümfoonilised kava ja kaks programmid klaveriõhtuteks. Iga kava läks kaks korda, järelikult oli kokku kaheksa kontserti. Moskvast suundusin Leningradi, kus esitati sama neli programmi ainult üks kord. Vastuvõtt Leningradis oli isegi palavam, kui Moskvas. Kontsertide vahel hulkusin mööda tänavaid ja kaldapealseid. Meenutasin õrnusega linna, kus olid mööda saatnud nii palju aastaid. Noored Leningradi heliloojad näitasid mulle oma teoseid. Neist väärisid erilist tähelepanu Šostakovitši esimene klaverisonaat ja Kavril Popovi septet etendusel armastus kolme apelsini vastu. Istusin kõrvuti Lonad särskiga, kes ütles, et küüdisõit on stiihia aga kolm apelsinipokaal šampust. Etendus läks hiilgavalt ja vastavalt autori kavatsustele. See oli kahtlematult parim kõikidest lavastustest. Pärast Leningradi andsin klaveriõhtuid Harkovis Kiievis ja Odessas ning veel kolm kontserti Moskvas. Te kuulete praegu Prokofjevi Tokaatakk autori esituses. Selg, klaveriteosel oli eelkirjeldatud kontsertidel kõikjal väljapaistev melon. Helilooja lahkus Moskvast eredate rikkalike muljetega, oli saanud uusi ideid, oli toimunud hulk huvitavaid kohtumisi. Siiski ei suutnud ta veel lõplikult lahti ütelda sidemeis läänega. Ees seisis balleti terasite esietendus, Pariisis oli lootusi lavastada ooperit tuli ingel, Saksamaal oli lihtsalt arvutult niite, mis teda sidusid Lääne-Euroopa muusikalise majapidamisega. Võrdlemisi suurt osa mängis ka orjalik sõltuvus kud häili noodi kirjastusest kel oli näiteks lepingu järgi õigus Prokofjevi kohtu alla anda, kui ta oma teoseid laseb Nõukogude liidus trükkida või isegi esitada ilma tasuta välisvaluutas Niiet Prokoffifelligi kuueks aastaks tariislaseks. Kuigi tal taskus on nõukogude pass. Järgmiseks huvitavaks tööks oli Prokofjevi le meile tuntud Diaagi levi järjekordne seekord viimane tellimus ballett kadunud poeg, milles see on võitud uuest testamendist. Pead küll lausa imetlema, teagi levi, selle kunstiga, hangeldaja erakordset fantaasiat süžeede otsinguil. Eile tellista Prokofjevi ekstsentrilise muinasjutu narrist. Sellele järgnes ballett ülesehitustöös Nõukogude liidus täna tantsu seeks evangeeliumi tähendamissõna ära kadunud pojast. Luuka evangeeliumi 15-st peatükk ei kujuta endast veel kuigi tänulikkuse seetballetiks kuid Siinai Darlibretistide leidlikkus ühevaatuseline balleti libreto koosneb kolmest pildist. Kadunud poja lahkumine kodust, ta seiklused võõrsil ja tagasitulek. Isa majast lahkudes kohtub kadunud poeg sõpradega, kestab purju joodavat ja siis paljaks riisuvad. Häbistatud ja alandatud nooruk pöördub pärast seda pattu kahetsedes koju tagasi. EP balletis peab olema ka armuintriig, siis on sisse toodud kadunud poja kohtumine kellelegi kaunitariga. Prokofjevi veetleb sees see eelkõige seetõttu, et siin on võimalik muusikas kajastada kangelase psühholoogilisi hingeseisundeid ja tugevaid elamusi. Helilooja töötab teose juures armastusega, muusika valmib kiirelt ja pingutusteta. Autor ise on oma tööga rahul. Vaatamata kõigele balletile siiski erilist edu ei ole. Kas on siin süüdi tegevuse lõtvus või ebaõnnestunud koreograafia, kuid varsti pärast esietendust Pariisis, 1929. aastal kaob kadunud poeg peagi lavalt. Unustatakse. 1000 pole siiski õnneks teose huvitav ja omapärane muusika kuna helilooja selle pea täielikult ära kasutas mitmetest klaveripaladest, eriti aga oma neljandast sümfooniast. Viimane kujutab endast balleti sümfoonilise kontsentraati. Esinevad kõik tähtsamad teemad, kusjuures sümfooniat, teine ja kolmas osa on balletist muutmatult üle võetud. Kuulamegi nüüd neljanda sümfoonia kolmandat osa, milleks on episood kaunitariga. 1929. aasta sügisel toimus Prokofjevi teine lühiajaline külaskäik Nõukogude Liitu. Haigete käte tõttu ta seekord pianistina esineda ei saa, juhatab ainult üht oma teoste kontserti raadios. Ühtlasi toimuvad läbirääkimised Moskva suure teatri direktsiooniga, balleti terasite lavastamise üle. Ballett on küll juba kavva võetud, kuid ilmselt on teoses palju niisugust, mis ei sobi, mis moonutab nõukogude tegelikkust. Autori osavõtul korraldatakse laiaulatuslik arutelu, mis kulgeb üles kruvitud tormilises õhkkonnas. Lõppkokkuvõttes materdatakse autor sõna tõsises mõttes maatasaballett, kvalifitseeritakse nõukogudevastaseks Anetuudiks. Jäätrocochyrit süüdistatakse peaaegu et fašismis. Balletikavast mahavõtmine veel enne esietendust oli muidugi õige samm kuid kahju, et keegi Prokofjevi-le ei ulatanud abistavat kätt andnud nõu, kuidas kujutada Nõukogude tegelikkust. Helilooja ise seda tollal ei mõistnud ega võinudki mõista. Välismaal viibimise viimasel aastail kirjutab Prokofjevi veel hulga teoseid kuid need ei lisada loomingusse märgatavalt uusi jooni. Auto neist ükskiga populaarseks. Märgime siinkohal neljandat ja viiendat klaverikontserti sümfoonilise tale orkestrile. Kaht klaveri, sanatiini ja tšellokontserti. Erinevat kohta omab siiski viimane välismaa ballett. Netril, mille helilooja kirjutas Pariisi kraamopera tellimusel 1930. aastal. Juba selle tekkelugu on küllaltki omapärane. Harjumi ja koreograafia koostas vahepeal surnud Diaadilevi lähim kaastööline, ballettmeister lifaar. Kusjuures see, et kui niisugust algul ei olnudki heliloojale anti orienteerumiseks ainult mingisugune abstraktne skeem mis sisaldas märkmeid, nagu siinkohal lüüriline pade töö, siin võimas tunnete puhang, mõtisklev meeleolu, kiired variatsioonid ja nii edasi. Valmis muusikale sobitati hiljem lihtsakoeline sündmustik. Ja see on järgmine. Sõdur armud talutüdrukusse näidatakse armastajate õrnu kohtumisi sentimentaalse ituid. Tüdruku isa aga tahab oma tütre anda naiseks teisele toimuvaid kihlusid. Solvatud sõdur tuleb kihluspeole peigmehega kahevõitlusse. See on balletidramaatiline kulminatsioon. Sõdur võetakse lõpuks kinni ja seotakse puu külge. Finaalis ilmub unistava muusika saatel tüdruk ja vabastab oma armsama. Muidugi ei suuda ka Prokofjevi kohati üsna andekas muusika sellist balletti päästa ja teos kukub läbi juba esietendusel. Olgu muuseas märgitud, et nimi nipril tekkis viimasel minutil, kuna seda oli tarvis lavakujundajatel, kelleks olid vene kunstnikud. Muud Ukrainaliku lavastuses pole, pole ka muusikas mingit rahvusliku koloriidi. Eluõiguse on säilitanud ainult orkestri süüt, balleti muusikast, millest kuuleme kahte osa. Kõigepealt prelüüd. Teiseks riiust seen. Ja siis jõuab kätte aeg, mil Prokofjevi põletab kõik sillad. Augustist 1932. Vaata Moskva heliloojate linnakomiteelt kutse asuda elama nõukogude liitu ja novembris samal aastal saabukkide Moskvasse ettuma saatus lõplikult siduda kodumaaga. Toome siinkohal ära Sergei Prokofjevi sõnad, mida ta ütles ühele oma sõbrale-Prantsusmaal kriitikule zeržmorele põhjendades oma ümberasumist kodumaale. Võõramaa-õhk ei ärata enamus inspiratsiooni, sest et olen venelane ja midagi pole inimesele kahjulikumat, kui elada pagenduses. Viibida vaimses kliimas, mis ta rassile ei vasta. Pean uuesti sukelduma oma kodumaa atmosfääri. Pean uuesti nägema tõelist talve ja tõelist kevadet. Pean kuulma vene kõnet vestlema inimestega, kes on mulle lähedased. Ainult see annab mulle seda, mis siin puudub. Siin ei saa olla rahul, kardan langeda Akadeemismi. Ja mu sõber. Ma pöördun tagasi. Jõudnud Moskvasse saab Prokofjevi peagi oma relvavendade, nõukogude muusikategelaste suure ja sõbraliku kollektiivi täieõiguslikuks liikmeks. Olgu märgitud, et Nõukogude muusikaelus toimus sel ajal olulise tähtsusega murrang. Likvideeritakse vulgaarse pahempoolse kallakuga heliloojate loominguvabadust piirav proletaarsete muusikute ühing. Tegevuse lõpetab ka teise äärmusse kalduv lääneliku orientatsiooniga kaasa ja muusikaühik. Veenõukogude heliloomingu arengut pidurdavate rühmituste asemele luuakse partei keskkomitee otsusega ühine nõukogude heliloojate liit mis loob eeldused Nõukogude muusika edasiseks arenguks heliloojate liidu laiahaardelise tegevusse lülitada aktiivselt kadrokofjas. Ta õpib tundma Nõukogude uuemaid kunsti saavutusi ja samuti kõiki elunähtusi nõukogude maal, et seda uut, suurt ja ülesehitavat kajastada. Oma muusikas tekivad uute teoste ooperites sümfooniat, ideed. Helilooja on nüüd oma tegevuses väsimatu, toimuvad arvukad kontserdid paljudes linnades hariduse, rahvakomissariaadi ettepanekul, hakata juhendama noori heliloojaid Moskva konservatooriumi aspirante nende kõrval õpika ise süveneb marksistlik-leninliku Essteetikasse. Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et Sergei Prokofjevi esimesteks õpilasteks olid praegu nimekad heliloojad aromaatsed Dorian Tyson, freenikov, Niina Makarova ja mitmed teised. Kõige raskem on Prokofjevi algul kontakti leida Nõukogude auditooriumiga. Kontserdid, kus ta esitab oma välismaal loodud viimaseid teoseid jätavad publiku enamasti külmaks kada. Senised suured austajad märgivad sageli, et Prokofjevi muusika on kuiv. Veider, arusaamatu pole kerge leida seda elustavat lätet, millest aastaid on eemal oldud. Päästjaks saab siin heliloojale filmimuusika oma esimese suleprooviga talle esialgu uudses, kuid põhiliselt hingelähedases kunsti valdkonnas näitab Prokovias, et temas pole veel surnud. Omapärane ja geniaalne vene kunstnik, kes mõistab oma rahvast ja suudab võita rahva südame. 1933. aastal teeb Leningradi filmirežissöör Flint Zimmer Prokofjevi ettepaneku kirjutada muusika kinokomöödia-le leitnant Kiise juritandjanovi samanimelise novelliaineid. Ei saa olla sobivamad ained Prokofjevi le komöödias on olemas kõik need komponendid, mis heliloojat alati on leedelnud. Peen satiir, teravmeelselt koomiline sündmustik, rahvuslik koloriit. Leitnant kiivne on satiiriline jutustus Tsaari-Venemaa paadunud rokratismist. Keegi sõjaväeametnik teeb juhusliku kirjavea ja kannab nimekirjadesse olematul leitnant Kiisa nime. Kohe hakkab tööle kõikvõimas bürokraatlik masina. Müütiline leitnant Kiise, kes eksisteerib ainult paberil, hakkab elama kujuteldavat elu. Ta määratakse uuele ametikohale, ta abiellub ja sureb. Filmis on vaimukalt kujutatud peterburi kasarmute olukorda 19. sajandi algul. Prokofjevi tuleb oma ülesandega suurepäraselt toime, ta mitte ainult ei illustreerib tabavalt filmi koomilist külge vaid maalib helides ka ajastut iseloomustava tausta. Kogu muusikat läbib peenelt tabatud rahvuslik koloriit, mis on iseloomulik Prokofjevi hilisematele teostele. Filmimuusikamaterjalist toob helilooja hiljem viieosalise orkestri süüdi, millega me tänase saate lõpuks põgusalt tutvume. Süüdi esimene osa Kiise sünd annab põhitooni kogu edasisele muusikale. Siin on valdavalt kohal peenelt parodeeritud rividrilli motiivid, millel on vastandatud südamlikke vene lauluviis. Kuulame näiteks leitnant kiire teemat, mis on kogu süüdi tähtsamaks juhtmotiiviks. Hoopis teistsugune koloriit on sviidi teisel osal. See kujutab endast tuntud vene romansi, kaebleb halli tuvike imitatsiooni. Orkestratsioonis on püütud säilitada 19. sajandi vene olustiku romansi, esitamismaneeri. Kolmas osa kannab nimetust kiire pulmad. Vastavalt sellele algab muusika piduliku raskepärase tervitus kantusega mis vaheldub kerge tantsulise pulma laulukesega. Süüdi neljanda osa muusikaliseks põhi kujundikson pidutsevate Brassivate Husaaride laul. Löökpillide klaveri ja harfi kasutamisega luuakse pilt metsikult kihutavast Troikast kuuskuljustega õlina ja kabjad laginaga. Viimases osas Kiisematused on kokku põimitud süüdi kõik eelnenud teemad. Need on seekord ainult antud karrigeeritud kurbusega, mis kokkuvõttes loob teravmeelselt humoorika pildi olematu leitnandi olematust surmast ja matustest. Eriti selles osas pääseb maksvusele ja sunnib imetlema Prokofjevi võrratu meisterlikkus taoliste huumori küllaste situatsioonide kujutamisel muusikas.