Tegevus algab 1957. aasta novembris prantsuse sadamalinnas serbuuris. Meie esimeseks tuttavaks saanudki noormees, kelle on üles kasvatanud tema ristiema Elis. Nüüd on vanadaam haigestunud ja tema eest hoolitseb noor tütarlaps Marleen Kiia. Ta töötab päevad läbi ühes garaažis. Ühes vaikses tänavas asuv päike, kauplus särburi vihmavarjud, mis kuulub nooruslikule ja kenale lesele madam emerile. Igal õhtul pärast töötadki poe juurde, et kohtuda oma armastatuga seadma Tammeneri tütar viib. Möödub kuu. Noored on otsustanud abielluda. Meri ei ole aga tütre kavatsusest põrmugi vaimustatud. Tema äri ähvardab pankrot. Jäki taoline vaene väimees ei suuda sellest päästa. Rahamurede leevendamiseks otsustab Nathan Emery müüa oma hinnalise pärlikee. Ta läheb juveliiri juurde, kuid kaup ei sobi, sest too kahtleb nii kalli ehteedasimüümise võimalustes. Korra päästab teemantidest spetsialist mossi, kassaaž. Getkestatuna viidi ilust ostatagi. Kivi on saanud kutse ilmuda sõjaväeteenistusse. Viimase õhtu veedab ta koos viiviga. Ees seisab kaheaastane lahusolek. Nad ei jõudnud veel abielluda, ent sellel ööl ei lahku nad teineteisest. Kui koidab hommik, algabki teekond Alžeeriasse. Selleni viiv tunnistab emale, et ta ootab last. Kolmekuningapäev ma Tanneri on palunud mossi Kassari õhtusöögile. Viiv vabandades end väsimusega, läheb oma tuppa. Piiritult armunud viivi, palub mussi kassaar Nathan emmerilt tema tütre kätt. Pool aastat hiljem selleni viiv, kuigi tõotab last, nõustub lõpuks saama mussi Kassari naiseks. Märts 1959. Kiienn saanud Alžeerias haavata demobiliseerituna pöördute tagasi oma kodulinna tuttavasse tänavast ei leia ta enam kauplust, särburi vihmavarjud. Ruumi on hõivanud, uus peremees. Oma ristiemalt kuulebki ette viib, on vahepeal abiellunud ja linnast lahkunud. Noormeest valdad, meeleheide. Marleen, kes juba ammu salaja giid armastad, on otsustanud majast lahkuda. Kuid kuna Elise tervisepäev-päevalt halveneb, palud kiidal jääda. Kee asub jälle tööle garaažis. Et ühel päeval tekib tal sõnavahetusperemehega ägestub ja lahkuvust paugutades töökohalt. Nüüd on tal jõudeaega ja selle veedata paarides. Di otsib unustust joomises ja valimatutes tutvustes. Ja kui ta lõpuks koju jõuab, teatab Marleen talle, et vana hea ristiema on surnud. On läinud mõni kuu elupõletamine ei toonud kiile oodatud kergendust ta on üksi ja õnnetu. Kamad liin on üksi ja õnnetu. Siis leiavad nad teineteiselt sõprust ja tuge, mida mõlemad nii väga vajavad. Nad abielluvad. Siis ma. Detsember 1963. Seega on möödunud enam kui neli aastat Tõnuristi ema Eliisi pärandusele peavadki Marleen bensiinijaama. Nad on õnnelikud, neil on poeg François. On jõululaupäev ja Marleen viib väikemehe linna, et näidata talle pühadeehtes vaateaknaid. Bensiinijaama ees peatub luksuslik auto. Autos istub viiv koos oma tütre François siga. See on ka kee tütar. Mälestused elustavad nende mõtteis. Geni paak on täidetud, hüvastijätt seekord aga teadmisega, et igaveseks. Kõlama jääb vaid nende ammuse lahkumislaulu nukker meloodia.