Kallid kuulajad täna valisime kuulamiseks ühe muusikalise hommikupildi norra helimeister Edward kriid armastas väga oma kodumaad, oma rahvast ja loodust. Sellepärast õhkub igast tema muusikateosest midagi norraliku ainult temale omast. Ühtlasi on aga tema muusikas palju seda mis teeb tema teosed lähedaseks kuulajaile kõigis maades. Kriigi peetakse üheks kõige populaarsemaks heliloojaks. Tema teoseid mängitakse ja kuulatakse ikka jälile. Kuulete muusikalist pilti hommik või hommikul meeleolu, nagu seda vahel ka nimetatakse. Huvitav oleks teada, kas teil tekivad kuulatesse mingid kujutluspildid, on see sügisel talve või kevadehommik? Kuulake loo algust ja katsuge otsusele jõuda. Mis ettekujutus teil tekkis? Minule millegipärast tundub, et tegemist on just kevadise hommikuga. Muidugi, muusika on kord juba säärane kunstiliik, mida võib mõista mitmel viisil. Raamatus, mida loete, on sõnades kõik selgesti välja öeldud või näiteks kunstniku maalitud pilt vaadates näeme kohe mida kunstnik ütelda on tahtnud ja mida ta kujutab. Muusikaga on nagu öeldakse, üldistatum, kunst, ta ei saa peaaegu kunagi mingit pilti või mõtet otseselt ja täpselt väljendada. Samas aga suudab muusika vist paremini kui ükski teine kunstiliik edasi anda meeleolusid ja tundeid. Ja mitte ainult üht hetke kujutada, vaid anda, et tunded meeleolud arengus kujutada seda, kuidas meeleolu muutub, kasvab ja areneb. Selles mõttes on kriigi hommik väga hea näide. Ka selles piltlikult öeldes juhtub palju, ehkki helilooja kasutab põhiliselt vaid üht ja sama meloodiat. See meloodia ise, aga nii nagu ta alguses kõlab, on hästi kõrge, puhas ja kuidagi värske. Küllap sellepärast mulle tundubki, et tegemist on just kevade hommiku muusikalise kulutusega. Nüüd aga asume tervet pala kuulama. See pole pikk, kestab vaid neli minutit. Ometi on Edward kriik selle lühikese aja jooksul osanud anda unustamatu helipildi. Kuulake, kuidas peaaegu nagu vaikusest sünnib õrn habras meloodia. Eks olles ärkab päev õhetama taevaserv, kust varsti hakkavad paistma esimesed päikesekiired. Pange tähele, kuidas esialgne vaikne arglik meeleolu areneb tõusu suunas kasvab ja laieneb. Hommikul meeleolus on midagi väga rõõmsat ja tugevat ärkab ja kogu loodus ning jällegi piltlikult öeldes algav päev otsekui tunnetab oma jõudu. Tõusnud päike on kogu looduse äratanud. Kogu loodus hakkab oma päevast elu elama. Nüüd tuleb pärast ülevat tõusu, kelle rahunemine saabuv päev astub oma õigustesse ja hommiku algusega seotud tundetõusuga leidub, imetlesime koitu ja päikesetõusud. See kiskus meid kaasa nüüd aga jämeda rahulikult vaatlema ja kuulatama. Või jah, kas pole see linnulaul, mida helilooja põhimeloodia taustal kujutab?