Kallid noored kuulajad, kas olete mõelnud sellele, et me käime elus sageli ringi nagu kurdid, see tähendab ei kuule midagi. Kuidas nii, võib mõni kohe vastu vaielda. Maju kuulan praegu raadiot, hiljuti lendas reaktiivlennuk siitkandist üle. Ajasin juttu kodustega või koolikaaslastega. Kuidas ma siis kurt olen? Mul on hoopiski terav kuulmine. Ometi käime elus tihtilugu ringi, nagu oleks Me kõrvad kõvasti kinni topitud. Nagu oleks sellepärast, et me ei oska kuulata, ei teritama tähelepanu kuulamiseks. Ja nii libiseb kihmi kõrvust väga palju märkamatult mööda. Heliloojad aga on säärane rahvas, kes oskavad ja tahavad kuulda jah, isegi teraselt kuulatada. Sellepärast ongi nad osanud helides jäädvustada nii palju pilte elust ja loodusest eriti loodusest. Metsakohin, ojavulin, merelainete müha tormimöll, vihmapiiskade ühetooniline krabin ja nii edasi. Eriti aga on heliloojaid võlunud linnulaul tahaksingi teile täna tuua kaks näidet, kuidas muusikas on kujutatud üht ja sama lindu lõokest. Ja näidata, kui erinevad on need muusikalised pildid. Kõigepealt vene helilooja Tšaikovski lihtne pala loo klaveripalade sarjast aastaajad. See on väike ja tagasihoidlik lugu, samas aga omaette kaunis luuleline. Kuulake niimoodi kujutab helilooja seda linnukest. Nüüd aga kuulame pala tervikuna. Kõigepealt mõned taktid hõljuvad sissejuhatust siis aga kuulete sedasama meloodiat, mis äsja kõlas. Pange tähele, kas jõulutunne nüüd tõuseb lõoke lindu ikka kõrgemale kõrgemale ja alustab oma laulu. Niipaljukest seda laulu oligi. Taas jõuame tagasi nende pisut nukravõitu meeleolude juurde, mis kõlasid alguses. Lõoke kevadekuulutaja säravalt heliseva rõõmsa lauluga lind. Ei tea, miks helilooja teda nii nukralt kujutas. Küllap vist sellepärast, et kujutas esimest üksinda saabuvad linnukest. Suur kevad pole veel käes. Talvejälgi on veel kõikjal näha ja ega siis pole veel ka täit kevade rõõmu. Nüüd aga teine, sootuks teistsugune muusikaline pilt lõokest ja tema laulust pärit rumeenia rahvamuusikast. Jaa, lõokest kujutab viiul. Eks ole kohe teine meeleolu särav ja oh seda liiri-lõõri ohlada rõkkavad heiskamist Sidinekesedinat. Ja nüüd kuulake, kuidas viiul lauset täpsest helendab lõõri kõrge sinitaeva all.