Ma ei tea õieti, kuidas on korraldatud klassiväline muusikaõpetus Eesti koolides praegu Winston kogu raskus langenud raskeroki raiumisele või kuidas seda kutsudagi tuleb jälle vanainimese jutt, mis algab sõnadega aga meie ajal. Ent ongi nii, et meie ajal, 30. aastal ja ka eelmisel kümnendil oli igas endast lugu pidavas gümnaasiumis sümfonietta orkestri ja soovijaile jagati õpetust mitmesugustel pillidel. Nii oli juba vabariigi algusaastail Tallinna reaalkoolis. Väga hea oli Tartus Treffneri orkester ja mu kodulinna Pärnu poeglaste gümnaasiumiorkester, kus tšellot mängis Tiit Kuusik ja flööti Harald Keres. Rakveres pani Jaan Pakk orkestris mängima, Arvo Pärdi. Hiljem 1900 viiekümnendail aastail kõiki nimetada ei jõua, kuid oma koolipõlvest ei unune. Kaks viiuldajat koolivenda, kes olid omavahel nagu ikka võistlejad. Ühel koolipeol esines solistina üks, teisel teine. Need olid minu klassivend Leon Lindau, kuulsa näitlejanna Liz Linda vennapoeg ja paar klassi eespool olnud Harri hunt. Esimene moodustas tantsupundi, kus pillimeheks sain minagi. Harri mängis seal kontrabassi. Muidugi kisti meid kõiki. Leon käis selle patu pärast Siberiski ära, juhatas aga hiljem Pärnus suurt jazzorkestrit. Arranžeerija kirjutas laule. Harri hunt võitles sinimägedes, riiulit seal vajab olnud. Hiljem mängis sümfooniaorkestris ja üks vahe, olime koos ka Eesti raadio estraadiorkestris. Tollal olid noorte viiuldajad armastatud esinemispalad, františecter kla suveniir ja vene Xibichi poeem. Mõlemad suhteliselt kerged mängida. Ent kõik püüdsid jagu saada Vitoorium tiitšardassist. See oli nagu oskuse proovikivi ja ikka, kui seda pala kuulen, meenuvad mõlemad koolivennad Leon ja Harri.