Eestimaa on väike maa, see pole meile uudis, ehkki meile pool sajandit sisendati, et meie idapiir käib vastu Hiina müüri. Cabole uudised sel väikesel maalapil on paljudes kohtades säilinud kodukandi kõnepruuk. Kuulan ja nagu kuulen, tuttavalt, ootavad ka nemad võro ja kihnukeelseid jutte, dusid vikerraadiost. Mulle lähevad eriti südamesse kihlase jutud, nende kõne Konju kõrvus lapse- ja noorpõlve Pärnust. Kuulus on virulaste lause, mees, mis dieed. Vahel unustan end tunnikeseks uurima kaheköitelist väikese murdesõnastiku. Ühel Kagu-Eesti tuttaval on kena perekonnanimi Gucats. Tuli välja, et Sangastes on see peerutule vari. Aga Harglas vigane pink. Kes teab, mis asi on kuke räätsik? Tarvastus hüütakse nii vallatut, last kammitsa ja kammitsas paneku kohta on sõnastikus tervelt 54 sõna. Öelge siis, et eesti keel on vaene. Pärnus öeldi susside kohta Pätud Aga Debora Vaarandi teab, et tema kodusaarel olid need pätid. Seda võiksin jätkata kuuest uudiseni, ent tulen parem selle juurde, millest tahtsin alustada. Olin kord ammu Võrus ühes poes, vaatlesin kellade väljapanekut ja ütlesin nägusele müüa näitsikule, et tahaksin osta ühe kella. Ratas abivalmilt, küsis mäenze. Pidin juba muigama, kui taipasin, et neiu räägib kohalikku keelt ja see on sama hea kui põhjaeesti keel. Siin kõlbab kuulata kaund, veisi, orkestrit, palaga, kella ühene tants. See sündis nii, et orkestrile oli ühes reklaam saates viis minutit enne kella üht kõik noodid juba mängitud kuid saade ei tohtinud jääda lühemaks. Peisi teadvustas siis, et kõlab pala vannuklagdžamp. Hakati mängima pluusi, mille 12 harmoonia skeem pidevalt kordub. Edasi tulid üksteise järel sisse solistid ja nende taustad, impraviseerisid ülejäänud kellelegi eestvedamisel korduvaid fraase, niinimetatud ritse. Lõpetuseks võeti paar-kolm uut riffi. Piisas, kui keegi korra ees mängis, kohe tulid kõik teised kaasa ja Lugoolisi valmis.