Möödusid nädalad ja varsti oli möödunud juba terve kuu metroorongi number 86 kadumisest. Valitsuse komisjon lõpetas juurdluse. Teated komisjoni tööst rändasid ajalehtede esikülgedel teisele Siisaga 22.-le leheküljele. Ja lõpuks kadusid hoopis metroorong ja selle reisijad ei tulnud tagasi. Kord aprilli keskpaiku sõitis tüpe luu esimest korda pärast rongi number 86 kadumist jälle metrooga. Tähistus sirgelt ja pingutatult esivaguni esimesel istmel. Ja vaatas, kuidas rööpad ja tunneli seinad vagunile vastu tormavad. Rong peatus kaks korda punase valgusfoori ees. Ja neil minutitel mõtlesite luu tahtmatult, kus on nende eest mööduv rong? Kas käänaku taga? Või hoopis teises mõõtmes? Mingist mõistmatust uudishimust ajendatuna soovist korraks, et välistatud printsiip osutuks ekslikuks. Ja ka tema rong satuks neljandasse mõõtmasse. Midagi taolist muidugi ei juhtunud ja ta jõudis õnnelikult Harvardi jaama. Kõigist reisijatest oli tema riskile ainus, kellele see sõit oli lausa põnevusreis. Järgmisel nädalal tegi ta samasuguse sõidu ja varsti veel ühe. Eksperimendina ei pakkunud midagi head, ei olnud enam kan nii erutavat kui too esimene. Debelov hakkasin juba kahtlema oma järeldustes. Maikuus kasutas ta juba iga päev metrood sõites lõi jaamast ülikoolini. Enam ei mõelnud ta sõidu ajal hallist käänulises tunnelist ja ruumi välistest rongidest vaid lehitses hommikusi ajalehti või luges referaate oma erialastest ajakirjadest Nendest. Kuid ühel hommikul, kui ta tõstis silmad ajalehelt Et midagi häirib teda? Rattad tagusid tuttavat monotoonset, rütmirong sõitis pöörangusse, mida tüpelluuuu hästi mäletas. Ta hakkas palavikuliselt meenutama, kuidas olid Charlesi jaamas istunud rongi meenutas Kendal jaama neiut, jäätis, reklaamid lakatilt ja vastu tulnud rongi, mis oli väljunud tsentrum jaamast. Ta heitis pilgu oma naabrile, kes hoidis põlvedel kompsukest hommikueinega. Kõik kohad vagunis olid hõivatud. Paljud reisijad seisid rikkudes määrusi, suitsetas mingisugune vaevatud kahvatu näoga noormees vaguni ukse juures sigaretti. Kaks tüdrukud arutasid elavalt oma asju. Eespool kiigutas noor ema oma poega. Veel edasi, luges üks mees ajalehte. Selle esiküljel kiitis reklaamkulutus Florida apelsine. Tüpelloo pilk peatus ajalehega mehel ja suure jõupingutusega surusta maha. Hirmusestu. Hakkas mees tähelepanelikumalt silmitsema. Kes ta on? Hallisegune brünett, ümmargune kolt madal laup, kahvatu nahk, ilmetud näojooned, jäme kael, hall triibuline ülikond. Kui CPU teda vaatles, peletas mees eemale kärbse, kes istunud oma vasakule meile kohale ja kõikus kergelt rongirütmis. Ajaleht, mida ta luges, oli pikuti kokku volditud. CPU vaatas vilksamisi oma naabrit ka sellel oli käes ajaleht, kui tänase kuupäevaga. Vaatas tagapool reisijaid. Üks noormees luges skripti, spordilehekülge. Neljanda märtsinumbrit. Ja veel peaaegu kümmekond reisijat luges ajalehti, mis olid ilmunud poolteist kuud tagasi. Tüpelluugar süles. Ta naaber vandus tasakesi, kui matemaatik müksas teda ebaviisakalt. Tüpelluu tormas vaguni lõppu. Ta tõmbas hädapidurit pidurit, kriitsusid läbilõikavalt. Rong peatus. Reisijad vaatasid rahulolematult lugu poole. Vaguni teises otsas avanes uks ja sisse astus sinises mundris mees. Tüpelluujandudele mahti sõnagi lausuda. Paar geen karjuste erutusest hingeldades. Konduktor, kes nägi matemaatikut esimest korda elus seisatas ja avas suu. Tõsine asi, torgin hüüdiste luu valjusti, püüdes oma häälega summutada reisijad rahulolematuse pominat. Kutsuge viivitamatult siia Källedžar. Torkin vajutas neli korda signaalnupule. Mis siin juhtus, pildista siis. CPU, nagu poleks kuulnudki tema küsimust. Kus te olite ta kyll pärista. Konstruktori näol peegeldus täielik hämmeldus naabervagunis. Kuid mis juh? Tüpe, luu ei lasknud tal lõpetada. Vaadanud oma käekella, karjus. Reisijate poole pöördudes, täna on seitsmeteistkümnes mai. Jäcell on 10 ning 10 minutit. Vaadake oma ajalehtede kuupäevi, süüdistype, luu, oma ajalehtede, Reisijad sumisesid erutatult. Ja kui nad üksteise ajalehti vaatasid, muutus sumin üha valjemaks. Tüpelloo võttis toorkini käe alt kinni ja viis ta vaguni lõppu. Kui palju on tegelikult, küsis ta. Tehke lahti, ütles tüpeloo, viidates esiuksele lasknud välja. Kus siin on telefon. Torkin täitis vaikimis käsu. Osutas telefonile tunneli nišis. Sinna oli umbes sadakond sammu. CPU hüppas välja, jooksis piki kitsas käiku seisva rongi ja tunneli seina vahel telefoni juurde teha. Valitsus. Andke mulle peavalitsus karjuste Telefonistile keskjaamast kuni ta ühendust ootas peatust nende rongidega süttinud punase valgusfoori ees. CPU nägi, kuidas rongi teiselt küljelt jooksis tema poole Källedžer. Ühendage mind vaikiga püüdiste torusse, kui oli saanud ühenduse peavalitsusega otsekohe. Ilmselt oli midagi korrast ära ühendatud. Ta kuulis, kuidas rongis kasvab rahulolematute häälte pomin. Selles kõlas hirmu. Hämmastust ja paanikat. Hallo röökistrippe luudelefoni. Hallo, erakorraline sündmus, häire, ühendage mind otsekohe vaikiga. Mina olen tema asemel kuuldus lõpuks liini teisest otsast. Vait tol momendil hõivatud on number 86 on leitud üldiste luu. Ta seisab praegu tsentrumis Harvardi jaamade vahel. Ma ei tea täpselt, millal ta tagasi tuli. Mina istusin sellesse rongid seal striidi jaamas ei märganud midagi iseäralikku. Oli kuulda, kuidas juhtme teises otsaski ahmis õhku. Reisijad, kuuldus viivaks torust käis väel. Kõik on elus ja terved, vastaste pealuu, mõned arvatavasti back endale seal trummijaamas rongist lahkunud. Ja kus nad siis ometi olid selle aja tüüpe, luu, käsi, telefonitoruga laskus pikkamisi jõuetult alla. Siis riputas ta toru hargile, jooksis tagasi rongi poole. Lõpuks selles suhtes kuidagimoodi rahustada reisijaid ja taastada kord. CPU märkas seda kohe nii nagu rong peatus. Tõrjudes reisijaid väsinud žestiga kõrvale, küsis white bluult. Kas nendega on tõepoolest kõik korras? Absoluutselt tõest. Ütlesite palu. Kuid muide, praegu on kõige õigem aeg viivitamatult sulgeda Palf kauni liin. Helja vastas, vaid 25 minuti eest kadus illustoniota otsesteri liinilt.