Selle kuu alguspäevil võttis Estonia teatri uus mikrobuss ette pika reisi kvartal Aarne Mikk, Mati Palm, Helju Tauk ja veel mõned huvilised kui sõideti läbi 1600 kilomeetrit, et külastada modest musserski. Lapsepõlvemaad. Alanud saade toob kuulajani kilde sellelt südamlikult reisilt. Meie vestlusringi avab Aarnemik. Selles, et meie väike grupp käis Naumogaaravas muuseas sünnimaal ja võttis osa muusikalistest pidustustest tema kodukohas, selles on syydi kindlasti kõigepealt meie jaoks kaks inimest. Helilooja muuseas ka ise ja tema loomingu tuline propageerija Jevgeni Nester enko. Jevgeni Neste ringkond kuuleme, et tihedamad sidemed Estonia teatriga sündisid poriscudunovi lavastamise läbi. Teatavasti otsustati meie ooperiteatris esmakordselt muusika ajaloos. Vale muu Sovski ooperi poriscudunov originaalvariant. See mõtte vaimustas Jevgeni investeeringuid niivõrd, et õppis selle nimirolli ära ekstra meie teatri tarvis. Ja kui ta siis lõpuks juunikuus tõesti siia tuli, viiskem, nägime millise niisuguse tõsidusega, millise vastutusega ta sellesse üritusse suhtus. Ja mulle tundub, et need mõlemad Borissi etendust vaid meie ja koduteadmiseks, kulminatsiooniks nii tegijatele kui ka publikule. Ja kui me siis pärast nagu Mõtteid edaspidise üle vahetanud, siis tema pöördus kohe niisuguse ettepanekuga meie poole, et väga tore oleks, kui ka teie esindajad siis niisugusest pärast originaalset tööd, muuseas, giga tuleks siis suvel sinna. Ta teeb seal sellist tööd muu seaski majamuuseumi ja sellega seotud niiskumultuuriste propageerimiseks. Nii et meie vabariigi esindajad olid esimesteks nii-öelda väliskülalisteks ses paigas, siis ütleb Jevgeni listeerinko, et just meie läbi muutus kohalike ettevõtmine üleliidulise tähtsusega sündmuseks. Jaa. Ja A. Järgnenud reisi sihtkohta oli esimene asi tutvuda modest mussorski lapsepõlvekoduga. Jevgeni meister enko ja muuseumi direktor Tatjana Jermakova olid lahked selgitusi jagama. Riiklik muuseum mussarski mail loodi 1968. aastal. Selle eelkäijaks oli üks klassiruum siilidesse koolimajas, kuhu õpilased jõudumööda kogusid suure heliloojaga seotud materjale. Muuseum riiklikuks sai, tekkiski küsimus, mida siin näidata. Muu Sorski elupäevil polnud õieti midagi säilinud. Peterburis heliloojal kodu polnud. Siin elas ta enamasti sõprade juures. Sünnimaja kaarevus oli hävinud, ema kodul, Noomavas aga uued peremehed. Tatjana hirmakuvalt kuulsime, et homomõis oli siiski hästi säilinud ja seepärast alustati just siit. Läinud aastal toimuski restaureeritud peahoones muuseumi avamine. See on nüüd nõukogu, temal ainus muussowskile pühendatud muuseum. Jevgeni neisterenko lisab, et leitud on ka muu Sovski sünnimõisa üks tiibhoone mis omal ajal veeti naaberkülla, nüüd aga kavatsetakse ennistada. Taastatakse aed, tiik, rajatakse monument. Nelja aasta eest oli siin vaid üks põhieksponaat, kaunis loodus, mis toitis helilooja fantaasiat. Siis täna on muuseumil kena kogu mussorski ja tema perega seotud esemeid ja materjale ning selle kõrvalrikas ekspositsioon Mussurski muusikaelu kohta kogu maailmas. Meister ise on toonud ja kogu maailma nurkadest, kus ta on käinud kõikvõimalikke materjale, selle muuseumaks, kaasas partituuri, afisse, lovitšansybot isikliku pühendusega, uue redaktsiooni, partituuri. Veel mitmed eksponaadid seotud ooperiga Boris Kodonov. Ühe huvitavamana näitas Tatjana makova neile helilooja pühendusega albumit, mille ta kinkis oma õele Boriss kodunovi esietenduse mälestuseks. Kui muuseumi juhataja haruldase soojuse ja ja lihtsusega oma asjasse suhtub ta Diana hirmakova, näita siis meile seda noodikest mustaski esimest oopust, polkat, mida on trükil kunagi on mõned eksemplarid ja millest nad ühe lõpuks siis ka oma valdustest saanud. Ja loomulikult nende soov, et kuidas see võiks kõlada. Helju Tauk oli nii tore ja efektne, lehest lugeja kohe mäng selle polka meile ja ka muuseumitöötajad. Ja vaevalt olid jõudnud selle polka esimese ettekandmise lõpetada. Jooksime kõrvalruumist. Moskva raadio esindaja palus veel korraldada polkat esitööka Moskva raadiot võimeliseks hobus ühte ära kuulata või ette mängida. Sellel sõidul jäidki kõige olulisemates kohtades sellest sõidust nimetamine muu seaski sünnikohta jõudmist. Kasutasime juhust ja sõitsime läbi ka Puškini mägedest Puškini Mihhailovski kojast kus me polnud peaaegu keegi käinud. Ja paremal pool oli hämmastav selle looduse tasane, avar ja ikkagi suurejooneline ilu. Ja kui me küll kiirustamisi, aga ikkagi väga innukalt ja õhinal vastu võttes läksime läbi pargi, kus puskinud mediteerinud ja kus tema on jõudu ja sisemist intensiivsust nagu enesesse laadinud loomingu jaoks. Ja kui me siis olime muu seaski sünnimaadel, siis tuli mõte järjekordne tõestus, emotsionaalne tõestus sellele. Seal mängib loodus loov isiksusele ja tema loomingule Loomingu kõige sügavamale tasakaalule, tähendab, see ei tähenda mitte, et loomid peaks olema rõõmus või noh, me käime väga hästi, kui palju tõsisem maagiliste mõlema suurmehe teostes Nende teoste sügava sisemise tasakaalu jaoks, mida on üldse vaja, et, et looming püsiksid, see suur oleks. Edasi me käisime seal mõlemal pool ringi ja me olime ju ka ise lahti vastu võtma, muidu me poleks nii kaugele sõitnud läbi nii kuuma suve ja pärast nii pikka ja rasket tööaastat. Mul tuli mõte sellest, kui tähtis on eestundja ja eesvaataja ja kaasahaarav ja meie kõikide jaoks noh, me sõitsime bussiga läbi muu seaski, isa mõisaala. Ja, ja me sõitsime ilusal pehmelt küntlikul maastikul suure järve lähedal. Edasi mossed helilooja, ema sünnikohta ja tema endagi kasvu ja hilisemate külastuste kohta. Vaatasime see kõik oli väga kena ja ometi kuivõrd teistmoodi see kõik hakkas kõlama meie jaoks, kui me tegime suure laulja ja usukski väga tõsise austajanisterenkoga sellise jalutuskäigu samasse ümbrusse, kus me olime just läbi sõitnud ja kui tema meile vaimustusest jutustes nendest paikadest ja kui ta meile näitas seda kohta väga kauni ja avara vaatega künkalt, kuhu tema kavatsust mööda oleks tore rajada monument helilooja kujuga siis järsku Meie suhe vaadata, aga muutus ka väga palju aktiivsemaks, poeetilisemaks erutavamaks. Ja võib mõtet edasi viia isegi sellele, milleks meil on vaja interpreet või isegi milleks meil on vaja muusikaloomingut ka see on üks elu nagu eest tundmine või ette läbielamine ja meile selle elu kätteandmine, milleks meie oma väiksuses mitte alati võimelised ei ole üldse mõeldes, mister Encole on hämmastav, tema, mitte üksi muusikaline isiksus vaid ka tema tegev isiksus, tema kui kodanik või tema kui ühe õilsa ideest võitleja, mille eest peaks siis muusik võitlema, kui mitte muusikalise ideest. Ma mõtlen, et kui see sõit Meile jääb üheks väga toredaks elamuseks, on see ka väga hea. Aga oleks lõpmata tore. Kui see optimism, mida sisendab minister enko, kirurg, võiks öelda see tema suure tundega armastus helilooja vastu, tahtmine tema mälestuse heaks midagi ära teha. Tahtmine mustaski suurust. Meie ja, ja hilisemate järeltulevate inimeste jaoks edasi anda see peaks nagu arvatavasti meis kõigis edasi Ma mitte ainult meie endi eestlaste mustaski harrastuses vaid ka Eesti muusikaelus ja tema talletamises tema edasiviimises, tema jällegi nagu eest vaatajatena eestundjatele, teiste muusikahuviliste ette toomises. Et muustovski jaoks on nii vähe veel ära tehtud ühtema mälestuse säilitamise mõttes. Võrreldes nüüd Tšaikovskit, Puškini või mõne muu mõne kunsti suurkujuga on minu arust tema jaoks seni veel liialt vähe tehtud ära. Tegelikult see muuseum, mida me külastasime, on alles päris loomisjärgus, kuid ilusam sealjuures see, kui suurejooneliselt tahetakse siis tema kodukanti taastada taastatud sünnikodu koos seal veel mõnede allesjäänud puudega nüüd aiad, tiigid, kõik tahetakse restaureerida. Et saaks muuseas ka jäädvustatud. Nii nagu On tšakovsklik linn kuskil kuskil kooris seniskune entusiasm mustaski kodukoha restaureerimiseks, aga muidugi eelkõige Nester enko poolt. Minu jaoks muuseas, on olnud kuidagi alati vene heliloojate hulgas eriline konservatooriumi õppeprogrammis muidugi sai veetud läbi kõik vene põhiliselt heliloojad, kuid asudes õppima Moskva konservatooriumisse ma valisin just mustaski möödunud sajandi heliloojatest, kui mulle nagu kõige huvitama, kõige väljapaistvam muutnud Tšaikovski kõrval helilooja. Ja nüüd seda enam oli see väga rõõmustav. Ma sattusin meie väikesesse kollektiivi esindama Eestit ja oli võimalus laulda osa võtta siis muustki pidustustest pidustusteks on võib-olla seda veel arvan imestada. Sest pidustused alles võib-olla hakkavad tulema edaspidi nii festivalide või millegi muu sarnase näol. See, aga praegu oli alles algus. Esimene suurem kontsert muuseas keetöödest ja nagu sisene praeguste parimate lauljate osavõtul ma nagu Jevgeni nes Drenko ja tillenaabrassaal, pluss veel Minni koormascast. See mustaski ettevõtmine tõepoolest ei, ei ole ehk veel muuseas kid pidustuste mõttes, mis on ikkagi eriti rahvarohked ja võib-olla kära, rikkadini võib-olla ka natuke liigagi ette valmistatud tõeline muu seaski pidu võiks isegi omamoodi nagu perekonnapidu või nii, tähendab, seal oli küll päris hulga meie jaoks ootamatult palju rahvast, aga no see oli ikka enamasti kohalik rahvas ja sissesõitnud Moskva muuseas austajad ja nende lauljate austajad, kes seal esinesid. Aga õhkkonderi poolest sellise rõõmsa ja õnneliku perekonnapeo õhkkond. Ja muidugi meil on väga hea meel, et meie saime sinna viia kaasa esitamiseks, mitte lihtsalt mustlaskit, mis on isegi suur vaid et Mati laulis just neid lõike poriscudunoomist, mis nüüd nendest tavapärastest, meie esimeses Etegantavas redaktsioonis erinevad. Ja kuigi see oli järgmised keskendunud ja, ja väga tõsine muusika ja tundus küll esialgu, et läheb päris vastamisi kõige selle päikesega ja puude latvade vahelt, sealt kaugelt läbi siledama järvega jäälahed õhkkonna paljaste säärtega. Aga tegelikult minu meelest meil oli küll väga hea kontakt nende inimestega, kes seal kuulasid ja sattus ka niimoodi hästi, et oli kaasas Mati Palmile üks muuseas esimesi teoseid, tema oopus, kaks. See on selline rõõmus joogilaul, mis muidugi sellel peol erilist rõõmsalt vastukaja tekitas ja ka oli natuke lustilisemaksja hoogsamaks lõpuakordiks. Meie väikesele esinemisele. Mosserskile pühendatud muusikapäeva põhisündmuseks oli pärastlõunane suur kontsert kus Nõukogude Liidu rahvakunstnike Jelena obrast, Soova Jevgeni Nesteerinko Me, Mati Palmi ning Moskva kammerkoori kõrval esines ka kohalik folklooriansambel mis tegutseb muu Sovski muuseumi juures ja laulab helilooja kodukandi laule. Tradideedekesed, kes oma ülesandeks peavad rahvalaulutraditsioone edasi kanda ja selle nimel praegu kooliõpilastel oma kunsti õpetavad, võeti publiku poolt soojalt vastu. Ka Elena ogas Soova nautis oma publiku rolli siiralt, kiites esinenuid meie muusika läteks. Aluseks. Jelena pärast Sova, kes oli mustarski sünnipaigas esmakordselt kõnelised ta on paljudel välisreisidel maailma eripaigus kogenud suurt austust mussorski vastu. Ta ise sõitis rõõmuga siia, et teha kummardus sellele maale sellele rahvale, kelle seast on võrsunud suur helilooja. Meil ei ole kahjuks helilinti Jelena obrast Sova suurepärase esinemisega seal kontserdil, seepärast kuulame Moskva kammerkoori Vladimir miinin juhatusel, kes just äsja meie vestluskaaslaselt hulga kiidusõnu pälvis. Koos Jevgeni direnko käsitatakse muu Sorski seatud vene rahvalaul, tõuse päike, punane, Oo. Mul oli see muidugi suur vastutus ja suur au, teiseks ka nii praeguste maailma juhtivate Nõukogude lauluta. Ka ühel kontserdil esitada ahjust vene autori teosed. Võib-olla praegune Muzlovski kodukoha publik ei ole veel nii ette valmistatud. Tavaliselt nad on võib-olla veel vähe kuulnud oma geniaalse kaasmaalase teoseid kuid nende sügav entusiasmi, austus, see on väga märgatav ja ja tuntav, sest vabaõhulaval laulda sügavfilosoofilisi tõsiseid muusikalisi teoseid ei ole mitte vähe ette valmistatud publikul kerge vastu võtta, kuid minu suureks üllatuseks oli see, et tõesti vastuvõtt oli väga-väga soe, võib isegi öelda tormiline. Kuigi see päevane tegelik esinemine, Ta oli oluline meile kõigile, siiski ma tahaks väga meenutada ühte niuksed improviseeritud minikontserti ainult nii juhuslikudele kaasa tulnud kuulajatele mustaski ema majas selle mõisa peahoones, seal sõbralik, praegu niisugune kollane valgete aknaraamidega maja künkal vaatega väga suurele, väga ilusale järvele. IRL ise arutasime omavahel, et oleks väga tore olnud esineda selle maja järve pole avatud rõdul valgete sammaste vahel. Väga rahvast oli palju ja ka ehitatud esinemise kohta oli niimoodi kõigiti sobilikke külas hästi. Aga õhtune siht oli kange tahtmine, me tegime seal majas proovi ja külas hästi kange tahtmine nagu veel korraks muuseas juurde minna ja siis me läksimegi enne õhtusööki korraks sinna meie eestlaste grupp ja mõned kaasa tulnud Moskva kammerkoorist. Ja sellest suures elutoas väga suurte akendega, väga õhulises valge klaveri taga. Siis Mati Palm laulis veel, ta laulis paari meie lemmiklauludest muu seaski tsüklistima, päikeseta esimesi väga intiimseid, väga enesesse pöördunud laule ja mõnda muudki ehk linnatulede paistes. See oli muidugi üks kulminatsioon, kuigi väga vaikne teie jaoks kogu selle seisu jaoks. Jevgeni Nesterenko pöördus tänusõnadega Estoonlaste poole. Koos muuseumirahvaga tundis ta heameelt Aarne Miku toodud kingitustest. Muuseumis on nüüd fotosid, afisse ja muid materjale muu seaski teoste esitamisest Eestis. Kõrgelt hindas ta Mati Palmi ja Helju Taugi esinemist. See muusika kõlas mussowski kodus esmakordselt. Ja lõpuks ma loodab hügieeniliste renko, et see päev ja kõigile, kes sel päeval muu Sovski koduaias olid, kes esineja, kes kuulajana kauaks meelde ja et alustatud üritusest kasvab kaunis traditsioon. Et muu Searski looming, mis kõlab maailma kuulsaimas kontserdi- ja teatrisaalides on jõudnud tema lapsepõlvemaile siia, kust kõik on alguse saanud. Viibing. Kõrgemaid. Ja meil oligi väikene salasoove ette polegi mõtet, kuni hakkaks peale, puhasta, läheks kopst kaudu edasi, võib-olla kunagi jõuaks selles sünnipaigas etega kogu muutukski entusiastide poolt kogu tema loomingu, mida on võimalik seal teha. Ja tõepoolest, nagu hiljuti autlemati panime, ütlesite see pidust või see festival või ükskõik, kas muusikapäev hakkab ilmselt oma lõpliku kuju alles võtma, sest alles paar aastat sellega tegeldakse ja on kindlasti ministri poolt äärmiselt toreda, väitis oma kolleegi renobrassova kaasa, miini kammerkooriga, meid sinna palus. Tema unistus on tõesti anda seda juba üleliigne kõlapind sellele üritusele. Ja ilmselt järgmisele aastal 1981, kui möödub 100 aastat muushowski surmast, siis on juba nendele esimestele kividele juba väga loogiline ja ja õige veel panna uusi plokke juurde. Ja meile räägiti Velikije Luki laste muusikakool, mis kannab muuseas nime ka tema sünni ja surmapäevadel märtsikuus korraldavad selles saalis Väikse kontserte ja ja konkursse, nii et, et see, see hakkab kindlasti elama koguma niukses, võib olla mitmekülgses kui selliseid inimesi, entusiastid nagu tõesti Nestor enko sellel oma käe on külge pannud. Ja võib-olla tõepoolest nagu romantismimõttelised tunduvad muuseas, heaks on tehtud suhteliselt vähe. Ja olukordade paratamatus oludest, sekkovskija ruubistina, mõned teised kaunimad ja siledamad klassikalist heliloojad läksid kiiremini nii rahva kui ka kunsti metseenidega kaudu populaarsemaks muuseumid loeti kogu aeg natuke niiskeks, vaeseks sugulaseks, pool harituks muusikuks. Teda ei võetud kunagi väga tõsiselt. Ja nagu raamatutel ja teostel oma saanud tunduvad muuseas ka aeg on tulnud ja hakkab tulema, sest et kogu selles ära lakitud maailmas mitte ainult muuseas, kui ka teiste autode puhul on tunda seda tendentsi järsku meile tundub kohutavalt kallina ja sügavamale selliste meeste looming, kes erinevad teistest. Ma usun, et ei saa ka vene muuskerige kõrvutada. Ta küll võttis midagi sealt eelkõige tagada selle kõne ja muusika intonatsiooni, kukku, suusatamisele, selle rahva meeldivuse. Tunnete sügava põhjani jõudis kõige terviklikumalt vistike jooni jõudnud tänaseni. Tema aga, nii nagu meie loomski Mart Saar või mõni teine mees, kreek oma kaasajal ei olnud nii väga vastuvõetav. Natuke ajast ees liiga palju. Kui talente on väga terav, teravate kontuuridega, siis on talenti korrusega, enamasti mõjub ikkagi ärritavalt nendele, kes selle tualeti kõrval elavad. Muidugi võiks arvata, et me räägime muuseas kiht ja võib-olla peaksime rääkima ka Eesti muusikast ja kus on nii väga palju teha ja kus ka meie pole veel jõudnud taevadeni, kuigi sellest on palju kõneldud ja sellest unistatud ja, ja võib-olla varsti jõuamegi. Aga seal on peale selle, et sa oled väga suure kuskil kaudu, me lähme ise paremaks ja arvatavasti saame paremini aru ka ise oma kõige ürgrahvuslikumast kunstist. Veel üks asi, kui me tagasi jõudsime juba võrumaine ja läbi selle pealetuleva hämara ööl Tallinna poole sõitsime, siis meil kõigil oli tunne, et, et koduma ja see väike kodumaa on iseäranis ilus siia pärast reisi tagasi sõites. Ja nii on ka meie Kursti elamustega, et tuleb ikka jälle sõita eemale, et paremini näha seda, mis on lähedal. Selle kõikjal ja kõigile tuntud vene rahvalauluga lõpes kontsert mussorski ema koduaias. Nii lõpeb ka meie saatemuusikapäeval käisid Helju Tauk, Aarne Mikk, Mati Palm ja Tiina Mattiisen.