Tere päevast hea raadiokuulaja, kes juhuse tahtel teadlikult oled häälestunud oma vastuvõtja ooperigurmaanide lainele ja tasus ära sellepärast, et tunnikese veedame toreda ooperimuusikaga ja meil on ka üks väike võistlusmoment siin selles formaadis. Ja meil on toredat võistkonnad nagu ikka, ehkki seekord pisut tult. Üks võistkond on täies koosseisus siin Tallinna stuudios ja ka teine võistkond on poolitunud, nii et mina siin Tallinna poole peal, aga minu võistkonnaga kaaslane istub tegelikult hoopis Tartus ja, ja võtab meie saatest osa ja kuulab kõike seda, mida teiegi. Raadiokuulaja. Aga teeme siis kohe otsa lahti. Tõnis, kui sa lubad, et kuna minu külaliseks kutsutud külaliseks on veetlev daam ma kõigepealt tutvustan teda ja tegemist on siis kas muusikust linnapeaga või linnapeast muusikaga. Proua Laine Jänes, tere laine. Tere kõigile. Ja et kuna meil on, me ei ole kunagi varjanud, et meie saate formaat on salvestatud, siis on ilmataat teinud tempe ja, ja seepärast kahju, et, et me ei saa sinuga seal silmsides kõrvuti omanid punkte anda. Aga kuidas Tartus läheb, aga kuidas Tartu muusikaelu ja ooperielu? No minul on ka neeme väga kahju, et sa ei ole Tartus, sel juhul oled alati teretulnud siia Tartusse, ükskõik mis puhulgas raadiosaatesse või lihtsalt tulla vaatama meie ilusat ja armsat linna, sest Tartus on asjad päris hästi. Tartu on väga ilus, täna hommikul astusin oma koduuksest välja, lihtsalt imetlesin seda loodust ja ümbrust, mis selle ööga juhtunud oli. Ta oli lihtsalt muinasjutt. No aga juba järgmisel nädalal oleme Estoniaga Tartus ja siis loodame kohtuda ja ka sind meie Treviate etendustel näha. Täpselt nii, ma olen selle aja juba ära planeerinud. Tõnisele kena sinu sinu sõna. No minu sõnaga korraks vahele, tegelikult tahaks isegi veel praegu mina omalt poolt öelda laine sulle, tere tulemast meie toredasse saatesse ja ma tean, et sa oled üksinda stuudios sead sul nii väga kurb ei ole, siis tea seda, et juba täna siin Tallinnas läks õige mitu tervitus sinu poole teele nimelt Jansa, kellega me istusime hommikul kohvikus ja ma ütlesin, et sa tuled meile ja igatahes saatis sulle palavat palavat tervist. Kuule, suuremad tänud ja tore sind kuuldadeni. Aitäh sulle, aga nüüd on mul tarvis pöörduda nagu meie meeskonna meie võistkonna poole ja selliseid me neljakesi siin oleme. Neljas salapärane külaline on mul, ma arvan selles mõttes hea abiline, et kahepeale kaks mehe mõistust mõtlevad välja küll nüüd igasuguse hea seletuse, miks see ooper nüüd kõige parem on, miks ta just selliselt, nagu ta nüüd kõlama kohe hakkab olema hakkab. Nimelt minu kõrval istub praegu Indrek Pertelson. Tere. Tere. Ja miks me just Indreku valisime siia, sest et indrek on mees, kes tegeleb alaga, kus on tarvis ka mõistust lisaks jõule ja meie nimega me igal juhul seda, seda meelt, et ooperimõistus, need käivad küll käsikäes ja ja ma usun, et meil on hea tiim ja vaatama, et me teeme head otsused. Aga kuna meil tegelikult võistlusest juttu tükk aega käib, siis hetk tagasi kostis ka esimene lugu, mis ka võistluses osaleb. Ja nii kummaline, kui see ei ole, kui me siin Ekstra kummaline, 200 t, et valiti Eesti lugu minu meelest selles ei ole midagi kummalisse, on väga tore ju, sa tahtsid öelda. Ma tahtsin muidugi seda öelda, et meie siin kaks nädalat tagasi neljakesi tegime suure otsuse ära, et endal võiks olla see võidulugu, aga kes jah, mäletavad me kutsusime ise meelega raadiokuulajad hästi hoolega sekkuma meie võitlusse ja meie arutelusse. Ja nüüd tuligi välja niimoodi, et siis Evald ava pikerlased. Oli lemmiklaine, seal võeti ära nüüd võimalus ära. Ja kõige, kõige toredam lugu on see tõepoolest, et nii nagu satside esimestes taktides soe äratundmisrõõm valdas minu hinge ja, ja mõtlesin selle peale, et kas tõesti see lugu sai tänu publikule esimese koha, mis, mis oli ka minu jaoks üllatus, sellepärast et mina eelmist saadet ei kuulnud. Ma ei kuulnud ka seda, et see lugu üldse võitluses oli või võistluses. Ja siis seda kuulates silmade eest jooksis mul läbi. Mu lapsepõlv, sest ausalt öeldes selle looga õnn meie juurde jää, meiega algasid ju kõik algavad Vanemuise teatrietendused. Naljakas on see, et see lugu on helisenud mu hinges ja peas väga kaua aega enne seda, kui meil üldse teada sain, mis lugu see on? Tegelikult õppisin seda Vikerlast eemaldama Vikerlast ooperit tundma alles muusikakoolis, nii et enne seda olin juba hea 15 aastat käinud teatris ja seda kõike kuulnud. No enne kui sa üldse teada saad, millised meie järgmised lood on, kindlasti on sul üks eelistus kindlasti juba siin paika pandud. Aga Indrek, kas judoka Tani omaselt annad musikaalsed, annad ebamusikaalselt praegu need esimesed minutid igal juhul on näha, et sa oled selline vaikselt süvenenud ning ei ole sekkunud, meie jutuajamist segas ooper on sulle. Mida see sõna sulle tähendab? Ma kusjuures mõtlesin selle peale, mida ooper võiks tähendada sellise paadunud spordiinimese jaoks näiteks või, või selle mätta otsast vaadatuna, aga ma arvan, et kõige olulisem märksõna, mida võiks välja tuua, on meeletu pühendumine. Ehk noh, kui võtta ka muusikamaailmas, eks ole siis selline jaotus või, või üldse igasugune valik. Ilmselgelt popmuusika ja rokkmuusika, eks ole, kasvab veel. Ma mõtlen, kuulajaskond ja see niisugune leviala. Ja kui me vaatame panust või vaatame seda tööd seal taga ja sellist noh, nii ühtepidi annet kirglikkust ja, ja sellist süvenemist asjasse siis minu jaoks ooper tähendab just sedasama kõike kokku, et see on meeletu pühendama, see on asjade tegemine nii keskendunud pildis, kus iga päev Sa pead tegema olulisi tähtsaid valikuid mis iganes olmetasandil, emotsioonide tasandil ja nii edasi. No ma mõtlen nii et on olnud võimalus isiklikult igav olla ja ka praegu Annely Peebuga ja Anneli on rääkinud loomulikult palju sellistest inimlikest valikutest ja soovidest, kus sa, kas sa tahaks jäätist süüa, ei saa seda teha, või kus sa tahaks midagi veel süüa või midagi veel teha, ei saa seda teha, sellepärast et järgmine etendus nõuab sinult hoopis teistsuguseid. Veel kord näiteks valikuid ja vormisolekut ja nii edasi ja needsamad harjutustunnid hommikuti õhtuti kõik see kokku, noh, üks on muusika, teine on, eks ole, näitlejameisterlikkus mängida erinevaid rolle ja sa saad seda mängida siis, kui sa oled selle pildi endale sisse loonud, eks sa elad sellesse sisse, see on tegelikult esid Nad Finesse nii elaval kujul, et publik siis tunneb ja rõõmustab seda kuuldes ja vaadates Meie külalise Indreku suus saime nüüd teada, mida lauljad teha ei tohi, nad ei tohi jäätist süüa, aga ma arvan, et edaspidi saame ka küsida, ma ei tea seda, võib-olla tohivad. Anneli, ütlesite, ei tohi teha seda teada, Allen ütleb seda, me läheme saatega edasi, ei ole hea, Tõnis, sinu valik on järgmine ja ilmselt ma saan jällegi aru, et pühendusega lainele. Ja laine laine juba eemalt vist muheleb võib-olla tõesti natuke pühendusega lainele, sest laine, sa oled ju ka koorijuht ja ooperimuusikas ei ole mitte ainult selline, et suured staarid üksinda laulavad ja saavad palju raha, vaid ka ooperikoor on olemas. Ooperikooride hulgas on päris selliseid huvitavaid elulisi ja mõnele isegi väga meeldejäävad viisijupikesi. Omal ajal, kui Verdi kirjutasime ooperit, siis õhtuti rahvas juba õhtul lauliselt ooperikoori kõrtsis, kellele ja meil muidugi päris nii lihtsalt see asi ei lähe, et kõik need ooperikooride rahvalt kohe pähe meelde jäävad, aga aga ikkagi Verdise ja tal on välja öeldud ja sedakorda ka ooperikoor tuleb Verdi loomingust nimelt trubaduuriks on mustlaskoor, kes räägib ühel väga elufilosoofilisel teemal, arvan, et kuulame ära ja hakkame siis alles arutama. Nii koorse kuulatud ja nagu ma ütlesin, elulisusest asjast, mustlased laulsid ja jäi muidugi ütlemata nii palju Ljubljana ringhäälingu sümfooniaorkester ja Ljubljana, täna Ringhäälingukoor esitasid siis mustlaste sellise hümni elule, kus minu meelest ma nii palju tahaks siia juurde rääkida, väga õige, mõtteliselt mustlasmeestelt välja öeldud, sest tavalise kipume mustlaste Tarmo maad, noh, nemad nomine elavad kuidagi ripparapaiaydee, teevad mingeid imelikke asju, aga tuleb välja, et elu kõige tähtsamad asjad on meil paigas. Elu, perekond, kodu ja siin oli siis sellele, et ei saa miski asi parem olla, kui. Ja naine suurepärane ja siis ma saan tõepoolest aru, et pühendusega siia Tartusse väga tore on seda kuulda, aga ma usun, et järjest rohkem peavad naised päris suured raskusega selle peale mõtlema, kuidas ikkagi olla see hea naine, et kui nüüd filosofeerida niisugustel üldinimlikel teemadel ja erakordselt raske on ise endale öelda, et näed, ma olen hea naine, ma saan hästi hakkama, et järjest rohkem tahaks kuulda, et mehed ütleksid oma naistele. Ma tahtsin öelda, aga sa ise ei peagi seda ütlema ja see olekski kummaline. No vahepeal tuleb tunnistada, et eks enesekriitilisus asi, mis kipub ka segama, nii et kui sa ise ennast kogu aeg piitsutad ja ise mitte kordagi ei ütle, et tead, ma ei tohigi eksida ja et, et ma olen ikkagi inimene või midagi sellist, et siis on ka väga raske elada nii et iseennast ka vahepeal kiita, aga parem on, kui teised seda teevad. Aga tuba, tuur on selline ooper ju, et juba pealkiri ise ütleb, et see on üks üks mees, kest Rubatuurina kaunitele naistele kauneid sõnu ütleb ja laulab. Et nüüd ooperiteema juurde ka nagu tagasi tulles. Äkki siis mina küsiks näiteks Indreku käest, et kas sina ka mõnikord laulujoru ajad või, või Anderson? Ta, Tamm oli vist selle asja nimi, millel ta võistled, et kas mõned mõnikord mõned helid aitavad sul mingi mingi rütmika, aitab siin või, või on see täielik vaikus sinu peas? Ei ole muideks Chado tulemust saab kindlasti rütmika ambil parandada. Kindlasti siin ei tea neid kõiki termineid, aga üks sihuke väike näide väiksest uurimisest või hobi uurimist on see, et On küsitud paljude gruusia treenerite käest, et mis on gruusia maadlejad, edu saladus, kui nad nii noorelt maailma teenina tulevad olümpiavõitjateks maailmameistriteks. Viimane näide oli Ateena olümpialt, Aleksei kaalus kaheksateistaastane kutel olümpiavõitjaks, mis on nagu ilmselgelt selline kõva üllatus, siis nad ise sellele väga palju vastust anda ei oska, aga, aga üks vastuseks olla seal, et kuna Gruusias on traditsiooniline rahvusmaadlusnimega Chida hooba, mis on üle 800 aasta vana ja seda tehakse kogu aeg gruusia rahvusmuusika saatel. Eks seal alati siis kohalik orkester või see muusikaline kollektiiv, kes seal seal kõrval ja, ja vastavalt siis. Ja see meeskoor selle juurde veel gruusia koor, jää. Ja mõte on selles, et ta viib siis loomulikult sind sellisesse rütmitranssi, mille mõjul see siis eks ole, tood välja kogu oma sellise sisemise jõu ja väe, ütleme nii, et see on olnud üks vastus, aga ma vastan ka, et ilmselgelt allub judos liikumine teatud rütmika või küsimus on, kas sa kasutad seda või sa ei kasuta seda. Head sõbrad, ma tahaks vahele öelda, Indreku jutt innustas mind, kohe inspireeris tahaksingi tegelikult üles kutsuda meesterahvaid võtma eeskuju truba tuuridesse järjest rohkem, et mulle tundub, et kui praegu mõelda selle peale, kui palju siis mehed ikkagi oma armastatud naistele näiteks sedasama laulukest õiges rütmis õigel ajal esitavad, mine tea, võib-olla meie elu oleks üleüldsegi parem, kui me üksteisele rohkem laulaksime. Aga mul niisugune professionaalse kretinismi niisugune tunne tuli ka siin peale, kui ma kuulsin seda häälset koori, et võib olla ja mõtlevad inimesed, et küll seda reaalselt on hea ja lihtne laulda, ma mõtlesin lihtsalt selle peale. Meenutasin aega, kui sain oma kooriga aktiivselt töötada, et kõige raskem on laulda ühehäälselt ja seda nii filosoofilises muusikalises mõttes. Sest ühehäälselt see tähendab ühemeelselt, see tähendab ühekeelselt igas mõttes ja üldiselt sooviski inimestele ümberringi, et mõelgem rohkem üksmeelselt. Laine, kas sa tead, mis ma tahan sulle öelda? Mul oli see mõte, et see on unisoonis, koor ja koorile kole raske laulda ja ma lootsin, hingesid, kes sa tood selle mõtte välja, sa tõid ja ma olen sulle nii tänulik. Ma mõtlesin tõesti selle peale tegelikult ooperikoor ta ei ole nagu kõige tüüpilisem kool peaks olema ikka selline korralik nelja kuuehäälne asi, see on väga raske ooperile koopia koorile laulda, nii et läks pihta. Kui poliitika saadetes oleksid ka inimesed nii üksmeelselt ning saaksid. Neeme, sa tabasid naelapea pihta, Ma tahtsin vihjata sellele, aga nii otse ei tahtnud ma öelda. Aitasid mind. Samadest asjadest laulda ja tore, meil on muusikasaade ja hea raadiokuulajaga, sinul on võimalik sellest osa võtta ja mõjutada meie meie siis otsuseid. Nii ka tänase saatega juhtus, sest tänu teile eemaldava Vikerlased jõudis ka jällegi meie nii-öelda sellesse listi. Aga teil on selleks mitu võimalust, kas saata postkaart Rahvusooper Estonia trassil või emailile info ät opera, punkt ee või võib-olla kõige lihtsam võimalus kohe tunni aja jooksul peale selle saate lõppemist, helistada telefonil kuus neli üks null üks viis null ja öelda oma nimi ja pala, mis teile kõige rohkem meeldib mingi jätta loomulikult ka oma kontaktandmed, sest on teie vahel ootamas loosimist ohtralt väga üllatuslikke kingitusi. Jätkame saatega edasi ja eelmine lugu oli, oli pühendusega lainele. Siis järgmise loo tahaks mina esitada pühendusega Indrekule. Mille laulis Ivo Kuusk ja Assisteeris talle Väino Puura Sharplessina ja tegu oli teadagi Putšiini ooperis Madame patakslai selle toreda pinkertonierioosoga, kus ta saabub tagasi Jaapanisse, kus ta on mõned aastad tagasi võtnud endale naiseks Ühe geisha aga selle maha jätnud, Ameerikas uuesti abiellunud ning nüüd tuleb tagasi ning ta ju ei julge enam selle jaapani naise silme ette ilmuda, et jaapani, jaapani teema oli siis ka vihjega sulle Indrek, et kas sa pead selliseid situatsioone näiteks ka tänapäeval võimalikuks, tundes Jaapanit, tema kultuuriolustikku? Üks-ühele vastata on raske, aga Tuues filosoofiline taust siia siis jaapani kultuuris au mõiste on väga tähtis ja eriti läbi mehe perspektiivi noh ilmselgelt tegemist maskuliinse kultuuriga või väga paljud asjad on üles ehitatud läbi mehe vaatenurgaelule ja, ja Ma arvan, et paljud printsiibid au kaotamise osas või, või siis selle tasakaalustamiseks on tänaseni jaapani kultuuris täiesti olemas. Et need samad harakiri mingil muul moel või, või, või siis loobumised, lahkumised ja nii edasi, et see aumõiste on kindlasti endiselt oluline. Töötab noh, võib arvata, et teda on palju vähem, võib arvata, et neid nuge millega seda tehti, eks ole, paar sajandit tagasi, sellisel moel ei ole ja neid ei, üldjuhul neid ei aktsepteerita. Tegelikult seadustikud on kõik uued, Euroopa seadustikule seadustikele väga sarnased, aga mõte on igal juhul selles, et jaapanlase eriti mehe jaoks käituda väärikalt ja olla selles elus lõpuni nii-öelda hobuse, selles on väga oluline. Saine sina daamina naisterahvana kindlasti madala pateflai ooperiga, aga need teemad ei ole sulle võõrad, seal on tegelikult ju tegemist noh, niivõrd õrnade teemadega just nimelt seesama, milles Indrek rääkis au ja ja ütleme, see naise naise koht ühiskonnas ühelt poolt, aga ka väga võimas selline traagiline moment, mis on seotud lapsega ja lapsest loobumisega, et äkki äkki oskaks sa niimoodi vastata, et kas me nagu täna päeval peaksime neid teemasid puudutama ja ütleme ka ooperietendustes inimesi nende nende teemadega puudutama või häirima? No ma alustaksin tegelikult natuke kaugemalt, enne kui tulevad need traagilised hetked on ikkagi olnud midagi ilusat ja enamus ooperites on ju kirjutatud armastusest või sellest, mida armastus põhjustab või siis ei põhjusta. Et see on niisugune minu naiselik vaatenurk sellele teemale, et ma ei ole kunagi madam patra flai ooperit vaadates seda muusikat kuulates asunud filosofeerima niisugustel niisugustel ühiskondlikel teemadel, mida oli erakordselt huvitav kuulata praegu Indreku mõtisklustes. Ühelt poolt on minu jaoks hästi erinevate kultuuride kokkusaamine Ameerika Jaapani, Jaapani kultuur, millest ikkagi peaaegu midagi ei tea, võib niimoodi öelda, võib-olla mõned inimesed, kes on, olen seal käinud või ütleme, ma usun, et indrek läbi judo kindlasti rohkem selle filosoofiaga kursis. Aga tegelikult ta on meie jaoks kauge nii kilomeetrite poolest kui ka arusaamise poolest ja ja mis seostub Jaapaniga? Minule seostuvad vot niisugused koturnides Kymonutega naised, ma ei tea, miks see tuleb mul silma ette ühelt poolt niisugune arhailisus ja traditsioonilisus ja niisugused kindlad reeglid ja teisalt kohutavalt innovatiivne maa, viimane uudis ju, kui me räägime emadusest või vanemliku, sest see, kuidas Jaapanis pandi tööle siis robot, kes lapsi hoiab ja ja robotile saab isegi emaili saata, et öelda, mida ta seal lapsele peab ütlema või siis ma mõtlesin, et see on küll äärmusest äärmusesse ühelt poolt traditsioonid, armastus, suhted ja teisalt nii kohut tav kaasaegsus või ehk juba tegelikult tulevik. Jah, ja sa ütlesid, et selline hästi erinevad asjad kokku pandud ses mõttes lisaks veel juurde selle Putšiini oskuse, tema kirjutas ju Euroopa muusika. Ameerika jaapani suhtele valas sellesse meeletud tundeid romantikat juurde, Putšiini ei ole selle ala meister, kes oskab pisarat ja tunnet väga värviliseks teha. Nii et üks kummaline operase Madam Butterfly siin on tõesti koguma maailm kokku pandud ja püütud kogu sellest maailmast sellised valusad ja hingeminevad olulised asjad kokku tuua. Ma tahaks veel meelde tuletada niisugust lugu, mida Jaak Joala minu meelest kunagi laulis pater flaya pater sai ja, ja kui ma seda lugu kuulasin siin praegu raadios, siis tuli mul järsku see meelde, et seal on ju niisugused sõnad, et kauaks meelde mulle jäi ja pisarad vaid ta silmis nägin taas, et ühesõnaga et ema, ema, siis Viistiaatrisse lapse ja nii edasi ja mul tuli muideks meelde, kuidas ema mind teatrisse viis ja ja Vanemuises tõepoolest segaetendus, sel ajal, kui ma päris päris väike olin ja Ivo Kuusk laulis seal pinkertoni ka siis, et erakordselt kaunis, valges kostüümis ülikonnas ülikonnas ja nii et tookord Silvia Vestmann laulis keissot ja, ja Ivo Kuusk laulis pinkertoni, nii et see oli päris tore elamus. Ja ma arvan, et ei ole juhus, et Me Putšiini ka meie saates päris tihti kõlab, sellepärast et tegemist on ühe tähtsama võib-olla emotsionaalsema ooperiheliloojaga üldse, aga juhiksin nagu tähelepanu, nii saate kuulajate kui ka külaliste tähelepanu aedelt huvitaval kombel tegelikult neid süžee sitkus Putšiini kasutas nii-öelda Euroopa olustikku ei olegi nii väga palju, ta viib ikkagi sellistesse eksootilistesse maadesse need sündmused, Turendad toimub Hiinas. Vaata Gray tegevus toimub Jaapanis. Et mu küsimus kalaine sulle algselt oligi laiendatud, nagu sellest, et kas meie nagu õhtumaised inimesed, et kas meie läbi selle, et kas me, et tegevus toimub kuskil kaugel kuskil teises ajas, teises võõras kultuuris, et kas me saame sellest aru, tähendab, kas need teemad on universaalsed, läbi muusika või ma tean tegelikult vastust ette juba. Muidugi ma ei tea, mida sa arvad, et ma vastan, aga minu jaoks on see pigem niisugune allegooria, tähendab ega kui palju me muinasjuttudest aru saame täpselt, meil lihtsalt tekivad mingid seosed ja ma arvan, et see võibki, noh, see on minu meelest vastused. Et igal juhul igasugune kultuur, teist kultuurimõjud tab inimest mõjutab emotsioon ja minu meelest on erakordselt oluline see, missugused mõtted tekivad ja tunded tekivad inimestel, ükskõik missugust ooperit siis vaadates või seda kuulates plaadilt või kusagilt raadiost. Et igal juhul muusika mõjutab inimest ja, ja kui me tahame teda mõjutada, siis ma ei tea paremuse suunas. Siis me peame läbi allegooria katsuma seda teha. See väga ilusat, et muusika või ooper on tegelikult muinasjutt täiskasvanutele ja omamoodi Putšiini. Võib-olla siis oli nagu selliseks tõlkijaks, kes tõlkis õhtumaisele inimesele või Läänemaisele inimesele arusaadavas sellises muusika keeles need lood pärast, et kui see oleks olnud jaapani rahvamuusika või tulendati puhul Hiina rahvamuusika, siis vaevalt, et me oleks need ooperid sellist populaarsust võitnud. Maailmas. Ja tuli veel üks mõte, te rääkisite, et kõik kirjutavad kusagilt kaugelt ja ma hakkasin praegu ist endas mõttes läbi laskma, kas ükski, kes heliloojatest seal üldse kirjutanud, sündmustada oma koduõue peal ja mulle tuli meelde praegu ainult Reigi õpetaja tuvi poolt ja kas keegi üldse maailmas eriti kirjutab maja sündmustest, ikkagi otsitakse see lugu sealt kaugelt kas muinasjutust või siis vanast ajast või igal juhul kaugelt maalt ja ta peab olema. Paadi Indrek on terve oma elukutse leidnud kuskilt hoopis teised jumalalt. Huvitav, milline spordiala see võiks Eestis olla, kui see oleks selline eesti mees, et on see köie tõmbamine või, või mis asjad meil siin Eestis üldse logistiline maandus olnud läbi aegade? Eesti maadlejad sajandivahetusel eelmise sajandi vahetuses olid ju selgelt Euroopa juhtival Malled kreeka värk, kreeka-rooma maadluse, Eesti vaba, aga ei olnud vahet tegelikult ka testida. Kogu raskejõustik oli selgelt Euroopa kaardil number üks, kaks täiesti üheselt mingit kahtlustki. Kuulge, mina arvan, et eestlaste traditsiooniline spordiala on ikka kukepoks. Üks lause. Ei, vaat seal tegelikult seda peakski ütlema, sest meil on väga sõbralik jutuajamine praegu olnud, aga meil on, tuletame meelde võistlus kui meie seda tegema, täpselt, kui me seda praegu üles ei saa korralikult tõstetud, siis raadiokuulajad tund aega peale saadet, kohedel võimalik kõik oma mõtted ja arvamused välja valada telefonile kuus, neli, üks null üks viis null. See oli praegu kiiresti öeldud, pärast räägime ka sellest veel, kuhu saab saata selliseid läbimõeldumalt ja ja sügavamad arvamused. Aga ma arvan, et äkki. Jah, meil on ka selline väga eripalgelisi muusikapalu teile täna Lasteaed, twickerlased on kõlanud selliseid number üks Verdid rubadurist oli, oli ooperikoor ja viimati kõlas siis putšini ooperis Pattersoni pinkertoniaaria. Aga Lähme nüüd oma oma võistlusega edasi ja võistluspala number neli, nüüd aga hoopis teisest ooperist charskonoom paust ja metsistoffelise aaria Nicolaike Eurovi esituses. Me oleme ooperid ikka kirjeldavad sellist headust ja meil on siin olnud õnn õue peale siin ja ja ilu ja lootust ja, ja kõike seda, aga nüüd oli siin üks niisugune paha poiss ja vana Lutsifer, eksisime fistoffele, sisekes väidab, et maailm on, on tema kätes, et selline kurjuse dimensioon on, on nii-öelda ka siis sellesse täiskasvanute muinasjuttu seekord sisse toodud, et et ei ole vist vaja. Väga tark inimene, et märgata seda, et maailmas hetkel seda ei ole, just mitte vähe. Et kas minu jällegi selline retooriline küsimus, et kas selle nähtuse või selliste nähtuste näitamine jällegi laval, et kas ta on, kas on eetiline ja kas ta võiks kas ta võiks inimesi nagu aidata seda kurjust ära tunda võib-olla vä? Mina arvan küll, et on eetiline sellepärast et ega see on kõik elust enesest, tähendab see on ju meie ümber ja, ja eriti imelik oleks. Seda ei tahaks näha või varjaksime seda ja, ja kui see jälle järjekordselt niisuguste võimsate sümbolite kaudu, mis päris selgelt selles, kuna Faustis on esile toodud nii läbi muusika helikeele kui ka kindlasti läbi lavakujunduse ma kujutan ette, kuidas seda kaasaegselt võiks, võiks lavastada läbi kõikide nende tehniliste efektide, mis, mis tänapäeval võimalikud on. Aga kui rääkida kurjusest meie ümber, siis tegelikult on hirmutav iga päev kuulata, kui palju inimesi on sõdades tapetud või et kuidas terroristid jälle kuskil midagi toimetasid. Ja kui ma täna lugesin mingit uudist Pariisi lennujaama töötajad võivad ka olla terroristidega seotud, no siis on nagu tõsine tõsine hirm selle tulevikku ja turvalisuse ees, et ma ei tea, kas ooperis vaates tasub rääkida terrorismist, aga kuna see meie ümber kahjuks on ja me reisime palju ja, ja maailm on avatud, siis tegelikult noh, see on, see on realit teed ja selles samas ooperis siis kurjuse ja valguse ja headuse, nagu öeldakse, selline vastandamine ja ja üks naine margariita seal selle kõige vahel ja keskel, siis see ongi elu. Nii et ärme tegelikult ooperis küll korraliku moraalilugemist otsi, sest et ma hakkasin mõtlema suurema ooperit toimuvad ikkagi lõpevad ekse mõrvaga. Enesetappude arv on ka seal päris suur protsent, aga siiski ei ooperi, õpeta inimestele elamist, ooper pigem toob sellise hästi mingi värvilise kihi sellest elust üle ja paneb iga inimese mõtlema, kuidas tegelikult oma eluga tuleks hakkama saada. Mul lainel üks küsimus, jaa, palun kui sellest kurjuse teemast nii palju räägitud, mis. Laine, mis teie arvate, mis on kurjuse allikas kust kurjust sünnib? Noh, ma pöörduksin selle klassikute poole, kunagi on ju Dostojevski öelnud, et inimene ongi sünnist saadik kuri ainult ta suudab oma elu jooksul seda kuidagimoodi varjata, ehk siis et see on meil kõik juba veres. Tolstoi omakorda ütles, et inimene sünnib heana ja maailm tema ümber muudab tema kurjaks. Ehk siis, kui niisugused klassikud juba selle teema üle vaagisid ja, ja vaidlesid ja mõtlesid, kuidas need asjad tegelikult on, siis kindlasti ei ole mina see prohvet või see ütleja, kes ütleb, et jah, asjad on nii, ma ei tea, on vastus. Aga vastus oli küll, hea on. Ma, ma muidugi pakuks ühe versiooni siia, kui, kui see vastus oli, ei tea. Pakuks versiooni, et see on tegelikult meie nendesamade iseenda sees kasvatatavate hirmude kogum, mis, mis kasvab ühel hetkel selleks kogumiks, mida me siis näeme kas siis meie enda peres või külas või linnas või kultuuris siin või sealpool piiri. Ja ta on tegelikult üks suur osa teadmatusest mida ta päev hirm selle eest, mis on meie homme valik ja nii edasi ja nii edasi, ehk tegelikult mõtted, kõik, mis on sellega seotud, võiksid aidata sedasama kurjust natukene leevendada või vähendada. Ehk siis sinu ettepaneku, need peaks hirmuga hakkama saama, kuidagimoodi sellest hirmust lahti saama, on see nii? Täpselt nii hirmu lahti laskma. Teatrisõbrad mul on ütlemata hea meel, et nendel teemadel arutate siin praegu, ehkki need on rängad teemad, aga tegelikult noh, ooperikunst ja, ja miks mitte üldse teatri, muusika, kunst ja kunsti üldse noh, ongi ju tegelikult selleks, et provotseerida selliseid selliseid mõtteid inimesel. Ja ka need teemad, mis võib-olla on lihtsustatult optiliselt teinekord ooperis Shedes edasi antud, kui on inimene valmis juba arutlema nendel teemadel, kas siis sisimas või nii nagu meie siin praegu teeme ümber laua ja loodame, et ka hea raadio, kuule suudab meie suhteliselt selliseid hüplevaid mõtteid jälgida, siis see võib-olla ongi üks muusikateatri tähtsamatest funktsioonidest, et selliseid keskuste elusid, et enda peas sõprusringkondades ärgitada ja tekitada ja see on ka selle saate üks selline väike funktsioonikene ehk. Aga ma arvan, et läheme nüüd sellistest morbiidsetest kurjadest teemadest lõpu poole natukene ja ja laseme kõlada ühel toredal sextetil seks tõid, ei ole sõnast seks, vaid kuus ehk siis kuus inimest laulavad ja, ja tegu on chacamorossini ooperiga Tuhkatriinu, mis ka Estonia teatris äsja rambivalgust nägi. Kui grupp pupp, prink, rätt. Kuna. Rintre sa kooki. Kuna. Vaid loota, et autorent saab Oot-oot, aa Santo. Sa ei võiks. Või tahtis? Ega trenni trenn. Ta ta, ta. Ta. Jäi. Nii laine tasuks küsida, Jaagule püsisid paigal, praegu. Ma hoidsin, hoidsin käsi kõvasti üksteise küljes kinni, et et mitte hakata tegema professionaalseid liigutusi, aga, aga mis mul paigal ei püsinud, oli diafragma tead. Täitsa uskumatu lugu. Hakkas nagu kaasa mõtlema. Mul hakkas diafragma kaasa mõtlema ja ma mõtlesin selle peale, et missugust spordiala võiks näiteks võrrelda selles eksteti ettekandmisega etnowdžuudavama tõstsin kõrvale, esiteks ma jaga nagu Choodost midagi, et mis seal võiks olla nii filigraanne. Aga, aga mul tuli nagu kaks, kaks asja, kas buumil harjutuste tegemine filigraanselt pirueti või siis köiel kõndimine ja, ja sealt siis mitte allakukkumine, sellepärast et, et see filigraansusega vokaaltehniline niisugune nõudlikkus, mis, mis selles ekstetis kuulda oli. Alguses, kui ma mõtlesin Rossini Tuhkatriinu peale, siis valdasid mind romantilised mõtted, tähendab noort tüdrukut, kes unistavad valgel hobusest hobusel printsist, kaotatud kristallkingake ja selle tagasisaamine. Ja kõik see unistus ja lootus, aga kui ma hakkasin seda lugu kuulama, siis ma mõtlesin, et appi missugune jõud, vastupidavushingamine ja just see diafragma töö, et need niisugused üldsegi mitte romantilised. Et protsess, aga Indrek, sina, ma pean tunnistama, et mitte, jagades seda ooperilaulmise süsteemsust tekkisid täpselt samad mõtted, et noh, mõtled sellele kaalset, milline hingamine peab olema sellel inimesel, kes seda kõike välja kannab. Sest noh, tegelikult on ju hingamine inimese elufunktsioonidest kuni vaadata tähtis järjekorrast, teine peale mõtlemist. Ja annab meie elule selle kvaliteedi ja selle võimsuse, eks ole, nii et selles mõttes mõni kompra laul veel erakordselt, et suure tähendusega vähemalt minu jaoks, kui ma täna olen spordiinimesena õppinud selgeks selle, mis, mis hingamine tähendab see oli muidugi jälle veelkord ühe teise nurga pealt kihvt kuulata, kuidas asi töötas. No me saime eelmaitse sellest suhu, sellepärast et ansambel ise on tegelikult päris pikk ja me päris lõpuni jõudnud teda kuulata, aga, aga need kordused on enam-vähem samasugused, ehkki need koloratuurid lähevad seal lõpus, võib olla vaata et veelgi keerulisemaks. Märkamatult on meie tunnikene otsa saanud ja on aeg hakata kokkuvõtteid, et meie süsteem on siis niisugune, et me siin kaks stuudio võistkonda pisut vaidlema omavahel püüame kõigepealt oma võistkonnas selle õige pala üles leida ja, ja siis selgitame välja võitja ning jääme ootama ka vaatajate arvamusi selle koha pealt. Ja mina võin esimesele kohale loomulikult. Ja panin talle isegi ülemise, too teise oktori toob siis teisel kohal on? La on trubadur. Kolmandal kohal on Soll, on Vikerlased. Neljandal on Faust faga ja pater flayon, Miiga. Selge no nii, Tuhkatriinu, Tuhkatriinu, panen ka siis, noh, ma panen näiteks, ma panen tuka Triinule, siis ma panen, ma panen la, nii et meie poolt on kokku nagu 14 helikõrgust. Nii, aga Indrek, sina räägid. Ma muidugi neid salle laasid kõike veel jätnud, mis punktide arvu üks või teine, teine sama helikõrguse annab Tuhkatriinu vaieldamatult, no see oli ka, ütleme meie kompetentsi juures täiesti muljetavaldav. Ilmselgelt kas oleks poodi, ostaks plaadi? Kindlasti toob täiesti kindlasti ja Truva tuuride mustlas. Oli ja ilmselgelt oleks tema teine koht ja siis ma saan aru, Laan kuus talgus paneme, no paneme laoettepanek jälle põhjus ilmselgelt tegemist, eks ole, siis oli ju, kui ilusa sõnumiga ja raskusaste kõik asjad koos. Esimesed kolm tegelikult olen täitsa päri, Vikerlased samamoodi ikkagi sama kultuuri sellisel moel lõpuni rääkimine meie koduste meistrite poolt, ma arvan, et see on suur asi, pane siis Sollija, paneme manni südantsoojendav aga lõpu vahetaks ära, nii, jätame Fausti oma kurjade tegudega. Talle tema lõpp, lasteaia laste hirmutab inimesi ainult siis nii-öelda kunstiliselt ja, ja, ja virtuaalselt sellise virtuaalse vitsana teadmaks vaid ees vahet heal ja halval, et me teame, et halb on kuskil seal hea on see, mida meie teeme. Jaapani värk oleks neljas kolmandast villand ka kindlasti ei, vastupidi, ma läheks Jaapanisse iga kell iga aeg ja oleks seal kaua ja, ja naudiks nende nende pühendumist täiuslikkusele tegelikult või siis liikumist täiuslikkuse suunas adudes seda täiuslikkust ennastel olemas. Aga noh, see nende, nende arusaamine maailmast on nii kaugel kuskil tsivilisatsiooni mõttes on ta nii kaugel kuskil mujal, et selle kogemine igapäevases elus sellise panelikkusega on suur nauding, soovitan kõiki või soovitan kõigile, kellel käimata, kellel siuksed unistada. Vaata Indreku sellised selgitused tekitasid minus soovi selgitada mikspärast, mina neljanda ja viienda koha. Just selliselt panin nagu ma panin, et, et esimesed kolm olid tõesti nii muusikalises kui ka tehnilises kui ka sisulises mõttes ka minu jaoks täiesti selge, et ja see võib-olla isegi kommentaari vajab, aga ma panin Megistoffelis eelviimaseks ehk paremaks pinkertonist seetõttu, et vaadake, pinkerdan, selline kahepalgeline ta tegelikult ikkagi on org ja ta ei julge rääkida või öelda või, või siis ta võtab ette tegusid, mis ei kannata nii-öelda päevavalgust. Mehhistoffelles ei varja seda, mis ta on. Ja, ja tegelikult on nii, et tihtipeale just selline probleem või, või mingisugune paha asi on liikumapanevaks jõuks. Et seda võib käsitleda ka võimalusena, et siis kas liikuda mingis suunas, midagi parandada või arendada. Nii et ma arvan, et mühkistoffelas on lihtsalt ausam. Ja siin on nüüd raske midagi juurde öelda. Mul on tunne, et tood pakutult uhke Triinule igal põhjusel ilus muusika, sportlikult raske üritus, raske laulda. Ja paneme siis patriootlikult ka veel, selles mõttes kiidame seda tuhkatriinud üles, et uus etendus, tulge teatrisse. Tulge vaadake, mis sealt edasi saab, see on pikk-pikk. Lugu ei lõppenud selle jupi garand, mille me siin teile ette mängisime. Nii et meie võistkonna poolt ma annan teise doosele juurde, 16 on koos numbrikeeles. Neeme, kuidas teil siis. Lõpp, meil on 14 numbri keeles, nii et vaieldamatult Tuhkatriinu läheb meie järgmisse saatesse edasi. Suur aitäh Teile, Indrek laine, nende harimata ja väga toredate kommentaaride eest. Ja kallid raadiokuulajad, palun ka teilt tagasisidet aadressil, kas siis Estonia puiestee neli, Rahvusooper Estonia, märgusõnaga gurmaanid meiliaadressil info ät, Ooparaaee või kõige lihtsam telefoni teel praegu kuus, neli, üks. Null üks, viis null. Kohtumiseni.