Sirli, Siim ja saladused heri. Andrus Andrus. Kieli. Tänasest alates kuulete järjelugu ühest perekonnast. Pealtnäha on täiesti tavalised inimesed, kuid kõigil neil on oma saladused. Järjejuttu loeb sepa seinad. Suvi oli juba läbi, mõne päeva pärast pidid algama kool ja lasteaed, aga isa polnud Siimu ikka veel kalale viinud. Siin polnud sellega rahul, ta tuli isa juurde, kahvel käes ja torkas sellega kergelt isa kintsu. Ai, ütles isa. Mis sul arus on, miks sa mind kahvliga torgid, kas sa arvad, et ma olen mõni viiner? Ei ole kellelegi, viiner, vastas siin pahaselt. Sa oled isa ja pead minuga kalale minema küll Me läheme. Ütles isa, aga Siim oli selliseid lubadusi juba küllalt kuulnud ja tähendas kibestunult. Läheme, läheme, seda sa räägid alati, millal me läheme, ülehomme tuleb ju lasteaeda minna. Noh, ega me siis lasteaiapäeval ei pea minema. Läheme laupäeval, seletas isa, mis häda sul selle kalaga on, saju ei söögikala. Aga Siim ei lasknud end isa kavalasti jutust eksitada, vaid nuia seni, kuni isa andis kindla lubaduse. Sel laupäeval minnakse rongi peale ja sõidetakse kalale. Alles siis lekseem koos kahvliga tagasi kööki ja sõi kartuleid edasi. Kalale minemise kärbse oli Siimule pähe pannud tema lasteaiasõber, venelane Stiopa Stiopage sisaga sageli kalal ning tei kord koguni lasteaeda kaasa lillelise plekist ämbri, mille sees ujus pisike kala, kellest joopa ise olevat püüdnud. Lähemal vaatlemisel selgus küll, et kala on surnud ning lapsed matsid ta liivakasti. Aga mis see luges? Siimolist joopa peale väga kade. Kevadisest rühma lõpupeost saadik oli ta nõudnud, et isa temaga koos kalale läheks, aga isal oli ikka õnnestunud sellest kõrvale hiilida. Asi oli selles, et isa polnud ise ka kunagi varem kalal käinud, aga häbenes sellest pojale rääkida. Ta ei teadnud kala püüdmisest mõhkugi. Kusagilt oli ta kuulnud, et tarvis läheb ritva, mille otsa pannakse ponks ja selle otsa omakorda vihmauss. Aga see oli ka kõik. Sellepärast oli ta väga mures ning ootas hirmuga laupäeva. Emajõe Sirli sõid köögis. Sirli oli Siimust kuus aastat vanem ja pidi mõne päeva pärast minema neljandasse klassi. Tal oli hobusesaba ning ta kandis sõrmes sinise klaas südamega sõrmust, mis oli tulnud välja üllatusmuna seest. Miks sa sõrmusega sööd? Küsis Siim laua taha oma kohale ronides. Seda ei tohi. Miks ei tohi, tohib küll, vastas Sirli. Ei tohi. Süües peavad käed puhtad olema. Laua taha ei tohi tulla. Sodiste kätega. Sõrmus pole sodi, teatas Sirli solvunult. Sõrmus on just vastupidi iluasi. Minul on ka sõrmus sõrmes, toetas ema tütart. Siim vaatas ema käsi. Tõepoolest. Nii see oligi. Ka ema oli tulnud lauda, endal käsi sõrmusene oioi kui muu kasvataja teid näeks, ütles Siim pilklikult. Olgu ema ja Sirli õnnelikud, et siin ainuüksi tema Siim neid korrale kutsub. Kasvataja oleks palju rangem. Siim ise ei hakka oma ema ja õde karistama, nad on ikkagi sugulased ja Siimule armsad, olgugi et ei söö puhaste kätega. Minu käed on igatahes puhtad, tähendas ta väärikalt. Sai, saan naiste asjadest aru, ütles nüüd Sirli pisut üleolevalt. Siim tahtis midagi mürgist vastu pista, aga enne küsis ema. Mida isa seal teeb, et ta sööma ei tule? Vaatab televiisorit, mingid mehed jooksevad seal. See on kergejõustik, ütles Sirli. Siis ma võin talle toidu teise tuppa, otsustas ema. Muidu läheb külmaks. Ema hakkas taldrikuid kandikule laduma. Sirli ja Siim sõid oma kartulid lõpuni. Ma lähen nüüd õue, ütles Sirli. Mina lähen oma tuppa, ütles Siim. Kuidas kalale minemisega jäi, küsis Sirli. Kas sa rääkisid isale augu pähe? Siimanni tähtsa näoga laupäeval sõidame. Te ei saa ühtegi kala, arvas Sirli. Me saame palju kalu, lubassiiv. Sa oled loll, Sirli Siim ütles seda isegi pisut kaastundlikult ja sa isa meeste asjadest aru, ärge vaielge, keelas ema ja ärge öelge teineteisele, loll. Ta viis isale teise tuppa süüa ja küsis. Ah et laupäeval lähete kalale? Isa vaatas oma naisele kurva pilguga otsa ning emal oli temast väga kahju. Aga mis teha, kui on juba kord lapsele lubatud, ehk siis tuleb ära käia Pole midagi. Sosistas ema isale kõrva. Mina käisin ka ükskord sirkliga karusselli peal, endal oli süda nii paha, pärast hoidsin postist kinni. Äkki saategi mõne kala või krokodilli? Pomises isa ja vangutas pead. Siim läks oma tuppa ja puges laua alla. Seal oli hea istuda ja mõtiskleda. Siim oli juba päris pisikesest poisist peale unistanud sellest, et oskaks võluda. Kui palju lihtsam oleks siis kogu elu. Näiteks seesama kalavärk poleks üldse tarvis isa manguda tarvitseks, vaid lausuda. Soovin, et oleksime kalal ja jalamaid oleksidki nad jõe kaldal. Isal poleks mingit võimalust kõrvale vingerdada, võlujõud kannaks õigesse kohta nagu puunutti. Ja ega siis kalapüüdmine üksi. Igasuguseid asju võiks endale ja teistele võluda. Siimanni sellest kaua unistanud, ikka siinsamas laua all. Ükskord oli ta avastanud, et vaiba sees on pisike luuk. Siin oli küll pisut kartnud, aga siiski luugist sisse roninud. Lühike tunnel Viistab päike, kese paistelisse metsa. Siim sai kohe aru, et see on selline mets, kus iga poiss oskab võluda. Seepärast ei imestanud põrmugi, kui avastas, et kuuse otsas rippuvad kena helesinine mantel ja taevatähti täis joonistatud terava tipuline kübar. Just selliseid rõivaid oli ühes muinasjuturaamatus kandnud keegi võlur ja siin paninad nüüd eneselegi selga. Mantel oli täpselt paras. Ta katsus kohe, kuidas võlumine sujub. Tahan, et see kuusk muutuks männiks Naudi seda ja nii läkski. Kuusest sai mänd. Nüüd käis Siim sageli lauaaluse tunneli kaudu oma võlumaal. Sinna ronis ta praegugi. Võluri riided, mida siin tavatses kanda, rippusid korralikud nagis. Selle nagi oli Siim ise võlunud. Ta pani mantli selga ja mütsi pähe ning kõndis vaatama, mis võlumaa elanikud teevad. Nendeks elanikeks olid peamiselt loomad. Aga nagu võlumaale kohane, oskasid nad hästi rääkida. Seal tuligi üks kass, vurrud sorgus. Tere. Kas ütles siin, mis sul viga on? Mul on nälg ja janu vastas, kas ei jaksa enam õieti kõndidagi. Miks saba nii kõhnaks jäänud, et pista või miidi asemel nõelasilmast läbi? Võlumaa elanikud kannatasid üldse hirmsa viletsuse käes sest sedasi sai seemneid alati aidata ja kõik olid talle koledal kombel tänulikud. Nüüdki pomises siin paar võlusõna ja enne taevast kukkus alla veoauto, kast paksult vorsti täis. Ole sa tänatud, hea võlur. Kiitis Kask, asus vorsti sööma, kosudes silmanähtavalt. Saba läks koguni nii jämedaks, et kas ehmuse palus Siimu teda veel kord aidata. Sihukest saba jaksad endaga kaasas kanda. Siim muutis saba väiksemaks ja seejärel võlusta nalja pärast kassi hoopis lambaks. See ei tundunud looma küll eriti rõõmustavat, aga Siim armastas vahel ka enda lõbuks võluda ja võlumaa elanikud teadsid seda ega vaielnud vastu. Siim kõndis edasi ja jõudis järve kaldale. Seal istusid Stioopa ning isa ja püüdsid võidukala. Stiopal polnud ämbris ühtegi maimu, tali hädise näoga Jähkis pingutusest. Aga isal oli hästi näkanud, talid kaelast saadik kalakuhja sees ning laskis vilet. Vaatastiopa missugune tubli kalamees, mu isa on. Kiitles võlur Siim ja kõndis edasi. Isa, ema ja Sirli kohtas siin võlumaal sageli Tallinna ise sinna võlunud, et oleks kodusem tunne. Tegelikult neid seal muidugi polnud ja võlumaast ei teadnud nad üldse mitte midagi. Arvasid, et Siim niisama laua all kükitab? Ei pidanudki teadma. Võlumaa oli Siimu saladus ja saladust peab hoidma. Siim, mõtlesin, et peaks minema mõne koletisega võitlema, neid oli võlumaal palju, kõik kohutavalt tigedad, ainult siin ei kartnud neid, vaid nõidus kärbesteks. Aga siis tuli ema tuppa ja ütles, et ta läheb poodi. Sa oled jälle laual? Küsis ta, kergitas laudlina. Siim jõudis hädavaevu tunnelist tagasi tuppa lipsata. Olen jah, vastas ta. Mida sa ostma lähed? Meil on piim otsas, ütles ema ja läks toast välja. Siim kaalutlus, kas peaks minema tagasi võluma, leia nõiduma seal taevasse piimapilved võluma, ema saaks seda otse taevas suurde tünni koguda. Ta ei viitsinud õues ilus ilm ja ta läks otsima Sirlit. Raamatu Sirli, Siim ja saladused, kirjutas Andrus Kivirähk, luges Sepo Seeman. Toimetas Tiina Vilu helirežissöör on Anna Marie korrel. Kuulake homme jälle samal ajal.