Sirli, Siim ja saladused heri. Andrus Kivirähk Andrus Kivirähk Kohe kuulete neljandat osa järjeloost. Eelmises osas saime teada, et isa unistus on olla sportlane ja et naaber härra lammas on kuri ning kirjutab väga jubedaid raamatuid. Äre lammas süüdistas kojameest, et lift on rikkis ja trepikoda must. Täna kuulame edasi, kuidas asjad tegelikult on. Loeb, Sepo Seeman. Lift ei olnud sugugi rikkis, nagu härra lammas oli arvanud. Kojamees polnud sind milleski süüdi. Lift oli lihtsalt koos Sirliga pilvemaale lennanud. Selle nipi oli Sirli avastanud varsti pärast uude majja kolimist tuli vajutada ühe korraga kõigile lifti nuppudele ja lift lausa lendas maja katusest välja ning potsatas kõrgel kõrgel taevas sõudvale pilvele. Pilve peal elasid Sirli sõbrannad pilvebaleriinid. Sirli armastas väga käia koos nendega tuulte seljas tantsimas. Varem oli Sirli iga päev Pille Paleriinidega koos hullanud, aga pärast seda, kui ta hakkas koolis käima, ta seda enam nii sageli teha ei saanud. Kuid praegu oli suvevaheaeg ja Sirlil aega laialt. Ta tuhises koos liftiga taevasse ja oligi õige varsti pilvemaal. Otsekohe kuulista, kuidas pilvebaleriinid häbistavad. Sirli tuli. See tuli. Sirli astus liftist välja. 10 pilvebaleriinid eksisid ta ümber, kilkasid rõõmust. Kui ilus sa oled aeglaseks, sul on uued patsipaelad. Kus sa nii kihvti kleidi sai? Küsis teine ema ostis, vastas Sirli. Ta hüppas selga mööduvale tuulele ja laskis end kanda. See oli nii vahva. Kogu maa Sirli all paistis imepisikesena ja tema enda maja polnud suurem kui rosin. Aga see oli üks armas rosin ja Sirli lehvitas alla, ehkki ta teadis, et ei ema isa ega siin ei näe teda, sest ta on nii kõrgel. Oi jaa, lähme tantsima. Kilkasid pilvebaleriinid ja igaüks püüdis endale ühe tuule, mille selles ratsutas, toda tuuli oli igasuguseid, mõned olid väga rahulikud ja laisad, liikusid aeglaselt ning ei kõlvanud mujale, kui nööril, buvad pesu kuivatama. Aga teised tuuled olid väledad ning vallatud nad tegid õhus uperpalle, puhusid kortsiit sisele teiselt poolt ning nende seljas Sirli ja pilvebaleriinid tantsida. Armastasidki kumist pilvebaleriinid ei kartnud, sest neil kõigil olid selja peal õhukesed kiili tiivad, nii et nad võisid ka ise lennata, kui tuul nad enda turjalt maha viskas. Kas IRLil olid säärased tiivad olemas? Muidugi mitte alati, need kasvasid talle ainult pilvemaal. Kuhu me sõidame? Hüüdsid pilvebaleriinid ja Sirli vastas muidugi päikese juurde. Päikese juurde. Päikese juurde. Nad kordasid pilvebaleriinid kajana, päike tervitas neid laia naeratusega, tal olid ninal päikeseprillid peas, päikesekübar ja käe peal päikesekell. Ahmis rõõm, mis rõõm, rääkis ta. Sirlik tuleb mind igavest pannkooki vaatama. Isenin hägus nagu kõige kaunim. Sirli, sul on ju silmad värvitud? Sirli oli tõepoolest ema sahtlist ripsmevärvi laenanud ning endale silmad pähe teinud, nagu ema ütelda armastas. Pilvebaleriinid hakkasid vaimustusest kiljuma. Jah, ohkas päike. Mina seda ilu endale lubada ei saa. Mul on nii kuum nägu, et ripsmevärv sulaks laiali. Kõik kahju kui ikka ju. Aga mina taluks kyll, et Sirli minus silmad ära värviks, mina ei ole tuline, ütles keegi. See oli Kuu, kes paluvalt oma valgeid ripsmeid pilgutas päikesenägu läks süngeks. Ega siis igaühele meikest sobigi. Porises ta, aga Sirli oli hea meelega nõus kuud aitama. Tal oli ripsmevärv kaasas ja nii ta asuski ettevaatlikult kuu ripsmeid võõrpama. Pilvebaleriinid Kiistasid eksisid häbematult tema ümber, aga päike vangutas kadedalt pead ja pomises endamisi. Küll see kuu on alp. Ma saan aru, noor inimene nagu Sirli, temale jumestamine sobib. Aga sihuke vanamoor nagu kuu peaks küll sutike tagasihoidlikum olema. Kui ikka nägu on nii paks, ei siis silmi võõbata, kõlba. Saan küsis kuu uhkelt, kui Sirli oli töö lõpetanud. Väga ilus, vastas päike mornilt. Täpselt nagu kloun. Tsirkus ootab proua kuu. Nad läksid vaidlema nagu tavaliselt. Aga Sirli ja Pilvebaleriinid tantsisid tuulte seljas ja hõljusid vahepeal ka omaenda tiibade jõul ringi, kuni Sirli hakkas tundma hakklihakastme lõhna. See tähendas, et emal on toit valmis ja tuleb tagasi maa peale laskuda. Siim vii prügikott välja, ütles ema. Siim oli küll väike poiss, aga soojal ajal käis ta ikka vahetevahel prügi õue viimas. Talvel muidugi tal seda teha ei lastud, siis kupatati isa välja tuisu kätte. Siim võttis koti kaenlasse ja läks. Suveõhtul oli õues imelik olla. Taevas hämardus. Inimesed olid kodudesse kadunud, aga samas oli soe. Puud ja lilled lõhnasid. Hulkuvad koerad jooksid ringi tähtsate nägudega vastu suveöö seiklustele. Tundus üsna tobe tagasi tuppa magama minna. Prügikasti kaas oli jahe ning kastise tühi, niiet prügikottigi kukkudes tubli kõmaka, see kajas majade vahel. Trepikoja uks oli lahti ja Zimmercas kojameest, kes oli kusagilt välja ilmunud ning istus radiaator, Daryl siin pani tähele, et kojamehest nõrguvad v nired ja tema pintsaku taskust rikneb välja kalasaba. Tervist, ütles Siim. Tere. Vastaskojamees. Püüad helt kuivatada, aga midagi ei tule välja. Praegu ei köeta tähendusi, see teeb, see on, ohkas kojamees. Radiaator on külm nagu jäämeri. Kust ta märjaks saite? Küsisi? Vees? Vastaskojamees. Siim ei pidanud seda vastust kuigi piisavaks, kus siis mujal üldse märjaks saab saada, kui mitte vees. Aga ta ei saanud kauem kojamehega vestelda, sest ema juba kindlasti oota. Seepärast ta noogutas viisakalt hüvastijätuks ja kojamees lehvitas vastu. Senikaua kui liftiuksed Siimu selja taga sulgusid kodus ronistama toas laua alla ning oli mõne hetke pärast oma võlumaal Üks ähmi täis rebane ootas teda juba, kuid kannatas oma kurtmisega seni, kuni Siim võluri mantli selga sai. Noh, mis häda sul on? Küsis Siim viimaks torumütsi peas, otsesättides. Meie maale on ilmunud kole prügielukas, kõneles rebane. Iga loom peab talle kord päevas viima ämbritäie prügi, mille prügielukas siis ära sööb. Ega see polegi veel kõige hullem arvassiiv, mis sa selle prügiga ikka teed, las õgib, kui maitseb. Jah, aga ta kasvab pidevalt suuremaks, hädaldas rebane. Varsti on terve mets teda täis ja ta litsub meie majad laiaks. Kas sa kullavõluri võiks teda siit minema võluda ja peale selle ma paluksin endale ühe vaniljejäätisejäätis on siin, vastas Siim, ulatas rebasele suure tuutu. Ja külmega prügielukaga toime. Tuleme. Trügi elukas Lõsutas otse keset metsa ja tema juurde viis tohutu rida järjekorda võtnud loomadest, kellel kõigil olid prügiämbrid ja prügikotid käes. Ei tea, kas ta vanu kingiga sööb, küsis üks karu teise käest murelikult. Mul ei olnud. NUT kodus muud prügi. Ta sööb kõike, vastas too. Ma viisin eile tühje pudeleid, tan, nätsutas leid nagu marmelaadi ja lakkus veel varbadki üle. Oh sa heldus. Imestas esimene karu ning üks koer haukus tema selja taga. Auh pole üldse kodus muid vanu asju, kui vanaema tuppa kotiga rabeleb. Kotist, mida ta seljas hoidis, kostis hirmsat Hähkimist ja kisa. Siim jõudis prügieluka juurde. See oli õigekole loom tohutute lõugadega, mille vahelt tolknes välja igasugu rämpsu vanus, sokke, ajalehti ja tühje piimapakke ning surnud hiirte sabasid. Ta vaatas Siimule otsa ja nõudis. Kus sirud regiämber on? Kohe saad, ütles siin järgmisel hetkel olid koledad, kes muutunud pisikeseks punaseks prügiämbriks, mis oli ääreni prügi täis. Aga sellel ämbril olid silmad ja suu ja see suu karjus, kuidas ma amise ennast ära süüa. Kas sa selle peale oled mõelnud? Loljakas? Proovi äkki õnnestub, andis Siim nõu. Elukas ajas huuled torus sõjaimes, püüdis oma pikka keelt ümber iseenda kaela keerata ja ennast kägistada. Lõpuks läks tal korda oma lõugu suhu saada ja kiire lurinaga neelas ta end alla. Prügikoletist polnud enam ja loomad seisid, võtsid prügiämbrites prügi, loopisid seda nagu serpentiine ja hüüdsid Siimule, elagu. Raamatu Sirli, Siim ja saladused, kirjutas Andrus Kivirähk lugessepasemann. Toimetas Tiina Vilu. Helirežissöör on Anna-Maria korrel.