Sirli, Siim ja saladused heri. Andrus Kivirähk, Andrus Kivirähk. Täna kuulame edasi järjelugu pealt, mis on täiesti tavalisest perekonnast. Esitab Sepo Seeman. Järgmine päev oli viimane enne kooli algust ning Sirli hakkas juba närviliseks muutuma. Siim seevastu oli rahu ise, mis sa pabistad, lohutas ta Sirlit. Ega esimesel koolipäeval ikka kahte ei panda, küll sa oled veel väike ja loll, käratas Sirli. Mina õpin nii hästi, et mul ei panda kunagi kahte. Ega ma sellepärast ei pabista, lihtsalt. Sina lähed ju homme lasteaeda, kas sa üldse selle peale ei mõtle? Eks ma siis homme mõtlen, arvas siin. Aga ma ei muretse. Ma muretsen ainult enne sünnipäeva ja enne jõule. Kas saab ikka palju kinke? Ega need seal lasteaias ei anna kunagi mingeid kinke, isegi siis, kui sul on sünnipäev, pead sina viima teistele komme, aga ise ei saa mitte kui midagi. Ja lasteaias on kõik tagurpidi, lisas ta haigutades. Väikesed lapsed muretsevad ainult kinkide pärast, seletas Sirli üleolevalt. Koolitüdrukutel on aga hoopis teised mured. Tasa, lapsed, manitses ema. Teid peab valvama nagu keevat piima ja õigel ajal jaole saama, enne kui te päris tülli lähete. Aga mis see piim siia puutub, ei saanud Siim aru. No piima peab valvama, et see üle ei keeks, õpetas Sirli. Sa ei saa ka millestki aru. Nüüd jäi Siim seisma, ajas silmad tigedalt punni ja karjus. Ma ei tahagi piimast aru saada, sest ma ei joo piima. Sina oled paras piimast aru saama, mina saan aru limanaadist Morsiste mahlast. Kui ema oleks limanaadist rääkinud, poleks sina mõhkugi taibanud. Rahu, rahu, Siim keerasema. Hea küll, õhtul enne magamajäämist räägime limonaadi, sest kui sa tahad. Nii et Sirli aru ei saa ja nii, et Sirli aru ei saa. Siin läks võidukalt naeratades õue. Seal seisis kõrvaltrepikoja, Monika näris küüsi ja ütles Siimu nähes kohe. Minu isa rääkis, et kommid tuleb enne söömist soola sisse kasta, siis on palju magusam. Ise vahtis ärevalt, et kas siin usub mullalsust kahju, sest sul on loll lisa, vastas Siim. Monika põrnitses teda pahaselt, kuid naeratas kohesest. Õuel ei tulnud ka väike aare koos vanaemaga. Monika tegi sedamaid Aarega juttu ja see kuulas teda tähelepanelikult ning noogutas vaimustunult. Mõtle veel magusamat kommid, seda tuleb toas kindlasti proovida. Kui Monical oli õnnestunud väikesel Aarele kärbseid pähe ajada, läks ta rahulolevana koju. Siim istus maja ette, kojamees tuli trepikojast välja ning jälle oli ta kuidagi märg. Siimu märgates pilgutas ta silma. Kas te käite riietega vannis? Küsis Siim viisakalt. Ma ei käi kunagi vannis vastaskojamees, ma lihtsalt elan vee all. Siim oli üllatunud. See, et Monica vahetpidamata valetas, oli tavaline asi. Aga et täiskasvanud inimene niisugust juttu ajab, see oli kummaline. Kuidas saab vee all elada, seda ta kojamehelt küsiski. Tule vaata, ütles kojamees. Siim ei teadnud, mida kosta. Mis nalja see kojamees teeb? Ma upun vee all ära, tähendas ta ettevaatlikult. Minuga koos, mitte vastaskojamees ja võttis Siimu käest kinni. Tule, tule, ära karda. Kojamehe käsi oli niiske ja külm nagu konn. Aga Siimi kartnud millegipärast põrmugi. Näiteks kurja lammast kartis ta juba eemalt, see veel puuduks, et too tigedik teda katsuks. Aga nad ei läinud kuigi kaugele kõigest luua kambrini. Kojamees avas ukse, astu sisse. Lausus ta Siimule. Siimastus luua kambrisse ja sattus otsekohe vette, et tegelikult ta esimese hooga ei mõistnud geton vette sattunud, sest kui näiteks suvel kivi otsast merre karata käib kole karsumm ja seejärel oledki sa ütleme, nabast saadik vees või rinnust saadik ja see, mis rinnust kõrgemale jääb, on kuiv. Aga praegu ei käinud mingit kar Summi siin ei saanud õieti sellestki aru, et oleks märjaks saanud. Lihtsalt korraga nägi enda ümber kalu ujumas sellesse Siim mõistiski, et ta on vee all. Miks ma hingata saan? Küsis ta koja meelt. Inimene ei saa ju vee all hingata. Sest sa oled siin koos minuga. Aga mina olen vetevalla prints vastaskojamees, kellel nüüd oli korraga peas rohelisest mererohust kroon ja seljas havinahast mantel. Tema silmad läikis nagu heeringa pead. Minuga koos, pole sul vee all midagi karta. Siin vahtis kojameest hämmeldunult ja tema käis muidugi ise ka läbi põrandaluugi oma võlumaal ja töötas seal võlurina. Aga see oli ikkagi hoopis teine asi. Tema ei saanud kedagi oma võlumaale kaasa võtta. Ta nii nagu kojamees. See oli väga veider lugu. Kojamees sai aru, et Siimon imestunud ja küsis. Tähem, seletan sulle, milles asi. See pole nii keeruline. Siim, ütle sulanju unistusi, täitsa salajasi unistusi, millest keegi ei tea, on vastast siin. Ja vahel sa unistad neid unistusi ja siis satudki selle unistuse sisse, kas pole nii? On, vastas Siim uuesti. Aga minuga on niisugune paha lugu on, mina olen juba liiga palju unistanud ja minu unistus ei lase mind enam lahti, kõneles kojamees. Ma pole üldse eluaeg muuta teinud, kui unistanud. Väikese poisina tahtsin kangesti teada saada, milline elu on vee all. Ma tahtsin õppida vee all hingama ja unistasin sellest päevad läbi. Lugesin raamatuid, kus kõneldi merest ja veeelukad katest. Öösel aga nägin kõike seda unes. Vallis, pistsin pea vee alla ja vaatasin oma varbaid, aga ringatama vee all ikkagi osanud. Unistasin veel ja veel, ja siis siis avastasin ühel päeval, et minu riidekapis ongi meri, hakkasin sageli tee all käima. Riidekapi meres õppisin maga hingama ja varsti tulnudki ma enam sealt välja. Koolis polnud enam aega käia õues mängimas. Ma olin kogu aeg vee all. Kui ma suureks sain, ei viitsinud maga mingit tööd teha, vaid Tolklasin ikka oma kalade juures. Nii kaua, Tolklesin, kuni oli juba hilja. Mu unistus hakkas pisitasa tegelikkuseks muutuma. Ta ei lasknudki mind enam lahti ja nüüd pean ma suurema osa ajast siin luua kambris vee sees istuma, sest värske õhu käes ei saa ma enam hästi hingata. Lämbun nagu kala pannil. See on kole tõesti, arvas Siim. Tema poleks küll tahtnud kogu aeg oma võlumaal elada, ka isa ema juures oli vahva ja lasteaias samuti. Napoleviga leidis kojamees. Ma olen harjunud. Pealegi olen ma siin vee all tähtis mees. Kalad valisid mu oma printsiks. Ega mu elul midagi viga pole? Vee all on põnev. Näeme, see on hai. Suur hall kala, möödus neist nii ligidalt, et Siim võinuks teda puudutada, toda poiss hüppas ehmunult eemale, sest teadis, et haid on ohtlikud. Ära karda, rahustas kojamees, minul sõpradele idee, siin ükski kala. Häda. Ma olen neutresseerunud ja nad kuulavad mu sõna. Haigestus kuulekalt sabale ja haukus nagu koer. Õukov. Oblee, kiitis kojamees ja andis Haile suhkrut. Ja see, tule kõnnime natuke ringi, ma näitan sulle uppunud laevu ja hiid kaheksa jalga. Siim oli hea meelega nõus, kuid siis kuulis ta, kuidas Sirli teda hüüab. Mu õde kutsub mind, ütles ta kahetsevalt. Mine ja too temaga siia, andis kojamees nõu. Kirjutas Andrus Kivirähk, luges Sepo Seeman. Toimetas Tiina Vilu helirežissöör on Anna-Maria Currel. Järge kuulete juba täna õhtul kell pool seitse.