Sirli, Siim ja saladused heli. Andrus Kivirähk Andrus Kivirähk Meie järjeloo esimeses osas saite tuttavaks õe ja venna Sirli Esimu ning nende vanematega. Täna kohtume juba järgmiste tegelastega. Jälje juttu loeb Sepo Seeman. Sirli istus liivakasti kõrval pingil ja ajas juttu ühe teise temast paar aastat noorema tüdrukuga, kelle nimi oli Monika. Sirli ja Siim teadsid teda ammusest ajast, sest Monica elas nendega ühes majas ainult teises trepikojas. Siim Monika ütles, et ta leidis koerajunni seest kuldkella, ütles Sirli vennale. Kas sa usud seda? Ei usu, vastas Siim. Kuidas kell sinna sai? Koer neelas oma perenaise kella alla, seletas Monika. Kell on selleks liiga suur, vaidles Sirli. See ei lähe koeral kõrist alla. Läheb küll, kui koer lõuad laiali ajab. Küll sa oled tobe, pahandas Sirli, mis aitab, kui ta lõuad laiali ajab. Ega kõri ei ole seesama, mis lõuad. Lõuad on suu, aga kõri on hoopis allpool seal, kus kael koolis õpetati. Siim ja Monika ajasid seepeale mõlemad prooviks, suu ammuli. Laksutasid hambaid. Tõepoolest, lõuad olid need, mis laksusid, aga kõri ei teinud üldse mingit häält. Asi oli selge. Kuid Siimu huvitas tegelikult hoopis üks teine asi, kust sa teada said, et junni sees on, Kell nägin, vastas Monika. Ma nägin, kuidas kuld läigib. Ja kuidas sa kellased kätte said? Küsis Sirli. Võtsid kätega? Monika põrnitses Siimu Sirli pahaselt. Mis ma pidin siis varvastega võtma või? Sirli naeris, ta tahtis teada, kust see kell nüüd on, aga seda Monica ei öelnud. Te olete liiga rumalad, väitis ta, asus süngel ilmel liivakasti auku kaevama. Monikale olid pisikesed ja tugevad näpud, kühvlid polnud talle vajagi. Sa otsid uut kella, küsis Sirli siin liiva all vist junn pole. Aga kassid pissivad siia külma, ükspäev ise nägin, ütles siin. Otsi Eegaaboni, kas limonaadi pissinud? Monika ei teinud nende jutust välja ja kaapis liiva edasi. Siimule Sirlil hakkas igav seda vaadata ja nad läksid ära. Nende asemel tuli liivakasti pisike Aare koos vanaemaga. Monika jutustas kaarele oma kuldkellast ja Aare jäi kohe uskuma. Ta viskas liivavormid, kus seda ja teist kiirustas puude alla, kus koerad oma asju õiendamas käisid. Mis asja, Labeti Teed aare, küsis vanaema. Leidsid midagi, või? Mis sul käes on? Käbi vai? Monika läks ruttu tuppa endale õnnelik nägu peas. Ema tuli poest poodi sai minna kahte teed pidi. Üks tee oli asfalteeritud ja viis mööda neljast kivimajast. See oli kõige otsem tee ja samas ka kõige igavam. Teine tee kulges majade lähedusse alles jäetud Lepistikus. CT polnud asfalteeritud ning märjal ajal jäi temast järele vaid porirada. Aga praegu polnud mitu nädalat vihma olnud ning pinnas olid täiesti kuiv ja mingid linnud. Lepistikus tegid ilusaid hääli. Ema oli tulnud poodi mööda otseteed, kuid tagasi otsustas minna mööda Lepistiku rada. Peale selle peitus Lepistikus veel üks salapärane asi. See oli uks. See taust polnud tegelikult üldse näha, pidi vaid teadma, kus ta asub ja siis sealt läbi astuma. Ema oskas seda hästi. Juba väikese tüdrukuna oli ta avastanud oma tollase kodu lähedalt puukuuri tagant ühe niisuguse ukse ja kasutanud seda sageli. Pärast seda ta oli selliseid uksi leidnud igalt poolt, kuhu ta elama asus. Oma praeguses kodus oli ta elanud kaheksa aastat ja sama kaua teadis taga seda ust siin Lepistikus. Ema ei kasutanud ust enam nii sageli kui lapsepõlves. Ta tegi seda üsna harva, aga vahel siiski. Praegu oli tal jälle selleks tuju emastus läbinähtamatu ukse. Otsekohe leidis ta end uhkest kuningalossist. Selloski oli emale tuttav juba ammustest aegadest. Kunagi olid olnud selle lossi pisike, uhkes roosas kleidis printsess, kellele kuulus tohutu tuba täis kõige kaunimaid mänguasju. 1000 koka küpsetasid talle päevad läbi suhkrukringleid ja valmistasid martsipani. Praegu ema enam printsess polnud. Nüüd oli ta kuninganna. Oli olemas ka kuningas, selleks oli isa. Aga temast polnud lossis muud märki kui kuldraamis portree kamina kohal. See oli sinna riputatud pärast ema abiellumist. Uhkes Librees teener kiirustas emale vastu ja kummardas sügavalt. Ammu pole teid näha olnud, teie kõrgeausus. Ta võttis ema poekoti enda kätte. Emal polekski sobinud seda enam passida, sest ta kandis uut imeilusat kleiti, mis oli talle selga tekkinud samal hetkel, kui ta astus läbi oma nähtamatust uksest. Säärase ballikleidiga ei sobi kandekott sugugi kokku. Kuidas elavad kõrgeaulise prints ja printsess? Küsis teener aupaklikult. Väga hästi, vastas ema kohendades peegli ees juustesse oma kuldkrooni, mille sees sirasid kalliskivid. Sirli läheb juba neljandasse klassi, aga Siimule algab viimane aasta lasteaiast. Siimu ja Sirli pildid rippusid kalossi seintel päris mitmes kohas. Aga neid endid lossis polnud. See oli ema loss. Teenri saatel kõndis ema läbi pikkade koridoride, mille seintel põlesid pikad valged küünlad. Koridoridest avanesid kullast uksed, mis viisid ema tubadesse. Ühes toas polnud midagi muud kui tohutu voodi täis sulgpatju ning siidlinu. Teises toas ehitasid kokad laeni ulatuvat torti, mida parajasti kuuma šokolaadiga ülev alati. Ema sammus edasi. Ühe ukse taga ta peatus ja kiikas tuppa sisse. See oli täis tema vanu mänguasju. Ükspäev ma tulen, vaatan, et kõik üle, tähendas ema. Teener noogutas. Me ootame teid rõõmuga. Nad läksid edasi ja jõudsid ballisaali. Kui ema sisse astus, alustas orkester otsekohe mängimist ning teener pani ema turukoti kuldsele toolile ja palus kuninganna tantsinud. Nad tantsisid ja sajad õukondlased tegid sedasama nende ümber kõik hirmus rõõmsad, et ema pole neid unustanud. Sirli ja Siim istusid trepikoja ukse ees luitunud valgel pingil ja vaatasid, kuidas tuvid ja varblased prügikasti ümbrusest toitu otsivad. Prügikasti oli igasugu pahna paksult täis ja ajas üle ääre. Mõned banaanikoored ja hamburgeri ümber olnud paberid, mille küljes tipnes veel üksik kapsalible, vedelesid suisa kõnniteel. Tuvid ja varblased nokkisid neid ja mõned lendasid prügikasti ja soputasid seal senikaua tiibu, kuni veel mõni jäätisepaber või suitsupakk välja pudenes. Suitsupakiga polnud lindudel midagi erilist peale hakata, aga jäätisepabereid nokiti ägedalt. Sirli. Kas Varblastel keel ka on? Küsis Siim. Sellile meeldis, kui vend temalt targalt õelt niisuguseid asju küsis. Ma kohe seletan sulle, ütles ta lahkelt. Kuula, lindudel on küll oma keel, ainult meie ei saa sellest aru, sest siutsumine ja piiksumine ongi nende keel. Kas ma küsisin Sultsi kutsumise kohta, hüüdis Siim nördinult. Ma küsisin, kas neil keel on. Ma mõtlen seda roosat asja, mis suus käib siin majas oma suu ammuli, taipamata Ude viimaks mõistaks, millest jutt? Vot seda ma küsisin. Siukest keelt neil küll ei ole, vastas Sirli toredalt. Ta oli solvunud, et polnud kohe mõistnud, milles Siim kõneleb. Neil ei mahuks suhugi, vaata kui väiksed nokad neil on. Siis nad ei saa lakkuda, järeldas Siim. Kahju. Mõtle, kui tore oleks, kui mõni tuvi tuleks ja lakuks meid. Mis siin toredat on? On? Vaata kui vanaisa koer lakub. On ju tore, niisugune kõdi. Koeralakkumine on tore, aga tuvi lakkumine ei ole, vaidles Silly vastu. Vanaisa koeri on ainult üks, aga vaata kui palju tuvisid. Kujuta ette, kui nad kõik koos tuleksite, sind lakuksid, saaksime plastik? Ei tea kõhklassi, siis tulid jälle uus mõte. Aga tuvi saak lennu pealt ka lakkuda, lendaks sinust üle, keel ripakil, tõmbaks sellega sul niuhti üle pea. Sirli krimpsutas nina ja tahtis öelda, et õnneks tuvi midagi säärdus teha ei saa, aga enne tuli majast välja nende naaber, härra lammas. Härra lammas oli vanem range mees, ta elas üksi ja ema isa ütlesid, et härra lammas on kirjanik. Jälle rämpsu, kõik kohad täis, ütles ta kurjalt. Kojamees tuleks lahti lasta ja enne seda veel tema käest trahvi võtta. Prügikast ajab üle ääre, aga temal pole sellest midagi, kust ta õieti on päevad läbi ja millega ta tegeleb? Härra lammas peletas tuvid minema ning korjas maha pudenenud jäätisepaberit tagasi prügikasti. Hoopis inimesed võiksid vanu pabereid lakkuda, neil on ju keel, lausus Siim mõtlikult ära lambategevust jälgides. Härra lammas heitis talle range pilgu. Sugini poiss, ütles ta. Eile õhtul sai jälle, karjusid toas, ma kuulen kõik isa ära, minul aga on vaja tööd teha, vot nii. Siim ja Sirli ei kostnud midagi. Tegelikult nad kartsid pisut ära lammastest tooli alati nii kuri. Küll ma veel ütlen sellele kojamehele, mis ma tast arvan. Tähendas ära lammas lõpetuseks ja lahkus väärikalt. Tema asemele ilmus maja ette ema. Ema, põsed õhetasid. Ta nägi välja enesega rahulolev ja kuidagi kelmikas saaled hoopiski enam kui härra lammas, ütles Siim. See on küll tore, oli ema kiitusega rahul. Ta läks koos lastega tuppa. Raamatu Sirli, Siim ja saladused, kirjutas Andrus Kivirähk, luges Sepo Seeman. Toimetas Tiina Vilu, helirežissöör on Anna-Maria Currel. Kuulake homme jälle.