Sirli, Siim ja saladused heri. Andrus Andrus Kivirähk. Eelmises osas sai Siim sõbraks kojamehega, kes kutsus ta oma võlumaale luua kambrisse. Selgus, et kojamees on vetevalla prints ja tema lõuakambris ookean, kus elavad ka kalad. Kuulame täna edasi, milline on eluvetevallas. Järjelukku loeb Sepo Seeman. Kohu. Vee alla küsis Sirli. Mis rumalusi Sa räägid? Siin turtsus kannatamatult. Ära tule, kui ei usu, mina lähen küll. Seal näidatakse uppunud laevu. Kas sa tahad kanalisatsioonikaevu ronida või, uuris Sirli kahtlustavalt. Monika õpetas seda tegema või Siim, sinna ei tohi minna, seal on sall. Mis sellest Monikast mulle pähe määrid. Õiendassiiv Monika võib kanalisatsioonikaevus käia, kui tahad. Mina lähen luua kambrisse. Poja mees ootab tule. Ka Sirli. Sirli järgnes Siimule kõhklevalt. Mis see väikevend nüüd veel välja oli mõelnud, kojamees Siim, kas kojamees tahab sulle näidata pudelisse aetud laevu? Küsis ta. Mispärast pudelisse? Ega Nat mahl ei ole, peavad pudelis olema, õiendas siin. Laevad on vee all ja seal pole ühtegi pudelit. Küll sa oled tube. Sirli solvunult vait, aga kui Siim luua kambri ukse avas, kirjutas ta, sest üks suur kala ujus ukselävele ja jõllitas lastele otsa, silmad punnis. On see akvaarium? Jõudis Sirli veel sosistada. Siis oli Siim ta juba kättpidi vee alla kiskunud Sirlinegi tuhandeid kalu enda ümber ujumas nägi, krabisid merepõhjas ringi tutterdamas, nägi enda kohal kõrgel kõrgel laevade kõhualuseid üle libisemas. Ta sai aru, et on tõesti ookeani põhjas. Hetke püüdis ta hinge kinni pidada, sest teadis, et vee all ei saa ega tohi hingata. Kuid Siim sikutas teda käest ja hüüdis. Pole vaja, Sirli pole vaja hinge kinni hoida. See on nagu muinasjutumeri. Siin saab inimene hingata küll. Eemalt lähenes kojamees. Ta istus lesta seljas ning sõitis nagu lendava vaibaga. See on meie maja kojamees, vetevalla prints tutvustas siin. Ja see on minu õde Sirli. Tere. Pomises Sirli. Ma ei teadnudki, et siin luua kambris ookean. Kas see on Atlandi ookean või India ookean? Köik läbi isegi nagu kartulisalat vastaskojamees vetevalla prints, vali tilk sooja India ookeani, aga sealsamas ka ämbritäis, Põhja-Jäämerd, näete, sealt tuleb jää. Neile lähenes tõesti hiiglaslik jääpank ning siin ja Sirli vaatasid ehmunult ringi, otsides paika, kuhu varjuda, et tohutu külmkamakas neid vastu luua. Kambri ust laiakse litsuks. Kuid kojamees viipas rahustavalt käega, võttis taskust piibu ja pani selle põlema. Siis ootas ta, kuni jääpank temani jõuab ja surus kuuma piibu vastumürakad. Jää hakkas otsekohe sisinal sulama ning peagi plärtsatas nende juurde jahmunud hüljes, kes oli ilmselt jääpanga peal päevitanud ega saanud aru, kuhu on kadunud tema kindel ja külm kõhualune. Kojamees peletas hülge eemale. Ene koju. Ütles ta. Ta viskas hülgele pisikese kondi ja hüljes sööstis sellele järele, nagu jahikoer. Vahva. Kiitis Siim. Aga uppunud laevad, me pidime neid vaatama. Vaido Mailovee hüpake ka sellele turjale, siis saame kärmemini edasi. Lapsed ronisid kalale selga, eriti Siim oli vaimustuses. Ma pole elus isegi hobusega sõitnud, aga nüüd saan ratsutada kalaga võimas. Nad liuglesime hulga maad, Kirjuta kalade parve, Churchill neist üle lehvitades sõbralikult sabaga. Kojamees tundis neid kõiki mõnele suuremale ja au väärsemale kalale ulatas ta möödudes käe ja kalad suudlesid seda aupaklikult. Siin Sirli ei suutnud kuidagi uskuda, et kogu see ookean loksub rahulikult nende endi trepikojas mõne meetri kaugusel postkastidest. See tundus unenäona televiisorist välja roninud muinasjutufilmina. Nüüd jõudsid nad punud laeva juurde. See oli suur vanaaegne alus, mis lebas külili merepõhjas. Siim küsis, kas laeval leidub ka uppunud meremeeste luukeresid. Vastaskojamees meremehed pääsesid minema, ainult laev vajus põhja. Sirlile tegi rõõmu, ta ei oleks tahtnud näha mingeid luukeresid. Nüüd oli hea julge tühjal laeval kolada, kartmata, et kusagil võiks jalge alla jääda kellelegi pealuu. Säärekont. Nad leidsid rooliratta ja keerasid seda. Nad ronisid mööda masti ja katsusid roostes ankrut. Korra tundsid nad küll ka hirmu, see oli siis, kui ühest kajutist vaatas välja tohutu must kaheksajalg. Aga nähes kojameest vetevalla printsi, tegid hapnik suvi haavas lahkelt ukse, lubades lastel oma eluruumidesse kiigata. Siis oli käes aeg koju minema hakata. Kas me võime homme ka tulla? Küsis Siim õhinal. Ja ülehomme. Te võite tulla alati, aga mitte väga tihti vastaskojamees. Esiteks, teil on ju ka kindlasti oma isiklikud unistused ja neid ei tohi mingil juhul hooletusse jätta. Ta, muidu muutuvad nad kurvaks. Ja teiseks aitab ühest vetevalla printsist küll. Ma ei taha, et ka teie unistuste sisse upuksite. Kindlasti on teil ka muud toredat, millega aega viita. Aga esimene koolipäev ei toonud Sirlile rõõmu. Meil on uus mata õps, kaebas ta kodus. Selline tädi ta jumaldab oma matemaatikat, sunnib meid kogu aeg arvutama juba homseks, ma pean kokku liitma kõik numbrid ühest 100-ni. Me aitame sind lubasema, sina liidal ühest 10-ni, mina liidan 10-st 30-ni ja isa liidab ülejäänud. Miks mina pean kõige rohkem leidma ja veel kõige raskemad numbrid, nurises isa ja karjus. Koer, mida sa omaarust teed, seal? Ei ole ju kedagi. Kus on koer, küsis siin. See mees seal, seletas isa, kes vaatas televiisorist korvpalli. Ta peab palli viskama sellele mängijale, kes seisab korvi all aga selle asemel virutab tema pagan teab kuhu. Jah, pigem on ta kui koer, nõustus Siim pika korvpallurit silmitsedes. Niisugune loll nägu nagu ahvil ja pikad käed. Naeris isa. Täpselt nii see ongi, poisu saab korvpallist juba päris hästi aru. Isa, kiitus rõõmustanuks Siimu, kui mitte venelane Stiopa teda enne lasteaias nii põhjalikult kurvastanud poleks. Nimelt rääkis Diopaettali oma isaga suvel tervelt 100 korda kalal käinud, see on vähemalt korra päevas ja mõnikord veel öösel ka. Siis olid nad püüdnud kala põlevate tõrvikute valgel. Siimule oli seda kade kuulata ning ta sikutas nüüd oma isa särgisabast. Jutustas, mis Diopa pajatanud oli. Isa muutus süngeks, jälle see kala jutt kurises, ta sai öeldud. Ühel laupäeval läheme juba ühel karjus siin me pidime minema sellel laupäeval pidime või? Pomises isa mornilt. Kui pidime, siis lähme. Vaata, sa mull, hoiatas Siim. Isa põrnitses tujutultele ekraani. Ahvi näoga korvpallur viskas lõpuks ometi pärast pikka pusimist palli korvi, aga isale see rõõmu ei teinud. Ta muretses kalapüügi pärast, kus neid vihmauss õieti saab. Ta läks, võttis riiulist entsüklopeedia ning lehitses seda vihmauss, kus siin on vihmauss. Küll on häda ja viletsus. Nii olid kõik sel päeval pisut kurvad, mis su esimesele koolipäevale sugugi kohane pole. Sirli muretses uue õpetaja pärast. Siimule tegi viha see, et Stiopa on elus nii palju kala püüdnud, aga tema mitte ühtegi. Isa kartis laupäeva ja ema ei saanud ka üksi rõõmus olla, kui ülejäänud pere mossitas. Ning nende korteri seina taga istus kirjanik härra lammas ja samuti pahas tujus. Tema oli seda küll alati. Ta kirjutas oma koledat raamatut. Peeter vedeles kraavis ja oigas. All oli kõrge palavik, käed ja jalad värisesid. Aga ühtki arsti polnud tulemas. Selle asemel jooksis Peetrist üle. Põder astus lebajale kabjaga näkku ja tegi haigele mehele veel rohkem valu. Siis härra lammas, mõtlesime jõledamaid asju, Peetriga veel juhtuda võiks. Siis tuli uss, kirjutas ta seejärel rõõmuga. Uss nõelas, Peetrit minna ja kõhtu ja selga. Härra lammas naeratas kibedalt ja kirjutas edasi. Ainus, kes ei tusatsenud, oli kojamees. Ta ujus oma luua kambris ringiratast ümber punud laeva ning tema tuju oli hea. Kirjutas Andrus Kivirähk, luges Sepo Seeman. Toimetas Tiina Vilu, helirežissöör on Anna-Maria korrel. Kuulake homme jälle samal ajal. Sirli.