Sirli, Siim ja saladused heri. Andrus Kivirähk Andrus Kivirähk Meie loo eelmistes osades tutvusite Sirliga, tema vend Siimuga, kellel on laual oma võlumaa nende emaga, kes oskab salaukse kaudu oma võlulasse minna ja naabrikirjanik härra lambaga. Täna saate veidi rohkem teada, milline on. Kogu see aeg, mis kell juba on, ehmatas isa, ma pean korrad töölt läbi sõitma. Ta pani kahetsusega televiisori kinni. Alati jäetakse kõige põnevamad finaalid kõige viimaseks ja kunagi pole mul neid aega lõpuni vaadata, kurtis ta. Isa oli kirglik spordisõber, see tähendab, talle meeldis sporti vaadata. Ta ise ei sportinud iialgi. Tal polnud ei suuski, uiske, jalgratastega, hantleid. Isa ei osanud ka ujuda. Selle asemel, et vette minna, lesis ta supelrannas liival ja kuulas raadiost spordiülekandeid. See on ju loomulik, seletas ta ise. Ma vaatan meelsasti ka filme loomade elust, aga ega ma seepärast ise ei pea mööda metsi ringi traavi, maja loom olema. Kuid keegi ei teadnud, et tegelikult oli isa kogu oma elu unistanud sportlasekarjäärist. Väikese poisina istud akna all ja vaatas, kuidas klassivennad õues jalgpalli taga ajavad. Ise aga mõtles. Kui mina mängu läheksin, oleksin ma sellise paugu, et väravavaht lendaks, kus see ja teine. Kuid kuna väravavaht oli tema hea sõber, siis ta siiski ei liitunud jalgpalluritega, vaid tõi aknalauale oma suppi, vaatas mängu ning sõi. Tahtmine spordis suuri tegusid teha ei jätnud isa iialgi maha ning jah, nüüdki sõitnud oma autoga kontori ette, ei suutnud isa kiusatusele vastu panna. Ta ei väljunud autost mitte sellest uksest, mis oli talle kõige lähem, vaid ronis ülekäigukangi tagumisele istmele. Ronimine polnud kerge, sest auto oli väike, aga isa üsna paks ja astus välja tagauksest. Ta polnud enam oma kontori ees. Isa pilgule avanes tohutu staadion. Paar meest jooksid talle kisades vastu, need olid tema treenerid. Jooksima läks, karjusid nad kõik, panime rajal. Sellest pole midagi, vastas isa, tooge mu naelkingad, meil on aega maa ja ilm. Ta istus rahulikult staadionimurule ja tõmbas jooksukingad jalga. Umbes 10 meest lidusid elu eest möödajooksurada, aga isale ei teinud mingit muretse, teised jooksjad on saanud tema ees mitmesaja meetrise edumaa. Ta tõusis püsti ja valmistus stardijoonel astuma. Aga pintsak? Kisasid treenerid, kas sa pintsakut ei võtagi seljast? Oh ei, ma ei viitsi, vastas isa ning oodanud ära, stardipaugu tormas rajale. Ta šerkis paar meetrit peatusse, ise palus. Mulle tundub, et justkui tibutab. Kas te annaksite mulle vihmavarju? Vihmavarjuga ei saa joosta, hädaldasid treenerid, kuid ulatasid isale siiski suure musta vihmavarju. Tehke palun rutem, teised sportlased on kohe-kohe tirišis. Olge päris rahulikud, sõnas isa, avas vihmavarju ning hakkas nutma, tõeliselt jooksma. Ta jooksis nagu kits. Mõne hetkega olid oma konkurendid kinni püüdnud, siis neist mööda läinud, siis veel ühe ringiga mööda läinud ja siis veel ühega, kusjuures ta hoidis vihmavarju kogu aeg pea kohal ning jooksis vahepeal naljaviluks ka tagurpidi. Siis oli ta võitnud ja talle riputati kaela kuldmedal. Vaat see armee püüdsid treenerid ja kiksisid rõõmust nagu varblased. Elagu suur sportlane Eino mäle jalgi. Isa lehvitas uhkelt vaimustusest killuvale publikule. Staadioni esimeses reas istusid ema siin ja Sirli ka, nemad hõiskasid, olles uhked oma isa üle. Isa võttis kaelast medali ja viskas selle täpselt emale sill. Ta ronis tagasi esiistmele ja väljus nüüd juba õigest uksest. Veel kontoritrepil oli ta väga enesega rahul ja võttis kaks astet korraga. Aga teisest trepist ta enam siiski üles ronima ei hakanud, vaid valis lifti. Kurikirjanik lammast tuli tagasi oma asja toimetustelt. Trepikoja esine oli endiselt räämas, ka trepi ennast polnud mitu nädalat pestud ja ühes koridorinurgas vedeles vana jõulukuusk, millel polnud küljes ainsatki okast. Lausa sigadus, leidis härra lammas. Jõuludest on varsti möödas üheksa kuud, aga kojamees pole siiamaani viitsinud kuuske minema viia. Ta tahtis kutsuda lifti, kuid see polnud võimalik, keegi juba sõitis ja nupp lifti ukse kõrval põles punaselt ära. Lammas jäi ootama ja tema pahameel kasvas iga sekundiga. Fliktarlikkis mõtles ta nii kaua ei saa ükski normaalne inimene liftiga sõita. Kas peab jälle jala kuuendale korrusele ronima kõik selle kojamehe, mille eest talle küll palka makstakse. Samas avanes uks, mis viis väikesesse kambrisse, milles kojamees hoidis oma luuda ja ämbrit ning välja vaatas. Kojamees. Tal olid pikad sorgus vuntsid ja hoolikal vaatamisel tundus, et nendest nõrgub. Seal te oletegi, käratas härra lammas, miks te oma tööd ei teekoridor? Must nagu solgitorulift alalõpmata rikkis. Kojamees tõmbas ukse kähku kinni. See oli härra lamba meelest juba eriline häbematus. Räägin teiega kuude kade, karjus ta ja põrutas rusikaga vastu luua kambri ust. Ma kaeban teie peale. Tulge kohe välja. Kojamees ei tulnud ja härra lambale ei jäänud muud üle, kui hakata jala trepist üles ronima, sest ka lifti uks jäi suletuks ning punane lambike selle kõrval põles endiselt. Ega ma seda nii ei jäta, mõtles härra lammas. Suurähkimisega õnnestus tal oma korterisse jõuda. Ta sulges ukse ja puhkas veidi aega esiku toolil, enne kui kingad jalast võttis. Siis läks ta oma töötuppa, istus arvuti taha. Kojamehetrikid olid teda niivõrd tigedaks teinud, et tundus olevat päris paras aeg uue raamatu kirjutamisega pihta hakata. Härra lammas kirjutas ainult hästi tõsiseid ja süngeid raamatuid. Alati lõppesid need väga halvasti, keegi kass jäi auto alla, kukkus kuristikku, uppus või pandi lihtsalt vangi. Nüüdki olid esimesed read, mis arvutiekraanile ilmusid, järgmised. Peeter Peeter oli just vangist lahti saanud ning tal polnud sentigi raha. Kuid ta tahtis väga süüa. Seepärast otsustas Peeter argile minna. Talle tuli vastu väike tüdruk. Peeter võttis tüdrukud koera ära. Tüdruk läks nuttes koju. Kus see raha on, mis ma sulle andsin? Küsis isa. Sa oled selle ära kaotanud. Tüdruk sai vitsa, pidi kogu öönurgas seisma. Aga Peeter, sel ajal härra lammas oli oma koleda jutuga väga rahul. Aga teistele inimestele need lood eriti ei meeldinud. Kui mõni juhtuski ostma poest härra lambaraamatu ja seda luges, tõusid tal juuksed hirmust püsti ja ta peitis jubeda raamatu keldrisse kartulikuhja alla. Härra lammas, teades, et inimesed ei taha temal raamatuid osta ja see tegi teda veel kurjemaks. Päevad läbi istus ta arvuti taga ja muutkui, kirjutas The ei vaadanud kunagi isegi televiisorit, rääkimata sellest, et oleks käinud kusagil lõbutsemas. Tegelikult polnud tal aega õieti süüagi. Härra lammas ainult töötas. Raamatut said väga paksud ja väga koledad. Raamatu Sirli, Siim ja saladused, kirjutas Andrus Kivirähk, luges Sepo Seeman. Toimetas Tiina Vilu. Helirežissöör on Anna-Maria korrel. Kuulake homme jälle samal ajal.