Tere ja head pühapäeva õhtut, kallid raadiokuulajad. Selleks, et oleks järgmisel nädalal lihtsam kinokavasid uurides otsuseid vastu võtta, alustab jälle kinovärgiga mandariin. Seekord veidi vähendatud koosseisus. Meil on täna stuudios filmikriitikud Ralf Sauter. Tere. Andrei Liimets. Tere ja mina Maarja hinda alla. Tänase saate võiks lühidalt kokku võtta kui sõja ja koletiste filmide eri ehk saate esimeses pooles on arutluse all teise maailmasõjaperioodi käsitlevad filmid, antropoid ehk operatsioon, antropoid ja Allaid ehk liitlased ning saate teises pooles võtame ette sel nädalal kinodes maandunud õudus action-filmiseeria Ander World viienda osa plaadi poos, aga saate lõpetame juba vähe rõõmsamatest toonides, ehk räägime tegelikult juba natuke aega tagasi meie kinoekraanidel jooksma hakanud, aga endiselt vaadatavus tabeli tipus küsivast fantaasiafilmist, fantastika, PSN võetufandem ehk fantastilised rohked ja kust neid leida, kus on siis pigem kihvtid nunnud elukad. Nii väga koletised. Teisest maailmasõjast tehtud filmidest just puudust ei ole, küll aga on vähem räägitud lugusid Ida-Euroopa riikidest ja nendes riikides toimunust toimunust saksa okupatsiooni ajal. Enamasti on ikkagi need filmid ennekõike lähtunud ameeriklaste perspektiivist. Seetõttu on rõõmustav, et Briti noorema põlvkonna üks lubavamaid lavastajaid John Ellis on võtnud teha filmioperatsioon antropoid, mis räägib ainsast õnnestunud atendaadis väga kõrgejärgu saksa sõjaväejuhile. Peaosades on süsteemi tornen ja silion morfi, kes mängivad kaht sõdurit Prahas, kes on tulnud sinna selleks, et saata teise ilma. Praha hukka jaoks võib raha võllameheks kutsutud ülimalt jõhker saksa väejuht nimega Reinhard Heidrich. Mul on tunne, et teine maailmasõda ja sellega seotud igasugused teemad ja ajaloolised sündmused on kinokunstis pärast selle ajajärgu möödumist kogu aeg olnud tähtsal kohal. Aga mulle tundub, et kuidagi viimasel ajal on tulnud väga palju selliseid sure eelarvelisi mingit otsa pidi teist maailmasõda käsitlevaid filme. On paremaid ja halvemaid, aga mulle tundub, et antropoid Ja pigem sinna halvemate kilda, et isenesest tõeliselt huvitav sündmus, mida kajastada või või käsitleda filmikunstis, aga film iseenesest on, ütleksin, et hästi isegi kerge või pealiskaudne ja kohati üsna igav. Selle kohta on nalja tehtud, et sõdureid seal filmi finaalis ütlevad, et kui nad peituvad katedraali, et meie suurimaks vaenlaseks siin on igavus ja selle üle on siis nalja tehtud, et kuni selle hetkeni olnud suurimaks probleemiks kinopublikule. Et ühesõnaga. Selles filmis peamiselt ma ütleks, mis, mis nagu juba alustab seda. Kuidagi õnnetud jada on see, et filmis kasutatakse seda kummalist võtet, kus kõik tegelased räägivad inglise keeles, aga sellise puis aktsendiga, kus ma oleks üldse selle filmi puhul tükk aega aega, et aru saada, et mõtlesin, et mingi hetk, et kuidagi kahtlane, et kõik inimesed nii hästi seal inglise keelt räägivad, ainult et jube kandilise aktsendiga ja siis ma sain aru, et see vist oli mõeldud selle võttena. Inglise keelne film, mis on nagu niivõrd jabur käik minu meelest. Ma vaatamise ajal mõtlesin selle peale natuke ja minu arust see natuke ebaõiglane, et sellised väikesed filmid saavad teiega malakat sellisel põhjusel ja samas ka mingi Schindleri nimekiri, kes samamoodi räägitakse inglise keeles, sellega ei ole kellelgi probleemi, see on ju nii hea film. Et noh, mitte et ma oleks probleemi sellega, et Schindleri nimekiri on inglisekeelne lihtsalt et siis tundub kuidagi ebaausatest. Ja ütleme niisugustel Pisamatel filmidel kohene tullakse rusikatega, ma tahan Maarja on arengumingi kommentaari teinud sellele sellel aadressil. Mida varasemalt on jah, sageli filmis kasutatud, aga Schindleri nimekirjast on ka aeg vahepeal edasi läinud, et praeguses filmikunst on maailmas mulle tundub nagu niisugune eriti kuidagi tagurlik või, või kummaline võte, mida kasutada. Ei, tegelikult teeme seda vaadata, siis mõtlesin küll, et kohati muutub see agentidega rääkimine häirivaks, see on suuresti dialoogi peale üles ehitatud film ja kui sa rääkisid sellest igavusest, siis jah, siin on mingil määral just selle filmi minimalism töötab ta vastu ja mitte sellepärast, et oleks minimalistlik. Ma tegelikult väga hindan seda, et kui suudetakse teha näiteks sõja Filma väga väikeste vahenditega, mis on eraldi kaasakiskuv, aga see, kuidas siin suured suuresti vestlused toimuvad, siis üsna monotoonse välimusega ruumides ta ei ole nagu otseselt huvitavalt ka üles võetud. Nii et selle filmiga kaasnev võnkumine ei tule väga kergesti, kuigi siin lõpus on ka selliseid lahingustseene, mis minu jaoks asja natuke päästsid. Puhtalt sellepärast, et ta on, ütleme, vaheldus kõigele eelnevale ja tegelikult ka suhteliselt brutaalne film kohe üllatavalt, et minul on samuti peale läks tegelikult selgelt siin vägivalda kasutatakse minu meelest filmimotiividega on hästi kaasas kooskõlas. No Madistamist siin jah, saab, aga ütleks minimalistlik, siis nagu selles mõttes see film pigem et need tegelased on niivõrd minimalistlikud, et neid kuidagi ei avata, nad on niivõrd kinni, seda ka mitte kinnised, sellepärast et nad peaksid kinnised olema, vaid lihtsalt nagu kuidagi ei jõua publikuni, neil ei ole materjali, mida nagu välja mängida üldse. Jah, et sellised tugeva missioonitundega etturid umbes kõige näitlejad on iseenesest headmas, hiljem afi meeldib Chemi tunne, eks nendest näitlejatest, kelle puhul ma vahel mõtlesin selliseid näitlejaid, ma kutsun prussakat, ehk siis nad on sellised, et kui läheb natuke valgeks, siis nad põevad oma urust välja, natuke jooksevad ringi, siis kaovad oma urgu tagasi ja rohkem neid ei nähta, aga ta muidugi tuntud siis fifty šveitsi filmidest ja mängib Kristjan kõik ka järgmises osas, mis tuleb siis valentinipäeval? Okk, olge valmis. Ja üle keskmise korralik, ma ütleksin, et plussodovid, Johnson mängib siin stuudio on see, millest üks väga andekas briti näitleja, kes me oleme ka peale läheb. Väga huvitatud. Me räägime, me satume sellest rääkima filmiga liitlased, mis on siis Robert, sime äkki see selline suurejooneline ja tõesti suure-eelarveline film teisest maailmasõjast? Ma ei saa päris suure eelarvelisteks nimetada, kuigi ka see 10 miljonit, mis ta valmimiseks kulus, ei ole kindlasti Euroopa mõistes sugugi ka väike raha. Aga mulle see film pigem meeldis just selles võrdluses liitlastega. Minu meelest ta näeb küll kuidagi kehvem välja, liigub natuke aeglasemalt, on justkui selliste dramaturgiliselt vete poolest nõrgem aga mingit iva või tegelaste siukest iseloom on siin minu meelest just oluliselt rohkem ja see, mida te kirjeldate minu meelest on siin filmis väga taotluslik. Sest kõik need tegelased ongi võetud sellisest väga keerulisest olukorrast, kus nad kõik justkui teavad, et, et see kõik ei saa lõppeda kuidagi teisiti kui tõenäoliselt sakslaste relvade laskeulatuses ja, ja minu meelest see kuidagi läbib nende, nende tegelaste, sellist käitumise olemisloogikat, et, et nad kõik kuidagi aimavad seda peatselt saabuvat surma ja see kuidagi ka hästi palju. Kogu aeg hoiab neid kuidagi tagasi ja kammitseb neid. Aga vot selle jaoks on seal filmis oli hea näide, et nende nagu sihuke rõhutus või sa tunned, Nad teavad, kuidas see kõik lõpeb. Filmis oli stseen, kus siiamaani kaks kena rõõmsad rõõmsameelset noort naist olid ringe jalutanud ja mõni hetk hiljem, kui tornanya Murphy tegelaskujud neiude peale põhjendas, pahandasid, et nad on liiga üles löödud avalikus kohas viibimises. Sis karjatas üks naistestud, et teatega, et meelelahutus võib-olla siin või tähendab huulepulk võib-olla siin ainus meelelahutusselles olukorras ja mul tekkis küsimus, et millises olukorras sellepärast et kuni selle hetkeni ei olnud nagu väga mingeid pingeid üldse aru saada või kuidagi nagu kõik inimesed olid noh, peale selle, et kurjakuulutavad Saksa sõdureid seal jalutasid jah ringi. Aga mingit nagu sellest pinget ma ei olnud sel hetkel nagu tundunud tundnud, et et nad ise oleksid kuidagi sellised rõhutud või masendunud seal. No see oli päris filmi alguses ka, et siin on ju ikkagi see ajalooline kontekst, mida sa kinno minnes tead juba, et, et see väga rõõmus elada ei olnud okupatsiooni käes, kus ikkagi inimesi tapeti igapäevaselt. Aga minu meelest, mis ma lugesin natuke pärast, ma ei olnud selle operatsioon antropoidiga eriti kursis, omapärast lugesin natuke seda ajaloolist tausta ja mis minu meelest veel, mille osas ma ütlen väga respekt sellele filmile. Tundub, et ta on üsna detailideni välja ikkagi ajaloo ajalootruu ja kindlasti see, milline see lugu on, mida ta kajastab. Jälle dramaturgiliselt ta kindlasti ei ole kõige tugevam juba juba kas või sellepärast, kust see film lõppeb, seda, sellist nagu lootuskiirt seda optimistlikku lõppu, mida justkui eriti Hollywoodi filmidest enamasti oodatakse siin kindlasti ei ole, umbes häkioriitši lahingus, kus peategelane lõpuks Istki tõusis taevasse selle filmi lõpp on ikka, aga noh, väga väga must ja masendav. Aga. Ma vaidleks vastu siin ikkagi see selline helge lunastuse moment on sisse pandud. Ta on hästi sünge film, juba selle värvipaletti pole siin, et hästi palju pruunikad ja Peelse toone ja noh, võib-olla atmosfäärist mingile äärele pajaka, aga ma ütleks ka, et saad sa tunda päris hästi kätta, millises keskkonnas on, milliseid pingeid tekitab sina, paar tsüaniiditableti stseeni, mis on suhteliselt rängad. Nii et, ühesõnaga küllaltki pessimistlik, kui võtta seda kinolevi kontekstis, siis ta ikkagi ütleme, lonkab seal kuidagi, et rohkem selline film ütleme et mida võib-olla satud tulevikus telekast vaatama ja, ja mingil määral naudid, aga ütleme, aasta parimate filmide sekka andeks, sellist me kindlasti ei paneks. Väike tore sõja teemaline draama. Nautimiseks ma teda kindlasti nimetatakse, tore ka ei ütleks, ma tahtsin lisada, et tegelikult see, mida see film minu meelest hästi teeb veel nende tegelaste osas, on see, et siin on. Ta annab hästi edasi seda, kui raskete valikute tegelased seisavad kogu aeg, et see minu meelest on hästi selline hästi tugev, ahistatud angistatud tunne on siin filmis väga kenasti, aga taaskord see kahjuks mõõdab ta ka samal ajal oke tonaalselt võib olla ühe ühetaoliseks ja isegi nagu grammi võrra siukse filmikogemuse jaoks võib-olla isegi liiga ängistavaks, kuigi seda on kummaline öelda 100 filmi kohta. Ka aastal 2016 on võimalik näha suuri filme olulistelt maailmakuulsatel Trežissööridelt, nende seas ka Robertsi Mcis, kes varasemalt on teinud kindlasti eestlastelegi väga hästi tuttavad teosed nagu Forrest Gump kaldale uhutud ja suurepärane intelligentne ulmefilmi kontakt. Tema uueks filmiks on teise maailmasõja sündmustest jutustav Allaid ehk liitlased, mille peaosi mängivad Sis Brad Pitt ja Marian Gotthard. Ning filmi keskmes on Kanada päritolu luureohvitser nimega. Maitsvad on, kes rändab Casablanca le täita seal missioon koos kauni prantslanna Ma Marian sorriga kohtuvad seal esimest korda ja nende ülesandeks on teiselt abikaasasid ning mõrvata seal Saksa suursaadik aga läheb nii, et nad selle käigus ka armuvad ning kolivad koos Inglismaale. Otseselt tütre aasta hiljem saab makstud, ta on teada, et naine, kellega ta abiellus ja last kasvatab, võib-olla siis Saksa spioon ning tema ülesandeks saab siis üksinda välja uurida. Kas see info vastab tõele, sest on ka teatav võimalus, et organisatsioon, kus ta töötab, püüab siis teda nii-öelda proovile panna. Filmi lavastajaks, nagu öeldud, on siis Robertsi mekkis, kes on tuntud just visuaalselt väga uhkete filmide poolest ja stsenaristi yks oma kordades diivan näit, kes on kirjutanud ja lavastanud omakorda mitu väga põnevat filmi, näiteks lokk, mis on, oli üle-eelmise aasta üks tugevamaid draamasid minu meelest. Ja lisaks veel kui arvestada peaosades Brad Pitti marjunkotellaartsis nii-öelda star powerit või sellist talenti, selline filmi puhul just puudu ei tule. Küll aga see film ise minu meelest on üllatavalt hõreda, näeb hästi hea välja, ta on visuaalselt hästi efektselt tehtud, nagu see mekkiselt ka ootaks, siin on väga palju selliseid kauneid suurejoonelisi kaadreid ja mul on hästi tihti selle filmi puhul jäi selline tunne, et nad on kuidagi hästi nagu post, kaardilikud või sellised nagu isikupäratud näiteks siin on üks, üks koht, kus need peategelased istuvad seal Maroko kõrbes ja, ja see näeb täpselt välja nagu kuskilt, et lihtsalt ma kokku visatud mingis graafikaprogrammis postkaart. Ja see lugu ise samamoodi ta kuidagi siin justkui oleks nii palju mingit konflikti ja draamat ja emotsiooni, aga aga samas on jookseb nii hõredalt, et ma kordagi ei tajunud, et siin oleks mingisugune üle keskmise põnev psühholoogiline konflikt tegelikult sellepärast et selle filmi lõpplahendus on ikka 25 miili pealt ette näha. Ja kuidagi sügavamale ta kahjuks sellisest suhteliselt mustvalgest lahendus võimalusest ka ei jõua, et see on jälle üks põhjus, miks ma arvan, et me eelmine film, antropoloogid on natuke parem, et seal mulle tundus just need tegelaste sellised psühholoogilised probleemid, nende sisemine pigistust tulid paremini esile, siin jääb ikkagi selliseks kaks ilusat, et inimeste armuvad, sest nad on kaks ilusat inimest tasandile ja ega väga palju sügavamalt mind vähemalt ei puudutanud. Minu meelest küll väga-väga-väga tugev film nagu sa mainisid siis Robertson äkki see on visuaalselt defektsete filmide üks selliseid kuningaid ja ta on kasutanud juba ammusest ajast ka digitaalefekte väga aktiivselt, et tegelikult Forrest Gump, noh ma ei mõtle sellest efekti filmist, aga seal on siis arvutiga tehtud, et noh, need Kasonitseenikust peategelane kohtub nende presidentidega ja samamoodi siis ka antud filmi puhul, noh siin on tegelikult digitaalefekte suhteliselt palju ja ma ei räägi lihtsalt mingitest sellistest väikestest detailidest nagu ütleme suitsimis granaadid tõuseb, aga noh, siin on juba alguses kaader, kus Brad Pitti tegelane siis maandub kõrbes langevarjuga ja no see näeb ikka väga vildakas välja katsega arvutimänguliikmena natuke ehmusin küll, aga noh, siin on tegelikult see lõputuna näiv kõrb, mis taustal taustal paistab kohe väga-väga võimas kaader, millega filmi avada ja läbi siis terve ülejäänud kahe Tõnisi näeb vastavalt sama suurejoonelisest seened minu meelest nagu tehniliselt on väga-väga-väga võimas, on. Mõnes mõttes ta ainult satub selle ohvriks ka, et kohad siin mingid hetked mõjuvad arvuti mängulikult. Ma olen mingil määral mänginud näiteks kollaste jutiseerijat ja seal on umbes sarnaseid seene, kes sa oled vahepeal autos ja vaatad ümberringi ja auto liigub ja siin on samamoodi üles võetud stseene ja kas või siis Marokkol missiooni läbiviimine väga võib-olla natuke ebavajalikult vägi valt sel viisil siis noh ka jällegi võib-olla natuke video mängulik aga samas ikkagi suuresti tunded, et noh, keskkonnaks mingid 40.-te filmi, et siin muidugi alguses toimub Casablanca all ja lõpp on ka midagi mingil määral Casablanca lik, et kindlasti üks selliseid lähtepunkte siis sa äkki seoks. See võrdlus Casablanca, aga muuseas, minu meelest üldse ei tule kasuks sellele filmile no kohe üldse tundub, nagu ta oleks selline noh, 60 70 aastat hilisem väga lihtsakoeline ja odav katse teha uut Casablanca. Kuule, muuseas, mis neid digitaalefekte puudutab, kõige kummalisem ja seal, ma ei tea, kas te panite tähele, et mõnes stseenis Brad Pitti nägu oli arvutiga väga korralikult töödeldud ja siin esimene stseen, kus nad on koos katusel marjagatrjordiga, siis ta näeb tõesti välja nagu multikategelane. Benjamin patt on minu meelest? Jah, jah, täpselt see võrdlus tekkis, et äkki see on siis samoushitke palju kasutanud. Näiteks filmi Beowulf puhul, et kohati võib-olla pingutab üle sellega, et ma ei tea, kas ta arvab, et see ei ole nii läbinähtav või siis tavapõlvikaks äkki ei olegi. Aga kui nüüd liikudes edasi nüüd seal pildilises poolest, meil on ikka väga korralik, siis tegelikult see lugu on ka päri saada, siin on põnevust, romantikat, intriige. Minu jaoks võib-olla lihtsalt armastus, Kadiaadija peti puhul jäi natukene nõrgaks, et noh, see film ikkagi panustab või paneb selle rõhu suuresti nendele sellele armastusele sealt, kus see kulminatsiooni emotsionaalsus peaks tulenema. Kui sa vaatad, kuidas nad siin koos läbivad siis ma ei ole väga tunda sihukest tõsist põnevat toredate emotsioonide mängu nende vahel. Vaata, Ralph, kui sa selle selle filmi arutelu praegu alustasid, siis sa pidid selleks umbes pool või kaks kolmandikku kogu filmi ära jutustama, et jõuda nagu sellekohane, et kas siis päriselt läheb seal filmis midagi lahti, et noh mida muidugi teeb niikuinii ka treiler. Ja see info on igal pool mujal ei olnud, ei ole selles mõttes boilerdaminage, aga see film minu meelest töötab ise samamoodi, et see esimene poolse armumise lugu on võetud nagu ette justkui sellepärast, et lihtsalt nagu peab jõudma sinna alguses punkti, kus seda lugu üldse hakatakse jutustama. Jumala hullult meeldis tegelikult see, et esimene pooltund toimubki seal, Casablanca räägib siis sellest, kuidas nad armuvad, minu arust see on kuidagi hästi sinna pikk prolooge, mõnes mõttes on mul meeldesse Aga et oleks selline pikk hea proloog siis, kui nagu töötaks, et minu meelest emotsionaalselt ta jällegi kuidagi nagu ei mõjunud, et nagu Andrei ütlaseta jäi väga selliseks noh, nii lihtsale tasandile, selle armumise kujutamisega, et selles mõttes see oli nagu ajatäidet jõuda selle ivani lõpuks. Sellise mulje Minu arust treilerit ei mäletanud ja ma isegi ei teadnud, nad armuvad, nii et mina vaatasin lihtsalt seda missiooni osa sealt siis nagu noh, minu jaoks olemast tuli üllatusena, et margil nägin treilerit teha, ma tundsin juba seal, et ta võib-olla ütleb natuke, liiga palju ära valimisselleks ajaks unustanud ma filmi vaatasin, mis tuli üllatusena. Kaks ilusat peategelast, Hollywoodi filmi arvamust. Ma ei tea, ma vist hakkasin vaatama ja siis ma keskendun rohkem sellele, kas neil õnnestub see suursaadikuga peame sellele nagu ei mõelnud, aga et kusjuures ma ütlen, et see dialoog, millest sa mainisid, kes kirjutas, et see dialoog on kohati väga hea, et, et siis kui alguses, kui nad ei ole armunud ja teesklevad abikaasast, võtab ma pluusil nööbid lahti ja siis ütleb pättidele midagi, et sul on ka relv, viidates oma ühele eelmisel selline, et, et sul on ka relv ja ma lihtsalt tahan näha, et kas sa suudad kaitseriivi peal hoida midagi sellised. Täna veel siinkohas ma siinkohal ma kindlasti ei vaidle vastu, just minu arust esimeses pooles on see stsenaarium dialoogi osas on täitsa tugev ja mulle ka, kui seal see algus, selles mõttes mulle meeldis. Et see film nagu ta ei hakanud kohe kõike lahti seletamata kuidagi võttis aega arenemiseks, nende tegelaste tutvustamiseks, aga just kuidagi teises pooles see kõik minu jaoks ei töötanud, et nagu öeldud, kuidagi lihtsale tasandile, pluss siin on mingid siuksed, natuke kummalised nagu veits humoorikad just stseenid sees nagu see, kus Brad Pitt neid kaarti segab vahepeal, mis nad nagu täiesti jabur välja. Ja muidugi kahjuks see koht, need kohad, kus präpiterite prantsuse keelt rääkida selle osas, et kuskil mõnda võõrkeelt kasutada lasi ta küll endale kuuli jalga filmi käin kloorilist päästerts, kus sellele tublisti nalja tehakse ja mind pani see pigem muigama. Kuigi mulle meeldis see psühholoogiline mäng ka hiljem, kui tuleb ikkagi välja, et Marian vepsi selle saksa spioon Brad Pitt tuleb koju ja ei tee talle musi. Ja mulle meeldib David Cronenbergi vägivaldne minevik, kas naine saab teada, et tema armastav abikaasa väikelinnas on, oli võib-olla varasemas elus killer ja siis seal on kõik seksistseen, mis on ikka hästi agressiivne nagu peaaegu vägistamine ja siis naine nagu naudib ka seda juba peale, et see on tema, teine varju kilkama mehe varjukülg, mida te ei ole varem näinud ja siin on ka kohati selline seksistseen, kus Bratits ronib meiega droidi peale ja see on kuidagi selline, et noh, et võib-olla on Saksa spioon. Pluss veel need õhurünnakud, mis selles mõttes visuaalselt ma nõudsin ka seda filmi, et minust ikka väga tugev, kui käsin, lõppen, kohati nõrk ja probleeme tal on. Aga mitte nii palju, et mitte soovitada otsekkumalaks piletile kulutan, ütleme ma ei tea, 10 euri siis minekuks absoluutselt kahju. Enne koletiste ja elukate juurde edasi minemist kuulame natukene muusikat, aga seekord mitte kummastki arutluse all olnud filmist vaid hoopistükkis filmi Singlorias päästortsa ehk vääritud tõprad kõlanud David Bowie lugu kätt piipul Putin, Autfayer. Aasta oli 2003, kui veel lahedad olid meetriksis pärit lateksriided ja videvikus, aga ei olnud veel vampiire igaveseks ajaks ära lörtsinud. Sellises kontekstis tuli selline üsna väikese eelarvega tehtud ja üldse mitte suure käraga valminud ulmemärul nagu Andri Worldi teispoolsus, kus peaosa mängis geid Pekinseil. Ja kuigi seda filmi ei võetud just väga soojalt kriitikute poolt vastu, siis mulle isiklikult jättis ta väga raju mulje, sest tal oli niisugune väga lahe gooti esteetika ja vägagi hästi läbimõeldud lahe taustamütoloogia sajandeid kestnud sõjast libahuntide ja vampiiride vahel. Loomulikult tehti sellele filmile ka oluliselt nõrgem järg ja selline eelloona toimiv ja samuti üsna keskpärane kolmas osa siis pärast pisikest pausi otsustajad, nii et ka sellest ei ole veel piisavalt ja toodeti neljas osa, mis oli juba täiesti masendavalt halb kitš. Ja nüüd on siis nähtud vajadust ka viienda osa järele ja ütleme nii, et ahjus on noortel ka valmimas. Kuues osa. Ehk teispoolsus oli jällegi üks nendest sarjadest, mis minust on kuidagi sujuvalt mööda läinud, ehk siis enne viienda osa tulekut võtsin vaevaks esimesed neli ära vaadata. Enam-vähem olen Andrei kirjeldusega nõus, ainukesed Mullelise vaevarikas periood, palju lühem, et ma pidin need veel järjest vaatama. Ja kusjuures juba esimesest toast saati, kuna Treiu palju öelnud, et talle esimene osa meeldis, siis. Mul oli selline kummastus. Üritasin veel ennast viia sellesse seisu, tuletada meelde, et see on ikkagi aastal 2003 aga kuna ma olin siis kahjuks enne näinud Vailaite ja nii mõndagi vampiirisarja, siis minu jaoks oli ikkagi igaveseks pilt lörtsitud, et minu jaoks ei suutnud isegi see esimene väga nagu mingit emotsiooni esiletükkide peale. Tüdimuseni midagi, kas need vampiirid üldse kunagi nii huvitavad on olnud Andrugaldis ja siinkohal tahaksin öelda, et mul on kahju, et sellised seeriad Nende osad valmivad sellise ajavahemikuga, sest kui esimene väljateisteerides meil 2013 osa ma nägin ka siis, kui ta välja tuli, see oli enam kui 10 aastat tagasi on minu jaoks mitoloogia areng, mis seal sarjas on toimunud, aga kuidagi noh, vabandust, mul ei ole väga hästi meeles, on õnneks siin viiendas alguses tehakse väike Plazbeka ja siis viiakse mind kurssi sellega, mis seni juhtunud on. Väga kiirelt. Minu jaoks sari suri koos lenn Vaismani lahkumisega, kui ma ei eksi, siis ta tegi esimesed kaks filmi, tan Keit McKinsey abikaasa samuti, et nad vist kohtusid esimest filmi tegemise ajal siis Vaisman lavastas? Jah, siis esimese pole ussi, näeb nii, ehk siis teise osa asemele meedikud ja rohkem kui esimene. Vaatasin esimest osa ka uuesti poole silmaga enne siis viienda tulekut ja. Ma ei tea, kas ta väga hullult aegunud on, isegi minust tiba Andid näevad lahedad välja ja mulle meeldib Survanistlik olustik seal see on üks asi, mis toimib väga hästi ja paraku see on ka nagu ära kadunud seal seerias vaikselt mõtlesin, viiendas osas toimuvad ka paljud stseenid niisugustes lossides härberites, mis meie kuulutigahvat mulle meeldisid esimesed metroojaamad ja kõik see, et tegelikult neil on sedasama, sest mul isegi viie viiendast nagu võib-olla isegi imponeeris rohkem. Neljas ikkagi seal olid mingid maanteestseenid, kus limonaadid, autod, tagajärjed ja niiet ja viies on lihtsalt tõesti väga nõrk ja ma lootsin, et ta suudab vähemalt paremale, kolmandasse, neljandasse latt oli juba nii madal ja, ja noh, dialooge jubedalt puinesin, et kuidagi, et lihtlausetega seletatakse tundeid või mõtteid ja, ja siis vahepeal üritatakse sööta mingit informatsiooni varasematest filmidest. Gatsby on kadunud. Siis geid tegin selle muidugi tagasi, tema kahjuks ei puuduta, ta ei mõjunud kangelasena siin vä? Tsentris aga demagnitsitseenen kuidagi vähevõitu ja mulle meeldib Keypekin, sild on midagi väga väljendusrikas, mul on nii kahju tas selles mõttes. Et see seeria on natuke sarnane resident tiiblile, mille kuues osalisi siis peagi tuleb ja väga sarnane selle poolest, et mõlemal on päris tugev naispeategelane, siis vastavalt tekkinud ei ole abielus režissööriga nagu androidi puhul ja kes on minu meelest kõvasti parem kui need filmid ja väärt oluliselt tugevamaid stsenaariumeid. Tegin sellega on vist alati nii olnud, et teda on pandud rollidesse rohkem figuuri pärast kui annete pärast ja noh, ta on olnud ja lähiaastatel mingites sellistes mägises žanrifilmides nagu seda on hästi või mis selle nimi, laventhingherpidestolemine, film. Aga nagu ma ütlesin, et on tegelikult väga väljendusrikas siin, et ja kui vaadata ta tegelenud on sarja jooksul nagu muutunud ka, et sind on rohkem emotsionaalne ja juba kannatanud, kaotanud siin palju traagikat tuleb seoses tema tütrega ja ja kohati näeb seda graatsiat ja samas neid piinu temas esimesest oli rohkem niisugune noh misseri Andrei, metsik siis selle Trinity trendimoodi ja siin rohkem selline emotsionaalne tegelane, aga äkki oleks väga nõrk filme isegi bee filmi kohta? Libahundid näevad kohutavad eriefektid on üks selle filmi tõsiseid kitsaskohti. Kummaline, et eelarve on tegelikult iga filmiga suuremaks läinud, ma neid ei leidnud kahjuks selle viienda osa eelarvet, aga näiteks neljas osa maksis vist kaks või kolm korda nii palju kui näiteks esimene minu meelest iga filmiga kuidagi see visuaalne külg, palju kehvemaks läinud, esimesed kaks nägid kuidagi nii palju. Ma ei, ma ei tea, kas see on päris isikupära, aga neil kindlasti oli mingisugune selline nagu tugevam visuaalne stiilitunnetus kui nendele ülejäänutele. Nüüd nad on täiesti mingisugune, väga pimedas toimuv segadus, lihtsalt. Ma ei kujuta ette, mis, kes need, ma tahaks teada, kes need stsenaristid inimestena on, sellepärast et mulle meenus, kuidas me ise kuskil ma ei tea, vanusevahemikus võib-olla kuues kuni 10. eluaasta, mõtlesin ka välja igasugu ulmelugusid ja fantaasialugusid ja siis mulle tundus ka kuidagi väga lahe panna kuskile ühele poole mingid tüübid, kes tulistavad ühes suunas teisele poole, mingid tüübid, kes tulistavad teises suunas, siis mõtlesin, et see näeks nagu oh lahe välja, et mingid tüübid tulistavad lihtsalt ja kellelegi antakse 40 miljonit dollarit, et see päriselt filmiks teha. See kuidagi ei mahu mulle pähe, sest umbes sellise põnevusastmega siin filmisse märul toimub. Nii androidil kui resident Evil muidugi mingi fännibaas, mis on ka põhjus, miks neid filme välja pumbatakse jätkuvalt teha. Cherry Sainselt koomik ütles suhete veisid suhete lõppemise kohta kuidagi hästi, et need on nagu Liil juustuviilu vitsa peale, et kui sa sellest tüki hammustada, et see juust muidki venib ja venib, muutub õhemaks, aga ei taha täielikult häbeneda selliste seemnetega natuke samamoodi. Ja ma kujutasin seda vaadates ette, kuidas produtsendid istuvad mingi laua taga ja siis eks ütleb, et. Kuuluvad hõbe velofilmile tervised on ju ikka päris edukad. Kui palju raha siis teine ütleb, et haigus läks, raha leiame ja siis kõik vaatavad koos laua poole ja siis tulevad järsku kohalikult laadalt rõõmsate nägudega kahekümnekas näpus, millega siis need libahundid ja vampiirid uuesti kisklema panna. Ma tahaks pigem kuulda neid telefonikõnesid, mis lähevad kõik tekkinsil, mille Jowowitzile iga uue osaga, et umbes märtsis teed, meil läks vaja mingi 10 päeva. Sanders aniga, kes resitiivita lavastani ligi mingi kodutüli siis see mees ütleb. Ma olen eestlane, hästi rõõmsad, kas hakkavad kaasa mõtlema, et teeme veel ühe pereäri? Ongi jääk. Tõsi, ta on, et eriti midagi sisukat sellest viiendast osast küll enam ei leia. Minul oli ainus küsimus, mida sa film minus tekitas, oli see, et miks juba vampiirid ja libahundid ei lähe troonidega sõjapidamise peale, ülatundub kuidagi nagu natukene lihtsam variant, et kui inimkond areneb, et siis võiksid nemad ka mingid kasulikumad leiutised, ülevad sel juhul oleks, võib-olla ei olnud see viies osaga tegemata. Siinkohal teeme jällegi väikese muusikapausi ja kuulame teispoolsuse neljandas osas kõlanud näiketel feimasi lugu Jiang bla, mille siis filmi jaoks remix siis rin, Hulder. Koletiste seeria juurest läheme edasi elukate seeria juurde ehk juba natukene aega tagasi on kinodesse jõudnud Harry Interi fännide rõõmuks ilmselt, et siis Harry Potteri maailma või loo selline spinn of nagu fantastika, piison mõeldud Faindame, fantastilised elukad ja kust neid leida? Seeria siis selles mõttes, et esimene osa on kinos, teine osa on ettevalmistamisel ja jutud käivad, et tuleb kokku neid lausa viis osasid. Ühesõnaga, et selle Harry Potteri fännibaasi põhjal olid oli kaalukausil üsna palju ja tundub, et selle seirega jätkatakse. Ma pean kõigepealt ütlema, et selleks, et sellest filmist rääkida, ma peaksin esimese asjana vaatame seda kõigepealt teist korda, sellepärast et esimest korda ma vaatasin seda filmi nagu kunagine tulihingeline Harry Potteri fänn, ehk siis ma olin nii vaimustanud Nendest väikestest nutikatest lahendustest, mis seal filmis on ehk siis meile tuntud sigatüüka koolist liigub see film edasi Ameerikasse. Sellega seoses on seal hästi palju siis erinevast rahvusest nõidade ja võlurite kultuurierinevusi tuuakse välja näiteks hästi kihvt näide on, et släng. Et kui meie tunneme Harry Potteris sellist väljendit nagu mugu, siis Ameerikas nimetatakse neid hoopis nõmedaks ilma võlujuta, inimesteks. Ja lugu siis samuti Potteri seeriast tuntud nihutas kommentaari eest, kes läheb Ameerikasse sellise Ilusa lihtsa plaaniga üks piinatud fantastiline elukas. Lasta vabasse loodusesse, aga satub igasugustesse sekeldustesse ja film lõppeb üsna suure kaosega. Et mulle meeldib, et et nagu enne filmiliitlased puhul me rääkisime, et et see on nagu selline mitmeosaline Filmses fantastilised elukad on samamoodi, kuna ilmselt kaalukausil oli nii palju, et siis ei julgetud sellega riskida, et vaatajal jumala eest kinosaalis igav hakkaks, nii et sinna on päris kõvasti tegevust kuhjatud erinevaid, selliseid nagu osi filmi kokku pandud, et hästi palju on mängitud nende nutikate lahenduste peale, nagu ma mainisin, aga iseenesest siiski mitte kõige tugevam film. Kuigi see hinnang on puhtalt selle põhjalt, et ma esimene kord vaatasin suurte silmadega lihtsalt nagu selline fänn. Ma arvangi, et suured Harry Potteri fännid jäävad rahule, sest just selle maailma laiendusena minu meelest ta on väga-väga lahe, et siin on tõesti see maailm, mida või see, kuidas see kõik tähelepanu viiakse Ameerikasse, seal detailne siin filmis on väga palju väikseid selliseid elemente, mida kindlasti raamatute fännide Harry Potteri seeria fännid ära tunnevad, tal on kuidagi see visuaalne tunnetus on väga sarnane eelmiste Harry Potteri filmidega, mille tagab ka see, et lavastajaks David Jeits, kes tegi viimased neli Harry Potteri filmi ja mis eriti tore, et Edi Reedmein, kes on siin peaosas minu meelest ikka kuidagi väga-väga sujuvalt. Ta astub sellesse maailma ja võtab koha täiesti väärikalt selle maailma sellise sisse peategelasena, selles osas. Aga stsenaarselt on see minu meelest küllalt nõrk film, et suurem osa sellest filmist, nagu sa ka väga hästi juba tegelikult kirjeldasid, koosneb sellisest ekspositsioonist, et vaadake seda, mis meil on, vaadake seda, mis siin maailmas on, vaadake toda. Aga niisugune sisu või mingit karakteri arengut, seda jääb kuidagi nii väheseks. Hästi tihti avastasin ennast kuidagi, mõtlesin, et miks ma seda vaatan, kuhu see nüüd viib või miks, miks, miks parajasti nii palju sellele Essenile keskendutakse, seda nii pikalt näidatakse, et kuigi Chica Rowling on ise selle stsenaariumiga kirjutanud, siis minu meelest ta kuidagi just sellise loo või sellise pingearenduse mõttes ei, ei toiminud nii hästi, kui oleks võinud. Ma tuleks korra Redmeni juurde tagasi, et minu meelest just ta kuidagi nagu väga sujuvalt sinna maailma ei astunud, et minu meelest oli natukene kinni jäänud Steven hokingu roll endiselt täitis sellise mulje. Mulle absoluutselt ei meedeediga mein ja Tšupitada Sänningas tema osatäitmine muidugi kuldaväärt. Märkan seda kohe järele tähendamata. Okei, seda peab nägema, et uskuda toitusest kuld vaarikaga, sellest. Võiks inglasest netituttav ütles, et ta näeb välja nagu mõni selline vennike, kellele sa vaheline peksa annad, sest ajab sinna väikesele õele ligi. Näeb välja nagu küsimärk ekre vett, mida eriti veel. Okei, aga sellesse rolli jah ma nõus, mingil määral sobib, aga film minu meelest on üks nendest, kes mõtlesid, esimene pool on väga hea ja siin on mingi lõbus elemendid olemas ja see ekspositsioon ei ole minu arust nii häiriv, sest kuradi tegelane, kes on nõumatš või siis idavõlumaailmast midagi ja siis tiritakse sellesse ja siis ta seikleb koos mändereiga justkui selliseid kõrvaltvaatajana, kes imestab kõigele, et vau, vau, vau. Ja see on väga lõbus osa sellest säästa mulle kohati nagu meenusid mingid ämblini filmid või noh, tal on kuidagi see meeleolu ala mingi Kremlensambeseni. Aga siis mida Maarja mainis, mina ei tahtnud vaatamine üldse, kas nad kavatsevad mingit seeriat, marsin keskata, mingi eraldiseisev film, kuigi noh, tundub muidugi loogiline, teevad järjega. Kusjuures kinno minna selle siin ka mina seda, seda, see tuli hiljem välja, et nad teevad sellest seeriast. Ja poole filmi pealt hakkab kuskilt nagu päevavalgele tulema, et nad üritavad siis paika panna mingit jätkupunkti või need, kust kust asja edasi viia ja siis ta muutub tõeliselt igaveseks kogu see, Colin Farrelli tegelane, et kui ta tuleb siin esiplaanile, siis ta viib selle filmiga põhjapõhimõtteliselt siit kaasa mingi lõbusam. Eriti veel seal täiesti lõpus, no see on ikka selline väga suur madal kohta, mida ei saa sellist käiku reeta, aga see Kolümfereni tegelane võtab ette päris surema. Muuseas, Peter Travers Rolling stonist kirjeldas seda kui esimest tõeliselt head Trumpi järgset nähmas, võtsin jälle ta meie saatesse sisse tuua. Trumpi järgselt sellist poliitiliste poliitilist allegooriat, sellepärast tema väitis, et, et see film käsitleb väga-väga tugevalt just siukseid rõhut, kuid neid, kes peavad midagi endasse endasse suruma, sellepärast et nad on vähemused. Sellepärast et nad tunnevad, et neid võidakse taga kiusata mingisuguse enamuse poolt ja minu meelest mina seda siit ilmast omal käel ei oleks ausalt öeldes niimoodi välja lugenud. Mulle mulle tundub, et siin on hästi palju nagu emotsionaalset potentsiaal, aga see jäi kuidagi sellesama ekspositsiooni varju. Küll, aga seal, esimeses osas ma ütleksin, et see ekspositsioon selles mõttes toimesed selle esimese osa, tal oli kuidagi nii lihtne ja armas ja siiras moraal, et tegi kohe südame soojaks, et võib-olla niivõrd põnev ja huvitav üks film, kus ei ole mingit sellist põhjendamatut või põhjendatud kurjust, et on lihtsalt niivõrd armas. Alguses oli vahva, lõpus oli Johnny Depp, vaata fakk. Kus tema tuli. Miks ta siin on? Kas ta palgati rega, enne kui tulid need uudised oma naist kalkis? Ma eeldan, et see nii on. Aga. Üks positiivne asi, ta ei mõju nagu hullu käsku läbina, vähemalt selles mõistes, et see lugu selle tegevusest leiab aset enne seda, kui Harry Potteri tegelason juba sündinud siin ei vägisi topita mingeid elemente, ütleme äribatrist asemel detailid, mida fännid kohe ära tunnevad, anane liikuvad pildid siis vaja lehe kaanel näiteks, aga noh, ta mõjub sellise hea eraldiseisva loona, umbes mis ei eelda Harry Potteri maailma ka varasemalt kursis olemist, nii et. Ja pakkuge mingit uut avastamisrõõmu, nende elukate on Eestis, ma lähen, Harry Potteri majandus on varem ka tutvustatud, erinevaid olevusi, aga siin. Ja kõigepealt meeldib sinimustkomandöri tagalaon nagu zooloog või nagu loomad, asjatundja või nende elukate asjatundja ja siis vaikselt teavet, kuidas neid kuidas nendega käituda, aga samas ka mingil määral ida üldse. Eks mingi rott või nihverslere jah, kes topib endale asju põue. Nihvleriga ma tahaks anda parima kõrvalosa auhinna, kui me hakkame kuld mandariine jagama, sest ta oli lihtsalt nii nunnu. Tähendab huvitav on kindlasti. Ja lisaks tooksin välja ka selle, et, et minu meelest see 20.-te New Yorgi Ameerika õhustik faktiliselt ekraanil toodud mitte selles mõttes, et oleks nüüd visuaalselt niivõrd huvitav, vaid siin alguses on stseen, kus see mainitud nii-öelda kõrvalseisja nõu, matš, kes ei tea, võlu, majandus, midagi, ta üritab siis võtta pangast laenu selleks, et oma pagariäriravi rajada ja siis talle öeldakse, et noh, nüüd toodavad oma masinaid, ma ei tea, kui palju neid näidatakse, tööstus on vaikselt üle võtmas ja ja inimeste tööinimesed kaotavad sellepärast tööd ja noh, selles mõttes, et ta on hästi nagu edasi antud see ajastu väga ja mis omakorda mulle meeldis see, et kuidas seesama tüüp istub laua taga ja sööb ja siis võlukepp teeb talle söögi valmis ja siis ta ütleb, et see on parim eine, mida ma kunagi näinud, mis tegelikult ei ole ka paljaste kätega kedagi sihuke lõbus. Tra iroonia tegelikult maagia versus tehnoloogi. Ühesõnaga, kellele meeldivad fantastilised elukad, siis te teate, kust neid leida. Aga sellega ongi aeg, saate otsad kokku tõmmata. Kinoklassikarubriigist veel selline väike teade siia saate lõppu. Nagu teada, siis Forum Cinemas Cinemas Coca Cola Plaza kino korraldab kinoklassikaõhtuid seitsmendal detsembril, ehk siis juba kolmapäeval tuleb näitamisele selline film nagu roki ja rokist pärit muusikaga. Ka saate, lõpetame ehk siis rokitunnusmuusikaga kana, Fline. Ja kohtume heade raadiokuulajatega jälle järgmise nädala pühapäeval kell viis.