Hannes helistas meile Helsingist, kus teatavasti liiklus on palju ilusam kui, kui, kui Eestis ning küsis, et miks Eestis on niimoodi, et kallite autode omanikud usuvad, et meil on kõik lubatud ja me oleme helistanud nüüd Eesti Päevalehe ajakirjanikule Rein tikule, tere hommikust. Hommikust. Rein avaldas Eesti Päevalehes pika reportaaži, mille pealkiri on reporteri pihtimus, kuidas maa maanteel liiklust takistasin ja kui nüüd sellest artiklist õigesti aru sain, see tähendas siis seda, et sa sõitsid, eks ole, kokku 250 kilomeetrit seda Eesti maanteid ja sõitsid 90 kilomeetrit tunnis või siis eks ole 70 ja 50 nagu pidi sõitma. Jah, aga ma ei sõitnud mitte lihtsalt mööda Eesti maanteed, vaid ma sõitsin Eesti kõige hullemate, kõige närvilisemaid maanteed mööda. See on Tallinn-Tartu maanteed mööda sellepärast et olen aastakümneid sõitnud Tallinn-Narva maanteel ja midagi nii hullu olema seal iialgi kohanud kui seda, mis on hommikusel tipptunnil Tallinn-Tartu maan. Aga mis seal siis on, kui sa lühidalt oma loo loo nagu resoneerib praegu raadioeetris? Tähendab mulle tundub, et tegemist on kas üle rahva üleriikliku Parkinsoni tõvega või on kõigil ohvritel või vähemasti igal teisel kolmandal ussid püksis või kihulased hammustavad neid sellepärast, et 90-ga liikleja seal tunneb ennast tõe tõeliselt ebanormaalse inimesena. Ma jään kõigile ette minu taga. Rekkad annavad märku, et miks ma kiiremini ei liigu. Ilusas kihutatakse kahe-kolmekaupa mööda ja, ja ma ei tea, kust neil inimestel kiire on, sest mina ei teinud tegelikult midagi enamat kui seda, mida ma olen teinud eluaeg, see tähendab, sõitnud täpselt nii, nagu liikluseeskirjad ette näevad. Sest ma arvan, et kui riigis on milleski kokku lepitud, siis tuleb seda teha. Täitsa õige, Rein, ütle, kas sul hakkas silma, et need, kes sinust mööda panid nagu postist ja seal olid sageli siis just nimelt kallite autode omanikud või mitte? Õhtupoolikul, kui ma sõitsin sedasama marsruuti koos liikluspolitsei eriüksuse K siis oli meil auto peal ka kiirusemõõtja esitasid. Samasuguse küsimuse meid sõidutanud liikluspolitseinikule ja ta ütles, et tõesti juhtub nii, et mida mõningate kallite autode roolis istuvad inimesed, kellel võib olla ajumahu ja automootori mahu vahe on väga-väga suur. Selge pilt, nii et need ühesõnaga see põhimõtteliselt võiks paika pidada see hüpotees, aga miks see nii on, mida sina kui elukogenud ajakirjanike võiksid selle kohta ütelda, miks see nii on? Ma arvan, et ma kasutan veel elukogenuma ja veel targema inimese sõnu, see on nimelt professor Rein Taagepera, kes arutles Eesti Päevalehes teemal, miks on Eestis orjamentaliteet ja see on klassikaline orjamentaliteet, ori on ju see, kes püüab alati sigadust teha, midagi varastada või käituda ja nii nagu ei tohi siis kui peremeest ei ole näha ja täpselt niimoodi käituvad meie head kaasmaalased ka teedel. Kui meie oma riigis oma riigi peremeestena oleme kokku leppinud, et meil kehtib piirkiirus 90, siis järgige seda. Aga orjamentaliteediga inimene on see, kes vaatab. Ahaa, pollareid ei ole parem nüüd 120-ga. Ma arvan, et tähendab, see probleem on ikkagi eelkõige tõesti siin meie kõrvade taga peidus ja kuni sellest nagu üle saab, see võtab ikka pikka aega. Ja et ühesõnaga võib siis niimoodi eriti kirjanduslikult ja lihtsustatult öelda, et kallite autode roolis istuvad orjad meil Eesti vabariigis. Nojah, võivad istuda, ei pruugiks. Nad on siis kas tööorjad oma hea auto orjade? Ma ei tea mille iganes orjad. Ma arvan, et nad on iseeneseorjad, pole suutnud enesega kokku leppida selles, et tähendabki, kes ta siis ikkagi on, kas, kas ta käitub nagu ta käitub nagu peremees, see on tegelikult kokkulepe iseendaga. Täitsa õigus, räime, kas see olukord võiks kuidagi muutuda, näed sa, et oleks, oleks võimalik mingisuguse väikse näpuliigutusega seda olukorda parandada? Tähendab tõenäoliselt on mingisugune variant, aga ma ei tea, kas see aitab. Vot rääkisime just alguses Soomest, kus on liikluskultuur hoopis teistsugune. Soome teedel sõidab iga päev kümneid tuhandeid eestlasi ja sõidavad kõik kõik väga korralikult. Miks sellepärast neil on suur hirm, sest Soome trahvid on hoopis teistsugused kui Eestis. On ju nii? Ja üks asi on ilmselt hirm, mis on konkreetselt siis noh, eks ole, rahakotist pudenema hirm, aga teisest küljest on ka see kontekst ja teine, et kui sa näed, et ümber sinu toimuv, noh, väga rahulik ja hubane ja mõnus liiklus ja 11 arvestav liiklus. Seda sa ju ei lähegi seal lolliks keset seda liikuma. Seda jah, ja väga huvitav on ka vaadata seda ja proovida tõeliselt, olles sõitnud näiteks Soomes Rootsis mingi vega pikamaavanema maa. Sa tuled autost välja ja sa oled täiesti puhanud, erinevalt Eestist kui peale seda, kui sa oled mõne maantee läbinud tükk aega veel silmade ees virvendab ja käed on nagu niimoodi ka natukene niimoodi krampis. Ja suur tänu, Rein Sikk, Eesti Päevalehe ajakirjanik ilusat hommiku jätku. Vastus on tegelikult väga hea. Sõnaga orjameelsust. Jah, selline orjamentaliteet, seda Rein Taagepera oma teistes varasemates teostes ka jah kirjeldanud ja tuleb välja, et tema loogika, kui see läbi lugeda ja selle peale natuke mõelda, siis tuleb välja, et just need, kes jah, näiliselt käituvad nagu elu peremehed käituvad sisuliselt niimoodi, nagu käitub näiteks puuvillaistanduses või kuskil ori.