Sirli, Siim ja saladused heri. Andrus Kivirähk Andrus Kivirähki eelmine kord olitseemia Sirli külas kojamehe võlumaal vetevallas. Lyle tuli kooli uus matemaatikaõpetaja. Kohe kuulete, kuhu viib meid tänane osa. Järjelugu esitab Sepo Seeman. Järgmisel päeval tundsid kõik vajadust natuke meelt lahutada. Ema käis tööl ning põikas koduteel läbi oma salalossist, kus teenrid teda juba pikisilmi ootasid. Kuidas elavad prints ja printsess, küsis kammerteener, võttes emalt tema mappi ning asetades selle kuldsele padjale. Prints elab hästi, vastas ema. Aga Sirlil on raskusi. Talle tuli uus õpetaja, kes on väga nõudlik. Ta tahab, et Sirli päevad läbi ainult arvutaks. Taevane arm, ahetas kammerteener. Kas tõesti leidub maailmas nii õelaid inimesi? Teie kõrgeausus, käskige, see tige elajas vanglasse heita. Ema kõhkles. Teie kõrgeausus, lunis kammerteener. Meie vanglad on praegu täiesti tühjad. Üks kuri õpetaja kuluks marjaks ära. Printsessi kiusamine on kole kuritegu. Kõrgeausus, kas mäletate seda aega, kui te ise veel printsess olite? Mäletate seda võimlemisõpetajat, kes teid kitsega piinas? Ema mäletas hästi. Tema võimlemisõpetaja oli olnud pisike tige vanaeit, kelle arvates pidid väikesed tüdrukud veetma kogu oma elu üle kitse karates. Emal ei tulnud see hüppamine kuigi hästi välja ning võimlemisõpetaja sundis teda pärast tundide lõppu veel kaua-kaua võimlas rassima ja hüppama nagu pöörane. See väsitas ema koledal kombel ära ja õhtul ei jaksanud ta enam õieti süüagi veel vähem oma lossi külastada. Te ei käinud meil mitu nädalat ja meie loss lagunes peaaegu koost, meenutas kammerhärra. Rotid sõid krooni ära ja kuninglikud mänguasjad uppusid tolmu sisse. See oli kurb aeg, aga lõpuks sai teie kõrgeausus ülek kitsaid hüppamise selgeks ja tuli tagasi meie juurde ning meie loss lõi taas õitsele. Mänguasjad kaevasid end labidatega tolmu alt välja, rotid valmistasid uue krooni ja see kuri võimlemisõpetaja, tema pandi vangi, katkestas teda ema. Jah, ta pisteti sügavale vangikongi küll mul oli hea meel, paras talle. Aga pärast läks ta meie koolist ära. Hakkas tööle koerte dresseerijana ja unustasin ta päris. Raputas kammerhärra pead. Meie vangla on kindel ja siit ei pääse keegi, kellele teie kõrgeausus ise ei suvatse armu anda. Tulge minuga kaasa, palunud. Nad läksid koos lossi kõveratest kitsastest treppidest alla ikka alla ja alla, kuni jõudsid keldrisse. Moosipurkide ja mahlapudelite vahel paistis uks, mille kohale oli kirjutatud vangla. Ema ja kammerhärra astusid sisse. Kongis istus pisike ja kurivõimlemisõpetaja sinised dressid seljas. Ta põrnitses tulijaid ja karjus. Minge hakake kohe üle kitsahüppava ruttu hüppama ja siis ronige pommi lüüa kõndige peal, kuni jalad villis. Selg sirgeks küttide. Tasa manitses kammerhärra. Muidu ma käsin sul stopperi ja vile ära võtta. Seda ei tohi kisas võimlemisõpetaja ilma vile ja stopp. Elada. Siis ole kuss. Kamandas kammerhärra, mine nurka ja ära õienda. Võimlemisõpetaja läks pahuralt pobises kongi nurka ja hakkas seal topispalliga mängima. Ema silmitses teda näol peegeldumas ühtaegu võidurõõm ja kaastunne. Ma ei tea, vist peaks ta lahti laskma, ütles ta siis. Minu arust on ju lapsik ikka veel viha kanda, ma ei õpi ju enam ammu koolis üle kitse hüppamist olema ka ära unustanud. Kui teie kõrgeausus soovib, on võimlemisõpetaja otsekohe vabaja siit lossist läinud, tähendas kammerhärra. Aga mis saab printsessi õpetajaga, kas paneme ta vangi? Ei, vastas ema. See siin on minul loss ja ma ei saa siin oma tütart aidata. Oma õpetajaga peab ta ise toime tulema, eks ole ju temalgi oma tunnistused. Ema mõtles veel veidi ja sosistas siis kammerhärrale kõrva. Aga see võimlemisõpetaja, las ta olla veel natuke vangis. Ta oli ikka väga kuri ja ükskord lõi mind hüppenööriga. Isa parkis autobüroo ette ja roni sähkides ülekäigukangi tagaistmele. Turvavöö jäi jalgu ning mässis end ümber sääre, aga isa rabeles lahti ja pääses tagumise ukseni. Ning sellest väljunud polnud ta enam hoopiski mitte kesklinnas, vaid spordihalli ees ning selle seinal seisis suurte tähtedega täna õhtul heinu raudu rusikas. All seisid ees otsustavad poksimatšid. Treenereid ruttasid talle vastu ning juhtisid mööda tuhandetest autogrammiküttidest ja fotograafidest, kes rabelesid üksteise kukile kõva rusikameest silmanurgast näha ja pildistada. Isa lehvitas rahvale ja läks riietusruumi. Mulle pole muide kahte poksikinnast vaja, ütles ta. Mulle piisab ühest, kuidas nii, imestasid treenerid. Vapuksin ühe käega, seletas isa. Ma ei hakka teist kätt üldse väsitama. Aga tegelikult on väga tugevad vastased, hoiatasid treenerid, üks mäekõrgune neeger ja siis kivikõva ihuga rahnu Hubert, kes siis veel stuupa, isa, vägev Kalamees. Ma ei karda neist ühtegi, vastas isa suureliselt. Kui soovite, võite kõik kolm korraga mulle kallale lasta, saab kiiremini õhtule. Aga treenerit polnud sellega siiski nõus ja nii pidi isa kõigepealt astuma vastu mäekõrgusele neegrile. Bimbambullale neeger oli tõesti nii pikk, et pidi uksest läbi tulemiseks käpuli laskuma. Poksiringis ajas ta endaga sirgu ja viibutas oma tohutuid rusikaid, mis olid suured tolmuimejad. Urru. Elagu peenbambulla, hüüdsid mõned hääled rahva hulgast, aga enamik publikust karjus. Isa astus poksiringi seljas ilus punane hommikumantel. Ta ei hakanud seda ära võtmagi, viipas rahva seas istuvale perekonnale ja astus neegri juurde. See hakkas sõjakalt keksima, niiet maa põrus ja lühtrid laes tilisesid. Aga isa andis talle välkkiirelt hea Dovjal läbise bimbam bulla oligi. Kukkudes mattis enda alla 100 pealtvaatajat, need olid need, kes ennist bimbambulla poolt karjusid. Kohtunik luges üheksani ja siis lohistati bimbambulla härgadega ära ja tema asemel ronis ringi rahnu Hubert, paks kivikõva kehaga mees. Hubert kelkisin edvistas natuke aega rahva ees, näidates, kuidas ta kõmisev tagus kaikaga vastu oma pead, justkui lööks trummi rahvas sellest vigurist eriti hoolinud ja paljud hüüdsid. Kannata heebert, küll hõimuraudrusikas peab koristama, hakkab. See ajas rahnu Huberti marru ja ta tuli isale kallale. Isa hüppas eest ära ning äi, kas Hubert nii et sellel olid kohe koivad sirgu. Rahvas hüüdis hurraa. Ja kohale toodi uus võistleja. Seolistiopa ei saa ning tal oli kaasas pang paksult kalu täis. Väga osav kalamees, kas sina, Siimu isa, oled üldse kunagi ka käinud? Oleneb muidugi, vastas isa kurjalt. Oppa isa naeris võikalt ja karjus. Ah oled või? No mina küll ei usukaaslasi said kas sa üldse tead, millega kalu püütakse? Ütle, kus ta vihmausse, teab ta seda Marvat. Kalad upitasid end ämbrist välja vaatama ning naersid samuti isa üle. Ja üks punaste soomustega ütles lausa inimkeeli. Sihuke hädapätakad neid jõest kätte saada. Selleks peab olema tubli ime ees nappust joopa. Isa. Lõpuks tulid kõik kalad pangest välja, võtsid paisal kätest kinni ja hakkasid otse poksiväljakul ringmängu mängima. Isa ei suutnud sellist ülbust kauem kannatada. Taastus Diopa isa juurde ja virutas sellele sihukese nätaka, et mees lendas raginal läbi spordihalli katuse ja kadus tähtede poole. Kalad ehmusid ja tahtsid põgeneda, aga said ka oma jao ning järgnesid Stiopa isale nagu hõbedased pritsinud. Rahvas hõiskas. Elagu Raudrodikaas. Heino Raudrusikas on maailmapari Kanane. Isa ronis oma autosse tagasi ja sõitis lõbusalt vilet, lastes koju. Kirjutas Andrus Kivirähk, luges Sepo Seeman. Toimetas Tiina Vilu, helirežissöör on Anna-Maria korrel. Kuulake homme jälle samal ajal.