Sirli, Siim ja saladused heri. Andrus Kivirähk Andrus Kivirähk Eelmine kord olime koos emaga tema unistuste lossis ja saime osa Isaunistuste poksimatšist. Täna kuuleme, kuidas läheb Siimule. Sirlil esitab Sepo Seeman. Siim jõudis koos emaga lasteaiast koju ning suundus joonelt oma tuppa, kus ta sedamaid laua alla puges. Võluma nagist mantlit võttes otsustas Siim, et aitab mõneks ajaks sellest metsast ning nendest tiikidest, mis kubisevad näkidest ja kalast. Ta viipas käega, lausus võlusõnad. Juba seisis keset kõrbe. Eemalt paistis kari ehmunud loomi, kelle majad ning ronimispuud olid ühekorraga õhku haihtunud ja linnud korjasid vapustatud sülle puuokstele maha pudenenud mune. Siimule oli lindudest kahju ja natuke häbi oli tal ka, et oli neid ja nende mune nii karmilt kohelnud. Seepärast muutis ta kõik linnud kaameliteks ja linnumunad kaamelipoegadeks. Samal ajal kui teised loomad janu kannatasid, tundsid kaamelid end õige mõnusasti, kooserdasid mööda kõrbe ja jõid salamahti pikkade kõrtega oma küürudes peidus olevat vett. Kaameli lapsed jõid koguni mahla ja teised loomad vahtisid neid kadedalt ning tulid Siimule kaebama. Hirmsasti tahaks juua, rääkisid nad. Kas võlur oleks nii kena ja laseks taevast sadada limonaadi? Mina paluksin kantaat, nõudis maduuss tähtsalt ja et oleks külm. Siimu selline ülbus vihastas. Ega mina ka niisama lihtsalt teid aidata ei saa, et lasenaga limonaad ja ei tea mida veel sadada, pahandas ta. See pole üldse huvitav, kui kõik nii kergesti käib. Limonaad ei saa sadada, sest kohutav lohe valvab limonaaditehast ja ma pean minema kõigepealt hoopis selle lohega võitlema. Alles siis vaatame, kuidas joogiga saab. Tee siis ruttu, kamandas madus ja lase tulla kohe kaks fantaat mulle ehesse jätku. Sina maduuss ei tohi üldse Fantat juua, teatas Siim ülbele loomale kurjalt. Sul on kurk haige, kes sa tohid juua ainult kuuma teed kus tahtis öelda, et tal on kurk täiesti terve. Aga enne pomises siin võlusõnad ja maduuss hakkas köhima nagu hobune ja tal läks hääl täitsa ära. Siin nõidus talle ka salli kaela ja siis võlusta ussi veel voodisse teki alla. Ärgu teinekord laiaku ning seejärel asus ta teele lohe juurde. Päike kõrvetas armutult ja kuum liiv põletas jalataldu. Siimul tekkis endalgi janu, aga ta nõidus selle otsekohe jälle ära. Siiski tundis ta, et ei viitsi kuigi kaua edasi kõmpida. Lihtsam oleks lohe siiasamasse paika võluda. Nii ta tegigi ja otsekui maa alt kerkis Siimu ette limonaaditehas, mille korstna otsas kükitas suur tiivuline draakon. Pikad kihvad suust väljas. Häi, sina, sisalik, hõikas Siim. Roni jalamaid alla ja kasi minema. Loomad tahavad juua ju nagu liiva. Vastaslohe korstna otsast ja naeris oma inetu nalja peale. Oota ainult sa hakkad mul ise liiva jooma, hoiatas Siim. Lohe põrnitses teda põlglikult ja sülitas natuke tuld. Sina tule ähvardava Pruuskas, ta käsi näed liiga väike, et alla neelata. Liiga suur, et hambaauku pista. Siis. Läks arst. Mina olen Siim Jalakas orumetsa tänavalt, maja number kaheksa, korter 42, kuulutas Siim uhkelt taoli oma aadressi just äsja ära õppinud ja leidis, et praegu on paras aeg oma tarkust näidata. Lohe rajasse teada igatahes hirmu nahka ja ta küsis arglikult. Metsa tänavalt ja Siim Jalakas Kas sa käid? Ega Matit ei ole vastast, siin ma käin juba teist päeva neljandas. Lohe hakkas nii kõvasti värisema, et kukkus korstna otsast alla. Limonaaditehase töölised tulid akende peale ja plaksutasid rõõmust käsi nähes elukad ehmununa liival lamamas. Nad mõistsid, et vabanemine pole enam kaugel. Kas sa lubad mulle ära memme küsis lohe alandlikult. Ja adu. Null tuleb tegemist teha neljanda rühma poisi kala savu peale ja elu. Eluma kingin, soostus Siim. Aga ma muudan su mõneks ohutumaks. Loomakesed sa teinekord enam oma vigureid teha ei saaks. Mis loomaks sa tahaksid saada? Raviks pakkus lohe, aga Siim seletas, et lõvi pole sugugi ohutu loom. Siis hundiks ehk? Ei, ma muudan su kilpkonnaks, teatas siin ja nii ta tegigi. Värske kilpkonn roomas alandlikult minema, limonaaditehase töötajad keerasid limonaadikraanid lahti ja kõik loomad tulid hõisates jooma, kiites vahvat võlurit. Ainult maduuss oma voodis köhis ja jõi kuuma piima, mille sisse Siim oli võlunud suures sidrun. Sirli oli koolist koju jõudes nii väsinud, et heitis kohe pikali ega jaksanud mõeldagi pilve Paleriinide juurde lendamisest. Õpetaja oli lasknud mitu tundi numbreid kokku liita ja mida aeg edasi, seda suuremaks ja keerulisemaks need numbrid läksid. Kui Sirli silmad kinni pani, keerlesid ta silmade ees kolmed ja kuued, üheksad ja seitsmed. Null aga veeres ringiratast ja kaheksa lendas kui koiliblikas. See kõik pani Sirlil pea valutama ning ta lesise mõtles murelikult, et homme peab ta jälle kooli minema ja numbreid liitma. Kas teil siis teisi tunde polegi? Küsis ema. Joonistamist ja eesti keelt on ikka, need on toredad tunnid, vastas Sirli. Aga matemaatikaõpetaja kaval, ta helistab õpetajate tuppa ning laseb joonistamisõpetaja sinna kutsuda. Sel ajal kui joonistamisõpetaja klassist ära kargab ta ise sisse ja sunnib meid üha uusi arve kokku liitma. Anna meile üldse rahu. Vahetundides käib sabas ja tuleb isegi kempsu ning küsib paljud 17 pluss 100. Ta on ju siis kull, arvas isa. Minu nooruses oli meil koolis üks tööõpetuse õpetaja, kes oli lollakas. Ta sundis meid muudkui treima ja hööveldama vahetundides püüdis poisse tassis oma kabinetiga lasknud teistesse tundidesse. Ülejäänud õpetajad ei saanud ta vastu midagi, sest see tööõpetuse sell oli hästi tugev ja tige mees ja kandis rinnataskus teravaks ihutut, naelatange kõik pelgasid teda. Kui mõni poiss ei osanud hästi hööveldada, siis lõi loll talle puust haamriga vastu kukalt, niiet tuli käis silmist välja. Lõpuks me poistega leidsime, et kaua me kannatame, segasime sööklas temaga supi sisse, unerohtu ja puu liimi. Ja hullul kleepusid hambad kokku. Siis viidi ta haiglasse ja pärast ta enam meie kooli tagasi ei tulnud. Valetad, arvas ema, aga isa vandused kõikunud jumala tõsi, see oli vene aeg, siis liikus igasugutüüpe ringi, seletas ta. Praegu ma kohe imestan, et sääraseid nagu teie matemaatikaõpetaja laste sekka lubatakse. Ema valmistas õhtuks Sirlile suure vahukooretordi ananassitükid peal, et vaest tüdrukut natukenegi rõõmustada. Sirlil oligi hea meel, aga siis jäi ta ananassitükke põrmitsema ning hakkas neid kokku liitma. Ei, Sirlikega kodus pole tarvis arvutada, ütles ema. Sirli ohkas. Ta on pea täitsa segi ajanud. Ja enne magama heitmist pühkis ta silmist üksildase pisara ning ütles. Homme hakkab jää peale. Nii see oligi. Sirli pidi nüüd iga päev ilmatu hulga arve kokku liitma ja lõpu sellel tööl ei paistnud. Sest kui üks poiss julges õpetajalt küsida, millal numbrid otsa saavad, siis vastas õpetaja, et mitte kunagi. See kurvastas kõiki lapsi ja mõned nutsid tasakesi koolipingi varjus. Oma sõprade pilve Paleriimide juurde jõudnud Sirli nüüd enam sugugi ja härra lammas oli väga rahul, et lift päevast päeva korralikult töötas. See on hea, et kojamehe sunnikule peale käratasin, arvas ta. Inimesi peab sõimama ja nendega peab olema kuri ja nõudlik, siis on kõik hästi. Kuid kõik polnud sugugi hästi. Ilm läks halvaks, päike ei näidanud enam nägugi, öösel ei paistnud kuu ja pidevalt tibutas külma vihma. Küll on külm ja niiske. September leidsid inimesed ja mitte keegi ei läinud õue ilma vihmavarjuta. Siim käis nüüd kojamehel üksipäini külas. Sirlil polnud ka selleks aega. Kojamehel oli tüdrukust väga kahju. See on häbematus, kui inimesi päevad läbi sedasi piinatakse, kõneles ta eriti lapsi. Neil peab olema aega mängida ja oma asjade peale mõelda. Muidu võib juhtuda koledaid asju. Vaata, milline on ilm, see pole loomulik. On selge, et päike kuu on millegipärast kurvad. Päike ja kuu imestas siin. Kas sa arvad, et neil on ka Sirlist kahju? Seda ma ei tea, ütles kojamees. Kellegi pärast, Nad kurvastavad, kindlasti. Maailm on keeruline värk. Ma tundsin ühte poissi, kes unistas alati sellest, kuidas ta suureks saades hakkab mereröövliks. Aga kui ta siis suureks sai, unustas ta kõik ja läks tööle hoopis kaubamajja. Mõne aasta pärast hakkas kostma kuuldusi, et merel purjetamine on muutunud päris võimatuks. Pidevalt tormab ja aeg-ajalt ründab rahulikku rannarahvast mingi imelik mereröövlilaev. Möödus palju aastaid, enne kui see laev üks kord tormiga põhja läks. Ja veel rohkem aastaid, enne kui meri jälle rahunes. See kõik tuli sellest, et too poiss oli jätnud ripakile oma lapsepõlve unistuse, seda ei tohi teha. Siis võib juhtuda koledaid asju. Unistus võib norutama jääda ja tasakesi haihtuda. Aga ta võib ka kurjaks saada, nagu juhtus selle laevaga. See on väga ohtlik. Kas sa arvad siis, et päike on kellegi unistus? Küsis siin. Ja et keegi on ta unustanud. See võib niimoodi olla küll. Vastaskojamees. Kõik on võimalik. Kirjutas Andrus Kivirähk, luges Sepo Seeman. Toimetas Tiina Vilu helirežissöör on Anna-Maria korrel. Järgmine osa on eetris esmaspäeva hommikul kell üheksa. 45.