Ta on minu meelest ikka olnud kõige veenvamad jutlustajad. Mitte nagu erakud, kes mingi nõrkuse ajel on minema hiilinud vaid nagu suured üksildased inimesed nagu Beethoven ja Nietzsche. Ilm kohiseb nende latvades, nende juured puhkavad lõpmatuses. Kuid nad ei kaota end mõõtmatusse, vaid taotlevad kogu oma olemuse jõuga ainult üht teostada meile ainuomast, neis elavat seadust kujundada ainult neile omast vormi, väljendada iseennast, miski jule püham. Miski ei ole täiuslikum kui ilus, jõuline puu. Kui puu on maha saetud ja näitab päikesele oma alasti surmahaava, siis võib tema kännu ja hauasamba Valeval kettal lugeda, koguda saatust. Aasta ringides ja armide son tõetruult kirjas kõik võitlus, kõik häda, kõik haigused, kõik õnn ja edu. Kehvad aastad ja külluseaastad. Ärakannatatud rünnakud, üle elatud tormid. Ja iga maapoiss teab, et kõige tihkemajja, kõige õilsamal puul on kõige tihedamad rõngad. Et kõrgel mägedes jalatises ohus kasvavad kõige vastupidavamad, kõige tugevamad ja täiuslikumad tüved. Puudunud küsimused. Kes oskab nendega kõneleda, neid kuulata. See avastab tõe. Nad ei loe õpetusi, ei kanna eeskirju. Üksikasjust hoolimata jutlustavad nad elu ürgset seadust. Puu kõneleb, minus on varjul tuum, säde mõte. Ma olen osa igavesest elust. Minu ülesanne on luua ainukordset, et selle kaudu kehastada ja näidata igavest. Puu kõneleb. Minu jõud peitub usaldamises. Ma ei tea midagi oma esivanemaist. Ma ei tea midagi tuhandetest lastest, kes igal aastal minust võrsuvad. Oma seemnesaladuse elan ma lõpuni kõige muu pärast, ma ei muretse. Ma usun, et minus on jumal. Ma usun, et mu ülesanne on püha. Sellest usaldusest Maela. Kui oleme kurvad ega suuda elu enam hästi taluda siis võib buumele nõnda kõnelda. Rahu rahu. Elu pole kerge, elu pole raske, need lapse mõtted, lase rääkida, jumala lendas, siis nad vaikivad. Sul on hirm, kuna su tee viib sind eemale emast ja kodumaast kuid iga samm ja iga päev viib sind uuesti emale vastu. Kodumaa ei ole siin või seal, kodumaa on sinus eneses või ei kuskil. Kui kuulen õhtul puid tuules kohisemas rebib rännuigatsus mu südant. Kui kuulata kaua ja vaikselt avaneb ka rännuigatsuse tuum ja mõte. Ta ei seisnes soovis põgeneda kannatuse eest, nagu võiks paista. Ta on igatsus kodumaa järele, mälestuse järele, emast. Igatsus elu uute võrdkujude järele. Ta viib koju. Iga tee viib koju. Iga samm on sünd, iga samm on surm. Iga haud, vanema. Nii kohiseb puu õhtul kui meloni hirm oma lapse mõtete eespuudel on pikad mõtted pikaldase ja rahulikud, nagu neil on meist pikem elu, igagi. Kunime neid ei kuule, on nad meist targemad. Aga kui oleme õppinud kuulatlema puid teevad just meie mõtetel lühidus, kiirus ning lapselik rutt võrratut, rõõmu. Kes on õppinud kuulatlema puhid ei igatse enam ise olla puu. Ta igatses olla midagi muud kui see, mis ta on. See on kodumaa. See on.