Tähelepanu tähelepanu. Järgmise laupäeval teostab meie tehase kollektiiv massilise väljasõitu rohelisse. Head puhkamist teile, seltsimehed. Seltsiväed saabusime ühte maaliliste nurgakese Moskva lähistel. See seltsimehed on jõgi, sinuga, metsakönt, kakesed, keegukesed ja mood, looduse annid. Aga seda, mida loodus ei tooda, tõime ise kaasa. Nagu öeldakse, mille ees loodus hoolt ei kanna. Seda möla puhvet annab. Sõbralt, võtkem siva provi alt lahti ja siis puhkeva. Ja, ja kõigepealt ütelda kärmelt toonust. Seadke mugavamalt sisepudelekesete Aadee. Kargikesed võtame maha. Ei kuule, vokaalide kolinat? Ei kuule. Mahedalt läks esimene veid esimese jala jaoks treenereid jala jaoks. Vabandage nalja pärast, töö on selline. Koomik Sakkoviga. Väike sätendav, aga muuseas on ajalooline koht. Meetmed sajandit tagasi toimus siin paigas ajalooline lahing vene sõdalaste ja tatari-mongoli ikke vahel. Ma ei mäleta, kes võitis, kuid nagu näete, loodus säilis, Ühtki wood pole murtud. Käituge siis meiegi siin esivanemate eeskujul väärikalt. Ma räägin seda sellepärast, et mõningal seltsimehed raiuvad juba millegipärast põõsaid. Milleks seda teha? Niigi on valge seltsimehed, aga soojendada pole vaja. Soojendama peab end seespidiselt? Ei kuule, vokaalidega oli, nad? Ei kuule. Nüüd kuulen hästi, kuulen. Klaase pole vaja lakkuda. Killud toovad õnne, kui laulsid murruspersotoritegronoomi ja Elva aevu keeli. Meil vabad piga. Rumal nali. Ma nägin seda parem mõrv, palee kes võitis võrgo. Millegi sellega kalu püüda, seltsimehed, ega neid võrke selleks välja lasta. Aga koos paljon, kus pall? Seltsimehed Meil on seda vaja, oli lugeda lahti ajas. Ma küsin, kes ajas maali lage. Rumalad naljad, muuseas, ei maksa kaske närida. Mis kurat võtku kasemahl melon õlut küll ja küll. Seal männi otsa ronis refrääni otsa. Rolid. Sa pead ennast Kaarnaks. Kaaren olen ma lollpea, silmad, tule alla. Kogu Dio, kukud alla. Koguni valla. Oota, mis ma sulle rääkisin? Aa, näe, loo mure tuleb com tall pumbata. Oota, rautogoomivoodo, siin on täis kummi vaja. Mäed, seal tüved, katsume kuidagi algaliseeritumalt. Organiseeritum maalt. Nii ei saa. Sa oled aus öelda, mina pean ju teie vastutama seal suvekuudel näed, kuidas sa ujud. Nagu sa vaevu jalul sõidad, vilets kätel. No mis kära seal on, aga kaklus pole, on ka, seltsimehed, lahutage nad ära. Üks moment seal peegliga vehkleb. Kus tõesti sai silma veelgi sära, keda ta käsitalmak, keda ta tegid, jänes on seal meie raamatupidaja. No issand jumal, meid siin küll venib, oot, kes seal dünamiidiga müttab? Milleks kalu uimastada, nad on ju niigi uimased. Vaadake nüüd kohe puhkamise lõpetama. Väral, kus safran. Apigidega veeni Taapigedega veeni, Taape kiraapige, ärge laske tal rooli närida. Lall, see pole ju maitsev. Ta kinni, nonii, üks jalgu sõiduki klaasi külge ja teine piduri külge sidusid nii, ja nüüd kõlitage teda, et jalgu liigutav, vot niimoodi. No läksime. Läksime. Isal oli aastaid 40, Slavik oli kümnene, siil veelgi noorem, Slavikti mütsi sees, siili jooksis diivanil lamava isa juurde ning ise õnnest hingeldades, hõiskas paps. Vaata. Isa pani ajalehe kõrvale ning vaatas sili üle. Silulinebininaline sümpaatne. Pealegi toetas isa igati poja armastust loomade vastu. Kellegi armastas isa ise ka loomi. Süngesi, ütles isa. Sümpaatne siil, kust said üks poi, soovis, andis. Ütles, kinkis, tähendab, täpsustas isa. Vahetasime, lausus Slavik. Tema andis mulle siili, mina talle pileti. Missuguse pileti? Loteriipileti, ütles Slavik ja laskis Siiri põrandale. Paps, talle peaks piima andma. Piima kanaaega, ütles isa karmilt. Kust seal loteriipileti säil ostsin, kellelt kaaklilt tänaval, Daneeris neid seal suurel hulgal, 30 kopikat tükk. Oi, vaata papsiilronitiiveni alla. Siiliga on aega, ütles ise närviliselt ja panis laadiku enda kõrval istuma. Kuidas siis andsid poisile oma loteriipileti. Aga äkki oleks pilet midagi võitnud? Tuhitiski, sõnas, leviks Silid silmi pööramata. Kuidas võhi disküsis, isa väikselt ja ta nina, katus, higi piiskadega. Mis ta võitis? Külmutuskapi ütles laviki, naeratas sasse. Isa hakkas kuidagi veidralt värisema. Külmutuskappi, mis? Assokaad, kust sa seda tead? Kuidas, kust? Solvuslavik kontrollisin ajalehest, seal langesid esimesed numbrid kokku ja ülejäänud k ja seeria on sama. Ma oskan juba kontrollida, isa, ma olen juba suur suur isa sisistes, nii et diivani alt välja roninud siil tõmbus kerra. Suur, vahetad külmutuskapp piss siili vastu. Aga ma mõtlesin ehmuslavik, mõtlesin, et külmutuskapp meil juba on, aga siili pole. Ole vait. Hüüdis isa ja karges diivanilt, kes, kes see poiss on? Ta elab naabermajas, ütles läeviki, hakkas nutma. Savtšenko. Lääne karjus isa uuesti kahmassiili paljaste kätega. Lähme ruttu. Ei lähe. Nuuksed Slavik ka külmutuskapis siili naha all. No lähme juba lontkõrv korskas, isa saaks aga pileti tagasi ma ostan sulest 100 siili. Ei lõugas, lääving ei osta. Senka ei tahtnud niigi vahetada suurivaevu sain nõus. Ko mõttetark, lausa sisa mürgiselt nukkiva sinka õlg kaheksane. Ta seisis keset hoovi ja vaatas hirmuga ähvardavat isa, kelle ühes käes oli Slavik. Teises siil. Kus küsis isa sinka pole rühkides, kus on pilet võtta kurjategija oma okaskera ei anna pilet tagasi. Mul piletit ütles, siin hakkas libisema. Aga kus ta onu karjus ise, mis sa tegid, liigkasuvõtja müüsid, ma. Tegin tast linnukese. Sosistas sinka, hakkas nuuks. Arenute, ära nuta, ütles isa, püüdes rahulik olla. Ära nuta, poiss tähendab tekitast linnukese. Aga kus see linnuke on, kus ta on, kus ta on? Jäi karniisi kinni lauses sinka, millisele karniisile? Vaat sellele ja sinka näitas teise korruse karniisile. Isa võttis seljast mantli, hakkas mööda vihmaveetoru üles ronima. Aiti jälgisid lapsed teda vaimustusega kaks korda lisa alla kukkumas, kuid lõpuks roomas ta siiski karnisini ning võttis sealt juba kergelt vettinud kollaka paberist linnukese. Laskunud maha, keeras isa raskelt hingates pileti lahti ning nägi, et see oli välja lastud kaks aastat tagasi. Millal seda ostsid, küsis isas laadikult. Veel teises klassis ütles lavik. Aga millel kontrollisid eile? See pole ju see tiraaž lauses ise väsinult. Ja siis ütleslavik seest lähevad kõik numbrid keset ilusasti kokku. Isaleks vaikides eemale ja istus pingil. Süda rinnus, tagus meeletult, silme ees ujusid oranzid rõngad. Ta laskis pea raskelt longu. Isa ütles läevik tasa, astudes isa juurde. Soorarritu. Senka ütleb, et annab sellegipoolest siili meile. Aitäh. Lausus isa, aita siin ühte. Ta tõusis ja läks koju. Äkki hakkas tal hirmus kurb. Ta mõistis, et ta ei saa enam kunagi tagasi seda õnnelikku aega, mil kerge südamega vahetatakse külmutuskapp siili vastu. Ütle mulle, mis pärast naised sul üldse tähelepanu ei pööra ju vist sellepärast, et ma neid ei huvita, okei. Isegi kui sa natukenegi huvitavam oleksid, ei teeks nätsust ikkagi välja. Nad lihtsalt ei näe sind, nagu oleksid sa tühi õhk, mis ma pean sellest, mitte midagi ei pea sa tegema, ükskõik mida sa ka teeksid, ikkagi oled sa ümmargune null. Kas tõesti, mina olen see ainus loll, kes abiellus maailma kõige igava mehega? Mõtlesime ümbrust, läksid mõju esimesest naisest lohku ja mina tõmbasin sinu näolt tyhja loteriipilet. On vist õnnetud. Nii viga on selles, et sa ei tunne elementaarseid elureegleid. Mispärast sa näiteks seltskonnas alati nii igav oled? Pärast saab terve õhtu läbi, ühtki sõna suust välja ei saa. Sel ajal, kui teised mehed nii huvitavalt jutustavad ja naisi lõbustavad, nagu ma suu lahti teen seal otsekohe. Miks ma ei peaks siis vahele segama, kui sa nii lolli juttu ajad? Igavene mühakas, kuppagid suitsu, muud sa ei oska. Kõik mu riided haisevad sellest tossust, see tuleb sellest, et mu närvid ole lahke. Ei tema nääritsed. Sa ei oska isegi vihastada, oskan küll, aga sa ju ei luba, elu paelub elupaika yks ja sama joru. A. Võibolla ei luba ma sul ka seltskonnas teistega koos laulda, mul ei ole ju häältega muusikalist kuule või temal ei ole muusikalist kuulmist. Aga kas sa tead ka, et sul ei ole ka tegu ega nägu? Sihverplaat on sul nagu nagu kääbatanud kartul. Katab endale pakenbarde nagu meie naabrimees. Võib-olla need sobivad sulle, võib-olla sobiksid ka, aga mul ei kasvajub aken, pardid, ah nagu jää, kasva siis ei kasva. Aga miks sul kõht kasvab? Varem olid üsna kombes meesterahvas. Ka need näevad välja nagu täispuhutud konn. Võib-olla on see sellest, et sa toidad mind kogu aeg kartulite ja makaronide ja igas väljas kaisa. Moodsa suhtelist enamikku. Acaitke ütle mulle, kust on sul tulnud see vastik komme pärast söömist hambaid urgitseda. Kuid tihti ma olen pidanud seltskonnas sinu pärast punastama ju teada, et mul on silmad, on sul ju ometi normaalsed? No miks sul siis nii sünge pilku, kui teised mehed otsa vahetavad, hakkab seda kohe siis puperdama. Prille kanda puhkekodus kanna, aga milleks sind sinna puhkekodusse saata? Teised mehed talitavad ilusasti pruuniks, nii et lausa lust vaadata. Aga sina lähed punaseks nagu vähk? Mul on lihtsalt niisugune, noh, tuleb kohe peolt. Soomaal. Isegi päikest ei kannata. Hea küll mine siis otsemaid majapidamistarvete kauplusse osta nööri ja pane pesu kuivama selleks kõlbadel kus on kaks meetrit valget pesunööri ja kõndisime metsa poole. Parajat oksa otsida. Dialoog. Midagi peab ette võtma Mischa, muidu ta läheb Laapilite juurde, ütles Leena mähkmeid loputades. Ma ei kuule midagi, ütles Miša ja pani puurimismasina seisma. Laapinid rääkisid jälle suur, aga kui ta meie titaga väljas jalutas. Küll sa näed, ühel heal päeval lippab suure nende juurde. Ei ta lipo kuhugi, kogu mu palk läheb ju tema taskusse. Kui ta ära läheb, ei saama oma väitekirja lõpetada. Noh, leiame uue. Oled sa ikka naiivne, küll sai leina pahaseks ja unustada, et meil ei ole tööpuudust. Hea seegi, et elamispinnaga kitsikus on. Teda tuleks kõvemini meie perekonna külge köita. Mismoodi köita? Ära mängi lolli, muide, sa peaksid iga päev habet ajama suurallur, naisterahvas, tal ei paku mingit lustiõhtute kaupa televiisori ees kulutada. Küll sa näed, ühel heal päeval läheb ta kinno ja juhtubki see, mida ma kõige rohkem kardan. Ta kohtub mõne rahaka mehega ja alustab romaani priima elamispinnaga. Mis sa siis soovitad teha, kinnominek ära keelata või vastupidi, sa pead teda lõbustama, temaga kinos, käima, isegi teatrisse ja restorani minema. Teine dialoog. Midagi peab ette võtma Mischa, muidu ta läheb Laapinite juurde. Okas Leena vanni küürides. Ma ei kuule midagi, Mägi, ütles Miša ja keeras kraani kinni katkestades nõude pesemise. Ma räägin Žuurast, Laapinid ei anna talle rahu. Leenakema lõbustan teda nii, kuidas jaksan. Enda meelest täitsa edukalt. Eile muuseumis võttis ta mul käe alt kinni ja küsis. Micheke, kas sa armastad mind ja sina? Mina ütlesin, et jah, tunnistas Mischa ausalt üles. Sa oled tõeline mees. Hea, et ma sinuga abiellusin, ega sellele loll peale Semjolovile ei läinud. Ma jään nüüd õhtuti kauemaks instituuti, et te saaksite kahekesi olla. Milleks seda? Kas sa mõtled siis seda ainult ilusate sõnadega kinni hoida? Suura on ju noor naisterahvas. Kolmas dialoog, midagi peab ette võtma, Mischa, hädaldas Leena, ronides põrandalappi käes, hoides laua alt välja. Ma ei kuule midagi, Mägi ütles Miša ja lülitas pesumasina välja suurele häbera, Misso jaburdus. Ta ütles, et jääb igavesti minu juurde ja mina ütlesin, et mina ka. Suur Hiiumaal küll. Kas sa tõesti ei taipa, kui solvaval suurele selline kahepaikne elu? Ma sain aru küll, lausus Miša häbelikult, liiatigi, et me saame varsti lakse. Noh, näed siis, sa pead temaga otsekohe abielluma. Aga kuidas siis sinuga jääb? Mina lähen sinust lahku teie juurde nagu koduabiliseks, aga kokku hakkame saama tuttavate juures. Esimene monoloog. Midagi peab ette võtma Mischa, muidu ta läheb Lapinite juurde, ütles suura moeajakirja lehitsedes. Sellele etendusele hangiti meil pileteid ühiskondlikus korras, ma sain ka ühe pileti. Teatrisse jõudsin parajasti siis, kui kõlas esimene kell. Istusin oma kohale ja vaatasin ringi, saal oli alles päris tühi. Distsipliin lonkab, mõtlesin endamisi. Kõlas teine kell, siis veel kolmandaga. Publikult polnud ikka veel. Eesriie tõusis, näitlejad tulid, lavale vahtisid, mindi aplodeerisite. Ma tõusin ja kummardasin. Etendus võis alata. Valges riietuses mees, kes, nagu peagi selgus, oli positiivne kangelane, rääkis midagi teisele mehele, kes kandis musta ülikonda. See nagu välja tuli, kujutas endast negatiivset kangelast ja tooma kord ütles midagi vastu. Nii nad seal siis ütlesid ja ma pidin juba tukkuma jääma, kui lava tagant hõigati kõika ja nagu hiljem selgus, oli režissöör. Võtke vaatega kontakti vaatajale lähemale. Tegevuse võiks saal üle viia, panijate positiivne kangelane. Hoopis lihtsam oleks vaatleja lavale lähemale tuua, arvas negatiivne kangelane. See oleks liiga julge samm, ütles režissöör. Pealegi pole mul mingit tahtmist ümber istuda, ütlesin mina. Aga mis oleks, kui rakendada tema suhtes füüsilise mõjutamise meetodit? Tuli negatiivne kangelane uue ettepanekuga lagedale. Kuid sealsamas langes eesriie. Vaheajal jooksis minu juurde puhvetipidaja ning surus mulle pihku kalamarjaga võileivad. Järgmise vaatuse ajaks istusin igaks juhuks lavast kaugemale. Jumal teab, mis asi see füüsilise mõjutamise meetod õieti on. Teises vaatuses kangelased peamiselt sõid ja jõid, tuleks ehk vaatadki kostitada, tekib positiivne kangelane ettepaneku. Whey tänan väga. Male, sõin, ütlesin seal juba. Mingu parem puhvetis tugu õlut ütles negatiivne kangelane. Ei, ei ole režissöör vastu, see oleks juba ülikontakt. Läksin siiski omal algatusel puhvedise, tõin õlut ja võileib ning pakkusin tegelastele. Siis hakati mulle käigu pealt igasuguseid pisiülesandeid jagama. Õnneks algas kohe kolmas vaatus. Seltsimehed vaatleja tuleks positiivse kangelasena etendusse kaasa tõmmata. Tuli positiivsel kangelasel hiilgav mõte. Ei, see ei lähe, ajas negatiivne kangelane, sõrad vastu ei tule isegi palju, aga mina olen üksinda. Kui teda üldse mängu võtta, siis ainult negatiivse kangelasena. Mingu toogu veel õlut. Seal aga segas ennast vahele režissöör. Jätke ta rahule, istugu ilusasti saalis, ta on ju ikkagi meie vaataja, seltsimehed. Varsti kõlas finaaletendus jõudis lõpule. Näitlejad jooksid kõik lavale, võtsid ennast kahte ritta ja hakkasid üksmeelselt skandeerima, maata ja väljamaata ja välja. Mulle anti lilli. Mõni päev hiljem nägin etenduse, režissöör esines televiisoris ja jutustas. Hiljuti toimus meil kohtumine vaatajale. Alati, kui tahame naisega kuhugi minna, seisame raske probleemi ees, kuhu laps panna. Mingit lahendust muidugi ei ole ja me jätame minemata. Juba aasta otsa pole kusagil käinud. Ükskord otsustasime minna uut aastat vastu võtma. Naise tädi nõustus lapse juurde jääma, et tädi lõbustada. Tõime kohale magnetofoni, ostsime šampust ja suupisteid. Igavuse peletamiseks otsustas tädi sõbrannaga kaasa võtta. Siis selgus, et sõbranna tuleb koos mehega. Ostsime veel kraami juurde. Siis aga tuli välja, et mehele sõidab külla sõber koos onupojaga. Rehkendasime kokku, et naisi jääb väheks. Kutsusime veel mõned daamid, rehkendasime uuesti ja leidsime, et meestest tuleb puudu. Ühesõnaga, tegime kõvasti sisseoste. Nii et veel pool aastat tagantjärele maksime võlgu. Teinekord, kui külla läksime, jätsime lapse naabrinaise hoolde. Naine helistas iga viie minuti tagant ja küsis, kuidas lood on. Siis sõitis koju last magama panema. Kui ta tagasi jõudis, läksin mina, sest laps oli vahepeal üles ärganud. Siis jälle läks naine, sest laps ei tahtnud minuga hästi magama jääda. Nüüd aga oli jälle sõprade juures pidu tulemas. Peame juba kolmandat päeva aru, kuhu laps panna. Äkki kuuleme, et pojuke tuleb telefoni juurde, upitab toru järele ja valib numbri. Moents Kalegaa, tead, vahva oleks üks väike pidu maha pidada. Aga jube probleem, kuhu esivanemat sokutada. Lendasin raamatukauplusse nagu tuul. Räägitakse, et teil on müügil vahva kriminull varininal. Küsisin just ekstra töölt ära, et ostma tulla. Ega see veel läbi pole müüdud. Seda saate kõrvalt osakonnast. Oodake, kuni müüja tuleb. Ta läks hetkeks välja laternaid ostma, teate, need kuldraamidega, päikeseprillid optikakauplusse just toodi parajasti kuldraamidega laternad. No mul on ka neid hädasti tarvis, lendan kohe sinna, võib-olla jätkub veel. Karjatasin ma ja pistsin optika poole punuma. Palun, palun kolm paari musti prille. Parem klaas, miinus üks, vasak. Mina ei müü. Ma olen kassapidaja. Aga kus siis müüjal? Ta läks hetkeks välja kauplusse, delikatess, sinna tuli õllevorsti. Hõll vorsti, ma olen lausa hull selle järele, lendan kohe sinna, võib-olla saan veel. Kauplusest delikatess ei nihkunud järjekord põrmugi, edasimüüja läks hetkeks välja. Komisjonikauplusse valgustas mind keegi vanem naisterahvas, seal olevat mingisugused Itaalia särgid. Särgid, see sobiks hästi kingituseks, ma lendan, võib-olla õnnestub kah saada. Tormasin komisjonikauplusse nagu tormiil. Kas särke on veel? Mõned on? Küsige vanem müüjalt. Kui ta tuleb, kus ta siis on? Läks hetkeks välja raamatukauplus, seal olevat mingi kolossaalne krimka varininal. Olete lugenud? Direktor kutsus mind eile oma kabinetti ja ütles nii. Ma kuulsin ette mind selja taga kirute. Ma ei olevat õige mees sellel ametikohal. Kes teile seda ütles? Küsin mina. See pole tähtis. Ah, kui teile ei meeldi, mina teid kinni ei pea. Ja näitas ust. Seisan ja mõtlen, kes küll ometi võis rääkida? Direktor nagu direktor ikka, mul pole mõtteski olnud teda taga kiruda. Lähen peainseneri juurde. Kas teie rääkisite direktorile, et ma teda taga kirun? Kust te selle võtate? Imestab peainsener. Ma ütlesin ainult niipalju, et eile nähtavasti see töö ei meeldi ja kavatsete meilt ära minna. Kes teile seda ütles? Küsin mina. See pole tähtis, vastab peainsener. Aga kas see siis pole nii? Seisan ja mõtlen, kes võis küll niisugust jama ajada? Töö nagu töö ikka. Mul pole mingit plaani siit ära minna. Lähen osakonna juhataja juurde. Kas teie rääkisite peainsenerile, et ma kavatsen töölt lahkuda? Ma pole sellest kusagi liitsatanudki, oli osakonna juhataja ülimalt hämmastanud. Ma ütlesin ainult seda, et te olete rahahädas ja kavatsete kõrgemapalgalist kohta taotleda. Kes teile seda ütles? Küsin mina, ausalt öelda ei mäleta. Seisan ja mõtlen, kes võis küll niisugust jama ajada, palk nagu palk ikka, mul pole mõtteski rohkemat nõuda. Lähen inseneri juurde. Kas teie rääkisite osakonna juhatajale, et ma kavatsen suuremat palka taotleda? Ei ole ma midagi rääkinud, jahmus insener, ütlesin ainult, et ise alles noormees, aga juba on tal kõigest kõrini. Kust sa selle võtsid, et mul on kõigest kõrini? Sa ju ise ütlesid, kui täna tööle tulid, viskasid portfelli nurka ja ütlesid, ah, kogu see kupatus on mind surmani ära tüüdanud. No ja mis siis sellest? Ei, ei midagi ja insener taandus igaks juhuks pisut kaugemale. Aga nii sa ütlesid, magulsin selgesti. Langesin toolile. Kolleegid hakkasid otsemaid mu ümber tiirlema, andsid vett ja päästsid lipsusõlme valla. Mis juhtus, küsisid kõik uudishimulikult. Ootasin ära kuninga, teistest osakondadest, kõik asjast huvitatud kohale jooksid, võtsin oma viimase jõunatukese kokku, tõusin püsti ja ütlesin. Seltsimehed. Igasuguste kuulujuttude vältimiseks teen teile kõigile teatavaks, et ma täna tööle jõudes ütlesin nii. Kogu see kupatus on mind surmani ära tüüdanud. See ei tähenda sugugi, et mind on ära tüüdanud direktor, et mulle ei meeldi instituut, et mul on kõrini sellest töös, et see pole kellelegi palk. Tuba oli paksult rahvast täis. Kõigile asjast huvitatud ei jätkunud enam ruumi ja ma kuulsin, kuidas mu sõnu elavat sideliini pidi koridori edasi anti. See tähendab ainult seda, jätkasin nii valjusti, kui jõudsin, et mul on paha tuju, läksin naisega tülli, meil on lahkarvamused suvepuhkuse küsimuses ja muud ei midagi. Kas kuulsite? Kuulsime hõikasid kaks krässus peaga laborandi, kes seisid koridori lõpus. Ja siis kadus mul viimanegi jõuraasuke. Tulin meelemärkusele kodus, toibusin sellest, et naine Laksas mind põsele ja tonnis. Ah nii, tähendab, et sul pole mind enam vaja. Tahad mind maha jätta? Kes sulle, kes sulle seda rääkis? Suutsin vaevu küsida. Su omad sõbrad rääkisid, needsamad kes või jumal teab kuskohast koju tassisid. Avasin silmad ja sulgesin kohe uuesti. Mind olid tassinud koju needsamad kaks krässus peaga laborant, kes seisid ennest. Juba mõnda aega tagasi panin tähele, et mu kell käib tagurpidi. Aga olgu kohe alguses öeldud, et mu sõbrad muidu tuttavad ning lähedalt ja kaugelt sugulased, ühesõnaga kõik peavad mind veidrikuks. Niisiis, mu kell läks rikki ja ma tahtsin viia ta parandada kellassepatöökotta just nimelt kellassepatöökotta. Vastuvõtja, väga armastusväärne eakas mees lühikestes pükstes, hüpitas kella peopesal ja andis heasüdamlikult naeratades mulle tagasi lausudes ise viisakalt. Kahjuks pean teid kurvastama. Šašlõkki täna ei ole, on ainult lüliaagipa. Aga see siin on ju kellassepa töökoda ja mitte šašlõkibaar. Just nimelt sellepärast võimegi teile pakkuda ainult Juliaagi pappi. Muide, chachobiilid peaks ka veel olema. Aga kas siis kellade parandamine ei kuulu teie kompetentsi? Vabandage, mis kellade parandamine? Ma ju ütlesin teile selge sõnaga, et meil on kellassepa töökoda ja mitte kinomuutus, mees juba kärsituks. Minu taga aga hakkas järjekord pahaselt sumisema. On alles veidrik, miks ta raiskab meie aega? Meil on muudki teha, kui siin tema järele oodata. Näiteks see seljakotiga mutike seal, tema peab veel mehel habeme maha ajama. Aga sellel viimasel meesterahval seal tuleb homme vennapoeg Singapurist siia. Keerasin otsa ringi ja tulin tulema. Kange janu oli. Läksin õlleputka juurde. Kas soovite siirupiga või ilma, küsis meiega. Ma palun õlut. Selge see, aga ma küsisin, missuguse siirupiga meil on ananassisiirupit, kurgisiirup pikk. Kas siis õlut juuakse siirupiga? Müüja vaatas mulle imestunult otsa ja kehitas õlgu. No on alles veidrik. Ul hakkas piinlik ja tulin tulema. Lõppu üks õnnestus mul saada kann õlut raamatukioskist. Siis läksin restorani lõunatama. Saalis oli rahvast hõredalt, ainult mõned inimesed istusid ja lugesid. Minu juurde, astus kelner ja küsis armastusväärselt, mida ma soovin lugeda. Menüüd. Vastasin niisama armastusväärselt. Kõik hakkasid naerma. Ainult üks, kes istus aknal kortsutas, kulm. On muidugi teravmeelne, ütles kelner. Aga siiski, mida teie soovite lugeda? Meil on kogutud teoseid, valitud teoseid suures valikus kõikvõimalike poeete. Hiljuti saime ühe noore autori värske jutustus kogumikku. Tänan väga. Aga teil on ju ometi restoran ja ma tahaksin süüa. Just nimelt restoran ja mitte konservatoorium. Ja kui ta oma rumalaid nalju jätta, nõuan teilt kaebuste raamatut. On ikka veidrik küll, sosistasid kõik ümberringi. Ärge segage neid lugemast. Minge oma konservatooriumi ja sööge seal nii palju, kui kulub. Vihase Torina saatel lahkusin saalist. Aga ka konservatooriumis ei õnnestunud mulle einestada. Seal toimus tähtis nõupidamine. Mul kadus ajataju. Olin näljane ja uuesti hakkas piinama janu. Meel läks kurvaks. Astusin huupi edasi, aina astusin, astusin. Ja äkki märkasin, et olin jõudnud metsalagendikule, kus seisis trollibuss. Päike kõrvetas halastamatult. Meel oli ikka kurb. Ja ma istusin trollibussi. Mida te soovite? Küsis pime vananes, kes näis olevat trollibussijuht. Palun mulle tomatisalat koorega külm peedisupp koha poola kastmes, tass kohvi ja pudel õlut. Vastasin meeleheitel. Üks moment, ütles bussijuht ja kadus oma kabiini. Mõne minuti pärast tuli ta tagasi, kandik käes. Ainult et õlu on kole külm, lausus vananes nagu vabandades ja hakkas väga osavalt mulle roogasid põlvede peale laduma. Sõin ja jõin kähku kõhu täis ja enesetunne muutus kohe paremaks. Olime trolle bussis juhiga kahekesi ja ma hakkasin talle heast peast oma lugu rääkima. Rääkisin kullassepatöökojast, kus šašlõkki valmistati õllest kurgisiirupiga. Lugemisrestoranist, kus külastajatel on oma isiklik kaebuste raamat ja konservatooriumist, kus pole midagi absoluutselt mitte midagi süüa. Juht paistis niisama imestunud olevat kui minagi, kuid ütles. No on alles veidrik. Ah, te ei usu või? Küsisin mina. Eks vaadake siia ja unustanud, et mu vestluskaaslane on pime. Tõmbasin taskust kella, mis käis ikka veel tagurpidi ja näitasin seda talle. Käib nagu kell ikka ja käib täitsa normaalselt, ütles vanamees. Pealegi ta tiksub ja see ongi kõige tähtsam. Võtsin kella ta käest ära ja virutasin täiest jõust põrandale. Aga midagi ei juhtunud. Võtsin kellamaast üles, see oli terve ja käis nüüd õigetpidi. Trollibussi tulid inimesed ja hakkasid trügima. Buss läks liikvele ja veidrik juht teatas. Järgmine peatus Majakovski väljak.