Tulin jahilt ja sammusin, pikipargialleed. Koer jooksis kaugemal moel. Äkitselt heita sammud lühemaks ning ta liikus edasi hiilides, otsekui kaistaks eespool lindu. Ma vaatasin alleele ja nägin seal noort varblast ümber noka, kollane laik, pea udu, sulil. Ta oli pesast välja kukkunud. Tuul kiigutas alle kaski kõva hooga ja kükitas liikumatuna maas. Vaju sulgedest kaetud diivakesed abitult laiali. Mu koer läks talle pikkamisi ligemale kui järsku nagu kivi, kukkus lähema puu otsast alla, otse tema nina ette, vana musta rinnaga varblane ning hüppas üleni turris ja kohevil ise südantlõhestavalt ja haledasti säutsudes kaks korda tema hambuliste lõugade poole. Ta oli seestunud päästma. Ta kaitses oma lapsukest enese kehaga. Aga koguda pisike keha värises hirmust. Hääl oli võõras ja kähisel veri tarritas. Ta tõi ennast ohvriks. Millise hiiglasliku koletisena pidigi koer temale paistma? Aga ometi polnud ta suutnud jääda istuma kõrgele oksale ohust kaugemale. Eksjõud. Oli ta sealt alla paisanud. Mudresur seisatas ja taganes. Nagu näha, austas ka tema seda jõudu. Ruttu kutsusin ma hämmeldunud peni ära ja läksin edasi. Aukartus südames. Ja ärge naerge. Ma tundsin aukartust selle tillukese sangarliku linnu ees tema armastuse sööstu ees. Armastus, mõtlesin, ma, on tugevam kui surm ja surmahirm. Ainult armastus, armastus üksi on see, mis elu hoiab. Ja edasi viib.