Tänases saates kõlab vaid üheainsa helilooja muusika. Kuna just selle ühe mehe looming sobib kõige paremini näiteks kaugele võib muusika looduslähedus selle peenuse sügavusi üldse ulatuda. Suuremalt jaolt on kõnealuse helilooja loodusee lindid. Suvised on nagu suvi ise oma leebus ise kirglikkuses soojuses ja kõrvetavuses. Jutt on prantslase heliloojast Klooti püssist. Tema teostes avalduv loodusetunnetus vaimustas juba helilooja kaasaegseid. Huvitavalt väljendub see kolleeginniku laines kovski sõnades isegi püssi nime kõla õrn vile, häälitsus, mis meenutab loojangueelselt vaikinud õhku läbistavad kaugusest mahendatud pääsukese vidinat. Näib nagu mingi ette määratlasena nagu oleks ta saatuse enda poolt määratud helistama loodest, loodest, kõige muutumatumas olekus rahus vaikuses määratud ülistama nii suurepäraselt, nagu see pole seni õnnestunud veel kellelgi. Ja vaevalt õnnestubki. Debecii looduse muusikas toimub midagi mõistetamatut, inimene kaob, lahustub või muutub nähtamatuks Küveneks. Valitsema jääb vaid igavene muutumatu. Ohtlik puhas, vaikne, kõikehõlmav loodus ise. Vaevalt oleks depressiis saanud geniaalse loodusemaalija, kuidagi oleks olnud südamesse ehtne looduse fanaatik. Loodusest sai mulle salapärane usund. Kirjutasite, mis iga aastal 1913 näiteks loojangust tarduva taeva suurepäraste, üha muutuvate värvide kauasel keskendunud vaatlusel valdab mind mitte millegagi võrreldav tunne. Kõige harv loodus ise peegeldub nõrgas, kuid tundlikus hinges. Siin on puud, oksad sirutanud laatesse. Siin on orus naeratavad healõhnalised lilled. Siis on lopsaka rohuvaibaga kahetseda õrn maa. Tahtmatult võtavad käed palveasendis. Helilooja arvab, et kõikidest kunstidest seisab just muusika loodusele kõige lähemal. Seab loodusele kõige kavalamad lõks. Deebeeessile tundub maalijad ja skulptorid annavad meile kõiksuse ilust vaid meelevaldse jagati katkendlikku kujutise. Vaid muusikutel on eelistabada päeva ja öömaa taeva, suve ja talve kogu poeesiat taasluua nende atmosfääri, jäädvustada nende hõlmamatut rütmi, elu. Ka komponeerimine on TPS-i meelest nagu looduslik protsess. Loodus on helilooja fantaasialennu algtõukeks. Looda helinud, kasvab helilooja hinges taimena õrnalt ning omatahtsi. Kes suudaks lahti mõistatada muusika loomissaladust, küsiti püssi. Merekohin silmapiiril, Kelline joon, tuul, lehestikus, linnu karje tekitavad neis mitmesuguseid muljeid. Ja äkki küsimata midagi, meie nõusolekust. Tõuseb mõni mälestus, mis pinnale ja väljendub muusika keeles. Tal on juba oma harmoonia ja kuidas me ka ei püüaks, ei õnnestunud Leida täpsemalt visiiramat. Nii pole heliloojale vajalikud kellelegi nõuanded välja arvatud vahest möödakihutava tuule omad, mis liigutab lehti, sosistab inimesele temal tulevikust, jutustab meile lugu kogu maailmast. Prelüüdi, mida nägi läänetuul, sisuks ongi tuulepuhangutest terava kuulmise ja eksa kujutluse abil teada saadud sündmused. Prantsusmaal puhub läänetuul ookeanilt tormisest Biskaia lahest toob udu ja vihma. Viskab kuivale kaluripaadid jutustab laevaaukudest. Merekohin saadab deposiit kogu elu kui ta veedab mere kaldal suve, kuid olgu siis Aadria mere või La Manche'i ääres. Valguta vaimustus üle ääre ulatudes kõikehõlmava aukartuse nii ümbritseva maailma ilu ees, jäägitu kokkukuuluvus, tundeni. Meri on laps kirjutabki, püssi ta mängib. Ta ei tea isegi, mida ta teeb. Tal on kaunid pikad juuksed ja tal hing tuleb ja läheb, muutub vahetpidamatult. Vaimustus objekt oli meri heliloojale ka sisemiseks toeks. Vähem kui kaks aastat enne oma surma juba raskelt haige lootis ta, et vaid meri võiks veel aidata teda paraneda ja lisas. Veri on meie kõikide ema. TPS-i orkestri Nocturnis sireenid tajumegi merd kõige elava kõrgemana, kelle juurde naastakse peale rasket maist teekonda kes kutsub aeg-ajalt kuupaistel sireenide lauluga oma laialipillatud, ei eksinud järeltulevat sugu. Suurem osa elust asutaja püssi sisema. Küllap te ei tea, et tegelikult olen määratud kauni meremehe elu jaoks. Jäin vaid juhuse sunnil maismaa elanikuks kuid ka nüüd valdab mind suur merearmastus. Te ütlete, et minu praeguses asupaigas Burgundia küngastel pole ookeani ollagi kui loom. Meremuusikat on see nagu ateljees maastiku maalimine. Kuid minust säilib lõputu hulk mälestusi. Minu meelest on need ülemad reaalsusest, mis tavaliselt summutab meie muljed. TPS-i ulatuslike mere helinud orkestri Buemmeri sündis poolenisti Sisemaal poolenisti rannikul. Muusikast hoovab tuulehingust. Päikesekiired valavad valgust vabalt hällivate veelagendike tohututele, kaugustele kohati püsivalt pulseeriv rütm, peatavatud randa valguvate lainete kujundi. Kuulame poeemi kolmandat osa pealkirjaga tuule 20 merega. Meri muutub siin võimsaks. Temaseni rahulik hing üles kaetuks. Alla pääseb tema metsikus tujukust ähvardamas. Tuisevata puhangute laial panoraamil tõuseb esile vaba laulev joovastanud loodusel. Sünnihetkel kohtasite püsii muusika paljude vana kooliga muusikute seas vaenuliku vastu seisa. Devisii helitöid peeti tühiseks ilma õige rütmi, meloodia vormita värvimänguks. Neile ennustati ühepäevaliblika saatust. Pakuti välja ka tõsisemaid vastuväiteid. Arvati näiteks, et helilooja peentele tunde varjunditele rajatud iluideaal ei sobi tõelise suure kunsti eesmärkidega ei soodusta südame mõtte ülevust kutsuvaid ilutsevasse, enesevaatluse hoolimatult nautlema. Isegi nüüdisajal kohtab seisukohta ETV-s-i muusikaväliselt küll kaunis kui teie evis sügavamaid tunde väärtusi Bachi või Beethoveni erikaalu. Devisii helitöid võrreldakse väliselt pealiskaudse rokovitsiga ka paljude 20. sajandi komponistide muusikat nagu Stravinski pidurdamatult elu pulbitsust Ekspressionistide hüsteerilist, maailma partotki, ekstaatilise rapsoodiaid seatakse debiicii loodust ülemale. Mida võiksin öelda? Küllap tekitas TPS-i paksu pahandust juba sellega, et ütles lahti paljudest väljakujunenud reeglitest ja tuletas meelde vanad unustusse jäänud ideaalid. Selguse, peene lihtsuse, loomulikkuse graatsia sellega, et ta vabastas muusika suurte filosoofiliste pretensioonide raskekaaluliste ehitustest oraatorlikust palju sõnalisusest soovis, et meloodia, rütmi, harmoonia ühineksid omaeneste loomulike seaduste mitte aga puhta abstraktse loogika kohaselt. Distsipliini peab otsima vabaduses, kirjutab The püsi mitte aga nõrkade tarvis kokku seatud lovitanud filosoofia reeglites. Reeglid nõrgendavad fantaasiat, seda saladuslikku jõudu, mis näitab meile alati õige tee. Muusika on vaba, pulbitsev, tulvil värske õhu hingust, koondist, kunsti, mis on sugulane loodusjõududega, tuulega taevaga, merega muusika vastutabki, vete liikumise õhuvoolude eest. Pole midagi muusikaalsemalt päikeseloojangust. Nende jaoks, kes oskavad vaadata, on päikeseloojang parim helimaterjalitöötluse ja arenduse eeskuju. Eeskuju, mis on kirja pandud raamatus, mis pole muusikutele peale vajalikul määral tuttav. Mõtlen Loodsa raamatut. Nii see hapete püsii looduse ülimaks õpetajaks eeskujuks kõigile helikunstnikele. Ühtlasi arvata, et just loodusvõõrus põhjustab halva muusika sündi. Ühes helilooja arvustuses on järgmised read. Muusikud kuulevad liiga palju sulega jäädvustatud muusikat ja väldivad looduses kirja pandud. Loodusümbritseb meid mähimeid endasse, aga teda ei märgata. Nii tekivad nende teostus, papist kaljud, värvilisest üllist, lehestik. Palju tähtsam kui kuulata Beethoveni pasteraalset sümfooniat, on vaadelda, ärkavad suvepäeva. Püsienda looduse vaimustus ilmnes juba tema varastes teostes. Näiteks romansis kaunis õhtu on seitsmeteistkümne aastane helilooja valinud luuletuse, mis jutustab suveõhtu soojast leevest avarusest keset loodust, südamesse, tulva, õnne unistuse magusast lainest. Kuus muude arvavad aaa. Muusika kõneleb alati kõige lihtsamatest, tähtsamatest asjadest surmast ja armastusest, inimeses, saatusest ja valust. Sest samast äsja kuuldud läänetuulest ja suurest valgest pilves taevas nendel suvistel pikkadele pärastlõunatundidel kui puhkuseni häirimatu ja täielik. See aitab tema teostesse unelm, millest helilooja ise sageli rääkis unelm muusikast, mis oleks mingi salapärane matemaatika, mille elemendid kuuluksid lõpmatusse koosseisu. Siit kade püsihelitöödest, sisemine erinevus romantilise muusikaga võrreldes tema teoseid puudutav toovad inimestes mitte seda, mis on esiindividuaalset vaid seda, mis neid kõiki ühendab. Huvitavalt võrdlete visiit teiste muusikaajaloo suurkujudega, Enn Vetemaa ühes varases luuletuses. Hall graniitkaljusse mis maa sügavast südamest kerkib taeva pimestavatesse kõrgustesse, tuleks raiuda. Hõõguv punasest sulaterasest, mis mürinal ülevormide voolab, süüdates ümberringi kõik, tuleks valada Beethoven. Õrn, punasesse sandli puusse, mis mäletab armastajate suudlust mördi lõhnalisele ööl tuleks lõigates shop pääl. Kust leida aga materjal mis-i jaoks? Mis oleks see, mis ühendab kevadvihmasahinat helerohelistes, aedades kummeli lõhna, lina, valgete juustega tüdruku kätel kanarbiku lillatused, sääni liivasel kaldal, fauni pärastlõunase ringutuse ja sfinksi naeratuse, raugete purjede, kantus, firmuse, laiskade pilvede all. Enn Vetemaa luuletuse kevadvihm ja kummeli lõhn Kaarbike pilved. Näeme ETPF-i loomele ühist nimetajat leida püüdes jõuame varem või hiljem ikka suvise looduse juurde. Samal ajal ei leia üheski TPS-i helindis otsest maturalistliku looduse väljendust. Helilooja ise on selgitanud, et ei saa mõista metsa mõõtes vaid tema puude kõrgust. Et loodus kujutades püüate edasi anda asjade omavahelisi salavestlusi ning intiim pihtimusi, nende sündia möödumist. Nähtamatuid tagapõhju, teeme siis võlutud, on koguni luulelises mõistukõnes kinnitanud, et muusikat luues kujutleb helilooja oma südame loodusesse kuulaksis eemalt, tema lööke. Võib öelda ka lihtsamalt. Debiicii sageli luuleliste loodus pealkirjadega helitööd kujutavad nähtava kombatava tegelikkuse maailma asemel tema enda hingesiseseid unenäolisi väga kauneid maastikke. Nii saab mõistetavaks kade püssi, helipiltide kohatine ebamaisus, kaalutlus kehatas. Muusika kaotab massi, tavalised seosed, ähmastab, jääb vaid puhas kõla. Kõlara. Näiteks nüüd järgnev pala kellad läbi lehtede. Helilooja püüab siin edasi anda just õhus levivaid helilaineid, mis lehvikutena kohtadesse lahku minnes põrkuvad, sulavad taandavad ennast kõigi Vikerkaare värvide mõjul kiirgavad poeesiat ning unistasin. Hämmastab palavibreeriv kangas, kus lehestiku ornament sõelub pisikesi valguslaike. TPS-i helitöid kuulates on raske mõistatada, mis järgneb teisel leheküljel. Muusika areneb tõepoolest nagu taim ei tunnista pikki sissejuhatusi finaale milles leidis oma energiale välja pääsukene, osav, romantiline helikunst. TPS-i muusika ei alga ega lõpe. Ta sünnib vaikusest ja muutub kohe omaette maailmaks. Siis katkeb tema vool, meie kuulmises jätkub, aga meie kujutelmades helilooja ei kasuta kusagil jõuda. On isegi välja arvutatud, et 80 protsenti depressi muusikast ei välju peana piiridest. Tema teoste lehekülgedele tab arutlete erinevaid märkusi muusika vaikse kõlalisuse vaikseks jäämise kohta nagu näiteks summutatult eemaldudes haistudes nii tasa kui võimalik tardudes nõrgenevalt vaevu-vaevu õrnalt kaugusest. Helilooja ise mainib. Vaikus on suurepärane asi. Kui palju valget Actimine loomingust tõestab mu armastust selle tunde seisundi vastu. Ka klaveripala peegeldused vees algab vaikusest elatud vaikusse. Vägadepressiilik helinud ei sisaldada konkreetset helimaali Pasi hetkelise muljeid, vaatlevaid tunde, värelusi nagu vahelduks läbipaistev sügavik. Küüdlevate pinna helkidega vahutab laineline kõla, peegel palju helilisi kummavaid harmooniat kõrvuti kergete sädelevate passaažidega. Tehniline sära on siin omamoodi õhuliseks elemendiks, mis lahustab, mahendab, mähkub. Ühes kirjutises pakub debiicii välja suve looduse muusika vahetu tehnilist mõjutava kontakti mõte. Oleks nauding kuulata muusikapidustusi, milles loodus oleks deklaratsiooniks, unistab helilooja. Seal kõlaks muusika, mis oleks loodud spetsiaalselt vabaõhuettekannete jaoks suurejooneline julgete uuendustega, mis kaikuksid siis vabas selges õhus puulatvade kohal. Hooned, mis näitasid kontsertsaali suletuses võimatutena oleksid siin just need õigemad vaja palju koristaks inimhingedes kõla, unelmaid õhu võnkumist, lehtede värinast, lillelõhnast moodustuks salapärane sulam. Kuna muusika ühendaks nad nii loomulikult, et iga osake aitaks kaasa üldisele mõjule. Ja heasüdamlikud vaiksed puud kujutaksid endast maailma, orelivilesid. Klaveri prelüüd, lõhnad ja helid keerlevad õhtuses õhus. Oleks nagu sellisest ühisest vääristus stiilist juba läbi käinud. Nii harukordses, väärikuses ja peenuses manada esile üksteisest lahustuvate aistingute tajude tunnete keerulise atmosfääri akvarell, sed mahedate pooltoonide külluses peaaegu orkestri Likud kõlaefektid. Tujukamad muutlik rütmivool toovat kujutlust vaevu kõikuvate okstes rosinaõrnad, vaikuse nired, roheliste varjude rahu ja kogu selle ebaselge ärevuse mis saadab saabuvat suvesooja ööd. Prelüüdi epigraafiks oleva bot lääri värsireameeleollu jäädes võib lisada veel magusa peapöörituse põhjusetultardanud südame. Ka Federico Garcia Lorca on luuletus pealkirjaga debiicii. Mis tunnete ämblikuvõrguteenuses ei võib-olla alla kuuldavale muusikale. Niisutuskraaviga kaasa. Vagane pari läheb varikonnade eest ära, varjab taevatähed. Vaiksete asjade helke mu varjust kehasse väreleb. Kui määratu lilla sääsk. Oma teed, mu vari läheb kuldamas pilliroovalgust on saiatsikaadis, sädemed. Põues sünnib üks valguskraavi v helkide järel. Tervisi isiksus avaneb tema heli töödisega kirjutistes sellises värvikas mitmekülgsest terviklikkusest et võib koostada tema kunstiliste huvide ja kiindumust geograafiaajal. Mütoloogia. Näiteks geograaf de püsi oli Euroopa muusikust üks esimesi, kes tundis tõsist huvi eksootiliste maade muusika vastu. Innustust sädeme näiteks sai Pariisi 1889. aasta maailmanäitus kus helilooja tutvus paljude Aafrika ja Aasia vanade kultuuride helikunstiga. Teda hämmastas eurooplase kõrvale väliselt primitiivse muusika rütmi peenusse meloodiline keerukus. Ent kõige enam haaras teda, et see muusika lähedus loodusele, mille eest ta ise oli juba tükk aega oma loomingus võidelnud oli võõramaalaste muusikas endastmõistetav ning traditsiooniline helilooja vaimustatud poolehoiust on kantud ka tema järgnev kirjakoht. Olid ja hoolimatu tsivilisatsiooni vahelisegamistest on praegugi olemas võluvad väikesed rahvused kus õpitakse muusikat sama lihtsalt kui hingamist. Nende konservatooriumis on mereigavene rüütel, tuulesosin ja 1000 vaikset häält, mida nad on tähelepanelikult kuulatanud. Kunagi pole nad uurinud meelevaldselt kirja pandud traktaate. Nende traditsioonidega on vaid väga vanad tantsud ja laulud, milles igas ajanud lisab oma au pakliku panuse. Ja näiteks Jaava muusika on rajatud kontrapunktile, millega võrreldes Palestiina oma on vaid lapsemäng. Ning kui püüda eurooplase eelarvamust kõrvale jättes süveneda nende, lööd pillide võlusse tuleb tahtmatult möönda, et meil tekitavad nad vaid Laado tsirkuse barbaarset lärmi. Püsiklaveriteoses Rõõmusaar puuduvad küll otsesed võõramaised mõjutused ja seda on kõrvutatud rohkem õukondlikult kalandsete variantidega, magusast kuldajastu legendist. Kuid ometi tähendab see ikkagi nii lõunamaist kõrvetavad päikest kui ka loodusrahvale omast koledat rõõmu. Muusika erutus paisub kohati ekstaažini. Eredate kiirte valguse merelainetes soolaste pritsmetega vaheldumisi arvane kuulavad kaalul arglikke pärast taltsutamatu tunglõbusini kasvavaid ringmängurütme. Kohati asendub fooka uksest kandva karjase flöödi kõlaga. Debiicii helides taasloodud looduse hingestatud rõhutavad veelgi arvutad, siin-seal vilksatavad nähtamatult juures olevat muinasjutuolendid. Õrnadheed, allikani jõhvid, ajaadid, võlulauluga, sireenid, Karjus, jumal, Baal. Klaveri prelüüd hundiin nagu kõik TPS-i prelüüdi omaette, lõpetatud, täiuslikult lihvitud kalliskivi annab pildi hukutava põlluga näkineiust. Prantslase kuulus pianist Alfred korto, kes on tuntud ka helitööde poeetilise sõna tõlgenduse meistrina ütleb selle pala kohta. Nende jaoks, kes oskavad seda muusikat näha ilmub eestundiin ilmutada Hälitavate lainete rahulikust sagedusest. Nõretav võrgutav. Aga kes suudab teda kutsuvad õrna mõista. See kuuleb näkineiu vuliseva hääle, jutustasid tema võbelevatest, paleedest ning armastuse õrnasest. Jõuame nüüd tänase saate viimase helindini orkestri prelüüdi, nii fun'i pärastlõuna, teoseni mis on tähelepanu väärne mitmes suhtes, seda püssi loomingu üldpildis, kaasaegse muusika arenguloos ja isegi meie suvemuusikasarjas. Raske on kujutleda suisemat muusikat. Sümbolistlik luuletaja Stefan mallarmee samanimelisest luuletusest. Süžee ja meeleolu hinguse saanud helitöös on juttu pärastlõunasse Ramps, leitsakus, meelisklevast metsavaimust, faunist kelle ülevoolavad udused, magusad ihad ning unelmad leiavad väljapääsu tema flöödimängus. Lõpuks väsinud hirmunult pagevate nümfidelajaadide jälitamisest. Vasetu tulla pealevajuva luinakul laisalt külastanud oma valitseja kohast ümbritsevas suve looduses. Mad armee keerulise looritatud vihjest kubiseb luuletuse vaimu on debiisyya mu muusika peenuse raskem rikkusega tabanud niivõrd hästi, et vaated ületabki teda sügavuses igatsuses valguses. Igal juhul jutustab helilooja teatud uhkusegagi Malarmee esiettekandejärgsest külaskäigust. Alarmi aastast sisse. Näol sünge alistanud ilme. Istus tükk aega vaikides ja ütles siis. Midagi sellist ma küll ei oodanud. Muusika on niivõrd hea, et tabab luuletuse sisi Maidki liigahtlusi. Debiicii vabast luulilistratsioonis puudub äge paatos mis annab tunnetele teravust romantilises muusikas. Helindi soe, lilleline hämarus suubub mahedasse rahuldatud. Õnnelikus otses lahustumisesse. Muusika ei kirjelda, vaid vihjab. Tundlikud helid valgustavad hinge kõige varjatuma nurgakesi muutis kõladeks salajasemaid, värelusi ning õrnimaid muljeid. See elujanuline nautlev närvikunst jättis uue muusika sünnilukku niivõrd sügava jälje. Näiteks meie kuulus kaasaegne Pearbul ees on öelnud. Fauni pärastlõunaflöödi kõladest peale hingab kogu muusika teisiti. Tõepoolest praegugi võlub, kuidas helide uhkab loomulikku rõõmu inimese kehalisest hingelisest, ilusa looduse keskel nagu joovastavat veini. Loidi põliseks tahan teha on silm täis nonde roosatust, mida Huljutab ilm une tihke ja tüümian. Kas armastanud undma? Kahtlus iidse öö tume Räga tundma õrna võrana peab juba olevail Buil Nende Talfeerida. Kurb õigus, mul ei mulil kujad olla rooside olematuse täiust. Mõelgem, eks naised, nood, keda nimetad näiust kuju saavutanud, siin sinu ulmade hoos? Foun nagu karske vee külmast allikavoost on üks kangastussaans silmist sinise-ist. Alust teine hoopis seal jääl ei muust, kui iha valust sukarvas asides, kui tuul, mis tuli, kuhu? V seal rammestada, liikumatu huum, härra lämmatav kõik meelejahutustoova ei kätke allikaid, muud midagi hoova siin kui vaid helisid minu flöödilt ei hiis tunne Tuuligi muid kui diiliate viis, mis siis end hajutab rabisevasse. Sest taeva kõrgusse suudab tagasi jõuda silmapiiril, kus kõik püsib paigal. Juvaidzee kirgas. Ta vorm, mida hingestab taid