Tere tänases rahvamuusikasaates räägin eesti pulmamuusikast ja pulmapillimehest mis pulmse hoogu pill ei hüüa öelnud kunagi kuulus Tori viiulimees Mihkel Toom. Ja tal oli õigus. Kui ikka head muusikat pole, siis pole pulmapidu tänapäevalgi suurem asi. Pulmamuusika, olgu see siis laul või pillimäng on meie rahvamuusikavaramus selline valdkond, kus vanad traditsioonid säilisid väga kaua sest pulmakombestik on oma olemuselt üsna konservatiivne. Muidugi, ajas ja ruumis on seegi tasapisi muutunud, kuid aeglaselt ja sujuvalt. Traditsioonilises pulmakombestikus oli kõik ette määratud, mida ja millal teha, mis laulu või pillilugu mängida. Kõik pulmalaulud lauldi erilistel, pulmaviisidel või häältel. Ka pillimehed pidid mängima spetsiaalseid pulmalugusid. Pulmapillimees pidi pulmakombestikku hästi tundma ning tal oli täita pulmapeol ka omapärase tseremoniaalne meistri roll. Meie rahvaluulekogudes pole vist ühtegi pulmakirjeldust, kus pillimeest ei mainitakse. Kuid tema osalus tseremoniaalses sõltus paikkondlikust pulmakombestikus. Vähemalt 19. 20. sajandi materjalid viitavad sellele, et Põhja- ja Lääne-Eestis oli pillimehe osatähtsus pulma tseremoniaalses märksa suurem kui Lõuna-Eestis. Isegi regi värsilise pulmalaulu ainuvalitsemise ajal, mil regilaul kattis praktiliselt kõik pulmategevused, oli ka pillimehel küllalt tegevust. Jälgime nüüd pulmategevust pillimehe seisukohast. Põhja-Eestis saabus peigmees pruudi koju ja algas tseremoniaalne mõrsja otsimine ja väljatoomine. Jõhvist pärinevat kirjeldust illustreerib järgnevalt viiulil Toivo tubli, kes mängib Kadrinast pärit pruudi otsimise ja saaja saatmise lugu. Kuusalu pulmalaule laulad maise vahele. Niisiis tsiteerin saaja, naised eesotsas mõõga, emaga ja pillimehega suunduvad sauna või aita, kus mõrsja peidus. Algab vastastikune laulmine, pruudipoolsed, laulikud, laulavad pruuti otsivale saaja rahvale. Messina niiska meil taidsid, mis sina, niiskaa meil Taizziturskaaboiga tunnusteleturskaaboiga tunnusteel, et meil pole neiduda koduna, meil pole neiduda koduna, meie neid on kauge, hella ja neid on kauge. Hellaneid on viirus vihtumas, neid on viirusriistu massaa harios, pääda, harjaamas, kius pääda, har jaamassasu hurda ajal on saunas käinud orbe, seal on saunas käinud ris pääl päätsugenud riis pääl suu keenud. Mohni pääl on muutancoudi, Mohni pääl on muutunud kaudige. Vii pääl on Kiierdandke jõulage. Piibel on keeerr tanke, jõule Saksamaal, tema saiad söödi, saaks saama tema saiad. Söödi purgist pulmiibieti purgist Mäebul miibi. Peiupoolsed jälle vastavad. Ole vait, vale stamasta hoolee, Vaitva lesta, Mazda tühja juttu, toste mazda töö ja Todoste mas, ta vastab, ma eile eila käisin, vastab meile teil käisin tunaeile toi see kerra toona Heile doi see kerra neidusid Eliisigu ja neidusid tõelisi kuu ja reedeeli Porsa Haida, puhu reedeeli Porsa Haida. Neid Osine hoone SA, neid on siin hoones katsilmannilpabki, ta pilkab silmannilt pat keelda. Vahtib minu valge venna pääle vahtiv valge venna pääle tahtub tulla nurgast välja tuv tulla nurgast väljanurk onni eest. Kerde, tood nurk on meeste nukker töötu, ta toob tulla laest välja tohutul laest välja, liiv on liidetud laele, liiv on liidetud laele. Pärast vastastikust laulmist lastakse saaja naised mõrsja juurde. Mõrsja kingib nüüd igale otsijale kimbu säärepaelu. Ka viiuli või torupillimängija saab kimbu. Nüüd tuleb ka isamees, võtab mõrsja käest kinni, see võtab teise käega kaasa naise käe ja lähevad nii kolmekesi tarre, pillimees jälle kõige ees, teised järel. Peigmees teretab mõrsijat. Niisiis kõlab saaja saatmise lugu. 1908. aastal Moskvas ilmunud venekeelses raamatus eestlased, nende elu ja kombed kirjeldatakse pruuditoomist nõnda. Piduliku rongkäigu ees sammub pillimees rõõmsalt, mängides torupilli lõõtspilli ja alles tema järel peiupoisid talutavat kättpidi pruuti. Igalühel neist käes härjal sabast piits, mida nad käimise ajal vahetpidamata plaksutavad, millest koos pillimänguga tekib kärarikas omapärane muusika. Järgmise saaja loo mängis heliplaadile Kuusalu rannast Leesi külast pärit torupillimees Jaagup Kilts trump 1936. aastal. Seda lugu võis marsina kasutada, muudel puhkudel. Kõlab veel üks Kuusalu ranna pulma ehk saaja marss taparla külast. Noodistus on 1911.-st aastast. Helilindile mängis selle toiba tubli. Selle loo kohta on selgitus. Pillimees kõige ees toob pulmarong pruudi aidast pulmalauda. Pillimees oli oblikat Thorne kuju pulmasõidul. Seda tõendab juba seitsmeteistkümnendasse sajandisse kuuluv Aadamale aariusse joonistus eesti pulmarongist Kunda kandis. Adam Oleaarius kirjeldab 1630.-te aastate eestlaste pulmasõitu nii. Kui pruut ja peigmees on kahes eraldi külas toob peig pruudi ära hobuse seljas. See istub tema taga ja paneb parema käe ümber keha ees, ratsutab torupillimees. Sellele järgneb kaks peiupoissi paljaste mõõkadega. Peigmehele järgnevad samuti ratsateised külalised. Vana tava kohaselt ei mängitud veel üsna hiljuti pilli kirikusse laulatusele sõites tagasi tulles võis seda juba teha. Pulmarongis liikudes kõlasid ka pikad sõidulaulud. Nii mõnigi kord kõlasid laul ja pillimäng läbisegi, eriti kui mõnest külast mööda sõideti. Siis, kui Kati alustas ikka peiupoiss, et oo, ei, Oih kuulake nüüd setu pulmarongi helitausta. Lindistasin selle 1986. aastal Obinitsas leelo päeval olen andnud seda mitmele setu inimesele ka Siberis elavatele setudele kuulata ja kõik on eksimatult väitnud. Pulmarong sõidab. Igal pillimehel olid ka omad armastatud sõidulood. Tõstamaalt pärit Roman Hitler rääkis mulle kunagi, et kui pulmasõidul metsast läbi sõideti, mänginud alati valssi Kase metsas. Mõnel pool olid ka erilised sõidulood olemas, mida muul ajal ei mängitudki. Ühe sellise sõidumängu, nagu ta nimetas, mängib nüüd setu pillimees Jegor Tuulik suure metsa ja külast, keda lindistasin 1976. aastal. Pillimees oli tegev noorpaari vastuvõtmisel, siis mängiti kas marsid taolisi lugusi või mis oli ka üsna tavaline labajala valsilisi pillilugusid. Jaan Kadakas Karuse kihelkonnast mängis 1968. aastal helilindile erilise pruudi kojutoomise loo. Pillimees saatis oma mänguga mõningaid tavanditantse peaaegu üle maa oli üheks selliseks pruudi tantsitamine. Siis mängiti mõnda aeglasemat labajalga või hiljem kavaldsi mis ka vastavat nimetust kandsid. Üht Muhu saarelt pärit kooriku tantsitamise lugu mängis heliplaadile 56 aastat tagasi tuntud Muhu pulmapillimees Jaan Väärtnõu. Selle loo järel sidunud noorik pilli külge pulmapaelad või kindapaari oma lugupidamiseavaldusena. Pillimehe kohustuseks oli saata oma mänguga ka mitmesuguseid tantsulise pulmategevusi, näiteks veimevaka sissetoomisel ja Veimede jagamisel milleks olid ka omad erilised lood. Torupilli vatel toodi Kuusalus suur supipada pulmalauda ka Linutamiseleviidi pruut torupillihelidega siis pill mänginud, et eest ära eester tädi tuua tädi tuua lauda. Tõstamaal korraldatud esmasp Päeval peale Veimede jagamist ka üks eriline protsessioon. Pulmalaulik Hendrik Janson rääkis, kui noorik uues riides tuppa tuli, oli ka peig ennast riietanud ja nad mõlemad võtsid üksteisel kätest kinni. Ka kõik pulmalised hakkasid üksteise kätest kinni ja läksid pruutpaari järel. Kätest lahti lasta ei tohtinud, pillimees mängis. Mõnel pool tõusti pulmalauast üles erilise voor tantsuga, mille eesotsas sammus pillimees. Selline oli näiteks Kuusalu sabatants. Peale söömist ja pruudid tantsitamist algas ühine tantsimine, mis oli oodatud pulma lõbustuseks. Nooriku tantsitamine ja pulma algustants olid pidulikud aeglasevõitu tseremoniaalses tantsud. Nüüd kõlab hiiu pulma algustants Aleksander maakeri esituses. Mõnel pool on öeldud, et pulmalõbu aluseks oli ikka pillimees ning loomulikult pidi ta mängima kõike, mida pulmalised soovisid. Nii vanaaegseid, lugusid vanemale, rahvale kui moetantse noorematele. Pillimänguga saadeti mõnikord ka naljanumbreid. Ida-Saaremaa ja Muhu tuntud pulmanaljaks oli tõrre tants. Kui alasti pillimees mängis suure tühja õlle Terre sees seistes ja alasti mehed. Üks jalg Terre serval kargasid ümberringi. Mõnes kohas tehti jälle leierkasti. Siis istunud üks poiss lõõtsaga riidekirstus, teine keerutanud eeskäija vänta ja kogunud raha. Mida suurem raha, seda pikem lugu. Pulmanaljade hulka kuulusid ka mitmesuguseid trikkidega mängitud pillilood. Ehk on siin paslik kuulata üht Läänemaalt pärit kuradi kosjalugu Toivo tubli ja Lilian Hansar esituses. Paljudel pillimeestel olid omad soositud pillilood, millega nad pulmatantsu alustasid või noorikud tantsitasid. Siis kandsid need lood pulmapolka või pulmavalsi nime, olenemata nende tegelikust päritolust. Lugu, mida järgnevalt esitavad Mõntsi külakat, telli mehed Põlvamaalt kandis neil pulmapolka nime. Samaviisi olen kuulnud ka näiteks Leedu ja Poola küla kapellidelt tavalise polkana mängitud. Nüüd kõlab ka Karl Kikase elurõõmus pulmapolka. Tõstamaa Tori ja Vändra kandis kujunes omapäraseks pulmanaljaks selle sajandi alguses erilise pulmaorkestri tegemine. Tõstamaalt Seliste vallast kirjutati 53 aastat tagasi. Kui taheti õige toredat tants meest teha, siis kutsuti Ärmooniku meest trummi ja triangleiga ja viiulimees koha veel. Mängisid siis kõik ühes. Kui tuju õige kõrges tõusis, siis võeti pannid ja Kerese uks veel abise õeluti luuavarrega vastu põrandat ja ust löödi jalaga takti, tõmmati suud viltu ja puhuti pasunat. 1920.-te aastate Pärnumaa pulmaorkestrite fotod näitavad, et orkestri koosseis võis olla veelgi mitmekesisem. Seejuures ei puudunud ka dirigent. Paarkümmend aastat tagasi mängisime midagi sarnast leegahjus ansambliga heliplaadile. Kuulake seda pruudi valdserit, kuigi nüüd arvan, et see võinuks kõlada veelgi jõulisemalt robustsemalt. Pulmamöll käib edasi, aga räägin veidi pulmapillimehest. Traditsiooni kohaselt kutsuti Eestis pulma üks pillimees peiu ja teine pruudi poolt. Kui pulm oli, nagu öeldi, kahe otsaga. Muidu hoolitsesid pillimehe kutsumise eest eeskätt isamees või peigmees. Head ja pulmakombestikku tundvad pillimehed olid hinnas ja neid kutsuti üsna tihti mitmele poole mängima. Kuid rahalist tasu hakati neile andma alles möödunud sajandi lõpupoole. Isegi 20. sajandi esimesel poolel mängisid paljud mehed vaid Veimede eest ning mitmetel oli kodus kilode viisi pulmapaelu kindaid ja sokke. Aga tegelikult olid nad siiski tasustatud. Asi on selles, et vanasti mindi ju pulma oma kopsaka toidukotiga, mis pererahvale üle anti. Paljude kombetalituste juures tuli külalistel pidevalt raha välja panna. Pillimees oli sellest priid, ta vaid mängis. Jook ja söök pidid kogu aeg olema käeulatuses. Mis sest, et külluslik jook nii mõnelegi pillimehele hukatuslikuks osutus. Kes ise pillimees on, teab hästi kui raske töö, pillimäng, kond. Nii mõnegi lõõtsamehe käed olnud peale pulmi paistes. Heal pillimehel pidi olema erk närv ja terved käed, nagu öeldi. Kuid samas oli pulmas mängimine auasi ja oma meisterlikkuse demonstreerimisel võimalus. Ja kes õigetest pillimeestest ei tahaks publiku ees mängida. Aga tuleme nüüd pulmapeo juurde tagasi. See on juba mõni päev kestnud ja hakkab lõpupoole jõudma. Kuid vahepalaks üks sajandialguse moelugu suure Rõude külakapellilt Läänemaalt. Saartel ja Edela-Eestis lõpetati pulmad supimoori ehk pulmakokkade tantsuga. Tõstamaalt on kirjutatud viimane söök, konsup. Meeldetuletus, et pidu lõpeb. Peale sööd, võtab kink õllevaadipulga ja kokk kulbi. Neile mängitakse labajalavalssi ja nad tantsivad kulpi ja vaadipulka kokku lüües. Supimoori tantsuks on olnud KaPolka Johan Randmäe. Tõstamaalt seletas mulle kunagi, et pulmakokkade labajalga tuli mängida nii kiiresti, et seelikusabad lendasid. Nüüd kõlab pulmakokkade valts Saaremaalt. 36 aastat tagasi mängis selle loo Aleksander Niitsoo kihelkonna kandist. Mõnel pool oli kombeks mängida veel erilist pulmalõpulugu. Kuusalu kandist teatatakse, et pulma lõpuks ütlesid kokad, et nüüd on viimne kord. Pillimees hakkas mängima seda lugu, et pidu lõppeb, pidu lõpeb, Pereidekene pidu lõppeb, pidu lõpeb pere taadikene, viin otsas, õlut otsas Pärman ja põhjas. Pillilugu nimega pill, ütleb, pidu lõppeb. Kõlab nüüd Häädemeeste kandi kuulsa pulmapillimehe Hendrik Grünbergi esituses plaadistus 1936.-st aastast. Nagu võisite veenduda, on eesti instrumentaalne pulmamuusika üpris huvitav ja mitmekesine. Ja mida enam taandus regi värsiline pulmalaul, seda rohkem kerkis pulmas esile instrumentaalne muusika. Ja ega kõigest täna ei jõudnudki rääkida. Sama põnev on pulmamuusikaga meie naaberrahvastel. Aga tänase saate lõpetuseks kõlab veel kord pulmalõpulugu pill ütleb, pidu lõppeb, kuid juba Hiiumaa pillimehe Aleksander maakleri käsutuses.